Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-68-02 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. mai 2002. a määrus Siiri-Ann Arrase hagis Tartu linna vastu kinnisasja omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks — RT III, 15, 183

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-68-02 Otsuse kuupäev Tartu, 14. mai 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi Siiri-Ann Arrase hagi Tartu linna vastu kinnisasja omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2002. a määrus tsiviilasjas nr 2-2-89/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Siiri-Ann Arrase erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 29. aprill 2002. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2002. a määrus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 2. Erikaebus rahuldada. 3. Tagastada Siiri-Ann Arrasele Meelis Masso poolt 30. jaanuaril 2002. a Siiri-Ann Arrase erikaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Siiri-Ann Arras soovis tuvastada, et 2/3 mõttelise osa omandiõigus Tartus Aleksandri tn 20/22 asuvast kinnistust läks Saksa Usaldusvalitsuselt Eestis üle avaldaja emale Aino Kriisale enne 16. juunit 1940. a ning A. Kriisa oli täitnud vara omandamiseks võetud kohustused. 2. Nimetatud kinnistu osa kuulus Maks-Aleks Grünerile ja Magda-Elise Saulile, kes asusid elama Saksamaale ja nende vara läks Saksa Usaldusvalitsuse korraldusse. Eesti ENSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga läks kogu maa riigi omandisse. Tartu Linna Täitevkomitee Majade Natsionaliseerimise komisjoni 21. juuni 1948. a otsusega natsionaliseeriti Peeter Roth’ilt Aleksandri t 22 elumaja ja keldrid. Tartu linna TSN Täitevkomitee 4. augusti 1950. a otsusega võeti Aleksandri t 22 majavaldus Tartu linna elamufondi kui peremehetu vara. 3. Peeter Roth’i tütar Aino Kriisa esitas 18. detsembril 1991. a avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara – Aleksandri t 20 ja 22 majade – tagasisaamiseks. Tartu linn keeldus 29. detsembril 1993. a vara tagastamisest, kuna puudus notariaalne ostu-müügileping kinnistu võõrandamise kohta. A. Kriisa suri 21. mail 1999. a, tema vara päris Siiri-Ann Arras. Tartu Maavanem andis 23. detsembri 1998. a korraldusega kõnealuse maaüksuse Tartu linna munitsipaalomandisse ning Tartu linn müüs selle kinnistu Ahtri Varahalduse OÜ-le. Viimane müüs sama kinnistu 18. jaanuaril 2001. a Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS-ile ning Tartu Maakohtu kinnistuameti 29. jaanuari 2001. a otsusega kanti Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS omanikuna kinnitusraamatusse. 4. Siiri-Ann Arras esitas 8. septembril 1999. a Tartu linna vastu hagi. Hageja leidis, et A. Kriisa täitis lepingus tulenevad kohustused. Leping jäi allkirjastamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Kinnistu anti A. Kriisale üle ning A. Kriisa käitus vara suhtes omanikuna. 5. Tartu Maakohus jättis 23. oktoobril 2001. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et Aleksandri t 22 kinnistu ostu-müügileping sõlmiti 15. aprillil 1940. a. Sel hetkel asus A. Kriisa lepingut täitma. 1940. a kehtinud Balti Eraseaduse §-de 799 ja 809 kohaselt oli kinnisasja omandiõiguse saamiseks vajalik vara võõrandamine, valduse üleandmine ja omandaja kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. A. Kriisa ei olnud kinnistusraamatusse kantud vaidlusaluse kinnistu 2/3 mõttelise osa omanikuna ja seega ei läinud omandiõigus üle enne 16. juunit 1940. a. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. jaanuari 2002. a otsusega maakohtu otsuse protsessiosaliste nõudmisest olenemata protsessiseaduse olulise rikkumise tõttu ning lõpetas asjas menetluse, kuna asi ei kuulu läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. 7. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest (2. märtsist 1997. a) avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg 4 alusel. Selleks pidi isik esitama kas taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) kohalikule komisjonile või esitama hagi kohtusse ettenähtud aja jooksul. 29. detsembril 1993. a ei rahuldatud A. Kriisa avaldust tema tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks. A. Kriisa ei esitanud ettenähtud kahekuulise tähtaja jooksul taotlust tema avalduse uuesti läbivaatamiseks ORAS § 7 lg 4 alusel. ORAS § 7 lg 4 ja omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 tõlgendamisel arvestas ringkonnakohus õiguskindluse põhimõtet ja nende isikute õiguspärast ootust, kes on saanud vara omanikuks, mille kohta oli esitatud ja kehtiva haldusaktiga jäetud rahuldamata vara tagastamise avaldus. Hagi esitamine ORAS § 7 lg 4 alusel oli käesoleval juhul üldse alusetu, sest kostja ei ole isik, kes taotles sama vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 4 alusel esitatud taotluse kohta tehtav ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus on vaidlustatav halduskohtumenetluse korras. Asjaosaliste põhjendused 8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et tema hagi kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras maa- ja linnakohtus. Tegemist on vaidlusega omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 ja ORAS § 7 lg 4 andsid isikutele uue võimaluse nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Hageja pöörduski kohtu poole seoses 2. märtsil 1997. a jõustunud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 2 punktis 5 sätestatud muudatustega, milliste kohaselt ORAS täiendati § 7 lõikega 4. Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjon soovitas hagejal pöörduda kohtu poole. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud hagi aegumist. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud isiku nõudel. 9. Tartu linn vaidleb erikaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2000. a otsuse kohaselt saab oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse ORAS § 7 lg-s 4 nimetatud vaidluses vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. 29. detsembril 1993. a jäeti rahuldamata hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise avaldus. Kooskõlas ORAS § 7 lõikega 4 ja § 15 lõikega 4 ei ole hageja esitanud taotlust avalduse uueks läbivaatamiseks. Omandiõigusliku vaidlusega oleks tegemist juhul, kui vastav taotlus oleks esitatud. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et asjas kuulub menetlus lõpetamisele, kuna see ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse ja see ei pea olema seotud poole vastavasisulise taotlusega. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 11. Siiri-Ann Arras esitas avalduse omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks, millega soovis kindlaks teha vara võõrandamisaegset omanikku. Kolleegium leiab, et nimetatud avaldus kuulub läbi vaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras, kuna tegemist on väidetavalt varem eksisteerinud tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Samale seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud ka oma varasemas lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-97 (RT III 1998, 1, 8) ning kolleegium ei pea vajalikuks oma varasemat seisukohta muuta. Seega ringkonnakohus lõpetas TsMS § 217 p 1 alusel ebaõigesti asjas menetluse. Kolleegium märgib, et vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemisega ei tunnista kohus isikut õigustatud subjektiks ega lahenda seega kohaliku komisjoni pädevusse antud asja. Kohus juhindub õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel omandireformi aluste seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõigus tekkimise ajal. Vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamine eeldab kohtuotsuses selliste juriidiliste faktide kindlakstegemist, mis võimaldavad isikut omanikuks pidada. J. ODAR A. KULL L. LAARMAA