Riigikohtu Halduskolleegium — Elvi Almre kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kohaldamise asjas — RT III, 6, 54

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. veebruaril 2002. a 3-3-1-3-02 Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 17. jaanuaril 2002 kirjalikus menetluses läbi Elvi Almre kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2001. a otsuse peale haldusasjas nr 2-3-137/2001. Vastavalt Viljandi maavanema poolt 11. detsembril 2000 kinnitatud enampakkumiste protokollidele 28. novembrist 2000 tunnistati enampakkumiste võitjaks Tootsi IV, Pärli ja Soesaare katastriüksuste erastamisel A. Sild. Samadest protokollidest nähtub, et neil enampakkumistel võisid osaleda MRS § 22 lg 4 p-des 1, 2, 5 ja 6 (kuni 21. märtsini 1999 kehtinud redaktsioonis) märgitud isikud ja et E. Almrel ei lubatud neil enampakkumistel osaleda, sest tema esitatud tuludeklaratsiooni vormi E koopia ei ole käsitletav «ametliku dokumendina» ja E. Almre ei ole saanud tulu põllumajanduslikust tootmisest. Enampakkumise komisjoni esimees teatas E. Almrele 30. novembri 2000 kirjaga nr 1-14/733, et E. Almrel ei lubatud osaleda piiratud kirjalikul enampakkumisel, «sest Teie poolt esitatud tuludeklaratsiooni dokument ei vasta nõuetele ning puudub põllumajanduslikust ettevõtlusest saadud tulu». E. Almre esitas 7. detsembril 2000 Viljandi maavanemale protesti enampakkumiste läbiviimise kohta, millele maavanem vastas 11. detsembri 2000 kirjaga nr 1-14/1413. Vastuses selgitati, et teda ei lubatud enampakkumistel osaleda seetõttu, et esitatud tuludeklaratsiooni koopia kohaselt ei ole ta 1999. a ettevõtlusest tulu saanud ja et tuludeklaratsiooni nõue tuleneb maa enampakkumisega erastamise korra punktist 28. Maavanem leidis, et maareformi seaduse tähenduses tegeleb põllumajandusliku tootmisega isik, «kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust (MRS § 231 lg 2)». Neil põhjustel jäeti E. Almre protest rahuldamata. E. Almre esitas 11. jaanuaril 2001 Tartu Halduskohtule kaebused iga katastriüksuse osas eraldi, milles palus tühistada enampakkumise läbiviimise komisjoni 28. novembri 2000. a vastav otsus ja Viljandi maavanema 11. detsembri 2000. a otsus protesti rahuldamata jätmise ja enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta. Kaebuse esitaja leidis, et maareformi seaduse § 231 ei kuulu selles asjas kohaldamisele, sest see säte jõustus alles 22. märtsil 1999. Pealegi reguleerib viidatud säte vaba põllumaa erastamist, antud juhul oli aga tegemist metsamaaga. Kohaldamisele kuulus MRS § 22 lg 4 p 5 kuni 21. märtsini 1999 kehtinud redaktsioonis, sest 11. veebruaril 1999 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse § 2 lg 1 alusel viiakse enne seadusemuudatust algatatud maa enampakkumine lõpule seni kehtinud alustel ja korras. Seega ei omanud tähtsust asjaolu, kas kaebuse esitaja sai 1999. a põllumajanduslikust ettevõtlusest tulu. Kaebuse esitaja enampakkumisel osalemise keelamine motiivil, et ta ei saanud 1999. aastal põllumajanduslikust tootmisest tulu, on järelikult ebaseaduslik. Pealegi ei tulene tuludeklaratsiooni esitamise nõue seadusest. Maa enampakkumisega erastamise korra punktiga 27 keelati kehtestada täiendavaid nõudeid Korras sätestatuga võrreldes. Vastavalt Korra punktile 47 ei võinud maavanem kinnitada enampakkumise tulemusi, kui Korda rikuti. Tartu Halduskohtu 22. jaanuari 2001. a määrustega peatati enampakkumise läbiviimise komisjoni 28. novembri 2000. a otsuste ja Viljandi maavanema 11. detsembri 2000. a otsuste täitmine kuni vaidluse lahendamiseni halduskohtus. Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2001. a määrusega liideti ühte menetlusse E. Almre kaebused enampakkumise läbiviimise komisjoni otsuste peale ja Viljandi maavanema otsuste peale protesti rahuldamata jätmise ja enampakkumiste tulemuste kinnitamise kohta. Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-54/2001 rahuldati E. Almre kaebused, tühistati enampakkumise läbiviimise komisjoni otsused ning Viljandi maavanema otsused protesti rahuldamata jätmise ja enampakkumiste tulemuste kinnitamise kohta. Enampakkumise läbiviimise komisjonile ja Viljandi maavanemale tehti ettekirjutus asja uuesti läbivaatamiseks ja uute otsuste tegemiseks. Kohus leidis, et enampakkumise läbiviimise komisjon ja maavanem on kohaldanud MRS § 231 vastuolus maareformi seaduse muutmise seaduse § 2 lg-ga 1. Tuludeklaratsiooni kui põllumajandusliku tootmise ühe võimaliku tõendi esitamise nõue ei riku iseenesest kaebuse esitaja õigusi. Kuid ainuüksi tulu saamise tingimus ei saa olla aluseks enampakkumisel osalemise keelamisel, sest tulu osundab vaid tootmise majanduslikule otstarbekusele ja efektiivsusele. Maareformi seaduse kohaldamisele kuuluva § 22 lg 4 p 5 järgi on oluline põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga tulu. Enampakkumisel osalemise tingimused ei näinud ette, et tuludeklaratsiooni esitamata jätmine toob kaasa enampakkumisel osalemise keelamise. Õigusvastane ja ebaloogiline on enampakkumise läbiviimise komisjoni ja maavanema seisukoht E. Almre poolt esitatud tuludeklaratsiooni tõestamata koopia suhtes. Ühelt poolt on leitud, et tegemist on «mitteametliku dokumendiga», teiselt poolt on kasutatud seda dokumenti tõendina põllumajandusliku tootmise puudumise kohta. Kahtluse korral oleks komisjon ja maavanem pidanud nõudma nõuetele vastavat dokumenti, mitte aga tegema järeldusi «mitteametlikust dokumendist». 28. mail 2001 esitas A. Sild apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta E. Almre kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et kohtu ettekirjutus on vastuolus HKMS § 19 lg-ga 7, sest sellise ettekirjutuse tegemist ei ole E. Almre taotlenud. Kohtu ettekirjutus ei ole kooskõlas ka maa enampakkumisega erastamise korra punktiga 47, sest enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmisel korraldatakse uus enampakkumine, mitte ei vaadata asja uuesti läbi. Põllumajandustootja mõiste määratlemisel tuleb arvestada vastavat definitsiooni põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse § 2 p-s 3. Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2001. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Tartu Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti E. Almre kaebus rahuldamata. Asi lahendati kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna maareformi seadus ega maa enampakkumisega erastamise kord ei defineeri põllumajandusliku tootmisega tegeleja mõistet, siis on põhjendatud lähtuda kuni 1. novembrini 2000 kehtinud põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse § 2 p-s 3 defineeritud põllumajandustootja mõistest. Kaebuse esitaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega ei ole tõendamist leidnud. Tuludeklaratsiooni esitamise nõue ei riku kaebuse esitaja õigusi. E. Almre poolt esitatud tuludeklaratsioonist nähtub, et ta ei ole saanud põllumajanduslikust tootmisest tulu ega teinud ka kulutusi sellises mahus, mis võimaldaks tema tegevust lugeda põllumajanduslikuks tootmiseks. Seepärast oli enampakkumise läbiviimise komisjoni otsus mitte lubada E. Almrel enampakkumisel osaleda õige ja põhjendatud. Eksitavaks pidas ringkonnakohus Tartu Halduskohtu väidet, et vaidlustatud aktides viidatud MRS § 231 ei kuulunud kohaldamisele. Vaidlustatud aktide sisust nähtub, et tegelikult kohaldati seaduse õiget sätet ja redaktsiooni. E. Almre esitas 25. oktoobril 2001 kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale või teisele ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1. Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 37 lg 1 nõudeid, sest apellant ja teised protsessiosalised ei ole kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. 2. Enampakkumise ajal kehtinud maareformi seaduse redaktsioon ei defineerinud põllumajandusliku tootmisega tegeleja mõistet. Ringkonnakohus on selle mõiste määratlemisel alusetult juhindunud siis kehtinud põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse § 2 p-st 3. Vastavalt maa enampakkumisega erastamise korra punktile 25 tuli erastamisel osalemiseks esitada õiend füüsilisest isikust ettevõtja registreerimise kohta ja punktiga 27 keelati täiendavate nõuete kehtestamine. 3. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse esitaja tegelemine põllumajandusliku tootmisega ei ole tõendamist leidnud. 4. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu väide, et kaebuse esitaja deklareeritud ettevõtluse kulud on liiga väikesed. Ringkonnakohus tegi sellest asjaolust alusetult järelduse, et tegemist ei ole põllumajandusliku tootmisega. Viljandi maavanema kirjalikus vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega ning leitakse, et ringkonnakohus ei ole menetlusõigust rikkunud ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. HKMS § 37 lg 1 alusel võib ringkonnakohus lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata, kui kohus on saatnud apellatsioonkaebuse ärakirja protsessiosalistele ja selgitanud nende seisukoha apellatsioonkaebuse kohta ning protsessiosalised on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Põhjendatud on E. Almre väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 37 lg 1 nõudeid, sest tema ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. E. Almre kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele ei ole märgitud, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta, kuigi HKMS § 33 lg 5 järgi tuleb märkida vastuses ka see, kas protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta. Seega on tegemist juhtumiga, kus kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, sest asi lahendati ja tehti uus otsus kirjalikus menetluses. Järelikult on toimunud HKMS § 45 lg 1 p 2 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumine ja HKMS § 64 lg 3 alusel kuulub ringkonnakohtu otsus igal juhul tühistamisele. 2. Kohaldamisele kuuluva maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kuni 22. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni järgi sai piiratud enampakkumisel osta põllumajandus-, metsa- ja sihtotstarbeta maad äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega. Mõiste «põllumajandusliku tootmisega tegelemine» oli määratlemata. 22. märtsil 1999 jõustus maareformiseaduse muutmise seadus, mille § 1 lg-ga 2 muudeti maareformi seaduse § 22 – muuhulgas tunnistati § 22 lg 4 p 5 kehtivuse kaotanuks ja täiendati maareformi seadust uute paragrahvidega: «§ 231. Vaba põllumajandusmaa erastamine või kasutusvaldusesse andmine» ja «§ 232. Vaba metsamaa erastamine». Maareformiseaduse muutmise seaduse § 2 lg-ga 1 sätestati, et kui maa enampakkumisega erastamine on algatatud enne selle seaduse jõustumist, viiakse erastamine lõpule seni kehtinud alustel ja korras. Seega tuli antud asjas maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 kohaldamisel juhinduda selle sätte kehtivuse aegsetest alustest ja korrast, tõlgendades vastavalt ka määratlemata õigusmõistet «põllumajandusliku tootmisega tegelemine». 3. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud maa enampakkumisega erastamise kord nägi ette, et maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, erastatakse maareformi seaduse § 22 lg-s 4 nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. Sellel viisil korraldatud erastamisel said Korra punkti 7 alusel osaleda ka äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes olid erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil alaliselt elanud vähemalt viimased kolm aastat ning tegelesid põllumajandusliku tootmisega. Füüsilisest isikust ettevõtjad pidid Korra punkti 25 järgi lisama erastamise avaldusele ka õiendi enda registreerimise kohta. Korra punkti 41 alusel ei võinud kirjalikus enampakkumises osaleda pakkumised, mis ei saabunud tähtajaks või ei vastanud kehtestatud nõuetele või enampakkumise teates esitatud tingimustele. Selles haldusasjas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et E. Almre pakkumised ei vastanud enampakkumise teates esitatud tingimustele. Ringkonnakohus leidis, et E. Almre ei võinud enampakkumises osaleda, kuna ei ole leidnud tõendamist tema tegelemine põllumajandusliku tootmisega. 4. Ringkonnakohus on asunud ekslikule seisukohale, et maareformi seaduse ja maa enampakkumisega erastamise korra mõiste «isik, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega» on samasisuline, kui kuni 1. novembrini 2000 kehtinud põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduses defineeritud mõiste «põllumajandustootja». Põllumajandustootja on nimetatud seaduse § 2 p 3 järgi isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Tulu saamise tingimus tähendaks, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldaks vastavat kaupa müüa. Arvestada tuleb sedagi, et põllumajandusliku tootmise eripära tõttu mõnel perioodil tulu puudub. Neil põhjustel ei ole põllumajandustootja mõiste maa erastamisel kasutatav, sest maareformi seaduse ja maa enampakkumisega erastamise korra kohaldamisele kuuluv redaktsioon ei näinud ette, et õigustatud subjektiks on üksnes selline põllumajandusliku tootmisega tegelev isik, kes on saanud põllumajanduslikust tootmisest tulu. Alusetu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks. Selline seisukoht ei tulene ei maareformi seaduse ega Korra kohaldamisele kuuluvast redaktsioonist. 5. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2000. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-18-00 (RT III 2000, 15, 162) peab maavanem protesti läbivaatamisel tegema kindlaks, kas piiratud enampakkumisel osaleja vastab MRS § 22 lg 4 p-s 5 sätestatud tingimustele, s.h ka, kas ta tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Põllumajandusliku tootmisega tegelemine on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei olnud õige teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega maareformi seaduse ja Korra kohaldamisele kuuluva redaktsiooni mõttes. Menetlusnormi olulise rikkumise ja MRS § 22 lg 4 p 5 ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Elvi Almre kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-137/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub 1. veebruaril 2002 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN