Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-162-01 Vladimir Adamenkovi hagi Ljubov Šišova vastu 39 781 krooni saamiseks — RT III, 4, 41

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 2001. a 3-2-1-162-01 Vladimir Adamenkovi hagi Ljubov Šišova vastu 39 781 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas kirjalikus menetluses 3. detsembril 2001. a V. Adamenkovi kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuli 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-159/01. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik 27. mai 1997. a laenulepingu järgi võttis Vladimir Šišov Eesti Hoiupank AS-lt laenu 50 000, tagastamistähtajaga 26. mai 1999. a. Üheks käendajaks oli Vladimir Adamenkov. V. Šišov suri 22. märtsil 1998. a. Pärijaks sai tema ema Aleksandra Šišova. Laenujäägi 31 781 krooni 50 senti tasus pangale V. Adamenkov. A. Šišova andis V. Adamenkovile volikirja pärandvaraks oleva sõiduauto BMW kasutamiseks ja müügiks. Hageja tasus auto remondi eest 8000 krooni. 1. juuli 1999. a Kohtla-Järve Linnakohtu määrusega kinnitatud kokkuleppe kohaselt volitas A. Šišova V. Šišovi lahutatud abikaasat Ljubov Šišovat müüma sõiduautot BMW ja viimane kohustus volitajale üle andma pool müügihinnast. 10. juuli 1999. a kirjaliku kokkuleppe kohaselt kohustus L. Šišova peale sõiduauto müümist tasuma V. Adamenkovile V. Šišovi võla ja A. Šišova isikliku võla kokku 37 781 krooni. Kostja oma kohustust ei täitnud. Hageja palus kostjalt välja mõista tasutud laenu katteks 31 781 krooni 50 senti ja auto remondi eest 8000 krooni, kokku 39 781 krooni 50 senti. Kohtla-Järve Linnakohtu 6. veebruari 2001. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti välja 37 781 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt läksid pärast V. Šišovi kohustise täitmist pangale TsK § 209 alusel hagejale üle kõik selle kohustise kreeditori õigused. Pärimisseaduse alusel oleks põhjendatud hageja nõue A. Šišova kui V. Šišovi pärija vastu. Kostja ei ole küll V. Šišovi pärija, kuid L. Šišova võlakohustus hageja ees tuleneb TsK §-st 272. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohtu 13. juuli 2001. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võttis V. Šišov laenu peale abielu lahutamist. Kuna kostja ei ole V. Šišovi pärija, ei pea ta tasuma V. Šišovi võlga. Kostja realiseeris sõiduauto A. Šišova volitusel ja kui ta ei andnud väidetava kokkuleppe alusel üle poolt müügihinnast või ei kustutanud võlga hageja ees, võib kokkuleppe rikkumisest tekkida kohustis A. Šišova ja kostja vahel, kuid mitte hageja ja kostja vahel. TsK § 276 lg 1 kohaselt on kostjal õigus laenulepingut vaidlustada rahatuse motiivil, mida kostja ka vastuväidetes tegi. Laenulepinguna vaadeldav võlakiri oli rahatu. Kostjal puudusid ja puuduvad kohustused hageja ees seoses pärija võlaga. Samuti tulenevalt A. Šišova sõiduauto remondist. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uue otsuse. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 276 lg 1. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Käendajana tasus hageja pangale surnud V. Šišovi laenujäägi 31 781 krooni 50 senti. TsK § 209 lg 1 kohaselt võlgniku asemel kohustise täitnud käendajale lähevad üle selle kohustise järgi kreeditori kõik õigused. V. Šišovi pärijaks sai tema ema A. Šišova. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Seega tekkis hagejal nõudeõigus tasutud summa ulatuses pärija vastu. 10. juuli 1999. a võlakirjas kohustus kostja tasuma hagejale V. Šišovi võla. Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, miks ei kohaldata TsK § 220 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda, kui kreeditori sellega nõustub. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu, aktsepteeris ta võla ülekandmist. Hageja nõudis hagiavalduses V. Šišovi tasutud võla 31 781 krooni ja auto remondi eest tasutud 8000 krooni väljamõistmist. 31 781 krooni nõudes viitas hageja võlakirjale, milles kostja kohustus hagejale tasuma V. Šišovi võla. Auto remondikulu 8000 krooni nõudes ei ole hageja võlakirjale tuginenud. Asja materjalides ei nähtu, millest hageja 8000 krooni nõue tuleneb. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et seoses sõiduauto remondiga 8000 krooni nõudes kostjal kohustused hageja ees puuduvad. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuli 2001. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Vladimir Adamenkovile 8. augustil 2001. a tasutud kautsjon 397 (kolmsada üheksakümmend seitse) krooni 82 senti. H. JÕKS A. KULL J. LUIK