Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-38-02 Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2002. a kohtuotsus Igor Šatilovi kaebuses Ida-Viru Politseiprefektuuri prefekti käskkirja seadusevastaseks tunnistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks — RT III, 20, 233

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-38-02 Otsuse kuupäev 17. juuni 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Igor Šatilovi kaebus Ida-Viru Politseiprefektuuri prefekti käskkirja seadusevastaseks tunnistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-45/2002 Menetluse alus Riigikohtus Igor Šatilovi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 6. juunil 2002 Kohtuistungil osalenud isikud Igor Šatilov Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja Aleksei Galkin Resolutsioon 1. Jätta Igor Šatilovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-45/2002 muutmata. 2. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Sillamäe Politseijaoskonna nooremkonstaabel I. Šatilov vabastati Ida-Viru politseiprefekti 16. oktoobri 2001. a käskkirjaga nr 647p ATS §-de 84 p 3 ja 118 ning politseiteenistuse seaduse § 24 p 3 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest. Käskkirja kohaselt pani I. Šatilov toime süülise teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses olles või väljaspool teenistust. Käskkirjas kirjeldatu kohaselt seisnes tegu selles, et I. Šatilov, olles ise alkoholijoobes, andis sõiduauto juhtimise õiguse üle oma abikaasale, kes samuti oli tarvitanud alkoholi. Abikaasa juhitava autoga toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel üks kaassõitjatest suri sündmuskohal. I. Šatilov, tema abikaasa ja neljas autos viibinu said kergemaid vigastusi ning viibisid peale esmaabi andmist ambulatoorsel ravil. I. Šatilovilt sündmuskohal saadud esialgse informatsiooni kohaselt väitis ta, et juhtis liiklusõnnetuse ajal autot. Informatsioon faktist, et ühe isiku surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustas alkoholijoobes politseiametnik, edastati Politseiameti korrapidajale ja levis ka ajakirjanduses. Distsiplinaarjuurdluse käigus selgus, et autot juhtis I. Šatilovi abikaasa. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes leiti, et I. Šatilovi käitumises puudub distsiplinaarsüüteo koosseis. 2. 6. novembril 2001 Jõhvi Halduskohtule esitatud kaebuses taotles I. Šatilov käskkirja seadusevastaseks tunnistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamatajäänud töötasu väljamõistmist. Kaebuse esitaja leidis, et pole toime pannud vääritut tegu, mis oleks vastuolus üldkehtivate moraalinormidega ega diskrediteerinud oma käitumisega asutust. Samuti leidis kaebaja, et ta pole esitanud valeandmeid selle kohta, kes juhtis õnnetuse toimumise ajal autot. Käitumist sündmuskohal mõjutas õnnetusest ja kehavigastustest põhjustatud šokiseisund. Karistus on vastuolus distsiplinaarjuurdluse tulemustega ja toimunu asjaoludega. Karistuse määramisel on rikutud TDS § 8 lg 1. 3. Jõhvi Halduskohtu 5. detsembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-244/2001 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et puuduvad veenvad tõendid distsiplinaarvastutuse kohaldamist välistavate asjaolude olemasolu kohta. Alkoholi tarvitanud isiku lubamine sõidukit juhtima või sellise tegevuse takistamata jätmine ning liiklusõnnetuse asjaolusid tuvastavale politseiametnikule eksitava informatsiooni andmine on käsitletav teona, mis on vastuolus nii politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuete kui ka üldtunnustatud kõlblusnormidega. Selline tegu diskrediteerib politseiametnikku ja kogu politseisüsteemi ka siis, kui pandi toime väljaspool teenistuskohustuste täitmist. Riigiteenistus, eriti aga teenistus politseis seab kõrgendatud nõudmised ka isiku teenistusvälisele käitumisele. Politseiteenistuse seaduse §-st 45 ei tulene kohustust alati läbi viia distsiplinaarjuurdlust ega karistuse määramisel igal juhul lähtuda distsiplinaarjuurdluse tulemustest. Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik on pädev iseseisvalt otsustama, kas tegemist oli distsiplinaarsüüteoga. Vaidlustatud käskkiri vastab avaliku teenistuse seaduses ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud vorminõuetele. 4. I. Šatilov esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. 5. Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid ning põhjendatult järeldanud, et I. Šatilov, lubades autot juhtima oma joobeseisundis abikaasa ja andes sündmuskohal algselt ebaõigeid andmeid, pani toime süülise teo, mis on vastuolus politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib politsei mainet. Tõendatud pole, et apellant olnuks vahetult pärast avariid selgitusi andes seisundis, mis oleks välistanud tal aru saada sündmuskohal toimuvast ja enda käitumise iseloomust ning selle võimalikest tagajärgedest. Halduskohus on põhjalikult motiveerinud, miks politseinikele, võrreldes tavakodanikega, on esitatud kõrgendatud käitumisnõuded. Apellant ei saa oma tegu õigustada asjaoluga, et ta ei täitnud liiklusõnnetuse toimumise ajal teenistuskohustusi. Ebaõige on küll vaidlustatud käskkirjas viitamine varasematele kustunud distsiplinaarkaristustele, kuid see ei anna alust käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks, kuna apellandi süüteod võimaldasid ametniku teenistusest vabastada sõltumata kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolust. Asjaosaliste põhjendused riigikohtus 6. I. Šatilov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning mõista välja kohtukulud. Kassaator väidab: a) distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohaselt puudub teenistuja käitumises distsiplinaarsüüteo koosseis. Kohtud ei ole argumenteerinud, miks nad peavad põhjendatuks vaidlustatud käskkirja, mis tugineb nimetatud kokkuvõttele. Rangeim distsiplinaarkaristus – teenistusest vabastamine – on määratud põhjendusteta ning vastuolus distsiplinaarjuurdluse tulemustega; b) tegemist ei olnud auto juhtimisõiguse üleandmisega. Auto oli abikaasade ühisomand, mille juhtimiseks ei pidanud juhtimisõigust üle andma; c) I. Šatilov ei andnud sündmuskohal selgitusi, vaid vastas pealiigutusega konstaabli küsimusele selle kohta, kes juhtis õnnetuse toimumise ajal autot. Arvestades juhtunust põhjustatud stressi- ja šokiseisundit ning saadud pea- ja kehavigastusi, ei saa sellist informatsiooni andmist pidada teenistusest vabastamist põhjustavaks distsiplinaarsüüteoks. Pärast õnnetuse toimumist käitus kaebaja mitte kui politseinik, vaid kui kannatanu oma abikaasa poolt põhjustatud liiklusõnnetuses; d) kontrollimata ja ebaõige informatsiooni autot juhtinud isiku kohta edastasid Politseiameti korrapidajale Sillamäe politseijaoskonna töötajad, mitte I. Šatilov. Kohtud ei ole otsuse tegemisel selle asjaoluga arvestanud; e) seadus näeb distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ette «üldlevinud käitumisnormide», mitte aga «spetsiaalsete käitumisnormide» rikkumise eest. Mõiste «ametikohta diskrediteeriv üldlevinud käitumisnormide rikkumine» ühekülgne ja ebaobjektiivne tõlgendamine tõi kaasa eksliku kohtuotsuse. 7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Ida-Viru Politseiprefektuur, et vaidlustatud käskkirjas on detailselt kirjeldatud ja põhjendatud, milles seisnes politseiametniku süü. Politseiametniku otsese ülemuse poolt läbi viidud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ei ole siduv karistust määravale ametiisikule. Ekspertiisi tulemusena tuvastatud joobeaste ei olnud selline, mis poleks võimaldanud I. Šatilovil aru saada oma tegevusest. Distsiplinaarjuurdluse käigus tunnistas I. Šatilov, et vastas jaatavalt küsimusele selle kohta, kas liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis autot tema. Vastavalt kehtestatud korrale edastati see teave Politseiametile ja sealt omakorda massimeediasse. Asja menetlemise käigus on I. Šatilov oma seisukohta muutnud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. ATS § 84 p 3 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Politseiteenistuse seadus ei defineeri vääritu teo mõistet, seega on sama määratlus kohaldatav ka politseiametnike puhul. Politseiteenistuse seaduse §-s 42 loetletakse distsiplinaarkaristused, mida võidakse määrata politseiametnikele. Selle sätte kolmanda punkti kohaselt on üks võimalikest karistustest teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel. ATS § 118 lg-st 2 tulenevalt võib vääritu teo eest ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. 9. Vastavalt politseiteenistuse seaduse §-le 45 lg 1 viiakse distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemiseks läbi distsiplinaarjuurdlus. Politseiteenistuse seaduse § 44 lg 1 kohaselt on sama seaduse paragrahvi 42 punktis 3 nimetatud distsiplinaarkaristuse (teenistusest vabastamine ATS § 118 alusel) määramise õigus politseiametniku ametikohale nimetamise õigust omaval asutuse juhil. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et pädev ametiisik võib distsiplinaarjuurdluse käigus väljaselgitatud asjaolude pinnalt teha ise otsustuse süüteo toimepanemise ja karistuse määramise vajaduse kohta. Karistuse määramise õigust omav ametiisik võib langetada ka otsustuse, mis erineb distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte järeldustest distsiplinaarsüüteo toimepaneku osas. 10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes I. Šatilovi poolt toimepandud vääritu tegu selles, et olles ise alkoholijoobes, andis ta sõiduauto juhtimise õiguse üle oma abikaasale, kes samuti oli tarvitanud alkoholi, ning andis hiljem sündmuskohal ekslikku informatsiooni selle kohta, kes juhtis liiklusõnnetuse ajal autot. 11. Tulenevalt liiklusseaduse § 20 lg-test 2 ja 3 ning liikluseeskirja § 76 p-st 1 ning §-st 77 ei tohi juht ise olla joobeseisundis ega anda juhtimist üle isikule, kes on joobeseisundis. Nimetatud sätted käsitlevad «juhtimise üleandmist», mitte «juhtimisõiguse üleandmist» nagu ekslikult märgitakse I. Šatilovi distsiplinaarsüüteo kirjelduses nii vaidlustatud käskkirjas kui ka halduskohtu otsuses. Mootorsõiduki juhtimise õigust ja juhtimise õiguse andmist käsitletakse liiklusseaduse 5. ja 6. peatükis. Tegemist on sellise terminoloogilise ebatäpsusega distsiplinaarkaristuse määramisel, mis ei mõjuta vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. 12. Liiklusseaduse § 20 lg-test 2 ja 3 ning liikluseeskirja § 76 p-st 1 ning §-st 77 tuleneva nõude rikkumiseks – juhtimise üleandmine isikule, kes on joobeseisundis – peab juhtimist üle andev isik aru saama, et isik, kellele ta juhtimise üle annab, on joobeseisundis. Halduskohtu otsuse kohaselt tõendasid autot juhtinud N. Šatilova alkoholijoovet nii Narva Haigla tõend ja ekspertiisiakt kui ka tema ja I. Šatilovi poolt antud seletused, milles mõlemad kinnitasid väheses koguses lahja alkoholi tarbimist. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et pole alust kahelda kohtute poolt tuvastatus. I. Šatilov pidi aru saama, et sõitu alustades oli tema abikaasa alkoholijoobes, kuid ei takistanud tal asuda autot juhtima. Samuti on kohtud põhjendatult leidnud, et I. Šatilov ei saanud olla seisundis, mis poleks võimaldanud tal enne sõitma asumist ning õnnetuse toimumise järgselt kohaselt käituda ega enda tegevusest aru saada. Halduskohtu otsuse kohaselt tõendavad sellist järeldust I. Šatilovil ekspertiisi käigus tuvastatud joobe aste, tema enda antud seletused sõitma asumise asjaolude kohta, tunnistaja ütlused ja nooremkonstaabel Andrei Laari raport. Kaebuse esitaja poolt halduskohtu istungil esitatud väited tema seisundi kohta on ebausaldusväärsed, paljasõnalised ja oma tegu tagantjärele õigustavad. 13. ATS § 84 p 3 kohaselt käsitletakse distsiplinaarsüüteona vääritut tegu ka siis, kui see pannakse toime väljaspool teenistust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et teenistuja ei saa oma vääritut tegu õigustada asjaoluga, et ta ei täitnud selle toimepanemise ajal teenistuskohustusi. 14. TDS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Karistuse määramise õigust omaval isikul on diskretsioonilise otsustuse – distsiplinaarkaristuse valik – tegemisel kohustus arvestada selles sättes loetletud teguritega. Politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. Seetõttu on õige kohtute järeldus, et toimepandud süüteo eest karistusena teenistusest vabastamine oli õiguspärane. Arvestades ülaltoodut tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL