Riigikohtu Halduskolleegium — Karina Kukemelgi kaebus Ida-Virumaa Pensioniameti peale toitjakaotuspensioni määramiseks — RT III, 8, 75

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-6-02 Otsuse kuupäev 21. veebruar 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Karina Kukemelgi kaebus Ida-Virumaa Pensioniameti peale toitjakaotuspensioni määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-82/2001 Menetluse alus Riigikohtus Karina Kukemelgi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-82/2001 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Veera Podlesnaja esitas 22. veebruaril 1996 Ida-Virumaa Pensioniametile avalduse, milles taotles toitjakaotuspensioni määramist oma tütrele Karina Kukemelgile seoses tütre isa Jaan Kukemelgi surmaga 12. veebruaril 1996. Ida-Virumaa Pensioniamet määras K. Kukemelgile alates 12. veebruarist 1996 toitjakaotuspensioni riiklike elatusrahade seaduse (RES) §-s 19 määratud ulatuses. 26. jaanuaril 2000 esitas V. Podlesnaja Ida-Virumaa Pensioniametile avalduse, milles ta palus määrata K. Kukemelgile toitjakaotuspension kohtuniku staatuse seaduse (KSS) alusel. Ühtlasi palus avaldaja teha pensioni ümberarvestus alates toitjakaotuspensioni määramisest, s.o 13. veebruarist 1996. Pensioniamet vastas 2. veebruari 2000. a kirjas nr 1-6/132, et pension on määratud õigesti RES § 19 alusel, sest avaldaja ei ole varem esitanud andmeid selle kohta, kellena ja kus surnud toitja töötas, ning et kohtuniku toitjakaotuspensioni on avaldajale võimalik maksta alates 26. jaanuarist 2000. 2. Karina Kukemelk palus oma kaebuses tunnistada õigusvastaseks Ida-Virumaa Pensioniameti poolt talle ajavahemikus 1. oktoobrist 1996 kuni 26. jaanuarini 2000 toitjakaotuspensioni määramine ja maksmine vastavalt RES-le ning kohustada Ida-Virumaa Pensioniametit hüvitama kahju, mis on tekkinud KSS alusel maksmata jäänud toitjakaotuspensioni näol summas 97 627 krooni ja 50 senti. 3. Jõhvi Halduskohtu 1. märtsi 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et 26. jaanuaril 2000 kehtinud RES § 38 redaktsiooni kohaselt muudeti pensioni liiki vastava taotluse ja kõigi vajalike dokumentide esitamise päevast arvates. Ida-Virumaa Pensioniametil puudus teave selle kohta, et kaebaja isa oli kohtuniku invaliidsuspensioni saaja, sest ta sai invaliidsuspensioni Kohtla-Järve Pensioniameti kaudu. 4. K. Kukemelk palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja kaebus rahuldada. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2001. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes osaliselt Jõhvi Halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et käesoleva vaidluse puhul on tegemist toitjakaotuspensioni määra suurendamisega, mitte pensioni liigi muutmisega. Tulenevalt RES §-dest 43 ja 47 on pensioni ümberarvestamine pensioni suuruse muutmist tingivate asjaolude tekkimisel võimalik üksnes pärast pensionisaaja poolt avalduse ja dokumentide esitamist pensioniametile. Seega tekkis tal alus saada toitjakaotuspensioni KSS § 33 lg 5 alusel alates 1. veebruarist 2000. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Apellant ei olnud aga asunud oma õigust realiseerima. Apellandil oli õigus otsustada, kas saada pensioni ka edaspidi RES-s sätestatud määras või esitada pensioniametile taotlus pensioni suurendamiseks KSS §-s 33 sätestatud määrani. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 6. K. Kukemelgi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus täielikult ja saata asi uuele arutamisele samasse kohtusse. Kassaatori hinnangul andis kohus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipidele ebaõige tõlgenduse leides, et ta pidi tegema aktiivseid tegusid pensioni saamiseks suuremas määras. Kassaator oli asunud realiseerima oma õigust saada toitjakaotuspensioni kui niisugust alates 1996. aasta veebruarist. Õiguse realiseerimise käigus isikule täiendavate kohustuste seadmine on vastuolus ülalnimetatud printsiipide ja põhiseaduse §-ga 14. 7. Virumaa Pensioniamet leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et Ida-Virumaa Pensioniameti toimingud ei rikkunud seadust ega õiguskindluse põhimõtet. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht I. 8. Kassatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Põhjendamatu on kaebuse esitaja nõue pensioniameti poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, sest kassaatorile kuni 26. jaanuarini 2000 RES § 19 alusel toitjakaotuspensioni maksmisel ei rikkunud pensioniamet seadust. Pensioniamet ei pidanud olema teadlik asjaolust, et kassaatoril oli õigus saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, ega seda pensioni kassaatorile omal algatusel maksma. Sellele vaatamata võib kassaatoril olla õigus saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni tagasiulatuvalt vastavalt RES § 36 p-le 2. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama välja selle nõude eelduseks olevad asjaolud. II. 9. Esimese astme halduskohtule esitatud kaebuses palus kassaator tunnistada õigusvastaseks talle ajavahemikul 1. oktoobrist 1996 kuni 26. jaanuarini 2000 vastavalt RES-le toitjakaotuspensioni määramine ja maksmine ja kohustada Ida-Virumaa Pensioniametit hüvitama talle kahju, mis on tekitatud talle KSS alusel toitjakaotuspensioni maksmata jäämise tõttu 97 627 krooni ja 50 sendi ulatuses. 10. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses, kuid halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega. See säte tähendab, et kohus ei või väljuda kaebuse piiridest asudes omal algatusel lahendama nõudeid, mida kaebaja pole esitanud. HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa aga osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Selle normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest. 11. Käesolevas asjas sisaldub esimese astme halduskohtule esitatud kaebuses lisaks pensioniameti tegevuse õigusvastaseks tunnistamise ja kahju hüvitamise taotlusele ka kohustamistaotlus (HKMS § 6 lg 2 p 2) toitjakaotuspensioni määramiseks ja maksmiseks. Kassaator on nii kaebuse esitamisele eelnenud haldusmenetluses, kaebuses kui ka kogu kohtumenetluse vältel olnud seisukohal, et tal on õigus nõuda kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmist ka avalduse esitamisele eelnenud perioodi eest. Seda õigust ei saa aga realiseerida kahju hüvitamise nõude abil. Otsesõnu vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebust tõlgendas Riigikohtu halduskolleegium kohustamiskaebusena ka 10. mai 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-24-01. Kui pensioni maksmisest on käesolevas asjas keeldutud haldusaktiga, hõlmab kaebus ka keeldumisakti tühistamise taotluse. Pensioniameti tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise taotlus tuleb lugeda hõlmatuks kohustamis- ja kahju hüvitamise taotlusega. III. 12. Nii pensioni tagantjärele määramiseks ja maksmiseks kohustamine kui ka kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmine on võimalikud ainult siis, kui K. Kukemelgil oli vaidlusalusel ajavahemikul õigus saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, mille sätestab KSS § 33 lg 5. See säte kehtestati 25. oktoobril 1996 jõustunud kohtuniku staatuse seaduse muutmise seaduse §-ga 2. Sama seaduse §-ga 3 täiendati KSS-st §-ga 44, mis sätestab: «Käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatud kohtuniku pension laieneb isikutele, kes 1992. aasta 1. jaanuaril töötasid kohtunikena.» Sellest rakendussättest tulenevalt laieneb kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension ka enne KSS § 33 lg 5 jõustumist surnud isiku perekonnaliikmetele tingimusel, et isik 1. jaanuaril 1992 või pärast seda töötas kohtunikuna. KSS § 33 lg 5 kohaldamine eeldab, et pensionitaotleja toitjal olnuks surma hetkel õigus kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensionile. Selline pension määratakse ka siis, kui toitja oli surma hetkel kohtunik või kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni saaja. Kui KSS § 33 laieneks vaid pärast 25. oktoobrit 1996 surnud isikute ülalpeetavatele, siis puuduks KSS §-s 44 sisalduval rakendusnormil mõte, sest hiljem surnud isikute ülalpeetavatele laieneb KSS § 33 lg 5 ka ilma rakendussätteta. 13. Kohtud ei ole tuvastanud, millal kassaatori isa J. Kukemelk kohtunikuna töötas või millal ta sai kohtuniku vanadus- või invaliidsuspensioni. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas KSS § 33 lg 5 kohaldamise eeldused on kaebuse esitaja puhul täidetud. IV. 14. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni taotlemise ja määramise korda KSS ei reguleeri. Vastavalt KSS § 33 lg-le 8 tuleb selle seadusega reguleerimata juhtudel kohaldada teisi pensioniseadusi. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise hetkel, s.o 26. jaanuaril 2000 reguleeris pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise korda RES, mis kaotas kehtivuse 1. aprillil 2000 seoses riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumisega. Esimese astme halduskohus juhindus vaidluse lahendamisel RES §-st 38, mille kohaselt pensioniliik muudeti taotluse ja kõigi vajalike dokumentide esitamise päevast arvates. Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas pole tegemist pensioniliigi muutmisega, vaid pensioni määra suurendamisega, sest kaebuse esitaja sai juba toitjakaotuspensioni ja ta taotles üksnes pensioni määra suurendamist seoses toitjakaotuspensioni suurema määra kehtestamisega KSS-s. Seetõttu lähtus ringkonnakohus RES §-st 43, mis nägi ette, et pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse pension ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Nii RES § 38 kui ka § 43 kohaldamine välistaks pensioni määramise tagasiulatuvalt. 15. Riigikohus ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, sest käesolevas asjas ei olnud tegemist pensioni suurendamist tingivate uute asjaolude ilmnemisega. Õigus saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni tekkis hiljem mitte uute asjaolude ilmnemise, vaid KSS § 33 muutmise tõttu. 16. KSS § 33 lg-s 5 sätestatud kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni näol ei ole tegemist ka teist liiki pensioniga RES tähenduses, mis tooks kaasa RES § 38 kohaldamise. Riiklik elatusrahade liigid RES tähenduses sätestab sama seaduse § 3. Nendeks on RES-ga sätestatud vanadus-, invaliidsus-, toitjakaotus- ja rahvapension. Pensioniliigi muutmisena on RES tähenduses käsitatav vaid isikule ühe RES §-s 3 nimetatud pensioni määramine teise samas loetletud pensioni asemel. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni kui eriseadusega ettenähtud pensioni tuli taotleda täiendavalt vastavalt RES § 20 p-le 2. Toitjakaotuspensioni tagasiulatuvalt määramise küsimust reguleeris RES § 36 p 2, mille kohaselt toitjakaotuspension määratakse toitja surma või teadmata äraolijaks tunnistamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist. See säte kaitseb ühest küljest isikut, kes ei saanud õigeaegselt teada või ei saanud aru toitjakaotuspensioni saamise võimalusest, kuid arvestab teiselt poolt ka avalike huvidega. Avalikuks huviks on vältida ülemäära kaugele minevikku ulatuvaid rahalisi nõudeid, mis võivad raskendada sotsiaalkindlustuse eelarvete planeerimist. V. 17. Vastavalt esimese ja teise astme kohtu otsustes tuvastatule esitati taotlus kassaatorile kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramiseks 26. jaanuaril 2000. Riigikohus ei nõustu kassaatori väitega, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt tuleb KSS § 33 lg-s 5 sätestatud pensioni taotluseks lugeda juba 12. veebruaril 1996, s.o enne KSS § 33 lg 5 jõustumist esitatud taotlus toitjakaotuspensioni määramiseks. See pension ja RES §-des 12–20 ettenähtud pension on erinevad. 18. KSS § 33 muutmisel ei pandud rakendussätetega riigile kohustust maksta kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni omal algatusel. Kassaatoril ei saanud 1996. aastal pensioni määramisel tekkida õigustatud ootust, et iga kord, kui riik näeb eriseadusega ette täiendavaid õigusi toitjakaotuspensionile, suurendatakse automaatselt ka kassaatori toitjakaotuspensioni. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Õiguskindluse põhimõttest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta. Väär on kassaatori seisukoht, et uue taotluse esitamise nõudega on talle pandud kohustusi juba realiseeritava õiguse kasutamiseks. RES §-st 19 ja KSS § 33 lg-st 5 tulenevad õigused on erinevad õigused. Viimast õigust ei olnud kassaator realiseerima asunud. 19. Väär on kassaatori seisukoht, et pensioniamet pidi olema teadlik asjaolust, et kassaatoril on õigus saada KSS § 33 lg-s 5 sätestatud pensioni. Selleks ei piisa pelgalt asutuse (erinevate struktuuriüksuste ja ametnike) käsutusse erineval ajal ja erinevaid kanaleid pidi jõudnud ning erinevates andmekogudes talletatavatest andmetest selle kohta, et isiku toitja oli kohtunik, et isikul on õigus saada toitjakaotuspensioni ja et taotlust ei ole veel esitatud. Pensioniametil ei olnud kohustust töödelda ja seostada pidevalt andmeid, leidmaks teadmatuse tõttu taotluse esitamata jätnud isikud. Kuna Ida-Virumaa pensioniamet ei ole kassaatori ees nimetatud perioodil oma kohustusi rikkunud, puudub kahju hüvitamiseks õiguslik alus. 20. HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kassaator vastab KSS § 33 lg 5 tunnustele, peab ringkonnakohus tegema pensioniametile ettekirjutuse määrata kassaatorile kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension tagantjärele vastavalt RES § 36 p-le 2, samuti ettekirjutuse selle pensioni väljamaksmiseks, tehes tasaarvestuse RES § 19 ulatuses saadud pensioniga. Kui pensioni maksmisest on keeldutud, peab ringkonnakohus tühistama ka vastava haldusakti. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN