Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-10-10 Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprilli 2010. a kohtuotsus Helle Koiksoni, Peeter Toherti ja Rein Toherti kaebustes ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsuse nr 1 tühistamiseks ning ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni uue otsuse tegemiseks kohustamiseks — RT III, 21, 152

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-10-10 Otsuse kuupäev 28. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Helle Koiksoni, Peeter Toherti ja Rein Toherti kaebused ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsuse nr 1 tühistamiseks ning ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-570 Menetluse alus Riigikohtus ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-570. Saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Lääne maakonnakomisjon jättis 30. septembri 1998. a otsusega rahuldamata Ivar Schmidti avalduse Haapsalus Lossiplats 6 ja 6a asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks põhjendusega, et vara endine omanik ei olnud 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanik. Eelnimetatud vara endine omanik oli I. Schmidti vanaisa Heinrich Julius Schmidt, kes oli 16. juuni 1940. a seisuga Saksa kodanik ning lahkus 1939. aastal Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale. 2. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 25. aprilli 2006. a otsusega nr 217 rahuldamata H. J. Schmidti venna lastelaste Helle Koiksoni, Peeter Toherti ja Rein Toherti avalduse nende tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Haapsalus Lossiplats 6 asuva vara osas. Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud vara endine omanik H. J. Schmidt 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanik. 3. Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1218 jäeti rahuldamata H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebused ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25. aprilli 2006. a otsuse peale ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2008. a otsusega rahuldamata ka nende apellatsioonkaebused. Ringkonnakohus põhjendas kaebuste rahuldamata jätmist omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega Riigikohtu poolt ning osutas sellest tulenevatele järelmitele. Ringkonnakohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonil tuleb Riigikohtu otsusest lähtuvalt uuesti läbi vaadata nii kaebajate kui ka I. Schmidti avaldused. Seejuures lisas ringkonnakohus, et ORAS § 7 lg 1 ei välista nende isikute vara tagastamist, kes ei olnud 16. juuni 1940. a seisuga Eesti Vabariigi kodanikud ega elanud Eesti territooriumil, kuna ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaselt on sellise vara tagastamist õigus nõuda ORAS §-s 8 nimetatud pärijatel. Täiendavaks aluseks lisaks ORAS § 7 lg-s 1 loetletud alustele on endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (edaspidi: õdedele ja vendadele tagastamise seadus) § 1, millega ei seata vara tagastamise nõudeõiguse olemasolu sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16. juunil 1940 ega Eestis elamisest omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. 4. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsusega nr 1 jäeti rahuldamata H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti avaldused vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on vara endisel omanikul ORAS §-le 8 vastav pärija, kelleks on tema lapselaps I. Schmidt. Seetõttu on välistatud taotlejatele vara tagastamine õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 kohaselt. 3. märtsi 2009. a otsusega jättis ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon ORAS § 7 lg 1 p 7, § 7 lg 2, § 8 lg 3 p 2 ja lg 5 , § 19 lg 1 ning MaaRS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel õigustatud subjektiks tunnistamata ka I. Schmidti, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise hetkel (20. juuni 1991) Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. 5. H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsuse nr 1. Kaebajate arvates tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-06-1218, et nende õigus nõuda H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamist sõltub sellest, kas I. Schmidtil on õigus vaidlusaluse vara tagastamisele. Vastustaja rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel menetlusnorme, lahendades kaebajate avaldused olukorras, kus lahendamata oli I. Schmidti avaldus. Selle avalduse lahendamise tulemusest sõltus aga kaebajate tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks. Kaebajad väitsid, et ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaselt saab välisriigi vara tagastamist nõuda ORAS §-s 8 sätestatud pärija, kes on Eesti kodanik või kes elas omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Vara endine omanik H. J. Schmidt ega tema lapselaps I. Schmidt polnud Eesti Vabariigi kodanikud ning I. Schmidt ei elanud ka omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis. Seetõttu ei saa I. Schmidti pidada pärijaks, kellel tekib nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Komisjon ei ole otsustamiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 16. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-570 kaebused ja tühistas ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsuse. Kohus kohustas vastustajat kaebajate 25. märtsi 2006. a avaldused uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kõnealuse vara õigusvastase võõrandamise aegne omanik H. J. Schmidt lahkus 1939. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale ning oli 16. juuni 1940. a seisuga Saksa kodanik. Nii kaebajad (H. J. Schmidti venna lapselapsed) kui ka H. J. Schmidt lapselaps I. Schmidt on tähtaegselt esitanud avaldused H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamiseks. Kuigi I. Schmidt kuulub ORAS § 8 lg 3 p-s 2 loetletud pärijate hulka, tuleb seda sätet vaadelda koosmõjus ORAS § 7 lg 1 p-ga 7. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole nõudeõigust välisriigi kodaniku vara tagastamiseks pärijal, kes pole Eesti kodanik ega elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Seega ei saa I. Schmidti kui pärija olemasolu välistada kaebajate nõudeõigust. Ka Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» (edaspidi Kord) p 4 üheksandast lõigust tuleneb põhimõte, et omandireformi õigustatud subjektide ringi kindlakstegemisel võetakse arvesse vaid isikuid, kelle nõudeõigus tuleneb seadusest ning kes otsustavad seda ka tegelikult kasutada. Kohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon peab avalduste uuel läbivaatamisel hindama oma pädevuse piires kõiki asjassepuutuvaid tõendeid ja tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud, arvestades seejuures varasemates kehtivates haldusaktides ja jõustunud kohtulahendites tuvastatud asjaolusid ning käesolevas ja varasemates asjassepuutuvates kohtuotsustes antud õiguslikke juhiseid. 7. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellandi hinnangul kohaldas kohus vääralt materiaalõigust, eelkõige MaaRS § 5 koostoimes ORAS §-ga 8, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-ga 1 ning Korra p-ga 4. Komisjon saanuks vaid juhul, kui I. Schmidt oleks loobunud nõudeõigusest, saanud väita, et ORAS §-s 8 nimetatud pärija puudub. Apellandi väitel ei arvestanud halduskohus ka ORAS § 7 lg 2 võimaliku mõjuga. Asjaolu, et hetkel pole Eesti Vabariik selles sättes nimetatud lepingut sõlminud, ei võimalda välistada I. Schmidti nõudeõigust ega tunnistada kaebajaid vaidlusaluse vara osas omandireformi õigustatud subjektideks. 8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) asjas pole vaidlust faktiliste asjaolude üle; 2) kohus jääb 20. novembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-06-1218 võetud seisukoha juurde, kus samade menetlusosaliste vahel toimunud vaidluses leiti, et õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 sätestab täiendava aluse lisaks ORAS § 7 lg-s 1 loetletutele ega sea vara tagastamise nõudeõigust sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16. juulil 1940 ega Eestis elamisest omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal; 3) pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist Riigikohtu üldkogu poolt toimub Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras; 4) Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei soovitud asendada üht põhiseaduse vastast olukorda teisega ega luua olukorda, kus ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tõttu kandub osa selle sisust üle ORAS § 7 lg-sse 2. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud Saksa kodanike omandis olnud ja Eestis asunud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitatud taotlusi ei tule lahendada mitte ORAS § 7 lg 2, vaid lg 1 järgi; 5) ORAS § 8 ja § 7 lg 1 p 7 koosmõjust tuleneb, et kui vara endine omanik oli välismaalane ja tal on ORAS §-s 8 sätestatud formaalsetele tunnustele vastav pärija, siis on viimasel õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist üksnes juhul, kui ta on Eesti kodanik või kui ta elas Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Vara endise omaniku lapselaps I. Schmidt neile tunnustele ei vasta ja teda ei saa seetõttu käsitada pärijana ORAS § 8 tähenduses; 6) kuna I. Schmidti nõudeõigust ei saa tuletada ei ORAS § 7 lg-st 1 ega lg-st 2, ei saa tema poolt vara tagastamise avalduse esitamine takistada kaebajate avalduste lahendamist; 7) ORAS §-s 2 sätestatu kohaselt ei ole omandireformi eesmärgiks jätta vara pelgalt formaalsetel põhjustel tagastamata või kompenseerimata, kui on olemas Eesti riigiga tihedalt seotud isikud, kellele on võimalik vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus heastada. Menetlusosaliste põhjendused 9. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Kassaator leiab järgmist: 1) kohtud on tähelepanuta jätnud ORAS § 7 lg 2. Seda sätet kohaldatakse õigusvastase võõrandmise ajal välisriigi kodanikule kuulunud vara suhtes, kui kohaldatavad ei ole § 7 lg 1 p-d 1–4 ja 7. Riigikohus on ka haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et ORAS § 7 lg 3 oli erinorm ORAS § 7 lg 1 suhtes, mitte ei sätestanud erandit lg-st 2. Kui erinorm (ORAS § 7 lg 3) on kehtetu, tuleb välismaalasele kuulunud vara tagastamise puhul kohaldada ORAS § 7 lg-t 2 ning oodata selleks riikidevahelist kokkulepet; 2) asjaolu, et I. Schmidt ei saa olla õigustatud subjekt ORAS § 7 lg 1 p 7 mõttes, ei välista nõudeõigust ORAS § 7 lg 2 alusel. Seega olnuks ennatlik tema nõudeõigust välistada, kuna riik võib veel sõlmida ORAS § 7 lg-s 2 ette nähtud kokkuleppe; 3) kuna I. Schmidt on elusolev pärija, ei teki endise omaniku venna alanejatel sugulastel nõudeõigust hoolimata sellest, et pärija ei vasta ORAS § 7 lg 1 p 7 tingimustele. I. Schmidti nõudeõiguse saanuks välistada vaid juhul, kui ta oleks vara tagastamise avaldusest loobunud. 10. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiavad H. Koikson, R. Tohert ja P. Tohert, et kohtud on õigesti kohaldanud ORAS § 7 lg 1 p 7. Praeguse vaidluse puhul puudub pärija omandireformi tähenduses, mistõttu tuleneb kaebajate nõudeõigus H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamiseks MaaRS § 5 lg 1 p-st 2 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-st 1. Asjas ei ole kohaldatav ORAS § 7 lg 2 ning puudub vajadus selles sättes nimetatud välislepingu järele, kuna Saksamaale ümber asunud isikute vara tagastamine tuleb lõpule viia üldistel alustel ja korras, kui vara on võimalik tagastada Eesti Vabariigi kodanikele, kes on õigustatud seda nõudma. Kolleegiumi seisukoht 11. Asjas on tuvastatud ega vaielda selle üle, et Haapsalus Lossiplats 6 asunud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal H. J. Schmidtile, kes oli Saksa kodanik ja lahkus 1939. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale. Selle vara tagastamiseks on tähtaegselt avaldused esitanud nii H. J. Schmidti lapselaps I. Schmidt kui ka venna lapselapsed H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, kes on käesolevas asjas kaebajateks. Samuti on tuvastatud, et I. Schmidt ei ole Eesti Vabariigi kodanik ega elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 3. märtsi 2009. a otsusega õigustatud subjektiks tunnistamata ka I. Schmidti. 12. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati alates 12. oktoobrist 2006 kehtetuks ORAS § 7 lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. 6. detsembri 2006. a otsuses samas haldusasjas asus üldkogu ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärje osas seisukohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. 13. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel tugines ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon ORAS § 8 lg 3 p-le 2 ja lg-le 5, MaaRS § 5 lg 1 p-le 2, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-le 1 ning Korrale ning asus seisukohale, et kuna vara endisel omanikul on ORAS § 8 lg 3 p-s 2 nimetatud pärija (lapselaps), pole põhjendatud endise omaniku venna lapselaste tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks. Kohtumenetluse käigus on vastustaja tuginenud ka ORAS § 7 lg-le 2 kui alusele, mis võimaldab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida vastava kokkuleppe olemasolul välisriikide kodanikele. 14. Esmalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et praeguse asja lahendamisel pole kohaldatavaks normiks ORAS § 7 lg 2, mis sätestab: «Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike 1.–4. ja 7. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.» Selliseid kokkuleppeid seni sõlmitud ei ole. 15. Ringkonnakohus tugines praeguse vaidluse lahendamisel ORAS § 7 lg 1 p-le 7, mis sätestab: «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil.» Seejuures rõhutas ringkonnakohus ka oma varasemas praktikas samade menetlusosaliste vahelises vaidluses (haldusasjas nr 3-06-1218) väljendatud seisukohta, et ORAS § 7 lg 1 ei välista vara tagastamist isikutele, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud tunnustele, st ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodanikud ega elanud Eesti territooriumil omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse täiendava aluse ORAS § 7 lg-s 1 sätestatu kõrval kehtestab õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1, mis ei sea välisriigi kodanikule kuulunud vara tagastamisel pärijate nõudeõigust sõltuvusse endise omaniku kodakondsusest. 16. Kolleegium möönab, et ringkonnakohtu poolt kohaldatud ORAS § 7 lg 1 p 7 pelgalt grammatiline tõlgendamine ning selle sätte asukoht omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et kohaldades Saksamaale ümber asujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena sama paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste hulgas ei sätestata. Kolleegiumi hinnangul pole selline järeldus aga kooskõlas ORAS § 7 muude sätete ning Riigikohtu varasemate seisukohtadega. 17. ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12. oktoobrini 2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus. 18. ORAS § 7 lg 1 p 7 viitab ORAS §-le 8. ORAS § 8 lg-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta sama paragrahvi teise lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektid: 1) endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades; 2) endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal. ORAS § 8 lg 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult selles paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud. 19. Riigikohtu halduskolleegium on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22. märtsi 1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud. Pärimisõiguse kohaselt pärivad pärijad pärandaja vara. Omandireformi aluste seadus sätestab pärijate mõiste ja ringi pärimisõigusest mõneti erinevalt, kuid ka see seadus tunnistab põhimõtet, et vara endise omaniku surma korral läheb nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara ulatuses üle pärijatele. Isikutele sellise nõudeõiguse võimaldamine, mida polnud pärandajal, ei sobi kokku omandireformi üldise loogikaga. 20. ORAS § 7 lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et ORAS § 7 lg 2 kohaselt ei lahendata ORAS § 7 lg 1 p-des 1–4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes ORAS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega. 21. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 näeb ette järgmist: «Kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5 1. lõike punkti 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist.» Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et õdedele ja vendadele tagastamise seadus ei sea vara tagastamise nõudeõigust sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest. Kolleegiumi hinnangul tuleb õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 vaadelda koostoimes MaaRS § 5 esimese lõike punktiga 2, mis viitab omakorda sama lõike esimesele punktile. Nimetatud sätted näevad ette järgmist: «Maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda: 1) füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli 1940. aasta 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (1991. aasta 20. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil; 2) füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le 8. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal.» Viidatud sätetest nende koostoimes ning arvestades kolleegiumi eelpool esitatud seisukohti ORAS § 7 lg 1 kohaldamisel järeldub, et olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks. 22. Eeltoodule tuginedes tühistab kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata uueks arutamiseks halduskohtule, kes peab hindama vaidlustatud haldusakti õiguspärasust käesoleva otsuse seisukohti arvestades. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-10-10 1.1. Ma ei ole nõus kolleegiumi enamuse heakskiidu pälvinud otsuse resolutsiooni ega põhjendustega ning halduskohtu ja ringkonnakohtu lõppjärelduses õige otsuse tühistamisega. Leian, et Helle Koikson, Peeter Tohert ja Rein Tohert hakkasid vastama ORAS § 7 lg 1 p-ga 7 ning endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (õdedele ja vendadele tagastamise seadus) §-ga 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p-ga 5 omandireformi õigustatud subjekti jaoks kehtestatud nõuetele pärast seda, kui oli jõustunud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks. 1.2. Täiesti arusaamatuks jääb mulle see, miks kohtuasi saadetakse halduskohtule uueks arutamiseks ja kohustatakse halduskohut hindama vaidlustatud haldusakti Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse seisukohti arvestades. Minu arvates oleks kolleegium, arvestades otsuse motiive, pidanud tegema ise uue otsuse ja jätma H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebuse rahuldamata. 2. Oma seisukohti põhjendan alljärgnevalt. I 3. H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kohtuasi puudutab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, mis kuulus sellisele Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel 1939. aastal ümber asunud isikule, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodanik. Tänu ORAS §-s 7 Riigikogu poolt 29. jaanuaril 1997 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tehtud muudatustele seondub praegune kohtuasi omandireformi seaduste õigusliku regulatsiooniga, mis oli suunatud nendele 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 4. Arvan, et H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kohtuasja ei olnud võimalik lahendada, analüüsimata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist kõigile neile isikutele, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses, samuti nende pärijatele. Praeguses asjas kolleegium minu arvates sellist analüüsi ei teinud. 5. Minu arvates on praeguse kohtuasja põhiküsimus lühidalt kokkuvõetav järgmiselt: kas on mõistlik põhjus, et kohelda 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid, kes on Eesti kodakondsuses või elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, erinevalt sõltuvalt sellest, kas nende välismaalasest õiguseellane lahkus või ei lahkunud Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel? II 6. Kuni 2. märtsini 1997 kehtis 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel põhijoontes järgmine regulatsioon. 7. ORAS § 7 lg 1 p-des 1, 2 ja 3 sätestati: «(1) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma: 1) füüsilised isikud, kelle vara natsionaliseeriti või kollektiviseerimise käigus ühistati, samuti isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaste repressioonide käigus ja kes on rehabiliteeritud, kui nad elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli 1940. a. 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus; 2) füüsilised isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaselt ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu või kes olid sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu oma vara ära andma või maha jätma, kui nad käesoleva seaduse jõustumise ajal elavad alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli 1940. a. 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus ning ebaseadusliku otsuse, ametiisikute omavoli või reaalse repressiooniohu olemasolu on kohtulikult tõendatud; 3) füüsilised isikud, kes on käesoleva lõike 1. ja 2. punktis tähendatud isikute pärijad käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel;». Eriarvamuses kasutan mõiste «Eesti Vabariigi territoorium, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile» asemel lühiduse huvides sõna «Eesti». 8.1. Omandireformi aluste seaduses eneses puudus säte, mis reguleeris Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Tagastamist või kompenseerimist takistava eriregulatsiooni puudumise korral tulnuks kohaldada ORAS § 7 lg 1 p 1, 2 või 3. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele, kes vastasid ORAS § 7 lg 1 p-ga 1 või 2 sätestatud tingimustele, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tulnuks eriregulatsiooni puudumisel tagastada või kompenseerida. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele, kes ei vastanud ORAS § 7 lg 1 p-ga 1 või 2 sätestatud tingimustele, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tulnuks jätta tagastamata või kompenseerimata. ORAS § 7 lg 1 p 3 järgi tulnuks vastavalt kohelda ka ümber asunud isikute pärijaid. 8.2. Säte, mis välistas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise, oli aga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuses «Omandireformi aluste seaduse» rakendamise kohta. Selle otsuse p-ga 5 oli nimetatud vara tagastamine või kompenseerimine seatud sõltuvusse sellist vara puudutava välislepingu sõlmimisest. 8.3. See säte ei sisaldanud viitenormi juhtudele, mil Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara saaks tagastada või kompenseerida ORAS § 7 lg 1 p 1, 2 või 3 alusel või mõnel muul seaduses ettenähtud alusel. Seega oli nimetatud otsuse punkt 5 säte, mis tegi võimatuks tagastada või kompenseerida Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, sõltumata ümberasunu kodakondsusest 16. juunil 1940, samuti tema elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. 8.4. Asjakohast välislepingut ei sõlmitud ning Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulunud seepärast tagastamisele ega kompenseerimisele. 9. Kui 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isik ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, siis sai talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS § 7 lg 1 p-des 1, 2 ja 3 ettenähtud tingimustel. 10. Kuni 2. märtsini 1997 sai viimatinimetatud isikutele kuulunud vara tagastada või kompenseerida, kui need isikud elasid omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis (ORAS § 7 lg 1 p-d 1 ja 2). Sellise isiku surma korral olid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma füüsilised isikud, kes olid ülalnimetatud sätetes nimetatud isikute pärijad ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel (ORAS § 7 lg 1 p 3). Kui ORAS § 8 mõttes pärija oli surnud, siis õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 alusel võis saada omandireformi õigustatud subjektiks endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased. Analoogiline regulatsioon endise omaniku õdede ja vendade ning nende alanejate sugulaste kohta kehtestati ka MaaRS § 5 lg 1 p-ga 2. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2 tegid ehtsa viite ORAS §-le 8. Edaspidi nimetan kõiki ORAS §-s 8 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p-s 2 nimetatud isikuid pärijateks, sõltumata testamendi olemasolust. 11. ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 lähtutakse 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel sellest, kas nimetatud isik on hiljem omandanud tiheda sideme Eestiga, omades omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alalist elukohta Eestis. Sellise sideme olemasolul kuulub vara tagastamisele või kompenseerimisele. Sideme puudumisel vara ei tagastata ega kompenseerita. ORAS § 7 lg 1 p 3, § 8, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ning MaaRS § 5 lg 1 p 2 ei nõua, et pärija oleks Eesti kodanik või elaks omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis. Küll on aga õigusvastaselt võõrandatud vara pärijale tagastamiseks või kompenseerimiseks nõutav, et pärija õiguseellane oleks omanud ülalnimetatud tihedat sidet Eestiga. 12. ORAS § 7 lg 1 p-d 1 ja 2 välistasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud õigusvastaselt võõrandatud vara endisele omanikule, kes omandireformi aluste seaduse jõustumisel ei elanud alaliselt Eestis. 13.1. Siinkohal tuleb käsitleda ka ORAS § 7 lg-t 2, milles kuni 2. märtsini 1997 sätestati: «Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike 1.–4. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.» 13.2. ORAS § 7 lg 2, erinevalt 20. juuni 1991. a otsuse punktist 5 ja hiljem kehtestatud ORAS § 7 lg-st 3, ei takistanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 2 puhul oli tegemist informatiivse sättega, mis osutas sellele, et ORAS § 7 lg 1 p-des 1 kuni 4 nimetamata isikutele saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada välislepingu alusel. Viitega hõlmamata isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist ei takistanud ORAS § 7 lg 2, vaid sama paragrahvi lõige 1. Ka siis, kui omandireformi aluste seaduses puudunuks § 7 lg 2, ei oleks saanud tagastada või kompenseerida 16. juunil 1940 Eesti kodakondsust mitte omanud isikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamist või kompenseerimist takistasid ORAS § 7 lg 1 p-d 1, 2 ja 3. 13.3. Märgin, et ORAS § 7 lg-s 2 tehtud viide ORAS § 7 lg 1 p-le 4 puudutab organisatsiooni ja seetõttu pole viimatinimetatud säte praeguse asjaga kuidagi seotud. 13.4. Hoolimata sellest, kas ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud leping oli sõlmitud või sõlmimata, oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine ühtedele isikutele võimalik ja teistele võimatu. 14. Seega oli õiguslik olustik nendele 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel toona alljärgnev: 1) Eesti kodakondsusse 16. juunil 1940 mittekuulunud isiku õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus tagastamisele või kompenseerimisele endisele omanikule, kui ta elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil; 2) kui Eesti kodakondsusse 16. juunil 1940 mittekuulunud isik on surnud, kuid elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis, siis kuulus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele ORAS § 7 lg 1 p-s 3, §-s 8 või õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-s 1 või MaaRS § 5 lg 1 p-s 2 nimetatud isikutele. Selliste isikute nõudeõigus tulenes vara endise omaniku nõudeõigusest; 3) kui Eesti kodakondsusse 16. juunil 1940 mittekuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik oli enne omandireformi aluste seaduse jõustumist surnud või elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel väljaspool Eestit ja suri hiljem, siis talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulunud. Selliste isikute nõudeõiguse puudumine tulenes vara endise omaniku nõudeõiguse puudumisest. 15. Tegemist oli olukorraga, kus 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitte olnud isiku pärijaid koheldi erinevalt sõltuvalt vara endise omaniku surma ajast või elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumisel. Erinevalt koheldi ka õigusvastaselt võõrandatud vara endisi omanikke sõltuvalt nende kodakondsusest 16. juunil 1940 või elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. III 16. Ülalkirjeldatud olukord muutus 2. märtsil 1997, mil jõustus 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (muutmise seadus). 17. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 5 täiendati ORAS § 7 lg-ga 3 järgmises sõnastuses: «Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.» 18. ORAS § 7 lg 3 jõustumine ei muutnud omandireformi õiguslikku olustikku Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas, sest selle sättega oli samasisuline Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta «Omandireformi aluste seaduse» rakendamise otsuse p 5. Nimetatud vara tagastamine või kompenseerimine oli endiselt seatud sõltuvusse sellist vara puudutava välislepingu sõlmimisest. Asjakohast välislepingut ei sõlmitud endiselt ning nimetatud vara ei kuulunud kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni seepärast tagastamisele ega kompenseerimisele. 19. Ülejäänud isikutele, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine aga muutus tänu sellele, et 29. jaanuaril 1997 vastu võetud muutmise seadusega lisati ORAS § 7 lg-sse 1 punkt 7. 20. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 2 täiendati ORAS § 7 lg-t 1 p-ga 7 selliselt, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma «välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil;». 21. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 4 muudeti ka ORAS § 7 lg-t 2, lisades sättesse pärast arvu 4 sõnad «ja 7». Pärast muudatust kehtib ORAS § 7 lg 2 järgmises sõnastuses: «Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike 1.-4. ja 7. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.» 22. ORAS § 7 lg 2 muutmine selle sätte õiguslikku olemust ei muutnud. ORAS § 7 lg 2 jäi endiselt pelgalt informatiivset tähendust omavaks. Lisatud viide ORAS § 7 lg 1 p-le 7 omab samasugust õiguslikku tähendust kui § 7 lg-s 2 juba varem olnud viide ORAS § 7 lg 1 p-dele 1 kuni 4. 23.1. Muudatus õiguslikus olustikus toimus tänu ORAS § 7 lg 1 p-le 7 ja puudutas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist sellise isiku pärijale, kelle õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodanik ega asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 23.2. ORAS § 7 lg 1 p 7 jõustumisega tekkis järgmine õiguslik olustik nendele 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel: 1) endiseks jäi nende isikute õiguslik seisund, kellel varem oli õigus vara tagastamisele või kompenseerimisele ORAS § 7 lg 1 p-de 1, 2 või 3 alusel; 2) endiseks jäi õiguslik seisund ka sellise endise omaniku enese jaoks, kellele ORAS § 7 lg 1 p-d 1 või 2 varem takistasid vara tagastamist või kompenseerimist; 3) samuti jäi õiguslik seisund endiseks Eesti kodakondsuses mitteolevale või omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis alaliselt mitte elanud pärijale, kelle õiguseellasele vara tagastamist või kompenseerimist varem takistas ORAS § 7 lg 1 p 1 või p 2. Sellistele pärijatele ei saanud õigusvastaselt võõrandatud vara endiselt tagastada ega kompenseerida; 4) õiguslik seisund muutus aga Eesti kodanikest või omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis alaliselt elanud pärijate jaoks, kelle õiguseellasele vara tagastamist või kompenseerimist varem takistas ORAS § 7 lg 1 p 1 või p 2. Või teisisõnu, vara sai hakata tagastama või kompenseerima pärijatele, kelle õiguseellane ei olnud loonud tihedat sidet Eestiga, elades omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis. Nüüd sai sellistele pärijatele, kellel oli omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tihe side Eestiga, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida. Esmakordselt omandireformi käigus tekkis olukord, kus pärijal on suuremad õigused kui olid tema õiguseellasel. ORAS § 7 lg 1 p-ga 7 «pärijale» omistatud tähendus erineb «pärija» tähendusest eraõiguse mõttes. Sellest, et omandireformi seadustes on üks sõna omandanud tavapärasest teistsuguse tähenduse, ei saa aga teha kaugeleulatuvaid järeldusi. 24. Kui ORAS § 7 lg 1 p 7 ei omaks sellist tähendust, siis olnuks selle sätte lisamine seadusesse tarbetu. Selleks, et ORAS § 7 lg 1 p 7 omaks õiguslikku tähendust, pidi ta muutma regulatsiooni, mis tulenes § 7 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 koostoimest. Ainsat ratsionaalset sisu omavat muudatust kirjeldasin eriarvamuse eelmises punktis. Ka annab sellesisuline muudatus mõistliku tulemuse ega sea pärijatele vara tagastamist või kompenseerimist sõltuvusse juhuslikust asjaolust, milleks on näiteks õigusvastaselt võõrandatud vara välismaalasest endise omaniku surma aeg. 25.1. ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi peab pärija olema Eesti kodanik, sõltumata elukohast, või olema elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis. Selle sättega nõuti pärijalt tihedat sidet Eestiga. 25.2. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2, mis viidetega on seotud ORAS §-ga 8 ja § 7 lg 1 p-ga 7, pärijale sellist tingimust ei sätesta. 25.3. ORAS § 7 lg 1 p 7, § 8 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2 koostoime tõttu tuleks asuda seisukohale, et ka endise omaniku õed ja vennad ning nende alanejad sugulased peavad selleks, et saada ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi omandireformi õigustatud subjektiks, olema kas Eesti kodanikud või olema elanud omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis. Pärijate erinev kohtlemine poleks millegagi põhjendatav. 26. Oluline on see, et ORAS § 7 lg 1 p 7 võimaldab ära ootamata lepingut, mida on nimetatud ORAS § 7 lg-s 2, tunnistada välismaalasest endise omaniku surma korral omandireformi subjektiks tema pärija. 27.1. Tekkinud muudatuse tagajärjel hakati enam-vähem võrdselt kohtlema pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses ja suri enne omandireformi aluste seaduse jõustumist või pärast selle seaduse jõustumist, kui ta selle seaduse jõustumise ajal ei elanud alaliselt Eestis, ning pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses, kuid elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis. 27.2. Erinevus seisneb selles, et esimesena nimetatud pärijate grupi puhul oli ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi nõutav pärijal Eesti kodakondsuse olemasolu või pärija alaline elamine Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Teisena nimetatud pärijate grupi puhul ei olnud ORAS § 7 lg 1 p 3 järgi oluline pärija kodakondsus või elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. 27.3. Minu arvates ei ole ebamõistlik regulatsioon, mille järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või kompenseeritakse Eestiga tihedat sidet omavale pärijale ka siis, kui tema õiguseellane, kellel ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsust, oli enne omandireformi aluste seaduse jõustumist surnud või ei omanud Eestiga sel ajal tihedat sidet. 27.4. Ka muutmise seaduse eelnõu (321) Riigikogus kolmanda lugemise stenogramm kinnitab järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p 7 kehtestamisega sooviti saavutada pärijate võrdsemat kohtlemist. 28.1. Erinev kohtlemine säilis aga õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanike suhtes, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eestis kodakondsuses. Neid koheldi erinevalt sõltuvalt nende alalisest elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Kui selline isik ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, siis talle õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastatud ega kompenseeritud. Kui selline isik elas omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, siis oli tal õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele. 28.2. Kui analüüsida 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud Eestist lahkunud endiste omanike reaalseid võimalusi elada omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal (20. juunil 1991) alaliselt Eestis, siis on võimalik järeldus, et endiste omanike erineval kohtlemisel pole mõistlikku põhjendust. Praeguseks on praktiline vajadus selliseks analüüsiks vististi möödunud. Aeg ja pärijatele täiendavalt antud õigused on probleemi tõenäoliselt lahendanud. IV 29. Olukorda ORAS § lg 1 p-de 1, 2, 3 ja 7 ning lg 3 kohaldamisel muutis aga haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. osaotsuse jõustumine, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks. 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooniga tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tervikuna, eristamata 1939. aastal sõlmitud lepingu alusel ümberasunuid ja nn järelümberasunuid. 30. 6. detsembril 2006. a samas asjas tehtud teise osaotsuse punktis 5 võttis üldkogu, eristamata 1939. a lepingu alusel ümberasunuid ja järelümberasunuid, järgmise seisukoha: «Üldkogu on seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. […]». 31. Ma ei oska leida kriteeriumi, mille järgi liigitada ORAS § 7 lg 1 p-des 1, 2, 3 ja 7 loetletud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise aluseid üldisteks ja mitteüldisteks. 32. Pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist ei muutunud õiguslik olustik nende isikute osas, kellele enne ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist sai õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS § 7 lg 1 p-de 1, 2, 3 või 7 alusel. Samuti ei muutunud õiguslik olustik nende isikute suhtes, kellele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist takistas ORAS § 7 lg 1 p 1, 2, 3 või 7. 33. Õiguslik olustik muutus üksnes Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas. Selle vara suhtes hakkasid toimima ORAS § 7 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 7, § 8, samuti eelnimetatud sätetega seotud õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ning MaaRS § 5 lg 1 p 2. Selles osas kujunes järgmine olukord: 1) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 1 või 2 alusel õigustatud nõudma endised omanikud, kes olid 16. juuni 1940. a seisuga Eesti kodanikud. Neil tekkis see õigus sõltumata alalisest elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Nende isikute puhul hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma; 2) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 3 alusel õigustatud nõudma käesoleva eriarvamuse punkti 33 alapunktis 1 nimetatud isikute pärijad. Pärija kodakondsus või alaline elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tähendust ei oma; 3) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 1 või 2 alusel õigustatud nõudma endised omanikud, kes ei olnud 16. juuni 1940. a seisuga Eesti kodanikud, kuid elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis. Nende isikute puhul hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma; 4) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 3 alusel õigustatud nõudma käesoleva eriarvamuse punkti 33 alapunktis 3 nimetatud isikute pärijad. Pärija kodakondsus või alaline elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tähendust ei oma; 5) ORAS § 7 lg 1 p-d 1 ja 2 takistavad vara tagastamist või kompenseerimist endistele omanikele, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses ega elanud Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Selliste isikute hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma; 6) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi õigustatud nõudma käesoleva eriarvamuse punkti 33 alapunktis 5 nimetatud isikute pärijad. ORAS § 7 lg 1 p-st 7 tulenevalt on pärijateks isikud, kellel Eesti kodakondsuse või alalise elukoha tõttu omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal oli tihe side Eestiga. Ka praegusel juhul, nagu ka enne ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist, on ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud pärijal õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes rohkem õigusi, kui oli vara omanikul. 34.1. Pärast Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse jõustumist tekkinud olukorras koheldakse võrdselt kõiki õigusvastaselt võõrandatud vara endiseid omanikke, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Võrdne kohtlemine seisneb selles, et endised omanikud, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas nad asusid ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Endised omanikud, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas nad asusid ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 34.2. Tekkinud olukorras koheldakse võrdselt ka 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid. Võrdne kohtlemine seisneb selles, et: 1) pärijad, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel; 2) pärijad, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel; 3) pärijad, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel; 4) pärijad, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 35. Ma ei näe veenvaid põhjendusi selle kasuks, miks tuleks Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses, pärijaid kohelda teisiti, kui kohtleb ORAS § 7 lg 1 p 7 nende 16. juunil Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Ka kolleegiumi otsusest ei leia sellele küsimusele vastust. 36.1. Erinevat kohtlemist ei saaks põhjendada väitega, et võib-olla on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon juba määratud. Kompensatsioon võib olla määratud õigusvastaselt võõrandatud vara eest ka teistele isikutele, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriikide poolt kompensatsiooni maksmise kohta tõsikindlad andmed praegu puuduvad. 36.2. Kõigile omandireformi seaduste alusel vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitanud isikutele laieneb ORAS § 17 lg 5, milles sätestatakse: «Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.» 36.3. Kui ilmneb, et konkreetne isik on saanud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni, siis jääb vara tagastamata või kompenseerimata. Tagastatud või kompenseeritud vara kohta saaks aga kohaldada näiteks alusetu rikastumise sätteid. 37.1. Minu jaoks tähendab Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse jõustumise tagajärjel ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamiseks tekkinud õigusliku olustiku ignoreerimine 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud endiste omanike pärijate ilma mõistliku põhjenduseta ebavõrdset kohtlemist sõltuvalt sellest, kas õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik asus või ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 37.2. Kui seadusandja oleks tunnistanud ORAS § 7 lg 3 ise kehtetuks, siis pidanuks ta põhiseaduspäraselt käitudes võtma arvesse võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõtte rakenduse üheks võimalikuks ilminguks on Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse jõustumise tagajärjel kujunenud õiguslik olustik. Võimalik, et see tagajärg ei ole õiguslikus mõttes täiuslik. Viimane pole aga praeguse asja puhul oluline. 38.1. Eeltoodu põhjal ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse poolt otsuse punktis 16 võetud seisukohaga, et ORAS § 7 lg 1 p 7 pelgalt grammatiline tõlgendamine ning selle sätte asukoht omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et kohaldades Saksamaale ümberasujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena sama paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste hulgas ei sätestata. 38.2. Olen seisukohal, et järeldus, mida kolleegiumi enamus peab grammatilise tõlgendamise tulemuseks, pole pelgalt seaduse sätete grammatilise tõlgendamise tulemus, vaid võtab arvesse ka võrdse kohtlemise põhimõtet, Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsust ja seadusandja varasemat käitumist võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel, s.o muutmise seaduse vastuvõtmisel 29. jaanuaril 1997. V 39.1. Eraldi pean vajalikuks peatuda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud lahendi tähendusel ning instantsikohtu aktiivsusel seonduvalt võimude lahususe ja instantsikohtutele antud pädevusega. Nimelt püütakse kolleegiumi otsuse punktides 17 ja 19 piiritleda seda, mida praegust asja puudutava õigusliku regulatsiooni osas saab teha kohus, mida seadusandja. 39.2. Otsuse punkti 17 kolmandas lõigus võtab kolleegium järgmise seisukoha: «ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus.» 39.3. Otsuse punkti 19 esimeses lõigus on kolleegiumi enamus seisukohal: «Riigikohtu halduskolleegium on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22. märtsi 1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud.» 40. Arvan, et seaduse sätete süsteemist ühe sätte kadumisel või lisandumisel tekib uus sätete kombinatsioon ja selle tagajärjel uus õigusnorm. Juriidiliselt pole erinevust, kas uus norm tekib seetõttu, et seadusandja tunnistab mingi sätte kehtetuks, või seetõttu, et Riigikohus tunnistab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses mingi sätte kehtetuks. 41. Sätte kadumisel või lisandumisel uuest sätete kombinatsioonist tekkinud uus norm võib olla nii seadusandja tahtliku kui ka tahtmatu tegevuse tagajärg. 42. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse tagajärjel kujunenud uue õigusnormi sisu võib olla selline, mida kohus otsust tehes ette ei näinud. Nimelt võib ka kohtuotsuse tagajärjel tekkinud sätete kombinatsioonist tekkida üllatava sisuga norm. Riigikohtu võimalused vältida sellise normi teket on kordades väiksemad kui seadusandjal. Nimelt tegutseb Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses nn negatiivse seadusandjana ega oma pädevust kehtestada uusi sätteid. Riigikohtu võimalused piirduvad talle põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg-ga 3 antud õigusega lükata kohtuotsuse jõustumine kuni kuueks kuuks edasi. Ka tegutseb Riigikohus konkreetse kohtuasja raames, olles seotud üksnes asjassepuutuvate sätetega. 43. Kui sätete uue kombinatsiooni tagajärjel on tekkinud kohtu jaoks üllatava sisuga norm, siis ei saa kohus arvata, et normi ei ole, ning oodata, kas ja kuidas seadusandja kasutab enda otsustusvabadust. Kohus peab vaidluse lahendamisel lähtuma sellest, et norm on olemas. 44. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse tagajärjel kujunenud uus õigusnorm võib olla ebaotstarbekas või seadusandjale poliitiliselt vastuvõetamatu. Nendel juhtudel on normi muutmine seadusandja otsustada. Kui kohtuotsusega kujunenud uus norm on põhiseaduse vastane, saab tekkinud vea parandada seadusandja või kohus teises põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Kui kohtuotsusega kujunenud uus sätete kombinatsioon on vastuoluline või ebatäpne, saab vastuolu kõrvaldada seadusandja või instantsikohus tõlgendamise teel. Kui uue sätete kombinatsiooni tagajärjel on tekkinud lünk, saab instantsikohus täita selle analoogia korras. 45. Instantsikohtu ülemäärasest aktiivsusest, seadusandja pädevusse sekkumisest saaks rääkida näiteks siis, kui instantsikohus looks uue normi valdkonnas, mille seadusandja on juba «ära» reguleerinud, tunnistamata seadusandja loodud normi põhiseaduse vastaseks, või kui instantsikohus ületaks tõlgendamise või analoogia kasutamise piire. Sellist ülemäärast aktiivsust halduskohus ja ringkonnakohus praeguses asjas minu arvates ei ilmutanud. 46.1. Mõistan kolleegiumi otsuse punkti 19 esimest lõiku selliselt, et kolleegium arvab, et pärijale, kelle õiguseellasel ei olnud õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, ei saa vara tagastada või kompenseerida selle pärast, et üldkogu otsusest ei nähtu, et üldkogu soovis muuta Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse seisukohta, mis oli võetud ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tingimustes. 46.2. Seda, kas üldkogu soovis või ei soovinud luua niisugust tagajärge, pole minu arvates võimalik hinnata juba seetõttu, et haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud kohtuotsustes üldkogu selle probleemiga üldse ei tegelnud. Kohtuasi seda probleemi ei puudutanud ja üldkogu ei võtnudki selles küsimuses mingit seisukohta. Küll aga tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tervikuna ja leidis, et Saksa riigiga sõlmitud kõigi lepingute alusel ümber asunute vara tuleb tagastada või kompenseerida üldistel alustel (vt käesoleva otsuse punkti 30). 47. Eeltoodud põhjendustel ole minu arvates kuidagi võimalik väita, et ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamiseks Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute vara suhtes oleks vaja olnud seadusandja tegevust ning ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine kujutaks praeguses kohtuasjas endast halduskohtu ülemäärast aktiivsust. VI 48. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik Heinrich Julius Schmidt oli Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümber asunud Saksa kodanik, siis ei saanud talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kellelegi tagastada ega kompenseerida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal. 49. Kuna H. J. Schmidt on surnud, siis sattus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kadumisel ORAS § 7 lg 1 p 7 toimealasse. Selle sätte alusel ei sõltunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine sellest, kas riikidevaheline leping on või pole sõlmitud. 50. Ringkonnakohus on tuvastanud, et H. J. Schmidti lapselaps Ivar Schmidt ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatud nõuetele, sest ta pole Eesti kodanik ega elanud alaliselt Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Sel ajal elasid Eestis alaliselt ja olid ka Eesti kodakondsuses H. J. Schmidti venna lapselapsed H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, kes järelikult vastasid ORAS § 7 lg 1 p 7 ja teiste asjakohaste sätete nõuetele ning nad tulnuks H. J. Schmidtile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas tunnistada omandireformi õigustatud subjektideks. Sellisele järeldusele halduskohus ja ringkonnakohus ka jõudsid. 51.1. Halduskohus ja ringkonnakohus ei kaasanud H. J. Schmidti lapselast I. Schmidti kohtumenetlusse kolmanda isikuna. 51.2. Minu arvates talitasid kohtud ka selles küsimuses õigesti. Nimelt jättis ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon kohtuasja materjalidest nähtuvalt 3. märtsi 2009. a otsusega I. Schmidti tunnistamata omandireformi õigustatud subjektiks, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumisel Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Seda otsust pole vaidlustatud. Korraline haldusmenetlus I. Schmidti osas on lõppenud. Seepärast ei saanud H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti suhtes tehtud kohtuotsus, sõltumata selle resolutsioonist, mõjutada I. Schmidti õigusi. 52. Eeltoodud põhjendustel peangi halduskohtu ja ringkonnakohtu otsust õigeks. VII 53.1. Eriarvamuse punktis 1.2 märkisin, et täiesti arusaamatuks jääb mulle see, miks asi saadetakse halduskohtule uueks arutamiseks ja kohustatakse halduskohut hindama vaidlustatud haldusakti Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse seisukohti arvestades. 53.2. Minu arvates eeldab kolleegiumi otsuse motivatsioon uue otsuse tegemist, millega jääks jõusse ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsus nr 1 ning rahuldamata H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebus, mille nad esitasid halduskohtule. Nimelt on kolleegiumi otsusest üheselt välja loetav, et H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, samuti I. Schmidt ei saa seaduse järgi olla omandireformi õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mis kuulus H. J. Schmidtile. 53.3. Sellest seisukohast lähtuvalt ei olegi H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebuse suhtes halduskohtul võimalik teha teistsugust otsust kui jätta kaebus rahuldamata. Asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmine oleks olnud kohane, kui kolleegium oleks tuvastanud kohtumenetluse seaduse olulise rikkumise, näiteks kellegi kaasamata jätmise või mõne olulise tõendi hindamata jätmise. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendavast osast ei nähtu sellise rikkumise tuvastamist. Jüri PÕLD