Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-79-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a kohtuotsus V. N. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 8 ja 9 järgi — RT III, 2010, 7, 46

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-09 Otsuse kuupäev 28. jaanuar 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Villu Kõve ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi V. N. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 8 ja 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-9861 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. N. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 25. november 2009, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2009. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. 2. Mõista Eesti Vabariigilt Vanalinna Advokaadibüroo OÜ kasuks välja 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni, sh käibemaks 162 krooni, V. N-le riigi õigusabi osutamise eest. 3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks V. N-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni. 4. Mõista V. N-lt E OÜ kasuks välja 16 000 (kuusteist tuhat) krooni kannatanu valitud esindajale makstud tasu katteks. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 3. veebruari 2009. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati V. N. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 8 ja 9 järgi süüdi mitmetes vargustes ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. Pärast KrMS § 238 lg 2, KarS § 65 lg 2 ja § 68 lg 1 sätete kohaldamist mõistis kohus V. N. ärakantavaks karistuseks 1 aasta 8 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistuse algusega 3. novembrist 2008. Muu hulgas tunnistati V. N. süüdi selles, et ta varem varguse toimepannud isikuna tungis 2008. a augusti keskel Harjumaal R vallas A alevikus X asuvasse alajaama, kus ta lõhkus ära E OÜ-le kuuluva 250 kVA jõutrafo, lasi maha voolata 175 kg trafoõli ja võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära vaskdetaile ning kesk- ja madalpingeseadme. Selle teoga kannatanule, E OÜ-le, tekitatud kahjuks luges maakohus 285 000 krooni. Sama kohtuotsusega rahuldati E OÜ tsiviilhagi ja mõisteti V. N-lt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kannatanu kasuks välja 285 000 krooni. Kohus leidis, et tsiviilhagi tuleb rahuldada, sest V. N. võttis kohtuistungil selle õigeks. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et juhul, kui kostja võtab hagi õigeks, rahuldab kohus hagi. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. N., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist E OÜ kasuks välja mõistetud summa ja kaitsjatasu suuruse osas. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on E OÜ tsiviilhagi rahuldamist nõuetekohaselt põhjendanud. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist selgitati süüdistatavale muu hulgas ka esitatud tsiviilhagide suurust. Süüdistatav tunnistas tekitatud kahju ega vaielnud tsiviilhagidele vastu. Seega võttis süüdistatav E OÜ tsiviilhagi õigeks ja maakohus oli TsMS § 440 lg 1 kohaselt õigustatud ja kohustatud tsiviilhagi rahuldama. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas süüdistatav, et ta oli nii kohtueelsel uurimisel kui ka esimese astme kohtus tõepoolest esitatud hagiga nõus ja vaidlustas selle apellatsiooni korras seetõttu, et viibides vahi all arvasid temast targemad kambrikaaslased, et summa on liialt suur. Muid põhistusi tsiviilhagile vastuvaidlemiseks süüdistatav ei esitanud. Samuti ei osanud ta täpsustada, milliste esemete maksumuse osas on E OÜ esitanud liialt suure summa ning milline tema arvates tegelik kahju oli. Süüdistatav kinnitas, et tema ei tea lõhutud esemete ega mahajooksnud õli väärtust. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatava sellised väited ei anna seaduslikku alust maakohtu otsust tühistada. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. N. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti süüdistatava apellatsioon rahuldamata, ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1. Kohtud on leidnud, et E OÜ tsiviilhagi tuleb rahuldada, jättes tähelepanuta, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele vastavat tsiviilhagi esitatud. Kannatanu esindaja ligikaudset hinnangut kahju suurusele koos fototabelitega, millele maakohus on viidanud, ei saa lugeda nõuetekohaselt vormistatud ja esitatud tsiviilhagiks. 4.2. Mitte ühestki tõendist, millele kohus on seoses Assaku alajaamas toimunud vargusega viidanud, ei nähtu, milliseid detaile ja seadmeid V. N. varastas ja milline oli nende väärtus. Süüdistatava poolt süü omaksvõtt ei vabasta kohut otsuse motiveerimise kohustusest. 4.3. Kohtud on jätnud kahju suuruse hindamisel tähelepanuta V. N. kahtlustatavana ülekuulamisel esitatud väite, et alajaam ei olnud korras. 5. Kassatsioonivastuses palub kannatanu esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Samuti palutakse kassatsiooni-vastuses mõista V. N-lt E OÜ kasuks välja 16 000 krooni kannatanu poolt kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks. Kannatanu esindaja põhiseisukohad on järgmised. 5.1. Kuna kassaator ei ole selgitanud, millistele nõuetele kannatanu tsiviilhagi ei vasta, siis ei ole kannatanul võimalik öelda muud, kui et kannatanu arvates on tema esitatud tsiviilhagi nõuetekohane. Kassaatori selline etteheide on kummaline, sest maakohtu istungil on nii süüdistatav kui ka tema kaitsja kannatanu tsiviilhagi täielikult tunnistanud. Olukorras, kus süüdistatav võttis tsiviilhagi õigeks, ei jäänud kohtul TsMS § 440 lg-st 1 muud võimalust kui hagi rahuldada. 5.2. Alusetu on kassaatori väide, et maakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel on kohus kindlaks määranud kannatanule põhjustatud kahju suuruse. Maakohtu otsusest nähtub selgelt, et kohus on tuginenud kannatanu esindaja ütlustele, fotodele tekitatud kahju kohta ja süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohus leidis õigesti, et kuna kannatanu on kahju suuruseks arvestanud 285 000 krooni ja süüdistatav ei ole kahju suurusele vastu vaielnud, siis tulebki süüdistatavalt selline summa välja mõista. Juhul, kui süüdistatav oleks kohtueelses menetluses või maakohtus kasvõi kordki seadnud kahtluse alla kannatanu esitatud kahjukalkulatsiooni tõepärasuse, oleks kannatanu sellele lisanud kalkulatsioonis nimetatud materjale tarnivate ja elektritöid tegevate ettevõtete hinnapakkumised. Kuna süüdistatav võttis kahju omaks, ei osanud kannatanu seda vajalikuks pidada. 5.3. Kassaatori väide, et alajaam ei olnud korras, on paljasõnaline ega tugine ühelgi tõendil. Isegi kui alajaam ei oleks olnud töökorras, ei mõjutaks see süüdistatava tekitatud kahju suurust. 6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalja Lebed jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2009. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbi vaadata kriminaalkolleegiumi täiskogule. Kolleegiumi seisukoht 8. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et käesolevas asjas ei olnud kohtutel viisipärase tsiviilhagi avalduse puudumise tõttu võimalik rahuldada E OÜ nõuet V. N. vastu. Seda seisukohta põhjendades käsitleb kolleegium esmalt üldiselt neid nõudeid, mida kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi puhul peab järgima (I), ja selgitab seejärel, miks käesolevas asjas saab pidada õiguspäraseks E OÜ tsiviilhagi rahuldamist (II). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonimenetluse kulude küsimuse (III). I 9. Tulenevalt KrMS § 38 lg 1 p-st 3 on kannatanul kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus õigus esitada tsiviilhagi. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kannatanu tsiviilhagile esitatavaid nõudeid. Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vrd Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 47; 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 32 ja 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). Seetõttu tuleb ka kannatanu tsiviilhagile esitatavate nõuete määratlemisel aluseks võtta tsiviilkohtumenetluse kord – eeskätt TsMS §-d 338 ja 363 –, arvestades seejuures aga kriminaal-menetluse erisustega. 10. Põhjus, miks tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud nõudeid üldjuhul järgida ka kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi puhul, seisneb selles, et hagil tsiviilkohtumenetluses ja tsiviilhagil kriminaalmenetluses on sarnane funktsioon – määrata kindlaks algatatava õigusvaidluse menetlusese, sh tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude ring, ning tagada vaidluse pooltele tõhus võimalus oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks ning kohtule võimalus õiglaselt menetlust juhtida. Siinkohal tuleb arvestada, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid iseseisev õigusvaidlus, mille seos kriminaalasjaga seisneb üldjuhul vaid tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude osalises või täielikus kattuvuses süüdistuse alusfaktidega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 32 ja 52). 11. Ehkki kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, on see siiski kriminaalasjaga tihedalt seotud. Kuna kriminaalmenetluses vaadatakse kannatanu tsiviilhagi läbi ühes ja samas menetluses koos kriminaalasja lahendamisega, siis määrab süüdistusakt kindlaks ka isikud, kelle vastu on võimalik tsiviilhagi esitada. Samuti on kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus puutumuses süüdistusaktiga piiritletava kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Seetõttu on TsMS §-des 338 ja 363 sätestatud põhiliste hagiavaldusele esitatavate nõuete järgimine kriminaalmenetluses kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine. Viimatimärgitu tähendab muu hulgas seda, et süüdistataval (ja tsiviilkostjal) peab olema tõhus võimalus esitada soovi korral kannatanu nõudele oma vastuväiteid ja tõendeid. See omakorda eeldab vältimatult seda, et süüdistatavale oleks tagatud teave selle kohta, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud, ja antud mõistlik aeg selle nõude suhtes oma seisukoha kujundamiseks. Õigusemõistmise üldpõhimõtetega ei ole kooskõlas see, kui süüdistatav saab tema vastu esitatud nõudest üksikasjalikult teada alles kohtuotsusest, millega on nõue rahuldatud. 12. Eeltoodust järeldub, et ehkki üldjuhul peab kriminaalmenetluses esitatav tsiviilhagi vastama tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagiavaldusele esitatavatele nõuetele, on sellest reeglist võimalikud erandid. 13. TsMS § 338 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida ka menetlusosaliste nimed. TsMS § 205 lg 2 sätestab, et hageja on isik, kes on esitanud hagi. Kostja on isik, kelle vastu hagi on esitatud. Osutatud sätetest tulenevalt ei ole tsiviilkohtumenetluses võimalik esitada hagi, ilma selles kostjat nimeliselt näitamata. Kriminaalmenetluses – eeskätt kohtueelses menetluses – on aga võimalik esitada hagi veel määratlemata isiku vastu, kelle kuriteo koosseisulistele tunnustele vastav tegu moodustab ühtlasi kannatanu tsiviilnõude aluse või olulise osa sellest. Sellise tsiviilhagi läbivaatamisel tuleb kohtul eeldada, et kannatanu tsiviilnõue on suunatud isiku(te) vastu, kellele on süüdistusaktis ette heidetud käitumist, mis ühtlasi moodustab tsiviilhagi aluse või osa sellest. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu. 14. TsMS § 334 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse avaldused, taotlused, vastuväited ja kaebused kohtule selgesti loetavas masina- või arvutikirjas A4 formaadis. TsMS § 336 lg 1 esimene lause näeb ette, et kohtule võib avaldusi ja muid dokumente, mis peavad olema kirjalikus vormis, esitada ka elektrooniliselt, kui kohus saab esitatud dokumendi välja trükkida ja dokumendist teha koopiaid. Seega tuleb hagiavaldus tsiviilkohtumenetluses esitada alati kas kirjaliku või elektroonilise avaldusena. Üldjuhul kehtib sama reegel ka kriminaalmenetluses. Siiski on teatud õiguslikult lihtsamate nõuete puhul kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. Kooskõlas käesoleva otsuse punktides 10 ja 11 toodud üldpõhimõtetega märgib kolleegium, et tsiviilhagi esitamine protokollilises vormis on lubatav siiski vaid juhtudel, mil kannatanu nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaoludest, mis kajastuvad süüdistusaktis. Samas võib kohus alati nõuda kannatanult tsiviilhagi esitamist kirjalikus vormis, kui ta leiab, et konkreetses asjas on see kannatanu nõude õigeks lahendamiseks vajalik. 15. TsMS § 363 lg 1 kohaselt tuleb hagiavalduses muu hulgas märkida hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese (p 1), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud ehk hagi alus (p 2) ja tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse (p 3). Ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi – olgu kirjalik või protokolliline – peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset. Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-91-09, p 15). Kolleegium leiab, et tulenevalt kriminaalmenetluse eripärast ei pea kannatanu tsiviilhagi – olgu siis kirjalik või protokolliline – tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes). Süüdistatav peab aga olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada kannatanu nõude rahuldamise ja selle ulatuse vastu oma vastuväiteid ja tõendeid. Samuti ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka, ehkki ei ole välistatud, et kannatanu esitab selliste asjaolude kohta täiendavaid, süüdistusaktis nimetamata tõendeid. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb ka kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 52). 16. Eelmärgitust ei saa järeldada, et juhul, kui tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on tema nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, saaks kohus jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. TsMS § 348 lg 2 sätestab asja ammendava arutamise kohustuse. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-114-08, p 14). TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. See tähendab muu hulgas seda, et olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, peab kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama, missuguseid asjaolusid peavad kohtumenetluse pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2007. a otsus asjas 3-2-1-86-07, p 12). Kolleegiumi hinnangul tuleb neid TsMS § 348 lg-st 2 ja § 351 lg-test 1 ning 2 tulenevaid nõudeid järgida ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses. Vastasel korral satuks isikute õiguste ja huvide kaitstus mingi tsiviilõigusliku vaidluse kohtulikul lahendamisel olulisel määral sõltuvusse sellest, kas seda vaidlust lahendatakse kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses. Eeltoodud menetlusnõuete mittetunnustamine kriminaalmenetluses oleks eriti kahjulik kannatanu seisukohalt, sest erinevalt süüdistatavast ei ole kannatanule kriminaalmenetluses alati tagatud õigusalaste teadmistega esindaja abi. II 17. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu esindaja kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel 26. jaanuaril 2009. a teinud järgmise avalduse, mis on menetleja poolt protokollitud: «Ajavahemikul 29.08.2008. a kuni 10.11.2008. a aadressil X A alevik, R vald, Harju maakond varastati salaja alajaamast 175 kg trafoõli ning vaskdetaile ning keskpinge- ja madalpingeseade. E OÜ-le on tekitatud kahju 285 000 krooni. Seoses sellega soovib E OÜ esitada tsiviilhagi summas 285 000 krooni.» (I kd, tl 192) Kannatanu esindaja ülekuulamisprotokollile lisati kannatanu esitatud elektripaigaldise vigastamise taastamistööde arve (I kd, tl 194). Kolleegium leiab, et vaatamata lakoonilisusele ja ebatäpsele sõnastusele on kannatanu eeltoodud avaldust siiski võimalik käsitada protokollilise tsiviilhagina. Sellest on võimalik välja lugeda kannatanu tahe nõuda X alajaamas varguse toime pannud isikult alajaama elektripaigaldise kahjustamisega, sh osade detailide kaotsimineku põhjustamisega õigusvastaselt tekitatud kahju (s.o vigastatud elektripaigaldise taastamistööde) hüvitamist summas 285 000 krooni. 18. Järgnevalt on vaja leida vastus küsimusele, kas kannatanu protokolliline tsiviilhagi olemasoleval kujul võimaldas kohtul otsustada hagist tuleneva nõude rahuldamise üle, rikkumata seejuures süüdistatava menetluslikke õigusi. Kolleegium leiab, et ehkki E OÜ tsiviilhagi on pinnapealne, ei ole sellest tulenevad puudused käesoleva asja kontekstis sedavõrd olulised, et takistanuks maakohtul tsiviilhagi läbi vaadata. Seda seetõttu, et kokkuvõttes oli V. N-le aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Sellest, et E OÜ on seoses Assakul aset leidnud X alajaama kahjustamisega esitanud V. N. vastu tsiviilhagi summas 285 000 krooni, pidid V. N. ja tema kaitsja teada saama hiljemalt süüdistusaktist, milles on muu hulgas märgitud, et E OÜ poolt on esitatud tsiviilhagi summas 285 000 krooni (I kd, tl 214). KrMS § 226 lg 3 kohaselt edastatakse süüdistusakt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel süüdistatavale ja kaitsjale. Seega informeeriti V. N. ja tema kaitsjat kannatanu tsiviilhagist juba hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Samuti ei saanud süüdistatava ja tema kaitsja eest jääda varjatuks need asjaolud, millele E OÜ tsiviilhagi oli rajatud. V. N-le KarS § 199 lg 2 järgi esitatud süüdistuse teksti ja kannatanu esindaja poolt väljastatud elektripaigaldise vigastamise taastamistööde kalkulatsiooni (kriminaaltoimiku I kd, tl 194) pinnalt pidid need asjaolud olema süüdistatavale ja kaitsjale piisavalt äratuntavad. Samuti oli V. N-le kooskõlas KrMS § 223 lg-ga 1 tagatud võimalus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, s.t ka E OÜ poolt oma nõude kinnituseks esitatud tõenditega. Seejuures on antud juhul tegemist õiguslikult lihtsa nõudega, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud V. N-le esitatud süüdistuse alusfaktidest. Seetõttu oli V. N-l ja tema kaitsjal kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel mõistlik võimalus hinnata kannatanu protokollilise tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Ja seda vaatamata tsiviilhagi vormile ning lakoonilisele sisule. Eeltoodud põhjustel oli kohtul võimalik kannatanu protokolliline tsiviilhagi olemasoleval kujul läbi vaadata. 19. Maakohtu istungil V. N. ega tema kaitsja kannatanu tsiviilhagile vastu ei vaielnud ja V. N. kinnitas, et ta tunnistab hagisid (see kinnitus hõlmas ka E OÜ hagi summas 285 000 krooni) (vt kohtutoimiku I kd, tl 78). Kuna eelnevalt leidis kolleegium, et E OÜ kohtueelses menetluses esitatud avaldus on käsitatav protokollilise tsiviilhagina (p 17) ja et käesolevas asjas oli see võimalik olemasoleval kujul läbi vaadata (p 18), tuleb V. N. avaldust maakohtu istungil käsitada tsiviilhagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Seega ülejäänud juhtudel, mille hulka kuulub ka käesolev kaasus, on hagi õigeksvõtt kohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Järelikult oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud E OÜ tsiviilhagi täies ulatuses rahuldama. Ringkonnakohus leidis õigesti, et süüdistatava apellatsioonis esitatud väited ei anna seaduslikku alust maakohtu otsust tühistada. Seega on kolleegium seisukohal, et kaitsja kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta KrMS § 361 p-st 1 juhindudes rahuldamata. III 20. V. N. kaitsja esitas 15. juunil 2009. a Riigikohtule taotluse maksta Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le seoses V. N-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega riigi õigusabi tasu summas 1062 krooni (sh käibemaks 162 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 2. jaanuari 2005. a määruse «Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord» § 8 lg-st 1 ja § 1 lg-st 2 rahuldada. KrMS § 186 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu V. N-lt riigi kasuks välja mõista. 21. Kannatanu esindaja kassatsioonivastuses märgitakse, et kassatsiooniastmes on kannatanu kulutanud advokaadi abile 16 000 krooni, mis sisaldab tasu 8 töötunni eest. See 8 töötundi kulus kannatanu esindajal kohtumenetluse dokumentidega tutvumisele, kliendiga kohtumisele ja kassatsioonivastuse koostamisele. Kassatsioonivastuses taotletakse selle menetluskulu väljamõistmist süüdistatavalt. Kassatsioonivastusele on lisatud arve ja selle tasumist tõendav pangakonto väljavõte. Kolleegium leiab, et kuna kannatanu advokaadist esindaja lülitus käesolevasse kohtumenetlusse alles kassatsiooniastmes, võib talle makstud tasu suurust pidada mõistlikuks. Seetõttu tuleb see KrMS § 186 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 alusel V. N-lt E OÜ kasuks välja mõista. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Villu KÕVE Priit PIKAMÄE Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09 1. Leian, et kõnealuses kriminaalasjas tulnuks tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi lahendamise osas ja saata sellest osas kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Põhjendan seda järgnevaga. 2. Nõustun kriminaalkolleegiumi täiskogu seisukohtadega selles osas, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kannatanu tsiviilhagile esitatavaid nõudeid; et tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi ja et seetõttu tuleb ka kannatanu tsiviilhagile esitatavate nõuete määratlemisel aluseks võtta tsiviilkohtumenetluse kord – eeskätt TsMS §-d 338 ja 363 –, arvestades seejuures aga kriminaal-menetluse erisustega. Ka toetan täielikult otsuse p-s 11 esitatud käsitlust selle kohta, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine on kriminaalasjaga tihedalt seotud ning et süüdistusaktis määratakse kindlaks isikud, kelle vastu on võimalik tsiviilhagi esitada. Samuti toetan kolleegiumi täiskogu selles osas, et TsMS §-des 338 ja 363 sätestatud põhiliste hagiavaldusele esitatavate nõuete järgimine on kriminaalmenetluses kohustuslik niivõrd, kuivõrd see on vajalik tagamaks kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine. 3. Nagu eelöeldust nähtub, nõustun sellegagi, et kuigi üldjuhul peab kriminaalmenetluses esitatav tsiviilhagi vastama tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagiavaldusele esitatavatele nõuetele, on sellest reeglist võimalikud erandid. Küsimuses, millised need erandid võivad aga olla, läheb minu seisukoht kolleegiumi omast lahku. 4. Nii ei jaga ma kolleegiumi täiskogu otsuse p-s 14 märgitut, mille kohaselt «on teatud õiguslikult lihtsamate nõuete puhul kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka n.ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib.» Märgin vaid, et seadus hagiavalduse esitamise sellist korda ette ei näe, samuti jääb mulle arusaamatuks, kes (eriti kohtueelses menetluses) on pädev hindama, kas kannatanu nõue on õiguslikult piisavalt lihtne või ei ole piisavalt lihtne selleks, et piirduda protokollilises vormis kirjapandava hagiavaldusega. Kolleegiumi täiskogu poolt selliseks piiritlemiseks pakutud üks «vahend» – « tsiviilhagi esitamine protokollilises vormis on lubatav siiski vaid juhtudel, mil kannatanu nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaoludest, mis kajastuvad süüdistusaktis» – ei ole kahjuks kasutatav. Nii ei pruugi ega saagi uurimisasutuse ametnik, kes lahendab kohtueelses menetluses küsimust konkreetse tsiviilhagi protokollilise vormi «lubatavusest», teada tulevikus teise menetleja, s.o prokuröri poolt koostatava süüdistusakti sisu ja selles kajastatud tõendamiseseme asjaolusid. Ka ei näe kehtiv kriminaalmenetluse seadustik otseselt ette seda, kuidas ja millal peaks taoline kohtueelses menetluses protokollitud hagiavaldus jõudma kohtu või süüdistatavani ning mille alusel peaks viimane saama otsustada kas n.ö lihtsustatud vormis esitatud nõue on konkreetses asjas ikka piisav. Tulles üldiste küsimuste juurest käesolevas kriminaalasjas kohtute rahuldatud «nõude» juurde, olen sunnitud märkima järgmist. 5. Kannatanu esindaja avaldas kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel 26. jaanuaril 2009. a, et: «Ajavahemikul 29.08.2008. a kuni 10.11.2008. a aadressil X A alevik, R vald, Harju maakond varastati salaja alajaamast 175 kg trafoõli ning vaskdetaile ning keskpinge- ja madalpingeseade. E OÜ-le on tekitatud kahju 285 000 krooni. Seoses sellega soovib E OÜ esitada tsiviilhagi summas 285 000 krooni.» (I kd, tl 192) Kannatanu esindaja see avaldus protokolliti ja ülekuulamisprotokollile lisati kannatanu esitatud elektripaigaldise vigastamise taastamistööde arve (I kd, tl 194). 6. Erinevalt kolleegiumi täiskogust ei suuda ma käsitada kannatanu esindaja avaldust: «… soovin esitada tsiviilhagi summas 285 000 krooni» protokollilise tsiviilhagina. Minu silmis ei ole kindlasti tegemist hagiavaldusega. Vastupidi, olen seisukohal, et tegemist ei saa olla hagiavaldusega, vaid üksnes kannatanu teatega selle kohta, et kannatanu soovib ehk kavatseb hagi esitada. Ja sellise teate alusel kannatanu veel esitamata nõude lahendamine ning veel enam selle rahuldamine peab olema välistatud. 7. Nähes kannatanu poolt kohtueelses menetluses tehtud avalduses eelkõige teadet selle kohta, et kannatanu tahab/kavatseb hagi esitada, ei saa ma nõustuda kolleegiumi täiskogu seisukohaga selles osas, et V. N-le oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Esiteks ei saa olla süüdistatav/kostja teavitatud nõude alusest ja sisust olukorras, kus, kuigi on teatatud nõude esitamise kavatsusest, ei ole seda nõuet veel siiski esitatud. Olukorras, kus nõuet ei ole esitatud ei saa mõistagi rääkida selle nõude õigeksvõtust. Teiseks, kui isegi asuda seisukohale, et tegemist oli siiski hagiavaldusega, ei saa käesolevas kriminaalasjas väita, et V. N-le oli tagatud piisav selgus selle hagi aluseks olevatest asjaoludest – kahju hüvitamise aluseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et V. N. murdis alajaama sisse ja viis sealt ära mingisuguseid esemeid. Nii tulnuks hagi alusena ära näidata ka see, milles väljendus sellise teoga tekitatud kahju. V. N-le esitatud süüdistuse tekstist nähtuvalt seisneb V. N. poolt tekitatud kahju 285 000 krooni varastatud asjade väärtuses. Samas ei ole kannatanu kunagi väitnud, et see on V. N. varastatud asjade väärtus – kannatanu on väitnud, et see on temale tekitatud kahju summa, kusjuures viimase hulka on kannatanu ilmselgelt lugenud ka elektripaigaldise taastamistööde maksumuse ja seejärel ümmardanud saadud summa 284 943 kroonilt (V. N. kahjuks) 285 000 kroonini. 8. Leian, et kõnealuse kriminaalasja puhul oli tegemist olukorraga, kus kannatanu teatas kohtueelses menetluses soovist esitada menetluse käigus tsiviilhagi, kuid jättis järgnevalt kohtueelses menetluses hagi siiski esitamata. Sellega kannatanu hagi esitamise õigust aga veel ei minetanud – tulenevalt KrMS § 38 lg 1 p-st 3 säilis tal see võimalus kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus. 9. V. N. kriminaalasi lahendati lühimenetluses. KrMS § 236 lg 1 sätestab, et lühimenetluses kutsutakse kohtuistungile prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja. Asja materjalidest nähtub aga, et seda nõuet rikuti – kannatanut E OÜ-d maakohtu istungile ei kutsutud. Sellega jäeti kannatanu muuhulgas ilma võimalusest esitada hagi kohtumenetluse käigus. Olukorras, kus kannatanu on teatanud kirjalikult soovist hagi esitada, loen sellist rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest käesolevas asjas kaasnes sellega esitamata hagi lahendamine ja seeläbi ebaseaduslik kohtuotsus. Kuna kõnealune rikkumine sai alguse maakohtust, tulnuks kriminaalasi saata minu hinnangul uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Hannes KIRIS