Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-122-01 V. M. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 1¹ järgi — RT III, 2002, 6, 56

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. jaanuaril 2002. a 3-1-1-122-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar vaatas 18. detsembril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman, kannatanu-tsiviilhageja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsusega tunnistati V. M. süüdi KrK § 143 lg 2 p 11 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust. Kohus vabastas ta KrK § 47 lg 1 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest kolme aastase katseajaga. Kohtuotsusega mõisteti V. M-ilt tsiviilhageja ALG Liisingu aktsiaseltsi kasuks välja 3 792 173.45 krooni. V. M. tunnistati süüdi selles, et ta oli teadlik Tallinnas X tn 15 asuva hoone kuulumisest 25. novembrist 1997. a EVEA Liisingu aktsiaseltsile (alates 22. oktoobrist 1998. a. ALG Liisingu AS). Soovides saada varalist kasu pettuse teel, kasutas ta ära hooneregistri 21. aprilli 1999. a õiendis nr 20855/9212 sisalduvaid ebaõigeid andmeid hoone omaniku kohta ja volitas AS W juhatuse liiget T. K-d sõlmima 3. mail 1999. a M K. poolt esindatava äriühinguga BE S.A. ostu-müügi lepingu. Selle lepingu alusel hoone võõrandati 3 500 000 krooni eest. Aktsiaseltsile EVEA Liising põhjustati hoone võõrandamisega suur varaline kahju 3 900 000 krooni. 2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas V. M. kaitsja Eero Viigimäe apellatsioonkaebuse, milles ta taotles V. M. KrK § 143 lg 2 p 11 järgi õigeks mõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2001. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsus. V. M. mõisteti KrK § 143 lg 2 p 11 järgi õigeks ja ALG Liisingu aktsiaseltsi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Viidates Riigikohtu 5. jaanuari 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-124-00 (RT III 2001, 4, 35), märkis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kelmuse üheks obligatoorseks tunnuseks on see, et süüdlane oma süülise käitumisega (pettusliku käitumisega) viib kannatanu olukorda, kus kannatanu teostab varakäsutust, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele. Ringkonnakohus leidis, et kuna antud asjas puuduvad tõendid, et Tallinnas X 15 asuva hoone oleks äriühingule BE S.A. müünud nimetatud hoone süüdistuses väidetud omanik ja väidetav kahju saaja EVEA Liisingu AS (ALG Liisingu AS), kes sai tehingust teada alles tagantjärele, puudusid müüja käitumises kelmusele iseloomulikud tunnused. Võttes aluseks Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 (RT III 2001, 24, 264) väljendatud seisukoha, leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas hoone müügi aluseks olnud Tallinna Hooneregistri õiendi näol ei ole tegemist intellektuaalselt ega materiaalselt võltsitud dokumendiga, millest tulenevalt on välistatud ka võltsitud dokumendi kriminaalõiguslik kasutamine. Viimasest omakorda tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu arvates, et kõnealune ost-müük ei toimunud ebaseaduslikus korras KrK § 188 mõttes. Kolleegium pidas vajalikuks veel lisada, et süüdistuses nimetatud teo toimepanemise päeva (s.o 3. mai 1999. a) seisuga pole üheselt kindlaks tehtud X tn 15 asuva hoone kuuluvus. Ringkonnakohtu arvates puudub enne tsiviilkohtu poolt X tn 15 hoone omandiküsimuse lahendamist võimalus anda kriminaalõiguslikku hinnangut omanikuks mitteolevate isikute käitumise õiguspärasusele. Menetlus Riigikohtus 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse tsiviilhageja esindaja Natalia Lausmaa ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist Tallinna Ringkonnakohtule teises koosseisus. 5. Kassatsioonkaebuses leitakse, et linnakohtu otsuses sisalduvate järelduste põhjapaneval ümberhindamisel ringkonnakohtu poolt peavad otsuses olema kajastatud kõik esimese astme kohtu otsuse motiivid ja teise astme kohtu põhjendused, mis need ümber lükkavad. Kassaatori arvates ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses seda nõuet järgitud ei ole ja seega on rikutud AKKS § 29 lg 4 nõudeid. 5.1. Ringkonnakohus, väites, et kelmuse obligatoorseks tunnuseks peab olema kannatanu enda eksitusse viimine, on valesti tõlgendanud Riigikohtu 5. jaanuari 2001. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-124-00, kuna selles otsuses on rõhutatud, et KrK § 143 loob karistusõigusliku sanktsiooni eraõiguses kehtivale põhimõttele, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. V. M. käitumist ei saa kuidagi käsitleda heas usus toimimisena. Ringkonnakohtu tõlgendus nagu poleks juhtumil, kui kannatanu on tema varaga tehtava tehingu osas teadmatuses, tegemist enam tema petmisega, on vastuolus kriminaalasjas kindlakstehtud asjaoludega ning ka senise kohtupraktikaga. 5.2. Asjakohatuks on peetud ringkonnakohtu viidet Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 ja põhjendamatuks ringkonnakohtu seisukohta, et käesolevas kriminaalasjas kirjeldatud hooneregistri tõend ei sisalda intellektuaalse võltsimise tunnuseid. Kassaator leiab, et kuna käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatav ise sõlminud 25. novembril 1997. a lepingu, millega ta oma omandiõiguse hoonele üle andis, ei saa tema käitumise hindamisel omada mingit õiguslikku tähendust asjaolu, et 25. novembri 1997. a leping jäi kellegi vea tõttu Tallinna Hooneregistris registreerimata. Eeltoodust järeldab kassaator, et V. M. poolt tehingu tegemiseks kasutatud õiend sisaldas intellektuaalse võltsimise tunnuseid. 5.3. V. M-ile teadaolevate faktidega vastuolus oleva hooneregistri õiendi kasutamine moodustab tema käitumises pettuse koosseisu nii objektiivselt kui ka subjektiivselt. Kassaatori arvates ei kao V. M. käitumisest pettuse element seetõttu, et ta subjektiivsest küljest kasutas ära mitte kannatanu enda, vaid hooneregistri eksitust, st kolmanda isiku eksitust, et tekitada kahju konkreetselt kannatanule. 5.4. Kassaator on ka seisukohal, et 3. mai 1999. a lepingu sõlmimisega sai V. M. varalist kasu, kuna aktsiaseltsil, kelle ainuaktsionär ja juht ta oli, langes ära vajadus tasuda hoone omanikule hoone eest saadud raha vastavalt 24. novembri 1997. a liisinglepingule nr 71750 ning hoone rahalist väärtust oli võimalik pöörata enda kasuks. 5.5. Kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et läbinisti ekslik on ringkonnakohtu järeldus nagu poleks 3. mai 1999. a seisuga olnud selge, kelle oma on Tallinnas X tn 15 asuv hoone, kuna tsiviilõiguslik vaidlus nimetatud hoone omandiõiguse üle algas alles pärast 3. mai 1999. a lepingu sõlmimist ning selle algatas kannatanu eesmärgiga mainitud leping tühistada ja oma omandiõigus taastada. Alles selle hagi vastuhagina esitas AS W nõude 25. novembri 1997. a lepingu tühisuse tuvastamiseks. Kassaatori arvates võib ülalmainitud tsiviilvaidluse tulemus olla kriminaalkohtule siduv ainult tsiviilhagi menetlemisel. 6. Kassatsioonprotesti põhjendused on analoogilised kassatsioonkaebuses sisalduvaga. Lisaks on viidatud Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele V.I., I.B. ja V.S. süüdistusasjades KrK § 143 lg 2 p-de 1, 11, 2 jt järgi, milles on kelmusena kvalifitseeritud mitmed võltsitud dokumentide alusel pettuslikul teel tehtud korteritehingud, mille puhul jäeti kannatanu pettust enda kasuks pööranud isikute poolt tehingust teadmatusse. Protestis on asutud seisukohale, et kohtu menetluses olev tsiviilvaidlus Tallinnas X tn 15 hoone omandiküsimuse üle ei ole kriminaalkohtule siduv. 7. Kirjalikus vastuses kassatsioonprotestile ja -kaebusele palub kohtualuse kaitsja A. Glikman jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2001. a otsuse V. M. õigeksmõistmises muutmata ja kassatsioonprotest ning -kaebus rahuldamata. 7.1. Kaitsja leiab, et kuna ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse AKKS § 31 p 4 alusel, s.o kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, ei pidanudki ta kajastama esimese astme kohtu motiive tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas ega neid kummutama. Samal ajal on kaitsja arvates otsuses põhistatud, miks ringkonnakohus peab ebaõigeks linnakohtu poolt V. M. tegevuse kvalifitseerimist KrK § 143 lg 2 p 11 järgi. 7.2. Kaitsja arvates ei ole põhjendatud kassaatorite tuginemine teises kriminaalasjas esimese ja teise astme kohtu poolt tehtud lahendile ja väljakujunenud kohtupraktikale, kuna kassatsioonprotestis viidatud kriminaalasja tehiolud ei ole analoogilised käsitletava kriminaalasja tehioludega. Viidatud juhtumite puhul on tegemist võltsitud dokumentide kasutamisega, kusjuures varakäsutus, millega vara läks üle petjale, on tehtud omaniku nimel. Samuti pole kaitsja arvates alama astme kohtute lahend ühes kriminaalasjas teist kriminaalasja lahendavale kohtule siduv. 7.3. Vastuväidetes leitakse, et ringkonnakohus on põhjendatult motiveerinud kelmuse kuriteokoosseisu puudumist sellega, et puuduvad kaks kelmuse objektiivse külje obligatoorset tunnust – vara omaniku – EVEA Liisingu aktsiaseltsi – petmine, s.o temale väärkujutluse loomine tegelikult esinevatest asjaoludest ning omaniku varakäsutus, millega vara läinuks üle kannatanult süüdlasele. Eksitav ja seadusest mittetulenev on seisukoht nagu oleks kolmanda isiku, s.o hooneregistri, väidetava eksimuse ärakasutamine kelmuse objektiivse külje mõttes võrdsustatav vara omaniku või valdaja eksimusse viimisega. 7.4. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et kassaatorid ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt puudub kelmuse objektiivse külje teine element – kannatanu varakäsutus, millega antakse vara üle kannatanult süüdlasele. Süüdlase poolt eksimusse viidud kannatanu varakäsutus on kaitsja arvates kelmuse objektiivse külje tunnuseks, mille alusel on kelmust võimalik eristada vara hõivamisega seotud varavastastest kuritegudest. 7.5. Kriminaalkoodeksi § 143 sätestab vastutuse võõra vara või varalise õiguse saamise eest pettuse teel. Kuna 25. novembril 1997. a sõlmitud lepingule, millega AS W müüs X tn 15 hoone kui vallasasja EVEA Liisingu aktsiaseltsile, ei järgnenud hoone valduse üleandmist ostjale ning hoone jäi endiselt AS W valdusesse, siis tulenevalt AÕS § 92 lg-st 1 ei läinud hoone omand aktsiaseltsilt W üle EVEA Liisingu aktsiaseltsile vaatamata ostu-müügi lepingu sõlmimisele ja seega ei saa kõnealuse hoone ostu-müügi lepingu sõlmimine 3. mail 1999. a aktsiaseltsi W poolt müüjana olla aluseks V. M. süüdimõistmisele kelmuses. Tsiviilõiguse teostamisel hea usu põhimõtte väidetav rikkumine ei moodusta kelmuse kuriteokoosseisu, kui ei esine kelmuse teokoosseisu kõiki tunnuseid. 7.6. 3. mai 1999. a ostu-müügi lepingu aluseks olnud hooneregistri õiend ei olnud intellektuaalselt võltsitud, kuna õiend peabki kajastama kehtivat registrikannet. Kuna AS W oli ka 21. aprilli 1999. a seisuga endiselt X tn 15 hoone omanik, oli kõnealune hooneregistri õiend ka sisuliselt õige. 7.7. Kaitsja ei nõustu tsiviilhageja esindaja väitega, et tsiviilhagejale on tekitatud varaline kahju 3,9 milj krooni, kuna kriminaalasjas pole tuvastatud, kas 3. mail 1999. aastal sõlmitud ostu-müügi lepingu tulemusel on tsiviilhagejalt hoone omandiõigus võõrandatud ja kas ta enne selle lepingu sõlmimist oli hoone omanikuks. Samuti juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kuivõrd V. M-ile esitati süüdistus suure varalise kahju tekitamises, mis on kelmuse koosseisuline kvalifitseeriv tunnus, on oluline tuvastada tekitatud kahju suurus, mida aga kriminaalasjas tehtud ei ole. 8. Riigikohtu istungil toetasid prokurör ja ALG Liisingu AS esindaja kassatsioonprotesti ja -kaebust ning taotlesid Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist. V. M. kaitsja arvates ei kuulu kassatsioonprotest ja -kaebus rahuldamisele kirjalikus vastuväites esitatud motiividel. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemate lahenditega (vt kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1998. a otsus T.T. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi – RT III 1998, 12, 130 ja 26. jaanuari 2001. a otsus M.E. süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 3 järgi – RT III 2001, 4, 42) peab esimese astme kohus seaduse ettekirjutuse kohaselt kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas muu hulgas näitama kohtulikul uurimisel kindlakstehtud asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus need asjaolud loeb tuvastatuks. Asjaolude tuvastamatuse tõttu ei saa kõrgemalseisev kohus otsustada kaebuse või protesti ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatuse üle. 10. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et 4. septembril 1997. a on aktsiaselts W ja aktsiaselts EVEA LIISINGU AS vahel sõlmitud kaks lepingut. Ostu-müügi lepinguga müüs aktsiaselts W tema omandis oleva ehitise asukohaga Tallinn X tn 15 pooleteise miljoni krooni eest aktsiaseltsile EVEA LIISINGU AS ja omandiõigus sellele hoonele läks ostjale üle lepingu allakirjutamisega (tl 56 I kd). Samal kuupäeval on sõlmitud EVEA LIISINGU AS (edaspidi Liising) ja AS W (edaspidi Ostja) vahel järelmaksuga ostu-müügi leping nr 231/97, mille alusel Liising ostab Ostja huvides hoone asukohaga Tallinn X, maksumusega 1,5 milj kr ja müüb hoone ostjale järelmaksuga (tl 60–63 I kd). Sellest lepingust ei nähtu, kellelt Liising X tn 15 asuva hoone ostis. Kas iseeneselt, sest 4. septembri 1997. a ostu-müügi lepingu alusel oli ta nimetatud hoone omanik, või kui järelemaksuga leping on sõlmitud enne ostu-müügi lepingut, siis AS-lt W sama aktsiaseltsi huvides. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole suutnud sellele küsimusele vastata ka tunnistajana üle kuulatud Liisingu tegevdirektor A. T. (tl 326 II kd). Lepingul nr 231/97 on lisa 25. novembrist 1997. a «Vara vastuvõtu-üleandmise akt», mille kohaselt EVEA LIISINGU AS (edaspidi Liising) andis üle ja AS W (edaspidi Liisingusaaja) võttis vastu ehitise aukohaga X Akti allakirjutamisega lugesid pooled lepingu nr 231/97) lõppenuks (tl 70 I kd). 11. 24. novembril 1997. aastal on EVEA Liisingu AS ja AS W vahel sõlmitud X tn 15 asuva hoone kapitalirendileping (Liisingleping) nr 71750 (tl 64–69 I kd). Selle lepingu alusel rentis rendileandja EVEA LIISINGU AS rentnikule AS W hoone kolmeks aastaks. Hoone maksumuseks on loetud 3,9 milj krooni. Lepingu punkt 1.3 kohaselt annab rendileandja hoone valduse rentnikule üle lepingu allakirjutamise päeval, mille kohta koostatakse vastav akt. 25. novembril 1997. a on selle lepingu lisa nr 2 alusel sõlmitud vara vastuvõtu-üleandmise akt, mille kohaselt EVEA LIISINGU AS andis üle ja AS W võttis vastu ehitise asukohaga X tn 15 (tl 71 I kd). Seega anti ühel ja samal kuupäeval kahel korral X tn 15 hoone üle EVEA LIISINGU AS poolt AS-le W. 12. Päev hiljem, 25. novembril 1997. a ostis AS W EVEA Liisingu AS-lt X tn 15 hoone. Nüüd on hoone ostuhinnaks 1,5 milj krooni, mis poolte kinnituse kohaselt on ostja poolt tasutud enne lepingu sõlmimist, ja omandiõigus hoonele läks üle lepingu allakirjutamisest AS-le W. Selle lepingu alusel registreeriti AS W hoone omanikuks ka Tallinna Hooneregistris. Samal kuupäeval müüs AS W X tn 15 hoone nüüd juba 3,9 milj krooni eest EVEA Liisingu AS-le tagasi. Omandiõigus läks viimasele üle lepingu allakirjutamisega. 13. Kohtulikul asja arutamisel pole välja selgitatud, millist õiguslikku tähendust omas pärast hoone võõrandamist 25. novembril 1997. a EVEA Liisingu AS poolt ja omandiõiguse üleminekut AS-le W 24. novembril 1997. a sõlmitud kapitalirendileping nr 71750 ja kas pärast 25. novembrit 1997. a sõlmitud ostu-müügi lepingut, mil lepingu kohaselt hoone omanikuks sai uuesti EVEA Liisingu AS, sõlmiti poolte vahel uus rendileping. Kriminaalasjas on maksegraafikud kapitalirendilepingule nr 71768 (tl-d 72–73 I kd). Sellise numbriga rendilepingut aga kriminaalasja materjalides ei esine. 14. Riigikohus märgib, et kui X tn 15 hoone oli pärast 25. novembrit 1997. a aktsiaseltsile W usaldatud, siis võivad V. M. tegevuses olla KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Aktsiaselts W kui juriidiline isik saab tegutseda üksnes läbi seadusliku esindaja, kelleks oli V. M. Tema kui aktsiaseltsi juhataja ja ainuaktsionäri poolt otsustamine, et W müüb viimasele usaldatud, kuid sellele äriühingule mittekuuluva hoone äriühingule B S.A., on käsitatav süüdlasele usaldatud võõra vara raiskamisena suures ulatuses. 15. V. M. tegevuse kriminaalõiguslik kvalifikatsioon sõltub ka sellest, kas ta on B S.A. omanik või mitte. Tallinna Linnakohus on seisukohal, et V. M. on saanud varalist kasu, kuna suurenes talle kuuluva firma B S.A. vara, mille aktsiate omanik ta oli (tl 396). Millistele tõenditele selline järeldus tugineb, otsusest ei nähtu. Kui V. M. oli B S.A. omanik, siis võib olla tegemist temale usaldatud vara omastamisega. Faktiliste asjaolude tuvastamata jätmisele linnakohtus on ringkonnakohtu tähelepanu juhitud ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus on jätnud linnakohtu need puudused kõrvaldamata. 16. Ringkonnakohus on V. M. õigeksmõistmisel KrK § 143 lg 2 p1 järgi väitnud, et: «asjas puuduvad tõendid, et seda hoonet müüs hoone süüdistuses nimetatud omanik või tema poolt selleks volitatud isik». Ringkonnakohus on eiranud nn kolmnurkkelmuse võimalust. Ei linna- ega ka ringkonnakohtu otsusest nähtu, kes reaalset varakäsutust teostas. Asjakohatu ja eksitav on ringkonnakohtu järeldus ja viide Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 1-1-82-01, et kuna hooneregistri õiend pole võltsitud, siis pole tegemist petmisega. Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses ja -protestis toodud väidetega selles osas, et V. M. kasutades teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldavat hooneregistri õiendit, ilma milleta poleks saanud hoonet võõrandada, pani toime pettusliku teo. Kellel aga V. M. tekitas väärarusaama, keda viidi eksimusse või hoiti eksimuses, sõltub juba tuvastatud faktilistest asjaoludest. 17. Riigikohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et varavastaste kuritegude puhul on obligatoorne kindlaks teha koosseisuline kvalifitseeriv tunnus – kahju suurus. Ühe ja sama hoone kohta sõlmitud mitme tehingu alusel on EVEA Liisingu AS ja AS W teostanud mitmeid erinevaid makseid, mida peab arvestama varalise kahju tuvastamisel. Kui aga 3. mai 1999. a ostu-müügi lepingu mõlemaks pooleks on V. M., siis ei saa olla varaliseks kahjuks tasutud ostusumma. 18. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt tsiviilõiguslik vahekord välistab kriminaalõigusliku hinnangu andmise. Vastuolus väidetuga on aga ringkonnakohus siiski pidanud võimalikuks anda V. M. tegevusele õiguslik hinnang ja ta süüdistatuna kelmuses õigeks mõista. 19. Vastavalt KrMK § 19 lg-le 1 on kohus kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. Selle nõude eiramine ongi käsitletavas kriminaalasjas takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist nii linna- kui ka ringkonnakohtus. Riigikohus tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ja tühistab seetõttu eelnevad kohtulahendid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium, otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsus V. M. kriminaalasjas KrK § 143 lg 2 p 11 järgi. 2. Saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. 3. Kassatsioonkaebus ja -protest rahuldada osaliselt. Otsus jõustub 31. jaanuaril 2002. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Ott JÄRVESAAR Lea KIVI