Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-4-10 Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2010. a kohtuotsus Daisy Rohtma kaebuses Ida Politseiprefektuuri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks — RT III, 18, 136

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-4-10 Otsuse kuupäev 19. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Daisy Rohtma kaebus Ida Politseiprefektuuri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-878 Menetluse alus Riigikohtus Daisy Rohtma kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Daisy Rohtma kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18. augusti 2009. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-878 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. D. Rohtma esitas 23. aprillil 2009 kaebuse Tartu Halduskohtule taotluses tunnistada õigusvastaseks Ida Politseiprefektuuri toimingud. Kaebuse kohaselt esitas D. Rohtma 23. mail 2006 Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna Jõhvi kriminaaltalituse politseiametnikule avalduse, milles väitis, et O. D. tegeleb eraviisilise jälitustegevusega, omab ebaseaduslikku tulirelva, millega on ähvardanud tappa. 2006. a suvel andis kaebaja prefektuuri politseiametnikule audiokasseti O. D. ütlustega. Eelnimetatud avaldusele politseiprefektuur kirjalikult ei vastanud, samuti ei tagastanud audiokassetti, mille kohta esitas taotluse kaebaja 23. mail 2008. 25. juunil 2008 prefektuuri antud vastuses väidetakse, et prefektuur on taotlust kontrollinud ning leidnud, et taotlust ei saa rahuldada, kuna sellist kassetti pole politsei käes olnudki. 27. juunil 2008 pöördus kaebaja prefektuuri poole märgukirjaga, milles ei nõustunud väitega, et kassett pole antud politseile ning palus kassett tagastada. Kaebaja väitel on kassett vajalik O. D. kriminaalasja menetluse jätkamiseks. Nimetatud märgukirjale ei vastatud. Kaebaja leidis, et prefektuuri politseiametnike eelnimetatud tegevus on vastuolus PS §-ga 14, mille kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine täidesaatva võimu kohustus. Kaebaja taotles tunnistada õigusvastaseks politseiametnike toimingud, mis seisnevad avaldusele ja kirjale mittevastamises ning audiokasseti mittetagastamises. 2. Ida Politseiprefektuuri vastuses kaebusele leiti, et kaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele. Vastuse kohaselt pöördus D. Rohtma 23. mail 2006 Ida Politseiprefektuuri poole sooviga alustada kriminaalmenetlust O. D. suhtes. Politseiametnikud selgitasid talle, et uurimistoiminguid saab teostada ainult kriminaalasja raames, mille aluseks peab olema tema ametlik avaldus, mis registreeritakse, või tema poolt kannatanuna antud ütlused, mille alusel saab alustada kriminaalmenetlust. D. Rohtma keeldus kirjutamast politseiametnike poolt nõutud ametlikku avaldust ega nõustunud ka tema ülekuulamisega kannatanuna. Asjas ei ole tõendatud, et D. Rohtma oleks esitanud 23. mail 2006 ametliku avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks. Juhul kui ta ka avalduse esitas, ei saanud seda käsitada ametliku avaldusena ning registreerida Ida Politseiprefektuuri dokumendiregistris. D. Rohtmale selgitati korduvalt suuliselt, mida ta peaks tegema, et oleks võimalik uurimistoiminguid teostada. Kuna kaebaja ei esitanud ametlikku avaldust, siis ei olnud Ida Politseiprefektuuril ka kohustust kirjalikult vastata. Audiokasseti osas leidis vastustaja, et kuivõrd D. Rohtma avalduse alusel mingit kriminaalmenetlust ei alustatud, siis ei saa ka mingeid tõendeid politseis olla. Asitõendit saab liita vaid kriminaalasja juurde uurimistoimingu protokollis. Kaebuses nimetatud märgukirjale vastamata jätmise kohta selgitab politseiprefektuur, et märgukiri on isiku pöördumine, millega isik teeb adressaadile ettepanekuid asutuse töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks või annab adressaadile teavet. D. Rohtma 27. juuni 2008. a kiri kordas põhilises osas tema 23. mai 2008. a taotlust, millele politseiprefektuur oli juba 27. juunil 2008 vastanud. Kaebajal puudub antud haldusasjas põhjendatud huvi. Kaebuses pole märgitud, kuidas parandab toimingute õigusvastasuse kindlakstegemine tema olukorda. Vastustaja märgib, et menetlus kriminaalasjas nr 07740000175 on lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel. Viru Ringkonnakohtu 21. veebruari 2008. a määrusega jäeti D. Rohtma kaebus rahuldamata. 3. Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009. a määruse alusel täpsustatud kaebuses leidis D. Rohtma, et selle haldusasja lahendamisel kogutud tõendid aitavad kaasa tema kui kannatanu eesmärgi, õiglase kohtulahendi saavutamisele tema poolt esindaja kaudu 10. septembril 2007 esitatud avalduse alusel alustatud kriminaalasjas nr 07740000175. Täpsustatud kaebuses taotleb D. Rohtma, et 23. mail 2006 Ida Politseiprefektuurile esitatud avaldusele kirjalikult vastamata jätmine ning selle avalduse käiguta jätmine tunnistataks õigusvastaseks, 25. juunil 2008 politseiametniku poolt koostatud vastus osas, et vaidlusalust kassetti pole politsei käes olnud, aga tühistataks ja tehtaks kindlaks 30. juunil 2008 prefektuuri laekunud märgukirjale vastamata ning käiguta jätmise õigusvastasus. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitas kohus kaebajale, et halduskohus ei saa läbi vaadata kriminaalmenetluse raames teostatavate toimingute õiguspärasust (asitõendite tagastamine jm). Halduskohtus vaadatakse läbi vastustaja poolt kaebaja kirjadele vastamata jätmist. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et jääb kaebuse taotluse punkti 3 juurde, kuna teised punktid puudutavad kriminaalmenetlust ja nendes asjades pöördub ta prokuratuuri poole. Kaebaja leiab, et politseiprefektuur rikkus isiku põhiõigust heale haldusele. Kaebaja leiab, et 30. juuni 2008. a kirja näol oli tegemist märgukirjaga, milles sisaldusid vastuväited politsei seisukohtadele. Kirjale vastamata jätmine oli õigusvastane ning kaebaja palub selle tuvastamist. Lisaks märkis kaebaja, et õigusvastasuse tuvastamine annab õiguse küsida moraalset kahju. 4. Tartu Halduskohtu 18. augusti 2009. a otsusega asjas nr 3-09-878 jäeti D. Rohtma kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajal selles kohtuasjas põhjendatud huvi. Lisaks märgib kohus, et halduskohtul puudub õigus sekkuda kriminaalasja läbiviimisesse ning kontrollida nende toimingute õiguspärasust olukorras, kus selleks on seadusega ette nähtud kindel kord. Uurimisasutuse tegevuse peale on KrMS §-st 228 lähtudes õigus esitada kaebus prokuratuurile. 5. Eelnimetatud otsuse peale esitas D. Rohtma apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuses taotletakse Tartu Halduskohtu 18. augusti 2009. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tuvastada politseiprefektuuri tegevuse õigusvastasus. Apellant on osaliselt muutnud esialgset taotlust, paludes tuvastada 23. mail 2006 esitatud avalduse registreerimata jätmise õigusvastasus, kuna kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja eelnimetatud avaldus on politseiprefektuuris registreerimata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult leidnud, et kaebajal puudub põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendatud huvi on seotud kriminaalmenetluse jätkamisega; kohus väidab ekslikult, et põhjendatud huviks on õigus heale haldusele; viimane on kaebajale kuuluv põhiõigus, mida vastustaja on rikkunud. Kaebaja leiab, et kohus ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt ja kogumis, kohus ei kuulanud üle kaebaja poolt taotletud tunnistajaid. Kohtu seisukoht, et nimetatud kaebus ei ole halduskohtu pädevuses, on ekslik. 6. Ida Politseiprefektuuri vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Vastustaja rõhutab, et isik saab halduskohtusse pöörduda üksnes oma isiklike subjektiivsete õiguste kaitseks ja tuvastamisnõude puhul on vajalik ka kaebaja asjakohane põhjendatud huvi. Vastustaja arvates halduskohus on piisavalt põhjendanud ja analüüsinud kaebaja põhjendatud huvi puudumist. 7. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsusega jäeti D. Rohtma apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis, et halduskohus on õigesti jätnud D. Rohtma kaebuse rahuldamata põhjendusel, et kaebajal puudub kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi. Ringkonnakohtu väitel nähtub halduskohtu otsusest ja halduskohtu istungi protokollist, et kohtuistungil D. Rohtma loobus osadest oma kaebuses algselt esitatud nõuetest ning jäi üksnes taotluse juurde tunnistada õigusvastaseks tema 27. juuni 2008. a taotlusele vastamata jätmine Ida Politseiprefektuuri poolt. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellele kirjale vastamata jätmise õigusevastasuse tuvastamine ei saa kaasa aidata D. Rohtma õiguste kaitsmisele tema poolt soovitud viisil. See ei anna mingisugust eelist õiguste edasisel kaitsmisel läbi teistmismenetluse kriminaalasjas, mis oli algatatud 18. juulil 2007 toimunud vägivalla kasutamise suhtes ning milles menetlus lõpetati 14. novembril 2007. Kohus ei saa tuvastada, kas kassett on politsei käes või mitte. Kohus saaks kontrollida üksnes seda, kas prefektuuril oli kohustus D. Rohtmale vastata või mitte. Asjakohased pole samuti väited, et põhjendatud huviks on õigus heale haldusele ning et õigusvastasuse tuvastamine annab õiguse küsida moraalset kahju. Mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik üksnes riigivastutuse seaduse §-s 9 sätestatud aluste olemasolul. D. Rohtma ei ole nende aluste esinemist ära näidanud ning neid ei näe ka ringkonnakohus. Kui kaebaja soovib haldusorganilt toimingu sooritamist (kasseti tagastamist), siis tulnuks haldusorgani toimingu sooritamisest keeldumisel esitada kaebus 30 päeva jooksul arvates keeldumise teatavakstegemisest. Kuna D. Rohtmale keelduti kasseti tagastamisest 25. juunil 2008, siis oleks tulnud kohustamiskaebus esitada 30 päeva jooksul sellest arvates. D. Rohtma seda ei teinud, vaid esitas haldusorganile järjekordse kirja. 8. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a otsuse peale haldusasjas nr 3-09-878 esitas D. Rohtma kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist kaebuse rahuldamata jätmise osas ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist, millega tuvastada politseiprefektuuri poolt 23. mai 2006. a avalduse käiguta jätmise õigusvastasus ning politseiprefektuuri audiokasseti leidmiseks läbiviidud haldusmenetluse õigusvastasus. Kassaator taotleb ka Tartu Halduskohtu istungil 29. juulil 2009 sõlmitud kompromissi tühistamist. Menetlusosaliste seisukohad 9. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt: 1) halduskohtusse pöördumise õigus on D. Rohtmal olemas, seda kinnitab Tartu Halduskohtu 13. mai 2009. a määrus; Tartu Halduskohtu otsus, mille põhjendusi ringkonnakohus peab õigeks, on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 14; 2) D. Rohtma ei ole loobunud osadest oma algses kaebuses esitatud nõuetest, vaid on sõlminud kohtunik Ü. Polluksi poolt kohtuistungil toime pandud pettuse mõjul kompromissi, pöördumaks esialgse kaebuse 1. ja 2. punktis toodud taotlustega prokuratuuri. Kohtunik väitis, et nende taotluste lahendamine kuulub prokuratuuri pädevusse; 3) 27. juuni 2008. a märgukirjale politseiprefektuuri poolt vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine annab õiguse nõuda avaliku võimu kandjalt kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist; kui õiguste rikkumine seisneb asja õigusvastases valdamises, võib asja valdamiseks õigustatud isik nõuda asja oma valdusesse andmist; sellise taotluse võib esitada 30 aasta jooksul nõudeõiguse tekkimisest arvates; 4) ringkonnakohtu seisukoht, et kohus ei saa tuvastada seda, kas kassett on politsei käes või mitte, võib olla õige, kuid kohus saab tuvastada kassetiga seonduva haldusmenetluse õigusvastasuse; 5) kohustamiskaebuse esitamata jätmine ei võtnud õigust esitada märgukiri haldusorganile, mida kaebaja mittejuristina ka tegi, ja haldusorganil on kohustus sellele vastata. Asjaolu, et kirja pealkirjaks polnud «Märgukiri», ei muuda märgukirja sisu; märgukirja põhiliseks osaks on haldusmenetluse jätkamisega seonduv, leidmaks audiokassett; 6) ringkonnakohtu seisukoht, et kassetil on üksnes O. D. 2006. a lindistatud ütlused, kuid lõpetatud kriminaalmenetlus hõlmab 2007. a kasutatud vägivalda, on vale, sest eelnimetatud kriminaalasi oli algatatud ka KarS § 418 lg 1 ja § 120 tunnustel. 10. Ida Politseiprefektuuri vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele. Vastustaja väitel pole käesoleva kohtuasja menetluses sõlmitud kompromissi; kohtuistungil kaebaja täpsustas taotlust ja palus tuvastada 27. juuni 2008 pöördumisele vastustaja poolt vastamata jätmise õigusvastasus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et D. Rohtma loobus osadest oma esialgses kaebuses esitatud nõuetest, seega sai ringkonnakohus menetleda üksnes kaebaja taotlust tunnistada õigusvastaseks tema 27. juuni 2008. a märgukirjale vastamata jätmine. Vastustaja leiab, et kirjale vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine ei saa kaasa aidata isiku õiguste kaitsele tema poolt soovitud viisil. Kaebuse rahuldamine ei anna mingisugust eelist edasisel õiguste kaitsmisel läbi teistmismenetluse kriminaalasjas, mille algatamine on võimalik üksnes KrMS §-s 366 sätestatud asjaolude esinemisel. Kolleegiumi seisukoht 11. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et selle kohtuasja lahendamisel on olulise tähendusega küsimus sellest, kas selle kaebuse esemeks olevad asjaolud kujunesid haldusmenetluse või süüteomenetluse raames. Toimiku materjalidest võib järeldada, et prefektuur ei tegutsenud uurimisasutusena ega käsitanud ka D. Rohtma pöördumisi kuriteoteatena KrMS § 195 tähenduses, samuti ei pidanud ka vajalikuks vastata eelnimetatud pöördumisele KrMS § 198 ettenähtud kuriteoteatele vastamiseks ettenähtud korras. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on nii kaebaja kui ka vastustaja käsitanud Ida Politseiprefektuuri toiminguid 23. juuni 2006. a avalduse, 27. juuni 2008. a kirja ning kasseti tagastamise nõude lahendamisel haldusmenetluse, mitte aga kriminaalmenetluse toimingutena. Kolleegium leiab, et eelnimetatud toimingud on omistatavad haldusülesande täitmisel haldusorganile. Kolleegium rõhutab siinjuures, et politsei täidab haldusorganina olulisi korrakaitselisi ülesandeid. Neid ülesandeid, mis seonduvad iga isiku turvalisuse tagamisega, isikute õiguste ja vabaduste rikkumise ärahoidmise või tõrjumisega, samuti sellise rikkumise kõrvaldamisega, täidab politsei haldusmenetluse raames. Liigne pole ka märkida, et süüteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Ajendina käsitatakse süüteole viitavat teavet, sh politseiametniku poolt oma ülesandeid täites saadud süüteole viitavat teavet. Alus on aga süüteotunnuste sedastamine kriminaal- või väärteomenetluse ajendis. Politseinik alustab süüteomenetlust seega siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et süütegu on toime pandud. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse haldusmenetluses, valdavalt järelvalvelise tegevuse vormis. Politsei eelnimetatud tegevuse peale esitatavad kaebused kuuluvad lahendamisele halduskohtus, välja arvatud juhul, kui selleks on kehtestatud erikord. Selle kohtuasja materjalidest ei nähtu, et D. Rohtma kaebuse aluseks olevate asjaolude ja taotlustega seonduvalt esineksid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 2 kohaldamise alused. 12. Käesolevas asjas puudub sisuline vaidlus selles, et prefektuur ei ole vastanud eelnimetatud pöördumistele ega ole ka tagastanud D. Rohtma poolt väidetavalt edastatud kassetti. Kaebaja on osutanud, et tema kirjadele mittevastamisega on rikutud isiku õigust heale haldusele ning sellega on rikutud ka põhiseaduse § 14 ja § 46 nõudeid. Kolleegium möönab, et isiku õigus saada vastuseid oma pöördumistele riigiasutuste poole tuleneb juba põhiseaduse §-s 14 sätestatud õigusest menetlusele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ning vastama hea halduse põhimõttele, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. Isikute pöördumistele õigeaegne ja korrektne vastamine on põhiõiguse menetlusele tagamise lähtekoht. Siinjuures kolleegium rõhutab, et põhiseaduse §-st 14 tuleneb ka isiku subjektiivne õigus kohasele haldusmenetlusele. Sõltumata sellest, kas käesolevas asjas oli tegemist haldusmenetluses esitatavate taotlustega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 tähenduses või märgukirjaga märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS) tähenduses, tuleb nimetatud pöördumisi menetleda kooskõlas asjakohaste õiguslike regulatsioonidega. Isiku pöördumised võib jätta käiguta või loobuda kirjalikust vastusest üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Selles asjas ei ole vastustaja osutanud vastamisest loobumise alusena MSVS § 5 lg-s 9 toodud alustele. 13. Kohtud ei ole aga selles asjas määratlenud, milline on eelnimetatud pöördumistele laienev õiguslik regulatsioon ning kas haldusorgan on oma toimingutes tegutsenud õiguspäraselt. Muu hulgas ei ole välja selgitatud ka seda, kas kaebuses mainitud kassett oli prefektuuri valduses. 14. Õige on väide, et õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine eeldab, et isikul oleks sellise nõude esitamisel piisav põhjendatud huvi, mis väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Selliseks huviks võib kohtupraktika kohaselt olla nii halduse poolt tekitatud kahju hüvitamise soov kui ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Võib nõustuda kohtutega, et kaebaja pole selles asjas suutnud kuigivõrd selgelt ja järjepidevalt formuleerida oma põhjendatud huvi prefektuuri tegevuse õigusvastasuse tuvastamise suhtes. Kolleegium jagab kohtute kahtlusi ka selles, kas õigusvastasuse tuvastamine selles asjas omaks õiguslikku või faktilist tähendust menetlusosaliste poolt nimetatud ja tänaseks lõpetatud kriminaalasjas. Pöördumise menetlemise mittenõuetekohasuse, sh pöördumise mitteregistreerimise ja mittevastamise õigusvastasuse tuvastamine iseendast neid rikkumisi ei kõrvalda. Nimetatud tagajärjeni oleks võinud viia tähtaegselt esitatud kohustamiskaebus. Kuigi olukorras, kus isik on minetanud muude õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu õigusvastasuse tuvastamine olla isiku jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks olulist märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, ei loo eelnimetatu reeglina piisavat põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks. Kohtuasja uuel läbivaatamisel peavad kohtud seetõttu hindama ka seda, kas D. Rohtmal on säilinud võimalused muude taotluste, sh kohustamisnõude esitamiseks. 15. Kohtud on D. Rohtma kaebuse jätnud rahuldamata põhjusel, et kaebajal puudub selles asjas tuvastamiskaebuse esitamiseks vajalik põhjendatud huvi HKMS § 7 lg 1 tähenduses. Kolleegium nendib, et kaebaja on kohtumenetluse käigus määratlenud oma huvi erinevalt ja vastuoluliselt, märkides sellise huvina nii võimaliku kahjuhüvitusnõude esitamist, halduse tegevuse õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist kui ka tõendite kogumist võimaliku teise õigusliku menetluse tarbeks. Kaebaja positsioon ei muutunud selgemaks ka Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2009. a määruse alusel esitatud kaebuse täpsustuses. Kolleegium rõhutab, et põhjendatud huvi näitamine on kaebaja kohustus ning kohus ei saa siin kaebajat asendada. Samas ei ole kohus seotud kaebaja sõnastusega põhjendatud huvi kohta. Kohtu aktiivsus tuvastamiskaebuse korral võib hõlmata nii kaebuses taotletud eesmärgi väljaselgitamist kui ka sellele eesmärgile enimsobiva õiguskaitsevahendi selgitamist. Nimetatud nõue on kooskõlas HKMS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatuga, mille kohaselt halduskohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. Eriti on kohtu aktiivsus vajalik tingimustel, kui kaebaja suutmatus põhjendatud huvi nõuetekohaselt formuleerida on ilmne, kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu ning põhjendatult võib eeldada isiku oluliste õiguste ja vabaduste riivet. Käesoleva kohtuasja materjalide pinnalt järeldab kolleegium, et kohtud ei ole piisavalt selgitanud õiguslikes küsimustes ebapiisavalt orienteeruvale ning kohtumenetluses esindajat mitteomanud kaebajale tuvastamiskaebuse esitamise tingimusi. Asjaolude pinnalt oleks võinud kõne alla tulla ka ettepanek esitada taotlus riigi õigusabi määramiseks. Kolleegium rõhutab, et Riigikohtu praktikas on järjepidevalt osutatud halduskohtu selgitamiskohustuse olulisusele, sealhulgas ka küsimuses, milline nõue tema õiguste kaitseks oleks tulemuslikum (vt nt halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-5-05, 3-3-1-50-09, 3-3-1-62-09, 3-3-1-77-09, 3-3-1-5-10). 16. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohtu poolt menetluslike küsimuste selgitamisel antav soovitus või arvamus peab olema asjakohane ning oma sisult õige. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on kohus kaebajale käesolevas asjas andnud ebatäpset teavet selles asjas kaebuses sisalduvate taotluste suhtes kohaldamisele kuuluva õiguse osas. Kohtuistungi protokollist nähtub kohtu väide, et osa vaidlustatud toimingutest ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuivõrd selliste kriminaalmenetlusega seonduvate vaidluste jaoks on ette nähtud erikord. Kolleegium eelnevalt nentis, et käesolevat asja tuleb hinnata kui haldusasja ning kohtutoimikus sisalduvad seisukohad ei lükka seda järeldust ümber. Kolleegium peab usutavaks kaebaja väidet, et halduskohtu selgituse tõttu loobus ta halduskohtus osaliselt kaebusest. Kaebaja ei ole esitanud sellekohast kirjalikku loobumisavaldust, kuid istungi protokollist nähtuvalt jäi ta kaebuse taotluse punkti 3 juurde ning teiste punktide puhul leidis, et ta pöördub prokuratuuri poole, kuivõrd need punktid puudutavad kriminaalmenetlust. Ekslik selgitus võis osutuda üheks asjaoluks, mis tõi kaebaja jaoks taotluste ulatuse määratlemisel kaasa negatiivseid menetlusõiguslikke tagajärgi. 17. Eelnevaga seoses nendib kolleegium, et taotlusest loobumine peab olema teadev ja ühemõtteline. Juhul kui taotlusest loobumine toimub kohtuistungil, peab kohus selgitama välja nii menetlusosalise tegeliku tahte kui ka selgitama isikule sellise loobumise tagajärgi. Selles kohtuasjas on kaebaja asjaolude ja kohaldatava õiguse eksliku hindamise tõttu halduskohtu istungil loobunud kahe toimingu vaidlustamisest ning vastavatest taotlustest. Nagu ülal osutatud, sai selline eksimus võimalikuks seetõttu, et kohus määratles ebaõigesti kohaldatava õiguse, lugedes vaidluse tekkinuks seoses kriminaalmenetlusega. Eeltoodud asjaoludel lugesid halduskohus ja ringkonnakohus kaebusega hõlmatuks üksnes 27. juuni 2008. a kirja menetlemisega seotu. 18. Õige on vastustaja seisukoht, et selles kohtuasjas kompromissi pole sõlmitud ning kaebaja kassatsioonkaebuses esitatud taotlus kompromissi tühistamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kolleegium leiab, et sisuliselt taotleb kaebaja kassatsioonkaebuses, et kolleegium ei arvestaks tema loobumisega osadest nõuetest ning arutaks asja esialgsete taotluste ulatuses. Kuivõrd kohtud ei ole nimetatud taotlusi arutanud, ei saa kolleegium neid sisuliselt läbi vaadata ka kassatsioonimenetluses. 19. Kolleegium leiab, et selgitamiskohustuse ebapiisav täitmine kohtu poolt on selle kohtuasja asjaolusid arvestades oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, mis võis viia ekslikule kohtulahendile. Kuivõrd nimetatud rikkumised ei ole kõrvaldatavad kassatsioonimenetluses, tuleb Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused selles asjas tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. 20. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja kautsjon tagastada. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN