Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-76-09 Riigikohtu halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a kohtuotsus kohtutäitur Urmas Tärno kaebuses justiitsministri 23. oktoobri 2007. a käskkirja nr 390-k tühistamiseks — RT III, 59, 438

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-76-09 Otsuse kuupäev 11. detsember 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Kohtutäitur Urmas Tärno kaebus justiitsministri 23. oktoobri 2007. a käskkirja nr 390-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2388 Menetluse alus Riigikohtus Kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 5. november 2009 Kohtuistungil osalenud isikud Kassaatori esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher Justiitsministri esindaja Gunnar Vaikmaa Resolutsioon 1. Rahuldada kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2009. a otsust haldusasjas nr 3-07-2388, asendades otsuse punktides 8-19 esitatud põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata. 3. Mõista Justiitsministeeriumilt kohtutäitur Urmas Tärno kasuks välja kassatsiooniastmes kantud menetluskuludest 21 580 krooni. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 17. mai 2004. a korraldusega nr 15-2.1/5522 tehti Eve Blumanile ettekirjutus maksuvõla tasumiseks. PMTK 17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 resolutiivosas märgiti: «kohustan maksukohustuslast tasuma maksuvõla kogusummas 14 450 krooni AS-i Eesti Ühispank või AS-i Hansapank arvestades maksuvõla liigile alltoodud Maksu- ja Tolliameti pangakontosid ja viitenumbreid.» Korralduse põhjendustes märgiti, et 13. mail 2004 on E. Blumanil täitmata maksukohustusi kokku 105 491 krooni ning eelnevalt on kohtutäitur Urmas Tärnole antud sissenõudmiseks Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 6. jaanuari 2003. a korralduse nr 6.2-01/108.18 alusel tasumiseks määratud maks 37 377 krooni. PMTK esitas 29. juulil 2004 avalduse täitemenetluse algatamiseks 68 114 krooni sissenõudmiseks 17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 alusel. Nõude suurust kajastati avalduses järgmiselt: füüsilise isiku tulumaks 13 045 krooni, sellelt arvestatud intress 7221 krooni ning FIE sotsiaalmaks 35 968 krooni ning sellelt arvestatud intress 11 880 krooni. 30. juulil 2007 alustas kohtutäitur Urmas Tärno PMTK 17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 ja PMTK 29. juuli 2004. a avalduse alusel E. Blumani suhtes täitemenetluse 68 114 krooni sissenõudmiseks. 2. Justiitsministri 23. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 390-k määrati kohtutäitur Urmas Tärnole kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-s 1 sätestatud ametikohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks rahatrahv 50 000 krooni. Etteheidetav tegu seisnes selles, et täites PMTK 17. mai 2004. a korraldust nr 15-2.1/5522, nõudis ta täitedokumendi reolutsioonis märgitust suuremat summat, lähtudes seejuures korralduse põhitekstis esitatud andmetest, mis kajastasid tasumisele kuuluvaid summasid erinevate maksuvõla liikide kaupa koos osundustega pangakontode ja viitenumbritele. Haldusakti resolutsiooni ja põhjenduste vastuolu korral ei saa kohtutäitur otsustada täitedokumendi sisu üle. Karistuse valikul arvestas justiitsminister, et kohtutäiturit ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud ning ta osutas igakülgset omapoolset abi süüteo asjaolude väljaselgitamisel. Karistuse määramisel arvestati ka vastuolu sissenõudja avalduses väljendatud tahte ning täitedokumendi vahel. Samas lähtus justiitsminister karistuse määramisel asjaolust, et kohtutäitur jäi järjekindlalt seisukohale, et tal oli õigus muuta täitedokumendi resolutsiooni sisu, kui see erines põhjendustes esitatust. Karistuse valikul lähtus justiitsminister kohtutäituri töötulemustest ning leidis, et tema sissetulekuid arvestades on 50 000 krooni suurune rahatrahv proportsionaalne. 3. U. Tärno esitas halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Kaebuse kohaselt oli kohtutäitur seisukohal, et hoolimata täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest oli tal õigus lähtuda mitte üksnes korralduse resolutsioonist, vaid ka selle teksti põhiosast, kuna täitmisele kuulusid mitut liiki maksuvõlad, mis tulid kanda erinevatele kontodele erinevate viitenumbrite järgi, ning teavet, kuidas võlasumma jaguneb, resolutsioon ei sisaldanud. Nähtuvalt avaldusest täitemenetluse alustamiseks ning PMTK selgitustest vastuseks kohtutäituri järelepärimistele pidas maksuhaldur sissenõutavaks summaks 68 114 krooni. Kaebuse esitaja leidis, et isegi juhul, kui ta on eksinud formaliseerituse põhimõtte vastu, ei ole tegemist distsiplinaarsüüteoga kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 mõttes. Kohtutäitur lahendas täitedokumendis sisalduva vastuolu vastavalt oma professionaalsele ja isiklikule arusaamale. Ta ei ole analüüsinud kohaldatavat materiaalõigust ega maksuvõla sisulisi asjaolusid, vaid tugines vastuolu ületamiseks kohusetundlikule tööle ja mõistlikele kaalutlustele. Kaebaja arvates rikuti vaidlustatud käskkirjaga kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Tegemist ei ole kohtutäituri tahtlusega panna toime õigusrikkumist ega raske hooletusega, kaebaja võis vaid eksida normi tõlgendamisel. Kui distsiplinaarsüütegu siiski tõendamist leiab, peab kaebaja määratud karistust teo asjaolusid arvestades ülemääraseks ning leiab, et karistuse valikul on väär lähtuda isiku varanduslikust seisust ja erialasest edukusest. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 7. märtsi 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2388 kaebuse, tühistas vaidlustatud käskkirja ja mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramiseks polnud alust. Kohtutäitur käitus täidetavat summat välja selgitades kohusetundlikult ja mõistlikest kaalutlustest lähtudes ning pole rikkunud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavaid õigusnorme. Kohus osundas ka Riigikohtu asjakohastele lahenditele notarite distsiplinaarvastutuse asjades, milles rõhutati, et vaba elukutse pidaja suhtes distsiplinaarvõimu teostamine on võimalik, kui eksitud on selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Kui norm võimaldab tõlgendamist ja kohtutäitur tõlgendab seda mõistlike kaalutluste alusel, pole distsiplinaarkaristuse kohaldamine põhjendatud ka siis, kui tõlgendus osutub hilisema kohtupraktika järgi vääraks. Asjas on oluline hinnata, kas varem kehtinud TMS § 23 lg-s 1 oli ametikohustus sätestatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Maksuhaldur (täitemenetluses sissenõudja) on kolmel korral kohtutäiturile kirjalikult selgitanud, et tegelik sissenõutav summa ei ole 14 450 krooni (nagu märgitud korralduse resolutsioonis), vaid 68 114, nagu ilmneb korralduse põhjendustest. Täitemenetlust alustati 2004. a juulis ning alles 2007. a septembris laekus täituri büroosse maksuhalduri kiri, milles rõhutati, et 17. mai 2004. a korralduse alusel sissenõutav maksusumma on siiski selle korralduse resolutsioonis märgitud summa. Täitur on veenvalt põhjendanud, miks ta lähtus täitemenetluses täitedokumendist tervikuna ja maksuhalduri selgitavatest dokumentidest. 5. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta U. Tärno kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tulene seadusest kohtutäiturile õigust täitedokumenti tõlgendada ega selles sisalduvat vastuolu iseseisvalt ületada. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-st 2 peab kohtutäitur lähtuma vaid haldusakti resolutsioonist. Maksukorraldust oli pädev muutma ja selle resolutsioonis sisalduvat ebatäpsust korrigeerima vaid maksuhaldur. Menetlusökonoomia kaalutlusel on kohtutäitur pädev tegema vaid neid toiminguid, milleks seadusest tuleneb selge õiguslik alus. Halduskohus on põhjendamatult lugenud haldusorgani selgitusteks elektronposti teel saadetud vastused. Justiitsministril on pädevus süüteo asjaolusid arvestades karistust valida. Ilma seadusliku aluseta läbi viidud täitemenetlus 53 664 krooni sissenõudmiseks kujutab endast rasket distsiplinaarsüütegu. Apellant pidas põhjendamatuks ka menetluskulude väljamõistmist Justiitsministeeriumilt ja märkis, et haldusvälise õigusabi kasutamise kulude väljamõistmine kohtumenetluses on põhjendatud, kui see väljub igapäevase põhitegevuse raamest. Käesolev kohtuvaidlus ei välju kohtutäituri igapäevase põhitegevuse raamidest ning professionaalse õigusabi kasutamine polnud vältimatu. 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. aprilli 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Justiitsministeeriumilt mõisteti U. Tärno kasuks välja ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused: 1) kohtutäitur pani toime distsiplinaarsüüteo. TMS § 23 lg-st 1 tulenes selgelt, et kohtutäituri kohustus väljanõutava summa suuruse väljaselgitamisel piirdus täitedokumendis sätestatuga ning tuli eristada sissenõudja (PMTK) avaldust ja täitedokumenti; 2) tulenevalt Riigikohtu praktikast notarite distsiplinaarvastutuse asjades, mis on rakendatav ka kohtutäituri suhtes, saab distsiplinaarvastutust kohaldada tahtliku või raske eksimuse puhul õigusnormi kohaldamisel. Samas, lähtuvalt karistusõigusele omasest põhimõttest, puudub isiku süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja eksimus on talle vältimatu. Kohtu arvates polnud praeguses asjas tegu keelueksimusega, vaid kohtutäitur pidi aru saama, et täitemenetluse aluseks on täitedokument; 3) mõistetud karistus on aga õigusvastane kaalutlusvea tõttu. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud valesid kaalumisargumente. Karistuse valikul oli õigusvastane arvestada raskendava asjaoluna, et täitur jäi järjekindlalt seisukohale, et tal on õigus muuta täitedokumendis sisalduva otsustuse sisu, kui see erineb täitedokumendi põhjendavas osas välja toodust. Samas oli lubatav kohtutäituri majandusliku seisu arvestamine. Menetlusosaliste põhjendused 7. Kassatsioonkaebuses palub kohtutäitur U. Tärno muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa järgmiselt: asendada ringkonnakohtu põhjenduste I ja II osa Tallinna Halduskohtu 7. märtsil 2008 samas haldusasjas tehtud otsuse punktides 24 kuni 33 esitatud põhjendustega ning ringkonnakohtu otsuse põhjenduste III osa punktis 22 märgitud põhjendused halduskohtu otsuse punktides 34 kuni 40 esitatud põhjendustega. Kassaator taotleb ka menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kassaator väidab: 1) kassatsioonkaebuse esitamine üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale on vajalik kassaatorit rehabiliteerival eesmärgil. Kuigi ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kassaatorile distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane, on ta kohtuotsuse kohaselt pannud toime distsiplinaarsüüteo. Seega on sisuliselt tegemist kassaatorit süüstava kohtuotsusega, mida peab olema võimalik kohtumenetluses vaidlustada. Kahjustav tagajärg ei seisne üksnes karistamises, vaid ka menetlusaluse isiku märgistamises distsiplinaarsüüteo toimepanijana; 2) kohtutäitur käitus täitedokumendist kui tervikust lähtudes õiguspäraselt. TMS § 23 lg 1, mis sätestas, et täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse ja sellele lisatud täitedokumendi alusel, ei onud selge säte. Täitedokumendi põhjendustest juhindumise tingis haldusakti resolutsioon, mis ei olnud täidetav ilma akti teistele osadele tuginemata. Lähtumine täitedokumendist kui tervikust ei ole vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt on kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest tulenevalt keelatud kontrollida täitedokumendi sisulist õiguspärasust; 3) isegi kohtutäituri käitumise õigusvastasuse korral puudus alus distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks. KTS § 32 p 1 kohaselt eeldab distsiplinaarvastutuse kohaldamine süülist käitumist. Ringkonnakohtu seisukoht pole kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga notari distsiplinaarvastutuse küsimustes; 4) distsiplinaarkaristuse kohaldamisel on väär arvestada kohtutäituri majanduslikku seisu ja erialast edukust. Nende asjaolude arvestamine ei tulene kohtutäituri distsiplinaarvastutust käsitlevatest õigusnormidest ning viib isikute ebavõrdse kohtlemiseni. 8. Justiitsministri kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastuse kohaselt puudub halduskohtumenetluse seadustikus õiguslik alus, mis võimaldaks taotleda Riigikohtult üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmist. Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Kolleegiumi seisukoht 9. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb kolleegiumil esmalt võtta seisukoht, kas lubatav on kassatsioonkaebus, mis esitatakse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks (I) ja kas võimalikud lubatavuse alused esinevad käesoleva kohtuasja puhul (II). Seejärel analüüsib kolleegium distsiplinaarsüüteo koosseisuliste elementide olemasolu (III) ja lahendab kassatsioonkaebuse taotlused (IV) ning otsustab menetluskulude väljamõistmise (V). I 10. Halduskolleegium pole seni väljendanud seisukohta, kas lubatav on ringkonnakohtu otsuse kasseerimine üksnes põhjenduste osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendites (31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 ja 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-08) tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-le 1 ning § 671 lg 3 p-dele 2 ja 3 tuginedes leidnud, et otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt kohtuotsus vaidlustatav ilma otsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata. Kuna halduskohtumenetluse seadustik sisaldab iseseisva ning tsiviilkohtumenetluse sätetest sõnastuslikult mõnevõrra erineva regulatsiooni kassatsiooni korras edasikaebamise kohta, ei pea kolleegium vajalikuks juhinduda jäigalt tsiviilkohtumenetluse normidest ega nende alusel kujundatud kohtupraktikast. 11. Sarnaselt TsMS § 668 lg-ga 1 sätestab ka HKMS § 52 lg 1, et poolel ja kolmandal isikul on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kassatsioonkaebuse sisu käsitlevas osas on halduskohtumenetluse ning tsiviilkohtumenetluse vastavad normid aga erinevad. HKMS 54 lg 1 p-st 5 nähtuvalt tuleb kassatsioonkaebuses märkida, kas kaevatakse kogu ringkonnakohtu otsuse peale või mõne selle osa peale, samuti, millise osa peale. Kassaator peab ka ära näitama, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi on ringkonnakohus oluliselt rikkunud ja milles see rikkumine seisnes (HKMS § 54 lg 1 p 6). Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS § 671 lg 3 p-d 2 ja 3) ei tulene halduskohtumenetluse seadustikust, et kasseerida võib ainult juhul, kui normi vale kohaldamine tõi kaasa ebaõige otsuse. Halduskohtumenetluse seadustiku kasseerimist käsitlevatest normidest nähtuvalt ei pea kassatsioonkaebuses märkima, kuidas normi ebaõige kohaldamine viis vale otsuseni. Eelnimetatud normide võrdlus viib järeldusele, et halduskohtumenetluse sätted iseenesest ei välista, et vaidlustada saab ka üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa. 12. Halduskohtumenetluses vaid ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamise lubatavuse kasuks räägib ka HKMS § 72 lg 1 p 4, mis ühe Riigikohtu volitusena kassatsioonimenetluses näeb ette õiguse asja kassatsiooni korras läbivaatamisel muuta ringkonnakohtu otsust asja uueks arutamiseks saatmata, kui asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile apellatsioonis antud hinnangut muuta. 13. Kuigi halduskohtmenetluses kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, mille järgi on menetlusosalistele kohustuslik vaid jõustunud kohtuotsuse resolutsioon, möönab halduskolleegium, et erandlikel asjaoludel võib ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses. II 14. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused, mille muutmist (asendamist halduskohtu otsuse põhjendustega) U. Tärno taotleb, puudutavad süüteo toimepanemise tõendatust (otsuse põhjenduste I ja II osa) ning distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutluse aluseks olevaid karistust raskendavaid asjaolusid (III osa p 22). 15. Kassaator soovib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vaidlustada eeskätt rehabiliteerival eesmärgil, st vabaneda süüteo toimepanija mainest. Üksnes karistamise käskkirja tühistamist ei pea ta oma õiguste kaitseks piisavaks. Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Kohtutäituri usaldusväärsusele võib mõju avaldada ka avalikult kättesaadava kohtulahendi põhjendavas osas väljendatud teave, et kohtutäitur on oma kutsetegevuse raames toime pannud süüteo, mis formaalsetest põhjustest tingitult ei päädi aga karistusega. 16. Kohtutäituri huvi vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, kui talle määratud karistus on otsuse resolutsiooniga küll tühistatud, kuid süüteo toimepanemine on põhjenduste kohaselt tõendamist leidnud, võib tuleneda ka kohtutäituri seaduse § 40 lg-st 5, mis sätestab: «Kui kohus tühistab kohtutäiturile määratud distsiplinaarkaristuse süüteole mittevastavuse tõttu, võib kohtutäiturile ilma uut distsiplinaarmenetlust algatamata määrata uue karistuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.» Seega ei pruugi ka ringkonnakohtu otsus, mis formaalsetel põhjustel tehakse küll kaebaja kasuks ja tühistatakse ka talle määratud distsiplinaarkaristus, välistada sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist seaduses sätestatud juhul tulevikus. Seega saabuks kohtutäituril, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, kindlustunne, et talle karistust ei määrata, alles pärast sellise kohtuotsuse jõustumist, mis välistab karistamise. Selleks on näiteks otsus, mille kohaselt pole süüteo toimepanemine tõendamist leidnud. 17. Lähtudes KTS § 40 lg-st 5, on kassaator osutanud ka menetlusökonoomia põhimõttele kui ühele põhjusele, mis tingib vajaduse vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, mille kohaselt pannakse isikule süüks distsiplinaarüleastumise toimepanemist. Olukorras, kus jõusse jääb formaalses mõttes kaebaja kasuks tehtud otsus, millega on tuvastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine, kuid määratud karistus tühistatakse menetluslikel põhjustel, on võimalik, et samale isikule määratakse nimetatud sättest tulenevalt uuesti karistus. Suure tõenäosusega kaasneb sama teo eest karistuse uuesti määramisega uus kohtuvaidlus. 18. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodud põhjendused – isiku soov vabaneda süüdistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemises, soov vältida distsiplinaarkaristust käitumise eest, mille käsitamist distsiplinaarsüüteona ta peab alusetuks, ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenev püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust – küllaldased ja piisavalt olulised selleks, et pidada lubatavaks ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist olukorras, kus otsuse resolutsiooni vaidlustamiseks ei ole vajadust. III 19. Kassatsioonkaebuse taotluse kohaselt soovib U. Tärno ringkonnakohtu otsuse motiivide asendamist osas, mille kohaselt ta on toime pannud vaidlustatud käskkirjas ette heidetud distsiplinaarsüüteo. Käskkirja kohaselt seisnes süütegu kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-s 1 sätestatud ametikohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. TMS § 23 lg 1 sätestas: «Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel.» 20. Täitedokumendiks olnud maksuhalduri korralduse (tl-d 29 ja 30) resolutsioonis oli märgitud tasumisele kuuluva summana 14 450 krooni. Pangakontode numbrid ja viitenumbrid, millele tasutakse eraldi tulumaks, tulumaksu intressid, sotsiaalmaks ja sotsiaalmaksu intressid on tabelina esitatud küll resolutsioonis, kuid maksuvõla jagunemine erinevate maksude, põhivõla ja intressivõla vahel nähtus akti põhjendustest ning nende andmete kohaselt oli maksuvõlg resolutsioonis näidatust suurem. Avalduses täitemenetluse algatamiseks (tl-d 26–27) ei ole korralduse resolutsioonis nimetatud summat märgitud, vaid välja on toodud võla suurus liikide lõikes, ning see ühtib korralduse põhjendustes tooduga. U. Tärno kohtutäiturina ei lähtunud mitte täitedokumendi (PMTK 17. mai 2004. a korraldus nr 15-2.1/5522) resolutsioonis esitatud summast, vaid pidas täidetavaks summat, mis nähtus korralduse põhjendavast osast ja sissenõudja avaldusest. Kohtutäituri väitel ei saanud üksnes täitedokumendi resolutsioon kuidagi olla täitmise aluseks, sest selles viidati haldusakti teistele osadele ning täitmisel tuligi silmas pidada maksuvõla jagunemist erinevate maksude ja intressi vahel ning nende tasumiseks ette nähtud kontosid ja viitenumbreid, mida akti resolutsioon terviklikult ei sisaldanud. TMS § 23 lg 1 kohaselt lähtub kohtutäitur menetlust alustades nii täitedokumendist kui ka täitmisavaldusest. Selles asjas ei langenud täitmisavalduses märgitud täidetava nõude suurus kokku täitedokumendi resolutsioonis esitatuga. 21. TMS § 23 lg-s 1 väljendub täitemenetlusele omane formaliseerituse põhimõte. Olukorras, kus kohtutäituri jaoks ilmnes vastuolu korralduse resolutsioonis ja põhjendustes esitatud summade vahel, oli tal võimalus kasutada kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TMS §-s 31 sätestatud võimalust. Nimetatud säte nägi ette: «Täitmisele kuuluva lahendi ebaselguse korral on kohtutäitur kohustatud selgituse saamiseks pöörduma lahendi teinud organi (ametiisiku) poole. Lahendi selgitamine toimub seadusega sätestatud korras.» Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (16. oktoobri 2002. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 ja 15. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08) kohaselt peab viidatud säte silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu – kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema. Kassaator leiab, et tema tegevus ei olnud vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega, mille kohaselt on täituril keelatud kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Ka tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2003. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-3-03 ei ilmne, et formaliseerituse põhimõte oleks absoluutne. 22. Hoolimata enne 1. jaanuarini 2006 kehtinud TMS § 31 nõudest puudus sel ajal kehtinud õiguses üksikasjalikum regulatsioon, kuidas sellest sättest tulenev täitedokumendi selgituse taotlemine ja esitamine pidanuks toimuma. Kohtutäitur U. Tärno alustas PMTK 17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 ja PMTK 29. juuli 2004. a avalduse alusel täitemenetluse 30. juulil 2007. Korrektne õiguslik alus maksunõude sundtäitmiseks saab tekkida alles pärast seda, kui akti andja on oma vealise akti resolutsiooni sissenõutava summa osas parandanud või muutnud. Asja materjalidest ilmneb, et U. Tärno märkas ebakõla täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi ja täitmisavalduse vahel ning astus ka samme täitmisele kuuluva summa suuruse väljaselgitamiseks. 2007. aasta veebruaris toimus kohtutäituri ja maksuhalduri vahel vormivaba suhtlus elektronposti teel (tl-d 125A, 125B), milles kohtutäitur palus täpsustada E. Blumani maksuvõla suurust ja maksuhaldur esitas andmed, mis vastavalt tema arvestusele kujutasid endast isiku maksuvõla suurust. Augustis 2007 laekus U. Tärno büroosse ka PMTK otsuse projekt, millega kavatseti muuta 17. mai 2004. a korraldust nr 15-2.1/5522 selliselt, et lugeda kehtetuks varasemalt resolutsioonis märgitud maksuvõla kogusumma (14 450 krooni) ja lugeda tasumisele kuuluvaks maksuvõla kogusummaks 68 114 krooni, s.o sama summa, mis on märgitud täitmisavalduses ja vealise korralduse põhjendustes. 6. septembril 2007 laekus U. Tärno büroosse aga koopia PMTK kirjast Eve Blumanile (tl-d 33–34), milles selgitati, et 17. mai 2004. a korralduse järgi on sissenõutavaks summaks 14 450 krooni, ning mööndi vastuolu haldusakti ja täimisavalduse vahel, nimetades seda maksuhalduri poolseks ebatäpsuseks. Samas teatati E. Blumanile, et tema maksuvõla kogusumma maksukohustuslaste registri andmetel on 175 456 krooni ning maksuhalduri eelnimetatud vea korrigeerimine ei mõjuta maksukohustuslase võlasaldot. 23. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil. Sellest sättest tulenevalt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kohtutäituri süülise tegevuse või tegevusetuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. 24. Varasemas praktikas on kolleegium andnud seisukoha notaritele distsiplinaarvastutuse kohaldamise põhimõtete osas. Sarnaselt notariga on ka kohtutäitur sõltumatu isik, kes peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. Kolleegium peab nende vabade elukutsete esindajate distsiplinaarvastutuse küsimustes kohaldatavaks samu põhimõtteid. Kolleegium on notarite distsiplinaarvastutuse asjades leidnud, et üksnes notari eksimine seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu kujutab endast ametikohustuse süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse (26. septembri 2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-00). Notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab kolleegiumi hinnangul olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel, näiteks kui notar kohaldab mittekehtivat normi, normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast vms (7. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-04). 25. Distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tuvastatud karistatav tegu, selle õigusvastasus ja süü kui vastutuse eeldused. Vaidlustatud käskkirja kohaselt oli ametikohustuste mittenõuetekohane täitmine tahtlik. Formaliseerituse põhimõtte olemus ja selle järgimise kohustus pidi justiitsministri hinnangul olema kohtutäiturile mõistetav TMS § 23 lg-st 1 kui selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavast normist ja seda sisustavast Riigikohtu praktikast. Kassaator on seisukohal, et kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TMS § 23 lg 1, milles väljendus täitemenetlusele omane formaliseerituse põhimõte ja mille mittekohases täitmises teda süüdistati, ei olnud selge säte. Samuti eitab ta tahtlikku või rasket eksimist selle normi kohaldamisel. 26. Kolleegium peab vajalikuks osutada HMS § 60 lg-le 2, mis sätestab: «Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.» Kolleegium on seisukohal, et alustades täitetoiminguid (vara arestimine) täitedokumendi resolutsioonis märgitust suuremas ulatuses, ootamata ära täitedokumendiks olevas haldusaktis esinevate puuduste kõrvaldamist akti andja poolt, käitus kohtutäitur U. Tärno õigusvastaselt. 27. Kirjeldatud teo süülisuse osas on kolleegium seisukohal, et kuigi vaidluse ajendanud täitemenetluse läbiviimise ajaks oli Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites sisustanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte, ei saa kohtutäiturile süüks panna selle põhimõtte tahtlikku või rasket eiramist olukorras, kus ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kohtutäituri käitumisest ei nähtu akti resolutsioonis sätestatu ignoreerimist, vaid tahet leida lahendus vastuolule täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi resolutsiooni ja täitmisavalduse vahel. 28. Eeltoodu tõttu asub kolleegium seisukohale, et kuna vaidlustatud käskkirjas ette heidetud teo puhul pole täidetud kõik distsiplinaarvastuse kohaldamise eeldused, ei ole põhjendatud järeldus, et kohtutäitur U. Tärno on toime pannud distsiplinaarsüüteo. IV 29. Eelnevast lähtuvalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osas, milles palutakse muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt on kassaator toime pannud distsiplinaarkorras karistatava teo (ringkonnakohtu otsuse punktid 8–19). Kuna kolleegiumi seisukoht etteheidetud teo õiguspärasuse osas ei lange kokku halduskohtu seisukohaga, ei pea kolleegium võimalikuks asendada ringkonnakohtu otsuse motiive taotletud ulatuses halduskohtu põhjendustega. Seetõttu asendatakse need käesoleva otsuse põhjendustega. 30. Kassaator on soovinud ka ringkonnakohtu põhjenduste muutmist osas, milles ringkonnakohus leidis, et karistuse valikul võib arvestada isiku varalist seisu ja sissetulekut. Kuna kolleegium on eelpool jõudnud järeldusele, et kohtutäitur U. Tärno käitumises puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused, on välistatud KTS § 40 lg 5 kohaldamine ning etteheidetud teo eest karistuse uuesti määramine. Seetõttu pole praegusel juhul põhjendatud ringkonnakohtu otsuse analüüs karistuse valikut puudutavate põhjenduste osas. Seega tuleb kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks selles osas jätta rahuldamata. V 31. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, muutes ringkonnakohtu otsust, tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel otsustada ka taotletud menetluskulude väljamõistmise küsimus. Riigikohtu istungil esitatud taotluse ja kuludokumentide kohaselt palub U. Tärno välja mõista kassatsiooniastme õigusabikulud 43 159 krooni ja 70 senti. Justiitsministri esindaja pidas taotluses esitatud õigusabikulu ebamõistlikult suureks. Tuginedes HKMS § 93 lg-le 5 ning arvestades vaidluse olemust ja menetluse käiku, peab kolleegium põhjendatuks mõista Justiitsministeeriumilt kohtutäitur U. Tärno kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest pool, s.o 21 580 krooni. 32. Vastavalt HKMS § 90 lg 2 esimesele lausele ja U. Tärno taotlusele tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastada kohtutäitur Urmas Tärnole. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-76-09 1. Nõustun kolleegiumi enamusega, et erandlikel asjaoludel võib ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses (otsuse punkt 13). Nõustun ka sellega, et kohtutäitur U. Tärno tegevus oli õigusvastane (otsuse punkt 26). Ma ei saa aga nõustuda kolleegiumi enamusega, et U. Tärno puhul polnud tegemist süülise teoga, distsiplinaarsüüteoga (otsuse punktid 27 ja 28). Nõustun ringkonnakohtuga, et kohtutäitur U. Tärno eksis selgelt sõnastatud ja selge materiaalõiguse normi kohaldamisel süüliselt ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. I 2. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse kirjeldavast ega põhjendavast osast ei selgu, missugused olid ringkonnakohtu põhjendused, millele tuginedes ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja leidis, et U. Tärno oli distsiplinaarsüüteos süüdi. Ringkonnakohtu põhjendusi teadmata pole kontrollitav halduskolleegiumi poolt ringkonnakohtule ette heidetu ega ka käesoleva eriarvamuse paikapidavus. Seepärast esitan ringkonnakohtu põhjendused. Ringkonnakohus leidis kohtutäitur U. Tärno süü osas järgmist: «13. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüütegu ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste – teo, tagajärje ja nendevahelise põhjusliku seose – väljaselgitamisel ei ole apellant eelnimetatud põhjustel eksinud. 14. Sättes ei kitsendata täituri vastutust mõne süü vormi osas. Riigikohtu halduskolleegium selgitas notarite distsiplinaarvastutuse kohaldamisel, et notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel. See põhimõte on kohtutäituri ametialase sõltumatuse (KTS § 2 lõiked 1 ja 3) valguses kohaldatav ka kohtutäiturite distsiplinaarvastutusele. Seetõttu tuli justiitsministril karistuse määramiseks tuvastada, et kaebaja on rikkunud varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 ja HMS § 60 lõiget 2 tahtlikult või raskelt eksides. Oluline on tuvastada, kas normid, mille vastu selline ametiisik eksib, on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad. 15. Nii, nagu karistusõiguseski, kehtib ka distsiplinaarvastutuse kohaldamisel põhimõte, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Keelueksimusega on tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. 16. Kohtutäiturilt eeldatakse selle valdkonna regulatsiooni tundmist, mis määrab kindlaks täitemenetluse ja täitedokumendi kehtivuse. Varemkehtinud TMS § 1 lg 1 loetles ammendavalt täitedokumendid, mille hulka kuuluvad ka mõnda liiki haldusaktid (§ 1 lg 1 p-d 7, 9, 12, 16, 19, 22, 23, 26 ja 27), mille kehtivuse eeldused ja õiguslik siduvus on reguleeritud haldusmenetluse seadusega. HMS § 60 lg 2 on selge ja üheselt mõistetav norm. 17. Ka formaliseerituse printsiipi väljendavad varemkehtinud täitemenetluse seadustiku sätted, eelkõige § 23 lg 1, olid teo toimepanemise ajaks piisavalt selged. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi põhjalikult juba ülal viidatud 16.10.2002 otsuses, seega enam kui aasta ja kümme kuud enne vaidlusaluse täitemenetluse algatamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi erinevate küsimuseasetuste valguses ka täitemenetluse algatamisele eelnevates teistes lahendites asjades 3-2-1-47-03, 3-2-1-72-03, 3-2-1-140-03, 3-2-1-151-03, 3-2-1-77-04, 3-2-1-78-04. Täitedokumendi sisu hindamise keeld on üks kesksetest põhimõtetest täitemenetluses ning pidi olema täiturile teada. Riigikohtu 16.10.2002 lahend selgitas normi, mis reguleerib täitemenetlust, seega täituri igapäevaselt läbi viidavat menetlust. Nagu selgitatud, on ka HMS § 60 lg 2 kohtutäituri mitmete erinevate täitedokumentide liikide suhtes kohaldatav ja selge sisuga norm, millest täitur pidi teadlik olema. 18. Kolleegiumi hinnangul ei saa selline keelueksimus tuleneda ka asjaolust, et maksuhaldur täitemenetluse ajal kohtutäituriga suheldes mitmel korral kinnitas, et sissenõutav summa on see, mis tuleneb korralduse põhjendustest, mitte resolutsioonist. Kohtutäitur pidi ilmselgelt olema teadlik ka täitemenetluses kehtivast nõudest, et täitemenetluse läbiviimise aluseks peab olema lisaks sissenõudja avaldusele, mille õigsust need selgitused kinnitavad, ka täitedokument. 19. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohtutäitur U. Tärno eksis süüliselt selgelt sõnastatud ja selge materiaalõiguse normi kohaldamisel.» 3. Otsuse punktis 10 kajastas ringkonnakohus oma otsuse punktis 17 viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsust ja tegi sellest kohtulahendist järgmise järelduse: «10. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi 16.10.2002 otsuses nr 3-2-1-119-02 järgmiselt: «Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust.» Täitedokumendi sisulise õigsuse hindamise õigus kui erand formaliseerituse printsiibist saab kolleegiumi hinnangul olla lubatav vaid juhul, kui vaatamata täitedokumendi olemasolule ei ole nõude täitmine lubatav täitedokumendi ebaõigsuse tõttu. Sellised juhtumid on kitsalt piiratud (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.01.2003 määrus asjas nr 3-2-1-3-03). Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, kus täiturile oleks esitatud nõuetekohane täitedokument, mis oleks võimaldanud suurema summa kui 14 450 kr sissenõudmist.» 4. Otsuse punktis 8 leidis ringkonnakohus järgmist: «8. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 16.01.2008 otsuse nr 3-2-1-132-07 p-s 11, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit.» II 5. Selleks, et paremini mõista ringkonnakohtu ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta, tuleb kirjeldada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nende lahendite sisu, millele ringkonnakohus on ülalpool viidanud. 6. Ringkonnakohtu otsuse punktis 10 tsiteeritule lisaks leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium 16. oktoobri 2002. a otsuse punktis 12: «TMS § 31 peab silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu – kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema. Näiteks kui on ebaselge, millise asja peab ta võlgnikult ära võtma, milline on sissenõutavate intresside suurus.» 7. Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendas 23. jaanuari 2003. a määrusega asjas nr 3-2-1-3-03 olukorda, kus kohtuotsuse resolutsioon oli tehtud mitte kohtumenetluse poole, vaid esindaja suhtes. Selles lahendis leidis kolleegium, et täitemenetluse formaliseerituse printsiibiga ei saa põhjendada täitemenetluse algatamist isiku suhtes, keda määrusega kinnitatud poolte kokkuleppe kehtivusala ei puudutanud. Tsiviilkolleegium pidas seda erandiks täitemenetluse formaliseeritud printsiibist (p-d 8 ja 10). 8. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. aprilli 2003. a määrus asjas nr 3-2-1-47-03: «Kui täiturile esitatakse täitmiseks nõuetele vastav täitedokument hagi tagamise kohta, on ta kohustatud algatama täitemenetluse ilma selle sisu õiguspärasust kontrollimata.» 9. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 9. juuni 2003. a määruses asjas nr 3-2-1-72-03 järgmist: «Kolleegium märgib, et kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka lahendi muid osi arvestamata. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooniga ei ole tagatud määruse arusaadavus ega täidetavus.» 10. Riigikohtu tsiviilkolleegium on siiski täituripoolset piiratud kontrolli täitedokumendi sisu üle pidanud võimalikuks. 10.1. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsusega lahendatud asjas nr 3-2-1-151-03 oli ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi otsustatud eluruumist välja tõsta ka kostjaga koos elavad isikud, kuid kohtuotsusest ei nähtunud, keda peetakse silmas kostjaga koos elavate isikutena. Tulenevalt täitemenetluse formaliseeritud printsiibist leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et antud juhul ei saa kohtutäitur kindlaks teha, kes on need «kostjaga koos elavad isikud», kes tuleb eluruumist välja tõsta. Samas märkis tsiviilkolleegium, et «samas ei piisa ka vaid nimede märkimisest kohtuotsuse resolutsiooni. Kõik isikud, keda soovitakse eluruumist välja tõsta, tuleb kohtumenetlusse kaasata.» (p 19). Analoogilisele seisukohale on ringkonnakohus asunud ka 2. detsembri 2003. a otsuses asjas nr 3-2-1-140-03 (p 23). 10.2. Teisiti lähenes tsiviilkolleegium täitemenetluse formaliseerituse printsiibile, rakendades individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse edasikaebamist reguleerivat sätet 7. juuni 2004. a otsustes asjades nr 3-2-1-77-04 ja nr 3-2-1-78-04. Tsiviilkolleegium märkis, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Nendes asjades oli töövaidluskomisjoni otsuste resolutsioonides hüvitis välja mõistetud OÜ-lt Sportmarket, kes menetlusse ei olnud kaasatud. Kaasatud oli OÜ Sportmarket II. Tsiviilkolleegium leidis, et vara arestist vabastamise hagi raames ei hinnata täitedokumendi õigsust ega lahendata vaidlust, mille lahendamise tulemuseks täitedokument oli. Tsiviilkolleegium tõlgendas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg-t 1 selliselt, et OÜ Sportmarket, kes ei olnud töövaidluskomisjoni menetlusse kaasatud, pidanuks vaidlustama töövaidluskomisjoni otsuse (vastavalt tsiviilkolleegiumi otsuste p-d 15 ja 16 ning 13 ja 15). III 11. Riigikohtu halduskolleegium, põhjendades seda, et U. Tärno ei olnud süüdi distsiplinaarsüüteos, viitas otsuse punktis 21 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, 15. detsembri 2008. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08 ja 23. jaanuari 2003. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-3-03. Tsiviilkolleegiumi nimetatud määrustest pole ringkonnakohtu otsuses kajastatud vaid 15. detsembri 2008. a määrust. Selle määruse punkti 12 esimeses lõigus viitas tsiviilkolleegium oma 16. oktoobri 2002. a määruse punktile 12, milles selgitati, et viidatud säte (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TMS § 31 esimene lause) peab silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu – kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema. 15. detsembri 2008. a määruse punkti 12 teises lõigus leidis tsiviilkolleegium: «1997. aasta tagaseljaotsuse resolutsioonis mõisteti A. Jekimovilt AS Eesti Maapank kasuks välja 379 854 krooni (I kd, tlk 77). Samas on otsustatud, et sissenõue pööratakse võlgniku panditud varale. Kohtuotsuse resolutsioonist ei tulene, et sissenõude tohib pöörata ainult panditud varale. Kui kohtutäituril ei tekkinud kahtlust kohtulahendi selguses, ei olnud tal tulenevalt TMS §-st 31 kohustust pöörduda selgituse saamiseks kohtu poole ja hinnangu täitedokumendi selgusele saab anda kohus avaldaja kaebuse menetlemisel.» IV 12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest nähtuvalt on tsiviilkolleegiumi seisukohad täitemenetluse formaliseerituse printsiibi kohta kokku võetavad järgmiselt. Esiteks, täitmisele kuulub täitedokumendi resolutsioon. Teiseks, selleks, et täitedokumendi resolutsiooni täita, peab see olema täituri jaoks selge. Kolmandaks, selgitamisele kuulub see, millise toimingu, millistel tingimustel ja millistel asjaoludel peab täitur täitedokumendi täitma, näiteks, millise asja peab täitur võlgnikult ära võtma, milline on sissenõutavate intresside suurus. Neljandaks, selge resolutsiooniga täitedokumenti ei tohi täita, kui isik, keda on täitedokumendi resolutsioonis nimetatud, pole täitedokumendi andmise menetlusse kaasatud. Erandeid viimasest põhimõttest on tsiviilkolleegium nimetanud tsiviilasjades nr 3-2-1-77-04 ja nr 3-2-1-78-04. 13. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest tuleneb järeldus: täitedokument kuulub täitmisele selle resolutsioonis sätestatud ulatuses või ei kuulu täitmisele üldse, hoolimata täitedokumendi resolutsiooni selgusest. Täitmise käigus täitedokumendi resolutsioon täituri poolt parandamisele ei kuulu. Täitedokumendi andja saab täitedokumenti selgitada väga piiratud ulatuses. Täitedokumendi põhjendava osa ja resolutiivosa kooskõlla viimine pole lahendatav täiturile täitedokumendi selgitamise teel. Tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste puhul juhindutakse TsMS §-dest 447 (vigade parandamine otsuses) ja 448 (täiendav otsus). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest pole kuidagi võimalik järeldada, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega saab kooskõlas olla see, kui täitur tohib täitedokumendi resolutsiooni «ümber teha», võttes arvesse täitedokumendi motivatsiooni või täitedokumendi andja selgitusi, ning asuda täitma täitedokumendi selliselt «ümber tehtud» resolutsiooni, täitedokumendi motivatsiooni või täitedokumendi andja selgitusi. 14. Sellisena kaitseb täitemenetluse formaliseerituse printsiip täitedokumendi adressaati täituri eest, samuti väldib täitemenetluses neid vaidlusi, mis tuleks lahendada enne täitmisele asumist, kaitstes sel viisil ka isikut, kelle kasuks täitedokument on tehtud. Või teisisõnu: täitemenetlus on üles ehitatud selliselt, et nii isikul, kelle suhtes on täitedokument tehtud, kui ka isikul, kelle kasuks on täitedokument tehtud, peab olema kindlus, et täidetakse täitedokumendi resolutsiooni. Kohtutäitur ei tohi täitemenetluses täita täitedokumenti suuremas ulatuses, kui on kohustatud täitma täitedokumendi adressaat. 15. Tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest pidanuks U. Tärnole, kui ta täitnuks kohtuotsust tsiviilasjas, olema üheselt selge, et hoolimata otsuse teinud kohtu selgitamistest kuulub võlgniku suhtes täitmisele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud võlasumma, mitte aga kohtuotsuse põhjendavas osas märgitud võlasumma. 16. Teisiti pole lugu ka haldusakti kui täitedokumendiga. Sellised tsiviilasjade pinnalt tehtud järeldused on täielikus kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 60 lg-ga 2, milles sätestatakse: «Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.» Ka haldusakti kui täitedokumendi resolutsioonis olevat rahasummat ei saa asendada haldusakti põhjendavas osas nimetatud rahasummaga täiturile täitedokumendi selgitamise menetluses. Seda saab teha haldusmenetluse seaduse § 59 alusel, milles sätestatakse: «Haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Haldusorgan teeb haldusakti parandamise teatavaks haldusakti adressaadile.» 17. Tuleb eeldada, et kohtutäitur tunneb mitte ainult täituri tegevust puudutavat kohtupraktikat tsiviilasjades, vaid ka tema tegevust reguleerivat avalikku õigust ning suudab tsiviilasjades tehtud lahenditest teha järeldusi selle kohta, kuidas mõista avalikku õigust. 18. Kohtutäitur U. Tärno tohtinuks alustada täitemenetlust 68 114 krooni sissenõudmiseks alles pärast seda, kui maksuhaldur oleks 17. mai 2004. a korralduse resolutsioonis asendanud haldusmenetluse seaduse § 59 alusel 14 450 krooni 68 114 krooniga. 19. Erinevalt kolleegiumi enamusest (otsuse punkt 27) olen seisukohal, et kohtutäiturit ei vabasta süüst see, et ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kohtutäiturile pidi olema selge, et, alustades täitemenetlust täitedokumendi resolutiivosas märgitud summast suuremas ulatuses, rikub ta nii täitemenetluse formaliseerituse printsiipi kui ka haldusmenetluse seaduse § 60 lg-t 2. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibi rikkumine (täitedokumendi täitmine enne selle resolutiivosa ettenähtud korras parandamist) võib raskelt kahjustada täitedokumendi adressaati. Täituri sellist tegevust ei saa vabandada maksuhalduri õigusrikkumisega, mis seisnes täitedokumendi selgitamises, selle asemel, et dokument ette nähtud korras ära parandada. Jüri PÕLD