Põllumajandusminister — Põllumajandusloomade salmonellooside tõrje eeskiri — RTL, 10, 98

Määrus kehtestatakse « Loomatauditõrje seaduse» (RT I 1999, 57, 598; 97, 861; 2000, 82, 526; 2001, 3, 4; 88, 531; 93, 566) § 43 lõike 2 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED §1. Eeskirja reguleerimisala Eeskirjas sätestatakse tegutsemisjuhised põllumajandusloomade salmonellooside ennetamiseks ja tõrjeks ning taudikahtlastelt ja taudistunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemiseks. Eeskiri on täitmiseks kohustuslik isikule, kes tegeleb põllumajandusloomade kasvatamisega loomsete saaduste tootmiseks või põllumajandusloomade aretuseks, samuti loomsete saaduste käitlemisega ning sööda tootmise või vahendamisega. §2. Salmonellooside määratlus (1) Salmonelloosid (salmonelloses) on perekond Salmonellae bakterite tekitatud haigused, mis kulgevad kliiniliselt või subkliiniliselt. Haigus iseloomustub ühe või mitme põhilise sümptomi – septitseemia, ägeda või kroonilise enteriidi, harvemini kopsude ja liigeste tabandumise või abordiga. Haigusele on vastuvõtlikumad noored, halvas toitumuses ning ebarahuldavates tingimustes peetavad loomad. Peamiseks nakkusallikaks on haigustekitajaid eritavad haiged ja haiguse läbipõdenud loomad. Loomad nakatuvad peamiselt suukaudselt, saastunud söödaga. Lindudel esineb transovariaalset nakkust. (2) Lindude salmonellooside hulka kuuluvad: 1) kanade pulloroos (pullorosis, pullorum disease), mis on Salmonella pullorum’i tekitatud haigus, kulgeb tibudel ägedalt ja suure suremusega ning vanematel lindudel subkliiniliselt; 2) kanade ja kalkunite tüüfus (typhoidum; fowl typhoid), mis on Salmonella gallinarum’i tekitatud vanemate noorlindude ja täiskasvanud lindude krooniline septitseemiline haigus ning võib tibudel esineda ägedate haiguspuhangutena; 3) kalkunite salmonelloos (salmonellosis meleagridum; arizona infection, paracolon infection), mis on Salmonella arizonae tekitatud harvaesinev noorkalkunite haigus. (3) Veiste salmonelloosi tekitajateks on Salmonella typhimurium, Salmonella dublin jt. Karjas esineb haigus endeemiliselt sporaadiliste puhangutena. Tavaliselt haigestuvad 2–3 kuu vanused vasikad. Haiguse ägedat kulgu iseloomustavad serokonjuktiviit ja enteriit, kroonilise kulu korral tabanduvad kopsud ja liigesed. Täiskasvanud veistel esineb haigus üksikjuhtudena. (4) Sigade salmonelloosi tekitajateks on Salmonella typhimurium ja Salmonella cholerasuis. Haigestuvad peamiselt põrsad esimese kolme elunädala jooksul või võõrutusjärgselt. Haigus kulgeb ägedalt enteriidina, sagedamini krooniliselt, iseloomustudes vahelduva kõhulahtisuse, üldise kurtumuse ja koomaga. (5) Mittespetsiifiline salmonellanakkus esineb lindudel ja loomadel subkliiniliselt. (6) Salmonelloositekitajatega saastunud loomsete saaduste tarbimine põhjustab inimesel salmonelloosi. §3. Terminid Määruses kasutatakse termineid alljärgnevas tähenduses: 1) sugukari – vähemalt 250 täiskasvanud lindu (Gallus gallus ), keda peetakse ühes loomakasvatushoones või -rajatises haudemunade tootmiseks; 2) tootmiskari – täiskasvanud linnud, keda peetakse toidumunade või linnuliha tootmiseks; 3) noorlinnud – üle 72 tunni vanused tibud kuni sugu- või tootmiskarja üleviimiseni; 4) ööpäevased tibud – alla 72 tunni vanused söötmata tibud; 5) haudemunad – sugukarjalt saadud munad hautamiseks; 6) toidumunad – tootmis- või sugukarjalt saadud munad inimesele toiduks; 7) haudejaam – ettevõte või ettevõtte osa (edaspidi ettevõte), kus tegeletakse haudemunade hautamise ja ööpäevaste tibude tootmisega turustamise eesmärgil; 8) koproproov – roojaproov; 9) tampooniproov – puhverdatud peptoonvees niisutatud puuvillatampooni või spetsiaalse kontaktplaadiga võetud proov; 10) ametlik proov – veterinaarjärelevalve ametniku või volitatud veterinaararsti poolt salmonella seirekava raames võetav proov salmonella avastamiseks. §4. Teavitamine (1) Nakkustunnuste ilmnemisest karjas peab loomapidaja teatama piirkonda teenindavale volitatud veterinaararstile, kes korraldab diagnostilised ja episotoloogilised uuringud ning proovide võtmise. (2) Veterinaararstid ja salmonelloosi diagnoosivad laboratooriumid on kohustatud viivitamatult teavitama salmonelloosi esinemisest või selle kahtlusest Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust. (3) Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus teavitab vastavalt «Loomatauditõrje seaduse» §-le 40 salmonellooside esinemisest Veterinaar- ja Toiduametit ning Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust. (4) Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus peab arvestust salmonellooside esinemise üle karjas ja ettevõttes, kus käideldakse loomseid saadusi või toodetakse või vahendatakse sööta, ning haudejaamas. 2. peatükk DIAGNOOSIMINE 1. jagu Uuringute läbiviimisele kohaldatavad nõuded §5. Uuringute läbiviimine (1) Põllumajandusloomade salmonellooside uuringuid tehakse Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis või veterinaarlaboratooriumi tegevusloaga laboratooriumis, kellel on tunnustatud analüüsimetoodika salmonelloosi diagnoosimiseks. Isoleeritud tüved saadetakse Veterinaar- ja Toidulaboratooriumisse nende tüübi kinnitamiseks ja registreerimiseks. (2) Salmonellooside laboratoorsel diagnoosimisel ning uuringute läbiviimisel loomapidaja majapidamises või ettevõttes järgitakse Rahvusvahelise Episootiate Büroo (Office International des Epizooties, OIE) juhiseid. (3) Bakterioloogilisel uurimisel tuleb kasutada Eesti standardis EVS-EN 12824 (ISO 6579:1993) ettenähtud analüüsimeetodit. §6. Uurimismaterjali võtmine laboratoorseks uuringuks Uurimismaterjali laboratoorseks uuringuks salmonelloosi diagnoosimiseks peab võtma veterinaarjärelevalve ametnik, volitatud veterinaararst või tegevusluba omav veterinaararst. §7. Proovide saatmine laboratooriumisse (1) Proovi on soovitatav hoida temperatuuril 0–4 °C ja saata laboratooriumisse 24 tunni jooksul. (2) Proovi laboratooriumisse saatmisel tuleb kaaskirjas märkida ravimid, millega linde või loomi on ravitud. §8. Diagnoosi panek Salmonelloos diagnoositakse, kui bakterioloogilise uurimise korral laboratooriumis on haigusetekitaja isoleeritud. Salmonelloosi ametliku diagnoosi paneb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik. 2. jagu Lindude salmonellooside eeldiagnoosimine, proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks laboratooriumis §9. Pulloroosi ja tüüfuse eeldiagnoosimine (1) Pulloroosi ja tüüfust eeldiagnoositakse esemeklaasil veretilgaaglutinatsiooni meetodit kasutades. (2) Veretilgaaglutinatsiooni meetodiga uurimisel võetakse esemeklaasile või valgele plaadile tilk kristallvioletiga värvitud antigeeni ja lisatakse sellele sama suur tilk uuritava linnu verd. (3) Esemeklaasi või plaati kallutatakse kahe minuti jooksul vaheldumisi ühele ja teisele poole ning loetakse tulemus. Antigeeni kleepumine kämpudeks ühe minuti jooksul tähendab positiivset reaktsiooni. Kui kahe minuti jooksul antigeen kämpudeks ei kleepu, on uurimustulemus negatiivne. (4) Antigeen peab enne kasutamist olema testitud positiivse ja negatiivse kontrollseerumiga. (5) Kui linnukarjast positiivseid reaktsioone ei leita, siis hinnatakse kahtlasi reaktsioone selle karja eelmiste uurimistulemuste alusel. (6) Kui linnukarjas on positiivseid reaktsioone, siis loetakse kõik kahtlased reaktsioonid positiivseteks. (7) Kõigile veretilgaaglutinatsiooni meetodil positiivselt reageerinud lindudele tehakse kontrolltapmine ja nende korjused saadetakse laboratooriumisse bakterioloogiliseks uurimiseks, mille tulemuse alusel pannakse lõplik diagnoos. §10. Lindudelt proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks (1) Linnukarjast tuleb bakterioloogiliseks uurimiseks laboratooriumisse saata: 1) lõpnud või väljapraagitud lindude korjused; 2) põrandalt korjatud värsked koproproovid; 3) lindude kloaagi tampooniproovid; 4) munad; 5) tibude transpordikarpide sisekatted; 6) tampooniproovid piiretelt, inventarilt ja hooldamisvahenditelt; 7) allapanu põrandalt ja pesakastidest; 8) sööda või selle koostisosade proovid. (2) Haudejaamast tuleb bakterioloogiliseks uurimiseks laboratooriumisse saata: 1) munas hukkunud looted ja väljapraagitud tibude korjused; 2) vastkoorunud tibude mekoonium; 3) hautamisjäägid, tibutolm; 4) tampooniproovid haude- ja koorumiskappidest; 5) tampooniproovid inventarilt ja mehhanismidelt; 6) tampooniproovid hooldamis- ja puhastamisvahenditelt. 3. jagu Proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks laboratooriumis veiste, sigade ja lammaste salmonellooside diagnoosimiseks §11. Veistelt ja sigadelt proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks (1) Veiste ja sigade salmonellooside diagnoosimiseks võetakse kliinilise pildi või patoloogilis-anatoomilise leiu alusel koproproovid salmonelloosi kahtlusega looma pärasoolest. (2) Uuritavalt loomalt tuleb võtta pärasoolest vähemalt 10-grammine koproproov eraldi kilekinda või -kotiga, mis seejärel pööratakse tagurpidi ja märgistatakse proovi eristamiseks. (3) Laboratooriumis tuleb koproproovid poolitada. Uuringuteks läheb vaja vähemalt 5 grammi ja vähemalt 5 grammi säilitatakse 4 °C juures kuni bakterioloogiliste uuringute lõpuni. Uuritavad pooled võib ühendada viie kaupa koondprooviks. Kui koondproovi tulemus on positiivne, tuleb sellesse koondatud loomi individuaalproovide alusel uuesti uurida. §12. Surnud veistelt ja sigadelt proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks (1) Veiste ja sigade salmonellooside diagnoosimiseks võetakse surnud loomalt peale koproproovi ka organiproovid. (2) Looma maksast, põrnast ning peen- ja umbsoole piirkonna kolmest kuni viiest lümfisõlmest võetakse vähemalt 25-grammised koeproovid, millest iga proov pannakse eraldi kilekotti ja märgistatakse proovi eristamiseks. Ühelt loomalt pärinevad organiproovid võib täiendavasse pakendisse kokku koondada. (3) Laboratooriumis võib ühelt loomalt pärinevad organiproovid liita üheks prooviks. Proov homogeniseeritakse ja eelrikastatakse puhverdatud peptoonvees. §13. Proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks veise- või seakarjast, kus salmonelloos on juba avastatud Veise- või seakarjast, kus §-de 11 ja 12 kohaselt võetud proovidest või seire käigus on salmonelloos juba avastatud, tuleb võtta: 1) individuaalsed koproproovid kõikidelt üle aasta vanustelt veistelt, kultidelt ja emistelt. Proovid võib koondada viie kaupa täiendavasse pakendisse; 2) individuaalsed koproproovid alla aasta vanustelt veistelt ja lihasigadelt, kellel on salmonelloosile viitavaid kliinilisi tunnuseid; 3) koproproovid kliiniliste tunnusteta alla aasta vanustelt veistelt ja lihasigadelt vanuse- või pidamisgruppide lõikes, arvestusega ühe looma proov 5–10 looma kohta; 4) sööda või selle koostisosade proovid. §14. Proovide võtmine bakterioloogiliseks uurimiseks lambakarjast Lammaste salmonellooside diagnoosimiseks tuleb bakterioloogiliseks uurimiseks laboratooriumisse saata aborteerunud loode. 3. peatükk SALMONELLOOSIDE ENNETAMINE §15. Ennetamine (1) Põllumajandusloomade salmonellooside leviku ennetamiseks uuritakse loomi regulaarselt selleks, et võimaliku nakkuse avastamise korral õigeaegselt rakendada tõrjemeetmeid. (2) Loomseid saadusi uuritakse selleks, et takistada salmonella nakkuse levikut inimesele ning selgitada välja loomsete saaduste päritolukarja tervislik staatus. (3) Põllumajandusloomade salmonellooside ennetamine toimub salmonella seirekava ja ettevõtja enesekontrolliplaani alusel tehtavate uuringute abil. (4) Uuringute käigus avastatud salmonelladega tabandunud karjas või ettevõttes kohaldatakse peatükkides 2 ja 4 esitatud nõudeid. §16. Salmonella seirekava ja selle alusel võetavad proovid (1) Salmonella seirekava koostab ja selle täitmise üle järelevalvet teostab Veterinaar- ja Toiduamet. (2) Ametliku proovi võtmise korral fikseeritakse proovi liik, tüüp, kogus ja võtmise meetod. Samuti peab olema identifitseeritav loom, loomne saadus või sööt, kust proov pärineb. Ametlik proov võetakse ilma etteteatamiseta. (3) Salmonella seirekava alusel ametliku proovi võtmise, laborisse saatmise ja laboratoorsete uuringute kulud kaetakse Veterinaar- ja Toiduameti eelarve kaudu. §17. Enesekontrolliuuringud ettevõttes (1) Loomsete saaduste käitlejad ja sööda tootjad ning vahendajad on kohustatud säilitama salmonellanakkuse tuvastamiseks tehtud uuringute tulemusi kolm aastat ning esitama need veterinaarjärelevalve ametnikule tema nõudmisel. (2) Ettevõttes enesekontrolli käigus avastatud salmonella bakterite esinemisest peab ettevõtja teavitama piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti või veterinaarjärelevalve ametnikku, kes võtab proovid diagnoosi täpsustamiseks ja annab tegevusjuhised salmonelloosi leviku tõkestamiseks. §18. Proovide võtjad (1) Salmonella seirekava raames võtab ametlikke proove: 1) tapamajas, lihalõikusettevõttes ning ettevõttes, kus toodetakse või vahendatakse sööta – veterinaarjärelevalve ametnik; 2) linnu- ja loomakarjas, haudejaamas, väikese võimsusega tapamajas ning väikese võimsusega lihalõikusettevõttes – piirkonda teenindav volitatud veterinaararst. (2) Muud seireks vajalikud proovid võtab loomapidaja või ettevõtja. §19. Sööda seire ja ettevõtja enesekontroll (1) Ettevõttes, kus toodetakse sööta, uuritakse bakterioloogiliselt lõpptoodangut seire ja enesekontrolli raames. (2) Sisseveetud söödast võetakse ametlikud proovid pisteliselt ladustamise ajal. (3) Kokku tuleb aastas võtta ja uurida 100 ametlikku proovi. (4) Ühe proovi kogus peab olema vähemalt 25 grammi. §20. Lindude salmonellooside seire (1) Veretilgaaglutinatsiooni meetodil tuleb uurida kõigis haudemune tootvates linnukasvatuse ettevõtetes 10% sugukarja lindudest, kui munatõugudel on munevus saavutanud 50% ja lihatõugudel 30%. Positiivsete reaktsioonide esinemise korral tuleb uurida kogu sugukarja vastavalt §-le 9. (2) Lindude kasvatamisega tegelev loomapidaja või haudejaama omav ettevõtja peab oma kulul uurima salmonellanakkuse esinemist linnukarjas või haudejaamas lõikes 3 esitatud proportsioonides. Kord aastas ning lõigetes 4 ja 5 ettenähtud sugukarja bakterioloogilistel uurimistel keskmiselt kord kaheksa nädala tagant võetakse ametlikke proove. (3) Bakterioloogiliselt uuritavate koproproovide ja kloaagi tampooniproovide arv sõltub linnukarja suurusest järgmiselt: Lindude arv karjas Proovide arv 1–24 Võrdne lindude arvuga karjas 25–29 20 30–39 25 40–49 30 50–59 35 60–89 40 90–199 50 200–499 55 500 ja enam 60 Uuritavate lindude individuaalsed koproproovid võib ühendada 10 kaupa koondprooviks. (4) Sõltuvalt linnukarja vanusest ja kasvatamise eesmärgist tuleb laboratooriumisse bakterioloogiliseks uurimiseks saata järgmised proovid: 1) sugukarja noorlindudelt – karja toomisel hukkunud ööpäevaste tibude korjused ja tibukarpide sisekatted arvestusega 10 proovi karja või partii kohta; kolm nädalat enne munema hakkamist ja kasvuperioodil kolm nädalat enne ümberpaigutamist koproproovid või kloaagi tampooniproovid igast karjast lõikes 3 ettenähtud arvul; 2) sugukarja lindudelt munemisperioodil – iga kahe nädala tagant koproproovid või kloaagi tampooniproovid lõikes 3 ettenähtud arvul; 3) broileritelt – igast karjast üks kuni kaks nädalat enne tapmist koproproovid või kloaagi tampooniproovid lõikes 3 ettenähtud arvul; 4) tootmiskarja noorlindudelt – viie kuni kuue nädala vanuselt või üks kuni kaks nädalat enne üleviimist tootmiskarja koproproovid või kloaagi tampooniproovid lõikes 3 ettenähtud arvul; 5) tootmiskarja lindudelt – 20–24 nädala vanuses, 98–104 nädala vanuses ja kaks nädalat enne tapmist koproproovid või kloaagi tampooniproovid lõikes 3 ettenähtud arvul; 6) kalkunitelt – igast karjast 1–2 nädalat enne tapmist koproproovid või kloaagi tampooniproovid lõikes 3 ettenähtud arvul. (5) Haudejaama tööajal tuleb kord kuus laboratooriumisse bakterioloogiliseks uurimiseks saata § 10 lõikes 2 loetletud tampooniproovid ning: 1) igast sugukarjast haudejaama toodud munadest koorunud 250 tibult võetud ühendatud mekooniumiproov või 2) munakoore sees surnud tibud või koorunud ja seejärel surnud tibud – kokku 50 tibu. (6) Lõikes 5 toodud proovid tuleb võtta ka loomapidaja majapidamises või ettevõttes haudemunade tootmiseks peetavast karjast, kuhu kuulub alla 250 linnu. §21. Veiste ja sigade salmonellooside seire (1) Veiste ja sigade salmonellooside seirekava raames uuritakse karju ning loomi enne seemendusjaama või sperma kogumise eesmärgil kasvatatavasse aretuskarja viimist. Aastaste ametlike proovide mahud veiste ja sigade salmonellooside seireks uuritavate karjade osas määrab Veterinaar- ja Toiduamet seirekavas. (2) Salmonellooside seireks võetavate proovide arv veise- ja seakarjas sõltub karja suurusest järgmiselt: Loomade arv karjas Uuritavate loomade arv alla 25 võrdne loomade arvuga karjas 25–100 25 üle 100 30 Alla aasta vanustelt veistelt ja lihasigadelt võetakse koproproovid bakterioloogiliseks uurimiseks vanuserühmade või pidamisrühmade lõikes arvestusega ühe looma koproproov 5–10 looma kohta. Uuritavate loomade koproproovid võib ühendada 10 kaupa koondprooviks. (3) Veiste ja sigade üleviimise korral seemendusjaama või aretuskarja, mida kasvatatakse sperma kogumise eesmärgil, peab neid enne individuaalsete koproproovide alusel bakterioloogiliselt uurima 30 päeva jooksul või seemendusjaamas karantiini ajal. §22. Värske liha seire tapamajas (1) Tapamajas tuleb uurida taudikahtlaste ja eritingimusel tapetud veiste ja sigade rümpi. Ametlike proovidena uuritakse vastavalt §-le 25 veiserümpi – 0,6% eelmisel aastal tapetud veiste arvust ja searümpi – 0,15% eelmisel aastal tapetud sigade arvust. Proovide võtmine peab olema juhuslik ja jagunema võimalikult ühtlaselt kogu aasta peale. (2) Linnurümpadelt, olenemata tootmismahust, tuleb võtta kaelanaha või koe ametlikke proove vähemalt üks kord nädalas vastavalt §-s 25 esitatud nõuetele. §23. Värske liha seire lihalõikusettevõttes (1) Lihalõikusettevõttes peab bakterioloogiliselt uurima värsket liha või selle töötlemisel tekkivaid lihalõikeid. (2) Proovid võetakse lihalõikuse ajal, kusjuures ühe proovi kogus peab olema vähemalt 25 grammi. (3) Lihalõigete proovi võib võtta töötlemisliinilt või mõnest muust sobivast kohast lihalõikusettevõttes. Proov tuleb võtta kasutamata kilekotti või puhtasse proovinõusse ja toimetada võimalikult kiiresti uuringutele laboratooriumisse. (4) Ametlike proovide arv ja nende võtmise sagedus sõltub lihalõikusettevõtte nädalasest toodangumahust järgmiselt: 1) punast liha käitlevast ettevõttest toodangumahuga üle 5 tonni nädalas – võetakse üks proov nädalas; 2) punast liha käitlevast lihalõikusettevõttest toodangumahuga kuni 5 tonni nädalas – võetakse üks proov kaks korda aastas; 3) linnuliha käitlevast lihalõikusettevõttest toodangumahuga üle 3 tonni nädalas – võetakse üks proov nädalas; 4) linnuliha käitlevast lihalõikusettevõttest toodangumahuga kuni 3 tonni nädalas – võetakse üks proov kaks korda aastas. §24. Muude loomsete saaduste seire (1) Loomse päritoluga toitu, nagu munad, munatooted ja piimapõhised tooted, tuleb uurida lõpptoodanguna käitlemisettevõtetes juhusliku valiku alusel. Ühe proovi kogus peab olema vähemalt 25 grammi ja proove võetakse võimalikult ühtlaselt terve aasta jooksul. (2) Sisseveetud loomseid saadusi tuleb uurida ladustamise ajal pisteliselt juhusliku valiku alusel. (3) Aastas kokku tuleb võtta ja uurida 500 ametlikku proovi. §25. Proovivõtumeetodid salmonella seirekava raames (1) Koproproovide võtmisel veise- ja seakarjades tuleb juhinduda § 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetest. (2) Pinnaproovide võtmisel veise- ja searümpadelt tuleb: 1) võtta proovid kohe pärast tapajärgse kontrolli läbimist tapaliini lõppjärgus ja enne rümba jahutamist; 2) võtta igalt rümbalt kaks pinnaproovi, kokku umbes 1400 cm2 suuruselt pinnalt. Esimene pinnaproov võetakse reie siseküljelt, kubemest ja reie välispinnalt tervikuna ca 700 cm2 (70 cm × 10 cm) suuruselt alalt. Uuritav ala hõlmab reie väliskülge umbes 5 cm laiuselt. Teine pinnaproov võetakse rinna- ja kõhuõõnsuse sise- ja välispinnalt rinnaku piirkonnast. Nii sise- kui välispinnast haaratakse umbes 5 cm laiune ala suurusega ca 700 cm2 (10 cm × 70 cm); 3) kasutada proovi võtmiseks kahte steriilset tampooni või spetsiaalset kontaktplaati. Tampoonid peavad olema laboris pakitud kilekotti, kuhu on lisatud 10 ml puhverdatud peptoonvett. Proovi võtmise ajal tuleb kilekotis olev peptoonvesi hoida steriilsena; 4) panna ühelt rümbalt võetud proovid pärast võtmist tagasi kilekotti ja toimetada võimalikult kiiresti uuringutele laboratooriumisse; 5) märgistada iga proov nii, et oleks võimalik kindlaks teha loom, loomapidaja ja proovi võtmise aeg; 6) kasutada proovi võtmisel ühekordset kummikinnast. (3) Veise ja sea lümfisõlmeproovide võtmisel tuleb: 1) võtta pärast siseelundite eemaldamist looma peen- ja umbsoole piirkonnast viis lümfisõlme, mis pannakse ühte kasutamata kilekotti või puhtasse proovinõusse. Proovide võtmisel tuleb vältida lümfisõlmede saastumist; 2) märgistada proov nii, et oleks võimalik kindlaks teha loom, loomapidaja ja proovi võtmise aeg; 3) poolitada laboratooriumis kõik lümfisõlmed steriilse skalpelliga. Ühed pooled lähevad homogeniseerimisele, teised tuleb säilitada 4 °C juures bakterioloogiliste uuringute lõpuni. Homogeniseerimisel võib 15 looma poolitatud lümfisõlmed liita koondprooviks. Homogeniseeritud lümfisõlmede koondproov tuleb eelrikastada puhverdatud peptoonvees ja uurida bakterioloogiliselt. Kui koondproovist isoleeritakse salmonella, tuleb uurida eraldi iga koondproovi lülitatud looma individuaalselt säilitatud lümfisõlmede pooli. (4) Proovide võtmisel linnurümbalt tuleb: 1) võtta proovid kohe pärast tapajärgse veterinaarkontrolli läbimist tapaliini lõppjärgus ja enne rümpade jahutamist; 2) võtta rümbalt, mille kaelanahka ei ole eraldatud, uurimiseks steriilsete pintsettide ja lõikamisvahenditega vähemalt 10-grammised kaelanahatükid. Ilma kaelanahata rümbalt eraldada steriilsete riistade abil vähemalt 25-grammised koetükid, 10 rümbast võetud proovid võib koondada ühte kasutamata kilekotti või puhtasse proovinõusse; 3) märgistada proov nii, et oleks võimalik teha kindlaks lindude päritolukari ja proovi võtmise aeg; 4) lahjendada laboratooriumis proovid puhverdatud peptoonvees massi/mahu suhtega 1/10 ja inkubeerida 37 °C juures 16–20 tundi. 4. peatükk SALMONELLOOSIDE TÕRJE 1. jagu Tõrjemeetmed §26. Kitsenduste ja tõrjemeetmete kohaldamine (1) Salmonella nakkuse diagnoosimise korral karjas või selle avastamisel haudejaamas või ettevõttes, kus käideldakse loomseid saadusi või toodetakse või vahendatakse sööta, peab veterinaararst, volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik teavitama sellest Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust ja loomapidajat, loomsete saaduste käitlejat, sööda tootjat või vahendajat ning kohaldama eeskirjas ettenähtud tõrjemeetmed ja kontrollima nende täitmist. (2) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestab vajaduse korral karjale või haudejaamale või ettevõttele, kus käideldakse loomseid saadusi või toodetakse või vahendatakse sööta, eeskirjas ettenähtud kitsendused ning edastab need loomapidajale või ettevõtjale kirjalikult. (3) Kui salmonelloos avastatakse salmonelloosi leviku seisukohalt teistest loomadest piisavalt eraldatud loomadel, kehtestatakse kitsendused ainult nendele loomadele. 2. jagu Kitsendused ja tõrjemeetmed §27. Salmonelloosses linnukarjas kohaldatavad tõrjemeetmed ja kitsendused (1) Salmonelloosses linnukarjas tuleb välja selgitada salmonelloosi allikas, levikuteed ja need kõrvaldada või tõkestada. (2) Linde salmonelloossesse karja juurde tuua või sealt välja viia on keelatud, välja arvatud lindude tapmiseks vastavalt § 28 lõikele 1. (3) Linnukarjad: noorlinnud, sugukari või tootmiskari, kus on diagnoositud S. typhimurium või S. enteritidis, tuleb hukata kohapeal veterinaarjärelevalve ametniku kontrolli all või saata tapmisele vastavalt § 28 lõike 1 nõuetele. (4) Pärast salmonelloosse linnukarja tapamajja viimist tuleb lindude kandekastid, veokastid ja -vahendid puhastada, pesta ja desinfitseerida. (5) Salmonelloosse linnukarja allapanu tuleb kompostida loomakasvatus-hoonetest ja -rajatistest eemal. (6) Loomakasvatushoone ja -rajatise ruumi, kus peeti linde, samuti piirded ja inventar tuleb puhastada, pesta ja desinfitseerida peale lindude allapanu väljaviimist ning pärast seda uurida bakterioloogiliselt salmonellade suhtes. (7) Surnud ja kohapeal hukatud linnud tuleb kahjutustada või käidelda kõrge riskiastmega loomseid jäätmeid käitlevas ettevõttes. (8) Loomapidaja majapidamises või ettevõttes tuleb kontrollida deratisatsiooni, desinfektsiooni ja uluklindude tõrje tõhusust ja vajadusel seda tõhustada. (9) Veterinaar- ja Toidumetil on iga konkreetse juhtumi eripära arvestades õigus lubada sugukarja tapmise asemel kasutada alternatiivseid meetodeid nagu näiteks antibiootikumide manustamine. §28. Tegutsemisjuhised salmonelloosi nakatunud lindude tapmiseks ja nendelt pärinevate saaduste käitlemiseks (1) Salmonelloosi nakatunud linde tohib saata tapmisele ainult teenindava volitatud veterinaararsti teadmisel. Lindude tapmisel kehtivad järgmised kitsendused: 1) kliiniliselt salmonelloosi põdevaid linde ei tohi saata tapamajja; 2) salmonelloosse linnukarja linnud tapetakse tervetest lindudest eraldi liinil või viimase puudumisel tapamajas teistest lindudest eraldi päeval või tööpäeva lõpus viimasena. Tapmise lõppedes tuleb ruumid ja seadmed puhastada ja desinfitseerida. (2) Salmonelloosse linnukarja liha on lubatud kasutada kuumtöödeldud saaduste valmistamiseks, välja arvatud S. typhimurium’i ja S. enteritidis’ega nakatunud karjad, millest pärinev liha tuleb kahjutustada või käidelda kõrge riskiastmega loomseid jäätmeid käitlevas ettevõttes. (3) Salmonelloosse linnukarja toidumune on lubatud kasutada pastöriseeritud munasaaduste valmistamiseks, välja arvatud S. typhimurium’i ja S. enteritidis’ega nakatatud karjad, millest pärinevaid toidumune kasutatakse tehnilise toormena, kahjutustatakse või käideldakse kõrge riskiastmega loomseid jäätmeid käitlevas ettevõttes. (4) Salmonelloosse sugukarja mune ei ole lubatud kasutada haudemunadena. §29. Salmonellanakkuse diagnoosimise järel haudejaamas kohaldatavad tõrjemeetmed ja kitsendused (1) Haudejaamas, kus on diagnoositud salmonellanakkus, tuleb haudemunade, tibude, haudejäätmete, inventari ja ruumide bakterioloogilise uurimise abil välja selgitada salmonellanakkuse allikas, levikuteed ja need kõrvaldada või tõkestada. (2) Lõikes 1 nimetatud haudejaama munalaost ja haude- ja koorumiskappidest peab kõrvaldama ja hävitama kõik salmonelloossetelt sugukarjadelt pärinevad haudemunad ja tibud. (3) Lõikes 1 nimetatud haudejaamas tuleb teha põhjalik puhastus, pesemine ja desinfektsioon ning selle järel uurida kogu inventar bakterioloogiliselt salmonellooside suhtes, millele järgneb kolmenädalane profülaktiline vaheaeg haudejaama töös. §30. Salmonelloosses veise- ja seakarjas kohaldatavad tõrjemeetmed ja kitsendused (1) Salmonelloosses veise- ja seakarjas tuleb välja selgitada nakkuse allikas, levikuteed ja need kõrvaldada või tõkestada. (2) Selgitamaks nakkuse allikas tuleb võtta proovid salmonellade esinemise suhtes ka kontaktsetelt veistelt ja sigadelt arvestusega üks uuritav loom 5–10 looma kohta ning söötadest. Kui mõnel loomal esineb kliinilisi salmonelloosi tunnuseid, tuleb nendelt võtta individuaalsed proovid. (3) Kui loomapidaja majapidamises või ettevõttes avastatakse salmonelloos muudel loomadel kui veised ja sead või loomapidaja majapidamises või ettevõttes töötavatel inimestel, uuritakse selle majapidamise või ettevõtte veise- ja seakarju, arvestades § 21 lõikes 2 toodud proportsioone. (4) Salmonelloosi diagnoosimisel veisel või seal, kelle päritolukarja teisi loomi ei ole uuritud, või kui salmonelloos avastatakse seire käigus, tuleb võtta proovid päritolukarjast § 13 nõudeid arvestades. (5) Loomapidaja peab kliiniliselt haiged ja salmonelloosi nakatunud loomad kohe teistest loomadest eraldama. (6) Eraldatud loomi tuleb vajadusel ravida ja uurida salmonellade esinemise suhtes individuaalsete koproproovide alusel ühe kuu pikkuste vahedega, kuni saadakse kaks korda järjest negatiivne tulemus, või saata tapmisele vastavalt § 31 lõikele 3. (7) Kliiniliselt haiged ja salmonelloosi nakatunud veiseid ja sigu hoitakse loomakasvatushoones või -rajatises teistest loomadest eraldi. (8) Loomakasvatushoone või -rajatise ruumis, kus peetakse kliiniliselt haigeid või salmonelloosi nakatunud veiseid või sigu, on lubatud viibida ainult loomi talitavatel töötajatel, kes talitavad loomi kaitseriietuses ning puhastavad ja desinfitseerivad hoolikalt jalanõud ruumist lahkumisel. (9) Loomapidaja peab pidama arvestust kõikidele põllumajandusloomadele tehtud salmonellauuringute kohta. (10) Taudikahtlaste või taudistunud loomade tapmisele saatmise järel tuleb loomakasvatushoone ruumid, loomade asemed, söödaalused ja loomapidamisvahendid puhastada ja desinfitseerida volitatud veterinaararsti juhiste kohaselt. (11) Veiste ja sigade sõnnik ning kasutatud allapanu tuleb käidelda volitatud veterinaararsti juhiste kohaselt, välistades salmonella leviku. (12) Loomapidajal tuleb korraldada oma majapidamises või ettevõttes deratisatsioon, desinfektsioon ja uluklindude tõrje ning välistada koerte ja kasside pääs loomapidamise ruumidesse. §31. Tegutsemisjuhised salmonelloosi-kahtlastelt ja nakatunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemiseks (1) Volitatud veterinaararst peab karja nakatumisest teatama karjast pärineva piima käitlejale ja tapamajale, kus sellisest karjast pärit loomi tapetakse. (2) Salmonelloossest karjast pärinev piim tuleb pastöriseerida. Pastöriseerimata piima ei tohi töötajad ise tarbida ega seda söödana kasutada. (3) Veist ja siga tohib salmonelloosest karjast välja viia ainult tapmisele ja üksnes volitatud veterinaararsti teadmisel. Loomade tapmisel kehtivad järgmised kitsendused: 1) kliiniliselt salmonelloosi põdevaid loomi ei tohi saata tapamajja; 2) kliiniliselt terved, kuid koproproovi alusel salmonella-positiivseks loetud loomad võib saata tapamajja. Selliste loomade tapmisele saatmisest tuleb tapamaja eelnevalt teavitada. Loomad tapetakse tervetest loomadest eraldi tapaliinil või viimase puudumisel tapamajas teistest loomadest eraldi päeval või tööpäeva lõpus viimasena. Tapmise lõppedes tuleb ruumid ja seadmed puhastada ja desinfitseerida. Liha sellistelt loomadelt on toiduks tingimisi kõlblik ja peab läbima kuumtöötluse, mille käigus sisetemperatuur tõuseb vähemalt 70° ± 1 °C; 3) kliiniliselt tervet looma, kelle koproproov on salmonella-negatiivse tulemusega, tohib tappa tapamajas kitsendusteta tavalisel tapaliinil. §32. Muude põllumajandusloomade salmonellooside tõrje Paragrahvis 30 esitatud tõrjemeetmeid ja kitsendusi kohaldatakse ka muude põllumajandusloomade salmonellooside tõrjel. §33. Värsket liha käitlevas ettevõttes salmonelloositekitaja avastamisel kohaldatavad tõrjemeetmed ja kitsendused (1) Lümfisõlmede uurimisel avastatud salmonelloosi korral tuleb: 1) teavitada sellest kohe volitatud veterinaararsti, kes uurib päritolukarja koproproovide alusel, arvestades määruse § 21 lõikes 2 toodud proportsioone, et selgitada välja nakkuse allikas ja leviku ulatus; 2) nakkuslikud rümbad kahjutustada või käidelda kõrge riskiastmega loomseid jäätmeid käitlevas ettevõttes. (2) Salmonelloositekitaja avastamisel tampooniprooviga tuleb välja selgitada ettevõtte saastumise ulatus, selle allikad, levikuteed ja need põhjaliku puhastamise ja desinfektsiooniga kõrvaldada. Uuringute mahtu suurendatakse niikaua, kuni saadakse negatiivne tulemus kolmel järjestikusel tööpäeval. Saastunud rümbad tunnistatakse tingimisi toidukõlblikuks ja suunatakse kuumtöötlemisele. (3) Veterinaarjärelevalve ametnik peab kontrollima pesemis- ja desinfektsioonitoimingute tõhusust ja vajadusel tegema ettekirjutuse ettevõttes pesemis- ja desinfektsioonitoimingute tõhustamiseks. §34. Sööta tootvas või vahendavas või loomseid saadusi, välja arvatud värske liha, toiduks käitlevas ettevõttes salmonelloositekitaja avastamisel kohaldatavad tõrjemeetmed ja kitsendused (1) Sööta tootvas või vahendavas või loomseid saadusi, välja arvatud värske liha, toiduks käitlevas ettevõttes tuleb salmonelloositekitaja avastamise korral kohe alustada uuringuid nakkuse allika, leviku ja üldise hügieeniolukorra kindlakstegemiseks. (2) Loomsete saaduste käitleja või sööda tootja või vahendaja peab välistama salmonelladega saastunud loomsete saaduste või sööda väljaviimise ettevõttest. Saastunud loomne saadus või sööt tuleb eraldada saastumata loomsest saadusest või söödast ja kahjutustada või käidelda kõrge riskiastmega loomseid jäätmeid käitlevas ettevõttes. Veterinaar- ja Toidumetil on iga konkreetse juhtumi eripära arvestades õigus salmonelladega saastunud loomsete saaduste või sööda kahjutustamise või kõrge riskiastmega loomseid jäätmeid käitlevas ettevõttes käitlemise asemel lubada kasutada alternatiivseid meetodeid loomsete saaduste või sööda ohutuse tagamiseks, nagu näiteks kuumtöötlemine. (3) Käitleja peab ettevõttes viima läbi põhjaliku puhastuse ja desinfektsiooni. 5. peatükk RAKENDUSSÄTTED §35. Määruse kehtetuks tunnistamine Tunnistan põllumajandusministri 26. juuni 1995. a määruse nr 23 «Lindude salmonellooside tõrje eeskirja E3-95 kinnitamine» (RTL 1995, 46, lk 1564; 1998, 10/11, 65) kehtetuks. Minister Ivari PADAR Kantsler Ants NOOT 1 Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivid 90/539/EMÜ (EÜT L 303, 31.10.1990, lk 6) ja 92/117/EMÜ (EÜT L 62, 15.03.1993, lk 38)