Riigikohtu Halduskolleegium — Vladimir Potaženkovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja asjas — RT III, 7, 60

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. veebruaril 2002. a 3-3-1-4-02 Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 10. jaanuaril 2002 kirjalikus menetluses läbi Vladimir Potašenkovi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2001. a otsuse peale haldusasjas nr 2-3-121/2001. Tartu Politseiprefektuuri vaneminspektor V. Potašenkovile määrati Tartu Politseiprefektuuri 15. novembri 2000. a käskkirjaga nr 282-p ATS §-de 84 p 1 ja 3 ning § 118 ja politseiteenistuse seaduse § 42 p 3 ja § 44 lg 1 alusel distsiplinaarkaristusena politseiteenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt viibis V. Potašenkov 7. septembril 2000 joobnuna teenistuses, jättis täitmata vahetu ülemuse korralduse kirjutada seletus ja lahkus omavoliliselt ülemat eelnevalt teavitamata teenistuskohalt, rikkudes ATS § 59 lg 2 ja Tartu Politseiprefektuuri sisekorra eeskirja punktide 3.5, 1.5 ja 4.2 nõudeid ning pani seega toime distsiplinaarsüüteo ATS § 84 p 1 mõttes. Puududes põhjuseta teenistusest 7. ja 8. septembril 2000, ei täitnud V. Potašenkov sisekorraeeskirja punktides 2.2, 2.3 ja 2.6 sisalduvaid nõudeid, millega pani käskkirja kohaselt toime ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava jämeda teenistusdistsipliini rikkumise. Rikkudes avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkte 16, 17 ja 18 ning üldtunnustatud suhtlusnorme, pani V. Potašenkov toime vääritu teo, mis on kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona ATS § 84 p 3 järgi. 12. septembrist kuni 31. oktoobrini 2000 oli V. Potašenkov haiguslehel. 14. novembril 2000 märkis politseiprefekt distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele, et määratavaks karistuseks on politseiteenistuse seaduse § 42 p 3 järgi politseiteenistusest vabastamine. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri anti 15. novembril 2000. V. Potašenkov esitas 11. detsembril 2000 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Politseiprefektuuri 15. novembri 2000. a käskkiri nr 282-p, ennistada kaebuse esitaja teenistusse ja mõista välja töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, saamatajäänud töötasu 7. ja 8. septembri 2000 eest ning kohtukulud. Kaebuse kohaselt ei ole V. Potašenkov käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüütegusid toime pannud, mida saavad tõendada ka kaebaja poolt nimetatud tunnistajad. Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-137/2000 rahuldati kaebus, tühistati vaidlustatud käskkirja punktid 1 ja 3, ennistati kaebuse esitaja teenistusse ning mõisteti välja töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja kohtukulud. Halduskohus, leides, et käskkirja kohaselt seisnes ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritav tegu otsesele ülemusele, ülemkomissarile ja politseiprefektile valetamises ning oma vigade mittetunnistamises, asus seisukohale, et sellise teo eest karistamine on vastuolus TDS § 7 lg-ga 1, mis välistab distsiplinaarsüüteo kohta antavas seletuses valeandmete esitamise eest iseseisva distsiplinaarkaristuse määramise. Karistuse määramisel on rikutud menetlusnorme, kuna ei ole määratud karistusi iga distsiplinaarüleastumise eest eraldi. Kohtule pole esitatud tõendeid varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu kohta, mistõttu ei ole võimalik määrata ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest karistusena teenistusest vabastamist. Seega oli karistamine vastuolus ATS § 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg 2. Halduskohtu arvates oli V. Potašenkovile distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane ka seetõttu, et karistuse määramisel rikuti tähtaega, mis määrati 18. septembri 2000. a käskkirjaga nr 215-p distsiplinaarjuurdluse läbiviimise tähtaja pikendamiseks. Distsiplinaarjuurdluse lõpetamise tähtajaks määrati töövõimetuslehe lõppemisele järgnev kümnes tööpäev. Kuna töövõimetusleht lõppes 31. oktoobril 2000, oli kümnes tööpäev 14. november 2000, kuid karistusena teenistusest vabastamine määrati 15. novembril 2000. Politseiprefekti 14. novembri 2000. a resolutsiooni distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttel ei saa pidada iseseisvaks õigusaktiks ATS § 132 lg 1 tähenduses. Distsiplinaarjuurdlus tuleb lugeda lõppenuks vastava käskkirja andmisega, mitte distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamisega. Tartu Politseiprefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist. Vastuses apellatsioonkaebusele esitas V. Potašenkov ka oma väited karistuse määramise tähtaja rikkumise kohta. Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2001. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks ja tühistas osas, mis puudutab teenistusest vabastamist ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise eest ning omavolilise teenistusest lahkumise ja põhjuseta teenistusest puudumise eest karistuse mõistmise osas. Muus osas jäeti V. Potašenkovi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: 1. Põhjendatud on halduskohtu poolt vaidlustatud käskkirja tühistamine ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava teo osas. 2. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral on ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest ATS § 118 lg 2 alusel teenistusest vabastamine võimalik ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasoluta. Alkoholijoobes teenistuses viibimise ja teenistusest põhjuseta puudumise puhul on tegemist teenistuskohustuste jämeda rikkumisega. 3. Tõendatud on V. Potašenkovi alkoholijoobes teenistuses viibimine 7. septembril 2000. 4. Piisavat tõendamist pole leidnud tema omavoliline teenistusest lahkumine 7. septembril ja põhjuseta teenistusest puudumine 8. septembril 2000, mistõttu on teenistusest vabastamine sel põhjusel õigusvastane. 5. Järgitud on TDS § 6 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuust tähtaega, kuna tulenevalt ATS § 108 lg-st 3 oli V. Potašenkovi teenistussuhe ajutise töövõimetuse tõttu peatunud 12. septembrist 2000 kuni 31. oktoobrini 2000. V. Potašenkov esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus distsiplinaarkaristuse määramise osas ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo eest ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator väidab: 1. Distsiplinaarkaristuse määramisel on rikutud TDS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuust tähtaega. TDS § 6 lg-st 3 tulenevalt ei arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja hulka aega, mil teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Seega ei oleks tohtinud ühekuusest tähtajast välja arvata mitte kogu ajutise töövõimetuse aega (50 päeva), vaid ainult tööpäevi (36 päeva). Käskkirja kohaselt avastas komissar väidetava süüteo 7. septembril 2000, distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg möödus seega 12. novembril 2000. Kuna 12. november oli pühapäev, tulnuks karistus määrata hiljemalt reedel, s.o 10. novembril, kuid käesoleval juhul määrati karistus alles 15. novembril, seega peale distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja lõppemist. 2. Ringkonnakohtu otsuse motivatsioonis leitakse, et alkoholijoobes teenistuses viibimine ja teenistusest põhjuseta puudumine on teenistuskohustuste jämedad rikkumised, mille puhul on karistusena teenistusest vabastamine võimalik ka juhul, kui rikkujal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud käskkirjas on teenistuskohustuste jämeda rikkumisena käsitletud ainult teenistusest põhjuseta puudumist, mitte aga teenistuses viibimist alkoholijoobes. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud küll kaebaja teenistuses viibimine alkoholijoobes, kuid mitte põhjuseta teenistusest puudumine. Seega on teenistusest vabastamine ATS § 118 lg 1 alusel ebaõige. 3. Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 14 lg 3, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus on andnud hinnangu tunnistajate ütlustele ilma tõendeid vahetult uurimata ning on hinnanud tõendeid valikuliselt. Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et alkoholijoobes teenistuses viibimine ja mõjuva põhjuseta teenistusest puudumine on teenistuskohustuste jäme rikkumine, mille eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. ATS § 118 lg 2 sätestab ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava teo puhul teenistusest vabastamise võimaluse isegi juhul, kui teenistujal puudub kehtiv distsiplinaarkaristus. Karistuse määramisel on järgitud TDS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega ning karistuse määramisel võeti arvesse aeg, mil teenistussuhe oli peatunud. Kui kaebuse esitaja oli töövõimetu 50 päeva ja neist 14 olid puhkepäevad, võis karistust määrata veel vähemalt kuni 25 päeva jooksul pärast ajutise töövõimetuse lõppemist kuni 25. novembrini 2000. Kassaator on sisuliselt taotlenud, et Riigikohus tuvastaks faktilisi asjaolusid ja hindaks tõendeid ringkonnakohtust erinevalt, mida Riigikohus pole HKMS § 64 lg-st 2 tulenevalt õigustatud tegema. Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud tõendeid ja motiveerinud, miks ta peab osasid tõendeid teistest usaldusväärsemaks. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tõendatud süütegu – alkoholijoobes teenistuses viibimine – avastati 7. septembril 2000. Vaidlustatud käskkiri, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine, anti 15. novembril 2000. 2. Distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanija õigusi silmas pidades. Seadusandja on kehtestanud karistuse määramiseks tähtajad, mida karistuse määraja on kohustatud järgima. Karistuse määrajal on kohustus süüteoga seonduvad asjaolud õigeaegselt välja selgitada ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Selle lõppemisel on isikul alust arvata, et hiljem talle karistust määrata pole enam võimalik. TDS § 6 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Käesolevas asjas puudub vaidlus süüteost teadasaamise aja üle. 3. TDS § 6 lg 3 kohaselt ei arvata sama paragrahvi 1. ja 2. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1–6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Vastavalt ATS §-le 87 kohaldatakse TDS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste asemel ATS § 108 punktides 1–9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid. ATS § 108 p 3 sätestab teenistussuhte peatumise ajutise töövõimetuse ajaks. TDS § 6 lg-st 3 ja ATS §-st 87 tulenevalt ei saa ametnikule distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud ühekuuse tähtaja sisse arvata aega, mil tema teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et V. Potašenkovi teenistussuhe oli peatunud tema ajutise töövõimetuse tõttu 12. septembrist kuni 31. oktoobrini 2000. Nimetatud sätetest tulenevalt ei saanud seda aega arvata karistuse määramise tähtaja hulka. 4. Seadusandja, sätestades TDS § 6 lg-s 3, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja sisse ei arvata ajutise töövõimetuse tõttu teenistussuhte peatumise aega, on pidanud oluliseks lisada klausli «välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg». See säte on kohaldatav ainult süüteo teadasaamisest arvutatava karistuse määramise ühekuuse tähtaja puhul, mitte aga süüteo toimepanemisest arvutatava kuuekuuse või aastase tähtaja puhul. TDS § 6 lg 3 kohaselt peatub karistuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks, sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. 5. Halduskohus pidas käesoleva vaidluse lahendamisel karistust määratuks tähtaega rikkudes, kuid ei tuginenud oma järelduse tegemisele TDS § 6 lg-le 1 ja 3, vaid sidus karistuse määramise tähtaja politseiprefektuuri 18. septembri 2000. a käskkirjas nr 215-p sisalduva tähtajaga distsiplinaarjuurdluse läbiviimise pikendamiseks. Vastuses apellatsioonkaebusele on V. Potašenkov osundanud TDS § 6 lõike 3 rikkumisele ja esitanud samasugused põhjendused nagu ka läbivaadatavas kassatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei analüüsinud vastuses apellatsioonkaebusele esitatud karistuse määramise tähtaega puudutavaid väiteid, vaid tegi järelduse, et TDS § 6 lg-s 1 sätestatud karistuse määramise tähtaega on järgitud, kuna kaebaja teenistussuhe oli tema ajutise töövõimetuse tõttu peatunud. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise järeldusega. 6. TsüS § 105 lg-st 1 tulenevalt hakatakse distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega arvutama süüteost teadasaamise päevale järgnevast päevast, käesoleval juhul 8. septembrist 2000. TsüS § 106 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Kaebaja ajutise töövõimetuse perioodile eelnes neli päeva, mil tähtaeg kulges. Sellele järgnes 50 päeva pikkune periood, mille jooksul kaebaja teenistussuhe oli peatunud tema ajutise töövõimetuse tõttu. Selles perioodis oli 14 puhkepäeva, mida TDS § 6 lg-st 3 tulenevalt pole võimalik välja arvata karistuse määramise ühekuusest tähtajast ja mil jätkus tähtaja kulgemine. Ajutise töövõimetuse lõppedes oli jäänud karistuse määramiseks veel 14 päeva. Seega võinuks karistuse 7. septembril toime pandud süüteo eest määrata hiljemalt 14. novembril 2000. TDS § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. Käesoleval juhul on distsiplinaarkaristus määratud 15. novembril 2000 ja puudub vaidlus selle üle, millal isik vastavast käskkirjast teada sai. Karistus määrati 33. päeval arvestades süüteo toimepanemisest. Seega on karistus määratud TDS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuust tähtaega rikkudes. 7. Õige on küll vastuses kassatsioonkaebusele esitatud seisukoht, et TDS § 6 lg 3 grammatilisel tõlgendusel põhinev rakendamine loob kaebaja pikemaajalise haiguse korral olukorra, kus ajutise töövõimetuse lõppemisel on möödunud distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud ühekuune tähtaeg. Antud sättest ilmneb aga üheselt seadusandja tahe välistada distsiplinaarmenetluse tähtaja kulgemise peatumine töövõimetuse ajale langevatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Kohtul ei ole võimalik nii selge sõnastusega sätet teisiti kohaldada. Karistuse määramise ühekuulise tähtaja arvestamine ülalnimetatud viisil ei takistanud karistuse õigeaegset määramist, kuna teenistussuhte peatumise järel kulges tähtaeg veel 14 päeva. 8. Ülaltoodud põhjustel tuleb nõustuda kassaatori väitega, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei oleks tohtinud ühekuusest tähtajast välja arvata mitte kogu perioodi, mil teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud (50 päeva), vaid ainult sellesse ajavahemikku jäänud tööpäevi (36 päeva). Kuna käesoleval juhul on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine piisavaks aluseks vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamisel ja tühistamisel, ei pea halduskolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid. Ülaltoodu tõttu kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Halduskohtu otsust tuleb pidada lõppjärelduste osas õigeks ja jätta jõusse. Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 6 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Vladimir Potašenkovi kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-121/2001 ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-137 2000. 3. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub 8. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN