Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-96-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009. a kohtumäärus H. M. S. süüdistuses KarS § 392 lg 1 järgi — RT III, 2009, 60, 442

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-96-09 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 14. detsember 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi H. M. S. süüdistuses KarS § 392 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-3221 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Helga Aadamsoo, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14. oktoober 2009, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrus ja saata Riigiprokuratuuri apellatsioon Harju Maakohtu 31. märtsi 2009. a otsuse peale uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2. Määruskaebus rahuldada. Asjaolud ja menetluse käik 1. H. M. S. tunnistati Harju Maakohtu 31. märtsi 2009. a otsusega süüdi KarS § 392 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega kaheksaks kuuks. Maakohtu otsuse kohaselt kuulub H. M. S.le mõistetud karistusest KarS §-st 73 lähtudes kohesele ärakandmisele neli kuud ja viisteist päeva vangistust. Kolm kuud ja viisteist päeva vangistust jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata, kui H. M. S. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul Eesti Vabariigi territooriumil toime uut tahtlikku kuritegu. Karistuse kandmise alguse ajaks loeti 21. november 2008. Karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, tema puhtsüdamlikku kahetsust, vahi all viibitud aega, alalise elukoha ja perekonna olemasolu Suurbritannias, narkootilise aine ringlusesse mittesattumist ja selle kohest äravõtmist. Maakohus märkis, et süüdistatava alaline elukoht asub Suurbritannias ja pärast karistuse kandmist toimetatakse ta Suurbritannia saatkonna töötajate kaasabil Eesti Vabariigi territooriumilt välja. Seetõttu ei pidanud kohus otstarbekaks teda Eesti Vabariigi territooriumilt välja saata ega temalt sundraha, kaitsjatasu ja kohtukuludena ekspertiisitasu välja mõista, sest nende kulude sissenõudmine läheks väga kulukaks. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör Helga Aadamsoo, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist H. M. S.le mõistetud karistuse osas ja osas, millega jäeti süüdistatavalt menetluskulud välja mõistmata. Prokurör leidis, et H. M. S.le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule ning palus ringkonnakohtul mõista süüdistatavale karistuseks kaks aastat ja kolm kuud vangistust. Lisaks leidis prokurör, et H. M. S.le tuleb KarS § 54 lg 1 alusel kohaldada lisakaristusena riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kaheksaks aastaks. Samuti taotles prokurör H. M. S.lt menetluskulude väljamõistmist, kuna KrMS § 180 lg-d 1 ja 3 ei näe ette võimalust jätta menetluskulud täielikult riigi kanda. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrusega jäeti riigiprokuröri apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. 3.1. Ringkonnakohus rõhutas, et KrMS § 326 lg 2 teine lause kehtib kõigi kohtumenetluse poolte suhtes, mistõttu ringkonnakohus võib selle alusel jätta läbi vaatamata ka prokuratuuri apellatsiooni. Apellatsiooni läbivaatamine suulises kohtumenetluses ei ole vastavalt seadusele ja Riigikohtu praktikale kohtumenetluse poolele absoluutsena tagatud õigus. Kohtul on pädevus seda piirata, kui esinevad asjaolud, mis kohtukoosseisu hinnangul teevad apellatsiooni menetlemise suulises menetluses ilmselt põhjendamatuks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMS § 326 lg 2 teine lause annab kohtule õiguse loobuda apellatsiooni menetlemisest ka juhul, kui apellatsiooni menetlemine on menetlusökonoomia seisukohalt ilmselt põhjendamatu. Üheks selliseks juhuks on ringkonnakohtu hinnangul olukord, kus apellatsioonis taotletav õiguslik tulem oleks ilmselges mittevastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega. 3.2. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, mille kohaselt on maakohus mõistnud H. M. S. isikule ja toimepandud kuriteo raskusele mittevastava karistuse. Ringkonnakohus leidis, et kohus peab pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist andma toimepandud kuriteole süü suurusest lähtuvalt karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu. Maakohus on H. M. S.le mõistetud karistust põhjendanud ja mõistnud süüdistatavale karistuse, mis vastab tuvastamist leidnud tehiolude taustal tema teosüüle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ümber lükatud süüdistatava väidet, mille kohaselt ta ei vedanud narkootilist ainet selle müümise eesmärgil, vaid see oli mõeldud Soomes elavas S kogukonnas asetleidva pulmapeo tarbeks. Ringkonnakohus juhtis apellandi tähelepanu sellele, et viimane ei ole olnud süüdistatavale karistuse taotlemises järjepidev. Kui kriminaalasja püüti lahendada kokkuleppemenetluses, pidas prokurör süüdistatavale kohaseks karistuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkust vangistust. Apellatsioonis esitas prokurör taotluse mõista süüdistatavale kaks aastat ja kolm kuud vangistust ning põhjendas taotlust sellega, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav ökonoomsema menetlusliigiga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustunud, vaid märkis, et erinevalt lühimenetlusest ei näe kriminaalmenetluse seadustik kokkuleppemenetluse korral ette kohustuslikku karistuse vähendamist, mistõttu peab kokkuleppemenetluses taotletav karistus vastama isiku teosüüle. Apellandi taotlust mõista H. M. S.le KarS § 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristus pidas ringkonnakohus H. M. S. isikut arvestades põhjendamatuks. Ühtlasi juhtis ringkonnakohus apellandi tähelepanu sellele, et üks KarS § 54 lg-s 1 sätestatud meetmetest – H. M. S. lahkumine Eesti Vabariigi territooriumilt – on juba aset leidnud. 3.3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga selles, et menetluskulude väljamõistmine H. M. S.lt ei ole otstarbekas. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses sätestatut arvestades on maakohus ringkonnakohtu hinnangul toiminud valesti – kohtukulud oleks tulnud süüdistatavalt välja mõista. Sellisel juhul oleks aga saavutatud üksnes kohtuotsuse vormiline, mitte sisuline õiguspärasus. Arvestades asjaolu, et süüdistatav on Suurbritannias elav S päritolu kodanik, kes on töötu ja elab sotsiaaltoetustest ning kelle asukoha kindlakstegemine on problemaatiline, on sellise nõude realiseeritavus kaheldav, rääkimata selleks tehtavatest rahalistest kulutustest. Kuna menetluskulud on käsitletavas kriminaalasjas vaid ca 16 000 krooni, kaasneks nende süüdistatavalt väljanõudmisega ebamõistlik ressursikulu. Seega vormiliselt oleks maakohtul tulnud süüdistatavalt menetluskulud välja mõista, kuid see minetus ei saa tingida kriminaalasja suulist menetlemist apellatsioonikohtus. Arvestades menetlusökonoomiat oleks apellatsioonis taotletav õiguslik tulem mittevastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega, mis on aluseks jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Kohtumenetluse poolte seisukohad 4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör H. Aadamsoo, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse põhiväited on järgmised. 4.1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 teisest lausest ei tulene ringkonnakohtu õigust jätta apellatsioon menetlusökonoomia kaalutlustel läbi vaatamata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg-st 1 lähtudes on kohtumenetluse poolel, kes ei nõustu esimese astme kohtu otsusega, õigus esitada apellatsioon. Ringkonnakohus, jättes KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata ja põhistades seda üldist laadi arutlusega, takistab prokuratuuri riikliku süüdistusfunktsiooni täitmisel. 4.2. Prokurör rõhutab, et jääb apellatsioonis toodud seisukohtade ja taotluste juurde. Arvestades H. M. S. isikut ja seda, et H. M. S. poolt narkootilise aine enda tarbeks vedamine ei ole eluliselt usutav, tuleks teda karistada raskema karistusega, kui talle mõistis maakohus. Asjaolu, et süüdistatav loobus kokkuleppemenetlusest, näitab prokuröri hinnangul seda, et süüdistatav ei ole saanud aru oma teo keelatusest ega püüa jätkata elu õiguskuulekana. Kuna H. M. S. on välisriigi kodanik, kes on süüdi mõistetud tahtlikult toime pandud kuriteos, on KarS § 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristuse kohaldamine põhjendatud isegi olukorras, kus ta on Eestist lahkunud. Oluline ei ole mitte ainult see, et isik lahkuks riigi territooriumilt, vaid ka see, et riigist väljasaatmist kohaldataks koos sissesõidukeeluga ettenähtud tähtaja jooksul. Hetkel H. M. S.le Eestisse sisenemine keelatud ei ole. Kolleegiumi seisukoht I 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt on ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhistanud üldist laadi arutlusega ja takistab prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmisel. Ka on kohatu prokuröri väide selle kohta, et süüdistatava loobumine kokkuleppemenetlusest võimaldab järeldada, et süüdistatav ei ole saanud aru oma teo keelatusest ega püüa jätkata elu õiguskuulekana. 6. Ringkonnakohus on prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhjendanud väga üksikasjalikult. Seejuures on esitatud põhistused nii selle kohta, miks ringkonnakohus loeb ilmselt põhjendamatuks prokuröri apellatsioonis esitatud taotlust H. M. S.le raskema karistuse mõistmiseks, kui ka selle kohta, miks ringkonnakohus ei pea võimalikuks apellatsiooni läbivaatamist H. M. S.lt menetluskulude välja mõistmata jätmise otsuse peale. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu arutluskäik – mis tugineb arusaamale, et KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on võimalik jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlustel –, nagu ka kohtu siseveendumuse kujunemine kõnealuses küsimuses selgelt arusaadav ja hästi jälgitav. Asjaolu, et prokurör selle arutluskäiguga ei nõustu, ei anna iseenesest alust heita ringkonnakohtule ette piirdumist prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel üldist laadi arutlustega. 7. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades kohtul hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 – RT III 2007, 36, 288). Kõnealuste küsimuste otsustamine suulises menetluses apellandi ärakuulamisega viiks vältimatult asja arutamiseni kohtuistungil. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga täielikult selles, et KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel võib ringkonnakohus jätta läbi vaatamata kohtumenetluse ükskõik millise poole, sh prokuratuuri apellatsiooni. Prokuratuuri apellatsiooni sellist läbi vaatamata jätmist ei saa aga mingil juhul lugeda prokuratuuri takistamiseks riikliku süüdistusfunktsiooni teostamisel. Seoses prokuratuuri määruskaebuses esitatud vastupidise väitega märgib kriminaalkolleegium, et põhiseaduse § 146 teise lause kohaselt on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtu sõltumatus konkreetses süüteoasjas lahendi tegemisel tähendab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet arvestades muu hulgas sedagi, et kohtunik ei pea otsust tehes kuuletuma täidesaatva võimu tahtele. Seetõttu ei saa KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist lugeda iseenesest prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmise takistamiseks – juhul kui prokuratuur apellatsiooni sellise läbi vaatamata jätmisega ei nõustu, on tal võimalus vaidlustada see Riigikohtus, põhjendades, miks prokuratuur ei pea apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks. 8. Prokuröri hinnangul võib kokkuleppemenetluses karistusega nõustumisest aru saada, et süüdistatav on aru saanud oma teo keelatusest ja püüab seda edaspidi ka vältida ning jätkata elu õiguskuulekana, kokkuleppest loobumine lükkab aga selle eelduse ümber ja õigustab seega karmima karistuse mõistmist. Prokuröri selline seisukoht on meelevaldne ega tulene seadusest. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus (KrMS 9. peatükk) ei näe ette erinevate menetlusliikide kohaldamist sõltuvalt sellest, millise hinnangu annab süüdistatav oma teole või kuidas ta kavatseb edaspidi käituda. 9. Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul üldmenetluse) kasuks. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt KrMS § 238 lg-st 2, mis näeb ette lühimenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatavale mõistetava põhikaristuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, ei ole seadusandja kokkuleppemenetluses sellist karistuse vähendamist obligatoorselt ette näinud. Eeltoodust tulenevalt ei pea pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi – süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid ega saa esitada kohtuotsuse peale apellatsiooni (välja arvatud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 märgitud juhul). Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus KarS §-s 56 sätestatuga. II 10. Ringkonnakohus asus seisukohale, et apellatsiooni võib KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel jätta läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva kriminaalmenetlusõigusega. 10.1. Varasemas praktikas on asutud seisukohale, et ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda perspektiivitu kaebus (viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07). Kolleegium märgib, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Lähtudes eeltoodust on alust lugeda ilmselt põhjendamatuks näiteks apellatsiooni, milles taotletakse KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamata jätmist vangistusega karistatud süüdistatava suhtes, kes on arutatava uue kuriteo pannud toime eelmisest süüdimõistvast kohtuotsusest tuleneval katseajal. 10.2. Ainuüksi ringkonnakohtul eelmenetluse käigus apellatsiooniga tutvumisel kujunenud veendumus, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, ei anna veel iseenesest alust käsitada esitatud kaebust põhjendamatuna KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses. Nii annab KrMS § 337 lg 1 p 1 ringkonnakohtule näiteks pädevuse jätta esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon (ka ilmselt põhjendamatu apellatsioon) rahuldamata. 10.3. KrMS § 159 lg 1 kohaselt on kohtuotsus kohtumenetluse tulemusena nõupidamistoas koostatud kohtulahend. Seega peab ka ringkonnakohtu lahend kokkuvõttes kujunema apellatsioonimenetluse tulemina tervikuna, mille kord on reguleeritud KrMS 11. peatükis. Üksikasjades tähendab see seda, et ringkonnakohtu otsustus esimese astme kohtulahendi suhtes peab üldjuhul sündima kõigi asjasse puutuvate kohtumenetluse poolte ärakuulamise põhjal. Asjaolu, et teised kohtumenetluse pooled pole kohtuotsust apelleerinud, ei anna veel alust oletada, et nad vaidlevad esitatud kaebusele vastu. Välistatud pole seegi, et maakohtu otsuse vaidlustamata jätnud pool soostub apellatsioonis esitatud väidetega, toetades neid. Kuigi kohtumenetluse poolte arvamus esimese astme kohtuotsuse kohta ei ole ringkonnakohtule siduv, tuleb viimasel olukorras, kus vaidlustatud kohtuotsuse muutmist toetab mitu menetlusosalist, maakohtu lahendi muutmata jätmist eriti põhjalikult motiveerida. 10.4. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kuigi KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus üldjuhul kriminaalasja esitatud apellatsiooni piirides ja sama sätte neljanda lõike alusel ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel õigust väljuda apellatsiooni piiridest, on ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel kohustatud laiendama kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Samuti on apellatsioonikohus KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Kuna kirjeldatud sätete pinnalt peab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldama süüdistatava olukorda raskendava karistusseaduse kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, siis ei saa ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ka kaebust, milles esitatud argumendid ei pruugi kriminaalasja lahendamise aspektist olla relevantsed, kuid mille menetlemata jätmine tooks endaga kaasa nimetatud materiaal- või menetlusõiguslike vigade eemaldamata jätmise. 10.5. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsioonimenetluse piire ja poolte kohtulikku ärakuulamisõigust. 11. Käsitletavas kriminaalasjas KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel koostatud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse põhjendustes ei asunud ringkonnakohus seisukohale, et Riigiprokuratuuri kaebuses esitatud väited pole asjakohased, vaid leidis, et apellatsiooni menetlemine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud, kuna apellatsioonis taotletav õiguslik tulem ei ole vastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega. Ringkonnakohtu motiividest nähtub, et apellatsioonikohus ei nõustunud maakohtuga süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmata jätmises, vaid märkis, et maakohtul oleks tulnud menetluskulud KrMS § 180 lg-st 1 lähtudes jätta süüdistatava kanda. Sellega asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et maakohus on otsuse tegemisel vähemalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust osas, mis puudutab kriminaalmenetluse kulude väljamõistmata jätmist. Järelikult olid Riigiprokuratuuri apellatsioonis esitatud väited juriidiliselt asjakohased ning oleksid võinud endaga kaasa tuua maakohtu otsuse resolutiivosa muutmise. Eeltoodust tulenevalt puudus ringkonnakohtul alus käsitada Riigiprokuratuuri apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses ning ringkonnakohus oleks pidanud astuma menetluslikke samme korraldamaks esitatud kaebuse arutamist apellatsioonimenetluses. Jättes sellises olukorras apellatsiooni läbi vaatamata ilmse põhjendamatuse motiivil, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Priit PIKAMÄE Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09 1. Nõustun täielikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega osas, milles käsitletakse määruskaebuse väiteid selle kohta, et ringkonnakohus on prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhistanud üldist laadi arutlusega ja takistab prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmisel (määruse p-d 5–7). Samuti jagan kriminaalkolleegiumi seisukohta selles, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe ette erinevate menetlusliikide kohaldamist sõltuvalt süüdistatava hinnangust oma teole või tema edasistest kavatsustest, ning et isiku karistamise aluseks on siiski tema süü, mitte aga menetlusliigi valik (määruse p-d 5, 8–9). Ka nõustun põhimõtteliselt määruse p 10 alapunktides 10.2–10.4 esitatud selgitustega ja eriti alapunktis 10.5 sisalduva järeldusega, mille kohaselt (tsiteerin): «küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsiooni-menetluse piire ja poolte kohtulikku ärakuulamisõigust.» 2. Küll ei nõustu ma kolleegiumi poolt KrMS § 326 lg 2 teisele lausele antud ja minu hinnangul põhjendamatult kitsa tõlgendusega (määruse p-d 10.1 ja 11) ega ole seetõttu nõus ka määruse lõppjäreldusega, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel jätta apellatsiooni läbi vaatamata menetlusökonoomia kaalutlusel. Olen vastupidisel seisukohal ja leian, et Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrus oleks tulnud jätta muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata. Põhjendan mittenõustumist määruse eespoolmärgitud osaga järgmiselt. 3. Määruse p 10.1 kohaselt märgitakse varasemas praktikas, et ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda perspektiivitu kaebus. Seejuures on viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07. Sellest tulenevalt on tehtud järeldus, et sellisena (so ilmselt põhjendamatuna) tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. 4. Olgu siinkohal märgitud, et 19. oktoobri 2007. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 ei tegelenud kriminaalkolleegium KrMS § 326 lg 2 teises lauses sisalduva määratluse «ilmselt põhjendamatu» kõikehõlmava sisustamisega, vaid käsitles väiteid, mis puudutasid KrMS § 326 lg 2 teise lause vastuolu Põhiseaduse §-ga 24 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-ga 1, analüüsides ka teisi asjassepuutuvaid rahvusvaheliste õigusaktide norme ja kohtupraktikat. Sellist järeldust, et ilmselt põhjendamatuna saab käsitada vaid apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks, viidatud lahend minu hinnangul ei toeta. Pigem vastupidi. 4.1. Nii selgitas kriminaalkolleegium selles lahendis, et KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt viidatud määruse p 8.1). Sama lahendi p-s 13 märkis kriminaalkolleegium sedagi, et otsustamaks kaebuse ilmse perspektiivituse üle, peab kolleegium kaebust ka sisuliselt hindama. Seega pidas kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et hindamaks apellatsiooni ilmset põhjendamatust, tuleb ringkonnakohtul eelmenetluses kaebust sisuliselt hinnata, vaagida selle kaebuse kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja kaaluda võimalikke tulemusi. 4.2. Oluline on silmas pidada kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 tehtud lahendi konteksti. Tegemist oli kohtuasjaga, milles maakohus karistas mootorsõiduki juhti KarS § 424 järgi kahekuulise vangistusega. KarS § 73 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Lisakaristusena võeti mootorsõiduki juhilt kolmeks kuuks juhtimisõigus. Kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud lisakaristuse osas. Ta leidis, et lisakaristuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuna süüdistatav on erivajadusega last kasvatav lapsevanem, kes elab väljaspool linna. Samas toimub lapse koolitus ja ravi linnas, seega vajab süüdistatav mootorsõiduki juhtimisõigust lapse transportimiseks kooli ja raviasutusse. Kaitsja märkis sedagi, et aasta jooksul pärast süüteo toimepanemist ei ole süüdistatav toime pannud ühtegi liiklusalast õigusrikkumist, ja leidis, et põhikaristus täidab kõiki eripreventiivseid eesmärke, samas mõjub lisakaristus stigmatiseerivalt süüdistatava perele. Ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna kohtukoosseis leidis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ja nagu juba märgitud, jättis Riigikohus kaitsja määruskaebuse ringkonnakohtu selle määruse peale rahuldamata (muuhulgas sedastas kriminaalkolleegium seejuures viidatud lahendi p-s 8.3, et karistuse mõistmise vaidlustamine ei tingi igal juhul asja läbivaatamist suulises menetluses). Eeltoodust tuleneb minu hinnangul üheselt, et kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 tehtud lahendis aktsepteeris kriminaalkolleegium KrMS § 326 lg 2 lause 2 tähenduses ilmselt põhjendamatuna ka sellist apellatsiooni, mille argumentide kohta ei saanud kindlasti väita, et – kasutades nüüd juba kriminaalasja nr 3-1-1-96-09 määruse p 10.1 sõnastust – need ei olnud konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega andnud seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. 5. Kriminaalmenetluse seadustik annab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise otsustamise õiguse nii esimese kui ka teise astme kohtule. KrMS § 323 lg 2 kohaselt jätab maakohtu kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastab selle apellandile, kui apellatsioon on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust või kui ei ole kõrvaldatud puudusi, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja. KrMS § 326 lg 2 esimene lause annab ringkonnakohtu kohtunikule apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks samad alused, lisades neile apellatsioonist loobumise ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks. Seaduse tekstist nähtub otseselt, et kõigil nimetatud juhtudel on tegemist eelkõige menetluslike küsimustega, mille lahendamisel ei tõusetu vajadust hinnata kaebust sisuliselt, ning need küsimused saab lahendada kohtunik (nii maa- kui ringkonnakohtu kohtunik) ainuisikuliselt. KrMS § 326 lg 2 teine lause nõuab apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks aga (julgen väita, et pigem kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt) teistsugust kohtukoosseisu. Nimelt võib selle järgi jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Seega on apellatsiooni ilmselge põhjendamatuse motiivil läbivaatamata jätmine võimalik vaid vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus ning üksnes olukorras, kus kõik kohtukoosseisu liikmed on apellatsiooni ilmses põhjendamatuses üksmeelel. Olen seisukohal, et selline kohtukoosseisu ja konsensuse nõue kaebuse läbi vaatamata jätmise otsustamisel tähendab ka seda, et kohtukoosseisu otsustusvabadus ei saa piirduda pelgalt selle küsimuse lahendamisega, kas apellatsiooni argumendid on õiguslikult relevantsed või mitte. Viimatinimetatud küsimuse lahendamiseks ei oleks vaja moodustada vähemalt kolmeliikmelist kohtukoosseisu – sellega saaks hakkama ringkonnakohtu (ja miks mitte ka maakohtu) kohtunik ainuisikuliselt. Veel enam arusaamatuks jääb sel juhul KrMS § 326 lg 2 teise lause nõue irduda kollegiaalse kohtukoosseisu tavapärasest küsimuste lahendamise korrast – KrMS § 23 lg 1 kohaselt lahendab kollegiaalne kohtukoosseis kriminaalasja puutuvad küsimuses hääletamisega, kusjuures sama paragrahvi lg 6 sätestab, et hääletamisel vähemusse jäänud kohtunik võib esitada eriarvamuse. 6. Eeltoodu alusel olen seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik (ei sättes ega mõttes), nagu ka kriminaalkolleegiumi varasem praktika, ei piira ringkonnakohtu õigust jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata üksnes nende juhtudega kui – kasutades taaskord kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09 tehtud määruse sõnastust – apellatsiooni argumendid ei ole õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust ühelgi juhul esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Leian, et ringkonnakohtu pädevus nimetatud alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmise küsimusi lahendada on oluliselt laiem. Seejuures on loodud ka tõhus kord võimalike minetuste vältimiseks – pean ühelt poolt silmas KrMS § 326 lg 2 teises lauses eneses sätestatud nõuet, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel peavad kõik kohtukoosseisu liikmed olema üksmeelel, teisalt aga asjaolu, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt on Riigikohtus määruskaebe korras vaidlustatav. 7. Jaatades ringkonnakohtu õigust jätta KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel apellatsioon läbi vaatamata ka muudel juhtudel kui märgitud määruse p-des 10.1 ja 11, nõustun ringkonnakohtuga selleski, et apellatsiooni taolise läbi vaatamata jätmise võib tingida ka menetlusökonoomia kaalutlus. Kordan taaskord kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09 tehtud määruse p-s 8.1 sisalduvat kriminaalkolleegiumi tõdemust, et KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust. Püüdlemine võimalikult ökonoomsema menetluse poole on juba aastaid olnud kriminaalmenetlusõiguse kujundamisel väga olulisel kohal. Jättes omapoolse hinnanguta küsimuse, kas selline menetlusökonoomia esileseadmine on alati ka põhjendatud või mitte, ei näe ma siiski alust välistamaks seda kaalutlust täielikult ringkonnakohtu eelmenetluses apellatsiooni põhjendatuse hindamisel, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekuse vaagimisel ja võimaliku tulemuse kaalumisel. Ka ei ole minu hinnangul põhjust peljata, et apellatsioonide läbi vaatamata jätmise võimaldamine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel menetlusökonoomia kaalutlusel viiks olukorrani, kus ringkonnakohtud hakkavad massiliselt apellatsioone sel alusel läbi vaatamata jätma – nagu eelmises punktis märgitud, eeldab apellatsiooni selline läbi vaatamata jätmine kohtukoosseisu kõigi liikmete üksmeelt, ning vajadusel saab Riigikohus vastavat praktikat suunata. 8. Määruse punktis 10.5 leidis kolleegium, et küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsioonimenetluse piire ja poolte kohtulikku ärakuulamisõigust. Nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga, et KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on võimalik jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlusel, olen seisukohal, et käesolevas asjas on ringkonnakohus neid põhimõtteid ka rakendanud. Ringkonnakohus on apellatsiooni läbi vaatamata jätmist üksikasjalikult põhjendanud, kohtu arutluskäik ja siseveendumuse kujunemine on üheselt arusaadav ja hästi jälgitav. Minu hinnangul ei ole ringkonnakohus ületanud talle KrMS § 326 lg 2 teise lausega antud pädevust, on järginud kriminaalmenetluse printsiipe ega ole rikkunud kellegi õigusi. Seetõttu leian, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks nagu ka määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Hannes KIRIS