Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-62-01 Ants Ressaare ja Anne Vesteri kassatsioonkaebuste läbivaatamine tagastataval maal ehitise juurde maa erastamise ja kohtuistungile kutsumata jätmise asjas — RT III, 4, 36

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 2001. a 3-3-1-62-01 Ants Ressaare ja Anne Vesteri kassatsioonkaebuste läbivaatamine tagastataval maal ehitise juurde maa erastamise ja kohtuistungile kutsumata jätmise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 5. detsembril 2001 kirjalikus menetluses läbi Ants Ressaare ja Anne Vesteri kassatsioonkaebused Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2001. a otsusele haldusasjas nr 2-3-3/2001. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 26. aprilli 1994. a otsustega tunnistati Viiratsi vallas asuva kinnistu nr 659 (maatükid 24 ja 98) ning kinnistu nr 1420 (maatükk nr 23) osas õigustatud subjektideks Anne Vester ja Ants Ressaar. Lisaks neile tunnistati õigustatud subjektideks veel kaks isikut, kes loobusid maa tagastamise nõudeõigusest A. Vesteri ja A. Ressaare kasuks. Sellel maal asuvad Helga Leesile kuuluvad hooned. Viiratsi Vallavalitsus andis 8. augustil 1995 korralduse nr 242, millega nõustus 0,2 ha maa ostueesõigusega erastamisega H. Leesile Viiratsi vallas Tänassilma külas. Samal päeval andis vallavalitsus korralduse nr 243, millega otsustas jätta tagastamata Viiratsi vallas Tänassilma külas Veske majavalduse alune maa ligikaudu 0,2 ha (endine kinnistu nr 659 maatükk 24, 29) ja määrata kompensatsioon selle maa eest neljale algselt õigustatud subjektiks tunnistatud isikule, sealhulgas A. Vesterile ja A. Ressaarele – 1/6 ulatuses mõlemale. Vallavalitsuse 12. septembri 1995. a. korraldusega nr 309 otsustati veelkord jätta tagastamata õigustatud subjektidele endisest kinnistust nr 659 maatükk 98 ligikaudu 0,2 ha maad, kus asuvad H. Leesi omanduses olevad hooned. 18. märtsi 1997. a korraldusega nr 170 otsustas Viiratsi Vallavalitsus erastada H. Leesile 2695 m2 maad. A. Vester ja A. Ressaar esitasid Viljandi Maakohtu halduskohtunikule kaebused ja palusid tunnistada Viiratsi Vallavalitsuse 18. märtsi 1997. a korraldus nr 170 ja katastriüksuse moodustamise toiming täielikult seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt ei ole vallavalitsus kuni käesoleva ajani õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist otsustanud. Vallavalitsuse 18. märtsi 1997. a korraldus nr 170 ei saa olla aluseks veebruaris 1997 mõõdistatud katastriüksuse plaanile ja 27. veebruaril 1997 allkirjastatud piiriprotokollile. H. Leesi hoonetel puuduvad ehitusload, maa kasutamise õiguslikku alust tõendavad dokumendid ja elamu kasutusluba. Kohtuistungil muutsid kaebajad oma taotlust ja palusid 18. märtsi 1997. a korralduse nr 170 tühistada. Viljandi Maakohtu halduskohtunik jättis oma 3. oktoobri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-2/00 kaebused rahuldamata. Kohtunik viitas jõustunud kohtuotsustele haldusasjas ja tsiviilasjas, millega on tuvastatud, et A. Ressaar andis 27. veebruaril 1997 H. Leesi maaüksuse piiriprotokollile alla kirjutades nõusoleku H. Leesile erastatava maa piiride osas. H. Leesile maa erastamise eeltoimingutena on vallavalitsus 8. augustil 1995 andnud korralduse nr 242, millega anti nõusolek erastada ligikaudu 0,2 ha, ning 12. septembril 1995 korralduse nr 309, millega otsustati jätta tagastamata õigustatud subjektidele ligikaudu 0,2 ha suurune maa-ala, kus asuvad H. Leesile kuuluvad hooned. Kaebuse esitajad olid teadlikud antud korraldustest, sest nad esitasid 18. novembril 1997 kaebuse kohtusse, kuid loobusid hiljem kaebusest. A. Ressaar, kes esindas A. Vesterit ka 30. mail 1994 tehtud volikirja alusel, on andnud oma allkirja 28. augustil 1996 H. Leesi poolt erastatava maa-ala asendiplaanile kui piiriprotokollile. Kohus leidis, et kaevatav vallavalitsuse korraldus ei rikkunud millegagi kaebuse esitajate õigusi korralduse vastuvõtmise ajal. Kaebuse esitajad on olnud teadlikud ja eelnevalt nõus H. Leesile maa erastamisega, on teinud ettepanekuid piiride kulgemise osas ning on alla kirjutanud piiriprotokollile. Mittearvestatav on väide, et H. Leesi elamu puhul on tegu omavolilise ehitisega. Viljandi Maavalitsuse hooneregistri talituse 15. juuli 1997. a kirjast nähtub, et H. Leesile kuuluva Veske elamu hooneregistris arvele võtmise aluseks on olnud riigivarana arvele võetud sotsiaalkultuuriobjektide munitsipaalomandisse üleandmise akt 1. detsembrist 1992. Halduskohtuniku otsuse peale esitas A. Vester apellatsioonkaebuse, milles taotles Viljandi Maakohtu halduskohtuniku otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole lahendatud küsimust, milliste hoonete juurde ja millisest kinnistust maa on erastatud. Kohtule ei ole esitatud plaani ega kaardimaterjali, mis näitaks, kus asub ostueesõigusega erastatud maa. Apellant leidis, et 31. mail 1994 välja antud volikirja kohaselt võis A. Ressaar esindada A. Vesterit ainult seoses kaasomandis oleva sae- ja jahuveski kasutamise ning sellega seoses tehingute teostamisega. Asjaolu, et H. Leesi katastriüksuse piiriprotokollil on A. Ressaare allkiri, ei oma tähendust A. Vesteri suhtes. 28. augustil 1996 andis apellant nõusoleku teenindusmaa määramiseks H. Leesi hoone juurde tingimusel, kui see on püstitatud õiguslikul alusel. Elamu õiguslikku alust AÕSRS § 13 tähenduses ei ole Viiratsi Vallavalitsus tõendanud, seetõttu ei saa kaebaja allkirja käsitleda piiride kulgemisele nõusoleku andmisena. Halduskohtunik jättis ebaõigesti arvestamata apellandi väited H. Leesi elamu seaduslikkuse kohta. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 16. märtsi 2001. a otsusega nr 2-3-3/2001 A. Vesteri apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus järeldas asjas tuvastatud asjaoludest, et apellant oli teadlik H. Leesile maa erastamise toimingutest ja sellest, millistes piirides H. Leesile maad erastatakse. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et A. Ressaarel ei olnud volitusi esindada A. Vesterit maa tagastamise ja erastamise toimingutes, sest 3. veebruari 1997. a A. Vesteri ja A. Ressaare vahelises kokkuleppes viitas A. Ressaar otseselt nimetatud volikirjale. Lisaks on üldvolituse korral tegelik volituste maht esindatava ja esindaja sisesuhte küsimus, s.o see, kuidas esindatav ja esindaja volituse ulatuses omavahel kokku lepivad või kas esindaja jätab oma kohustused esindatava ees täitmata (näiteks ei informeeri esindatavat), ei avalda mõju volituste kehtivusele väljapoole, s.o kolmandate isikute suhtes. Väited ehitus- ja kasutuslubade võimaliku puudumise osas ei ole käesolevas asjas tähtsad asjaolud, sest need puudutavad üksnes ehitise omaniku ja avaliku võimu vahelisi suhteid ning on seotud ehitiste suhtes kehtestatud nõuete ja eeskirjade järgimise tagamisega. Maa tagastamata jätmise ja erastamise seisukohast on oluline üksnes ehitise omandiõiguse küsimus ja käesolevas asjas ei ole H. Leesi omandiõigust ehitisele ka kahtluse alla seatud. Seisukoht, et maad ei saa enne erastada, kui pole otsustatud maa tagastamata jätmine, ei ole põhjendatud, sest vastavalt MRS § 23 lg 2 alustatakse õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine. Käesoleval juhul ongi tegemist ostueesõigusega maa erastamisega. A. Vesteri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on ebaõigelt kohaldanud MRS § 23 lg 2 7. juuni 1996. a redaktsiooni. Selle sätte sõnastus ei välista maa osalise mittetagastamise ja kompenseerimise menetluse alustamise otsuse vastuvõtmist ja seega võis nii maa tagastamise kui ka ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid teha üheaegselt. Kassaator leiab, et enne maa ostueesõigusega erastamise korraldust peab välja andma erastatava maa mittetagastamise ja kompenseerimise menetluse alustamise otsuse. Maa erastamise toimikus puudub korralduse nr 170 alusel erastatava maa asukoha plaan, mis on vastuolus Maa ostueesõigusega erastamise korra punktiga 14. Ringkonnakohus on andnud 30. mai 1994. a volikirjale hinnangu, mida sellel ei ole. Volikirjale hinnangu andmisega on ringkonnakohus otsustanud kolmanda isiku A. Ressaare õiguste ja kohustuste üle, keda kohus ei kaasanud. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maa tagastamata jätmise ja erastamise seisukohast on oluline üksnes ehitise omandiõiguse küsimus. Kassatsioonkaebuse kohaselt on 1995. aastal antud Viiratsi Vallavalitsuse korraldused nr 242, 243 ja 309 seadusevastased ning kohus ei või vaidlustatud õigusakti seaduslikkust põhjendada sellele eelnevate õigusaktidega, mis ise ei vasta väljaandmise ajal kehtinud seadustele. Kirjalikus vastuses A. Vesteri kassatsioonkaebusele palub Viiratsi Vallavalitsus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 1995. aasta vallavalitsuse korralduste vaidlustamine väljub antud kaebuse piiridest. Antud asjas ei oma volikiri määravat tähtsust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A. Vester oli teadlik maa erastamise toimingutest ja erastatava maa piiridest. Kohtul oli olemas piisav plaani- ja kaardimaterjal ja puudus vajadus võtta juurde täiendavaid materjale. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maa ostueesõigusega erastamine pidi toimuma enne maade tagastamist. A. Ressaar esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator oli esimese astme kohtus kaebuse esitaja ja seega protsessiosaline. Tartu Ringkonnakohus oleks pidanud kassaatori kaasama kolmanda isikuna apellandi poolel. Apellatsioonimenetlusse kaasamata jätmine rikub kassaatori õigusi, kuna tal ei olnud võimalik anda endapoolseid selgitusi, esitada vastuväiteid ja kaitsta enda õigusi. Volikiri ei ole üldvolitus, see oli antud vaid jahu- ja saeveski suhtes tehingute tegemiseks. Vastavalt TsÜS § 176 lõikele 2 loetakse enne 1994. a 1. septembrit tehtud volikiri, milles kehtivuse aega ei ole märgitud, kehtivaks ühe aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. Seega kehtis 30. mai 1994. a volikiri 1995. a 31. maini. Kassaator ei ole 17. oktoobri 1996. a H. Leesile erastatava maa asendiplaani projektile alla kirjutanud, vaid tegemist on võltsinguga. Kirjalikus vastuses A. Ressaare kassatsioonkaebusele palub Viiratsi Vallavalitsus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kuna A. Ressaar oli esimese astme kohtus pool, siis oleks ta saanud esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Jättes apellatsioonkaebuse esitamata, pidas A. Ressaar seega kohtulahendit õigeks ja oma õigusi mitterikkuvaks. HKMS § 52 lg 1 järgi on kassatsiooni korras edasikaebamise õigus apellatsioonimenetluses osalenud poolel. A. Ressaar ei esitanud apellatsioonkaebust, seega puudub tal kassatsioonkaebuse esitamise õigus. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal, 18. märtsil 1997, kehtis MRS § 23 lg 2 järgmises redaktsioonis: «Õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist.» Kuna H. Leesile maa erastamine toimus ostueesõigusega erastamisena ehitise omanikule, siis pidigi vallavalitsus erastamise läbi viima enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka varem oma lahendites nr 3-3-1-36-99 ja 3-3-1-45-99, viimati lahendis nr 3-3-1-55-01 (RT III 1999, 28, 259; 30, 291; 2002, 1, 2). Seega on Viiratsi Vallavalitsus otsustanud õigesti kõigepealt maa erastamise küsimuse. 2. HKMS § 52 lg 1 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Sellest sättest võib aru saada selliselt, et kassatsiooni esitamise õigus on vaid apellatsioonimenetluses protsessiosaliseks olnud isikul. Siiski peab Riigikohus õigeks, et isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada. Käesoleva haldusvaidluse esemeks on Viiratsi Vallavalitsuse 18. märtsi 1997. a korraldus nr 170 ja katastriüksuse moodustamise toiming. Nimetatud haldusakt ja toiming on suunatud konkreetselt H. Leesile maa erastamisele. Kuigi selle haldusakti ja toimingu otseseks adressaadiks ei ole A. Vester ja A. Ressaar, mõjutavad need siiski nende õigusi, sest erastamise tulemusena väheneb neile tagastatava maa suurus. Seega on neil õigus nimetatud akti ja toimingu vaidlustamiseks. Igasugune kohtu otsus sellise haldusakti või toimingu suhtes omab õiguslikku mõju mõlema kaebaja suhtes. Käesolevas asjas ei ole võimalik kohtul teha sellist otsust, mis mõjutaks vaid ühe kaebaja õigusi ja kohustusi. Seetõttu on oluline, et mõlemad kaebuse esitanud isikud oleksid teadlikud kohtuasja edasisest arengust ja omaksid võimalust seal oma õigusi kaitsta. HKMS § 14 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses protsessiosalisteks pooled ja kohtu poolt kaasatud isikud. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on pooleks kaebuse esitaja. Käesolevas haldusasjas esitasid kaebused esimese astme kohtusse A. Ressaar ja A. Vester ja seega olid nad poolteks. Apellatsioonkaebuse esitas üksnes A. Vester. HKMS § 33 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt peab halduskohus pärast apellatsioonkaebuse saamist saatma viivitamata protsessiosalistele kirjaliku teate apellatsioonkaebuse saabumisest ühes apellatsioonkaebuse ärakirjadega ja nõudma protsessiosalistelt kirjaliku vastuse apellatsioonkaebusele. HKMS § 40 lg 1 kohaselt kui asi on eelmenetluse korras ette valmistatud, määrab ringkonnakohus kindlaks asja arutamise aja ja koha ning teeb selle teatavaks protsessiosalistele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kutsutakse apellant ja teised protsessiosalised ringkonnakohtusse tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras. Asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsunud Tartu Ringkonnakohus halduskohtus kaebuse esitajaks olnud A. Ressaart. Seega jäeti ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas. Kutsumise kohustus ei sõltu sellest, kas apellatsioonikohus tühistab esimese astme kohtu otsuse või jätab selle muutmata. Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise õigused, mis tulenevad HKMS §-st 15. HKMS § 45 lg 1 p-st 2 tulenevalt on ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtu lahendi tühistamise aluseks see, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et analoogia põhjal on see protsessiõigusnorm kohaldatav ka Riigikohtu poolt ringkonnakohtu lahendi tühistamise ühe alusena. Kuna ringkonnakohus ei ole kutsunud istungile esimeses astmes kaebuse esitajaks olnud isikut, tuleb nimetatud olulise protsessinormi rikkumise tõttu tuleb kassatsioonkaebused rahuldada. Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada A. Ressaare ja A. Vesteri kassatsioonkaebused. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2001. a. otsus haldusasjas nr 2-3-3/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub 21. detsembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN