Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-54-09 Riigikohtu halduskolleegiumi 14. oktoobri 2009. a kohtuotsus Heili-Mare Kubi kaebuses Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 8. augusti 2008. a otsuse nr 1114 tühistamiseks, uue otsuse tegemiseks kohustamiseks ja pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks — RT III, 45, 340

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-54-09 Otsuse kuupäev 14. oktoober 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Heili-Mare Kubi kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 8. augusti 2008. a otsuse nr 1114 tühistamiseks, uue otsuse tegemiseks kohustamiseks ja pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 9. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-2048 Menetluse alus Riigikohtus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-2048 muutmata. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Heili-Mare Kubi esitas 11. märtsil 2008 Tartu Pensioniametile (edaspidi Pensioniamet) avalduse, milles taotles riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 3 alusel soodustingimustel vanaduspensioni määramist. Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni (edaspidi Pensionikomisjon) 8. augusti 2008. a otsusega nr 1114 otsustati mitte määrata H.-M. Kubile soodustingimustel vanaduspensioni ning jäeti rahuldamata taotlus arvestada tema pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat Kätlin Šahmatova ja kaks aastat Liisi Šahmatova kasvatamise eest. 2. Kaebuses halduskohtule palus H.-M. Kubi tühistada Pensionikomisjoni 8. augusti 2008. a otsus nr 1114, tuvastada K. ja L. Šahmatova kasvatamise eest soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajalik pensioniõiguslik staaž ning kohustada Pensioniametit otsustama talle soodustingimustel vanaduspensioni määramine alates 9. märtsist 2008. Kaebuse esitaja arvates tulenes tema õigus soodustingimustel vanaduspensioni saada RPKS § 10 lg 1 p-st 3 ning asjaolust, et ta on kasvatanud kolme last ja teine vanem on andnud nõusoleku, et loobub pensioni saamisel laste kasvatamisest tuleneva soodustuse kasutamisest. Kaebaja hinnangul oli tal tekkinud ka õigus arvata pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat nii K. Šahmatova kui ka L. Šahmatova kasvatamise eest vastavalt RPKS § 28 lg 2 p-le 12. Kaebaja arvates on Pensionikomisjoni otsus motiveerimata ja pensioniavalduse läbivaatamisel rikuti menetlustähtaegu. 3. Tartu Halduskohus jättis 8. detsembri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2048 kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Pensionikomisjoni otsus seaduslik ja motiveeritud, vastab vorminõuetele ning on antud menetlustähtaegu järgides. RPKS § 10 lg 1 p 3 annab soodustingimustel pensioni saamise õiguse isikule, kes on lapsi kasvatanud vanemana, võõrasvanemana, eestkostjana või hooldajana vähemalt kaheksa aastat. Selle sätte alusel soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks ei ole piisav, kui isik on lapsi kasvatanud faktiliselt, st kasuvanemana. Seetõttu puudub vajadus hinnata tõendeid, mis puudutavad laste faktilist kasvatamist ja kaebuse esitaja ning laste isa kooselu enne abiellumist. Kaebaja on K. ja L. Šahmatova võõrasvanem perekonnaseaduse mõistes alates 17. augustist 1994 kuni nende täisealiseks saamiseni ning üksnes seda perioodi saab arvesse võtta soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse üle otsustamisel ning laste kasvatamise aja pensionistaaži hulka arvamisel. Tõendatud on, et kaebuse esitaja on K. ja L. Šahmatovat võõrasvanemana kasvatanud vastavalt neli ja seitse aastat. Seetõttu on põhjendatud Pensionikomisjoni seisukoht, et puudub alus RPKS § 10 lg 1 p 3 kohaldamiseks ning nii K. Šahmatova kui ka L. Šahmatova kasvatamise aja eest kahe aasta arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka. Kuna sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi § 10 lg 1 kohaselt vaadatakse pensioniavaldus täiendavate dokumentide esitamisel läbi 10 päeva jooksul pärast täiendavate dokumentide saabumist, järgiti avalduse menetlemiseks kehtestatud tähtaega. 4. Apellatsioonkaebuses palus H.-M. Kubi tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt sisustas halduskohus vääralt RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 ning rikkus seeläbi apellandi põhiseaduse §-dest 11 ja 12 tulenevaid õigusi. Apellant leidis ka, et Pensioniamet rikkus tema avaldust menetledes seaduses sätestatud tähtaegu. 5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9. aprilli 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse ja rahuldas kaebuse tühistamis- ning kohustamisnõude osas, kuid jättis rahuldamata tuvastamisnõude. Kohus leidis, et kuna rahuldatakse nõue arvestada pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat K. Šahmatova ja kaks aastat L. Šahmatova kasvatamise eest, puudub apellandil iseseisev põhjendatud huvi pensionistaaži tuvastamiseks. Ringkonnakohus leidis, et RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel soodustingimustel pensioni saamiseks peab isik olema last vähemalt kaheksa aastat kasvatanud, kuid ta ei pea olema kogu selle aja vältel võõrasvanem, st olema abielus lapse vanemaga. Selle sätte kohaldamiseks on oluline usaldusväärselt tõendada lapse tegelikku kasvatamist kaheksa aasta jooksul. Abielu sõlmimine võib sõltuda juhuslikest asjaoludest. Vaidlusaluse sätte eesmärk on aga väärtustada tegelikku panust laste kasvatamisse. Ringkonnakohtu arvates pole seadusandja tahe kohelda erinevalt võõrasvanemat ja last tegelikult kasvatanud isikut. Käesolevas asjas on ringkonnakohtu arvates tõendatud, et kaebaja kasvatas vähemalt kaheksa aasta jooksul kaht V. Šahmatovi last ning oma tütart ning tal on õigus RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel soodustingimustel vanaduspensioni saada. Laste kasvatamine on tõendatud laste klassitunnistustega, millel on kaebaja allkirjad, ning perearsti teatisega, mille kohaselt kaebaja hoolitses laste eest ja oli nende haiguse ajal töövõimetuslehel. Laste isa V. Šahmatov on esitanud Pensioniametile täiendava kirjaliku seletuse. Asjaolu, et asutustes (kool, lasteaed) pole säilinud kõiki dokumente ja lasteaia töötajad ei mäleta kaebaja osalemist laste kasvatamisel, ei saa ringkonnakohtu arvates väärata kaebaja õigust soodustingimustel pensioni saada. Vaidlus puudub selle üle, et H.-M. Kubi jõudis RPKS § 7 lg-st 2 ja § 10 lg 1 p-st 3 tulenevalt soodustingimustel vanaduspensioni saamise ikka 9. märtsil 2008. Kuna pensioniavalduse esitas ta kolme kuu jooksul pensioniikka jõudmise päevast, tekkis tal RPKS § 32 lg 2 p-st 1 tulenevalt õigus soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks alates 9. märtsist 2008. Sarnaselt RPKS § 10 lg 1 p-ga 3 tuleb ringkonnakohtu arvates tõlgendada ka RPKS § 28 lg 2 punkti 12, mille kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ühel vanematest või võõrasvanemal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Seetõttu tuleb H.-M. Kubi pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka kaks aastat kummagi võõraslapse kasvatamise eest. Menetlusosaliste põhjendused 6. Tartu Pensioniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, leides, et võõrasvanem ei pea RPKS § 10 lg 1 p 3 kohaselt kogu perioodi vältel, millele ta tugineb soodustingimustel vanaduspensioni määramist taotledes, olema olnud võõrasvanem perekonnaseaduse (PKS) § 68 lg 2 tähenduses, st olema lapse vanemaga abielus. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et soodustingimustel pensioni taotlemiseks on küllaldane, et isik on kasvatanud lapsi kaheksa aastat ning et sätte sõnastus seab vaid miinimumnõude laste kasvatamise perioodile, mitte aga võõrasvanemaks olemise kestusele. Pensioniameti arvates on soodustingimustel pensioni saamiseks oluline, et oleks täidetud nii võõrasvanemaks olemise nõue (abielus olemine lapse vanemaga) kui ka laste kasvatamine vähemalt kaheksa aasta jooksul. Pensioniamet märgib, et kaebajal ja laste isal polnud õiguslikke takistusi abielluda juba 1988. aastal. Pensioniameti arvates seab ringkonnakohtu lähenemine ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on vähemalt kaheksa aastat kasvatanud lapsi kasuvanemana (neil ei teki õigust soodustingimustel pensioni saada) ja need, kes osa aega on kasvatanud last kasuvanemana, kuid seejärel abielluvad ja saavutavad võõrasvanema staatuse. Seejuures pole ringkonnakohtu seisukoha järgi oluline, kui pikka aega vähemalt kaheksa-aastasest perioodist oldi võõrasvanem. 7. H.-M. Kubi palub oma kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Ta on seisukohal, et soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks RPKS § 10 lg 1 p 3 alusel piisab sellest, kui ta on kasvatanud kolme last nõutava pikkusega perioodi jooksul ning Pensioniametile ja kohtutele on esitatud dokumendid, mis tõendavad laste tegelikku kasvatamist. Kolleegiumi seisukoht 8. Kassatsiooniastmes on vaidlus RPKS § 10 lg 1 p 3 ja RPKS § 28 lg 2 p 12 kohaldamise üle. 9. RPKS § 10 lg 1 p 3 sätestab: «Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on järgmistel isikutel, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž: […] emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat kolme last, – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist». RPKS § 28 lg 2 p 12 näeb ette, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse ühel vanematest või võõrasvanemal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. H.-M. Kubi on soovinud kasutada RPKS § 10 lg 1 p-st 3 tulenevat võimalust saada soodustingimustel vanaduspensioni ning arvata pensioniõigusliku staaži hulka RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. 10. Selleks, et kasutada RPKS § 10 lg 1 p-s 3 sätestatud õigust soodustingimustel vanaduspensionile, peab isikul olema vanaduspensioni määramiseks RPKS § 7 lg-st 1 tulenev vähemalt 15 aasta pikkune pensionistaaž. Nii RPKS § 10 lg 1 p-s 3 kui ka RPKS § 28 lg 2 p-s 12 sätestatud hüvede saamiseks peab isik kuuluma ühte neis normides loetletud isikute kategooriatest ning ta peab olema last (või lapsi) kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. RPKS § 10 lg-st 2 tuleneb veel täiendav tingimus. Kui samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel isikul, lepivad need isikud kirjalikus vormis kokku, kes õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutab. Vabariigi Valitsuse 10. oktoobri 2002. a määrusega nr 6 vastu võetud pensioniõigusliku staaži tõendamise korra § 15 lg 2 kohaselt esitatakse ka lapse kasvatamise aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka üldjuhul teise vanema või vanemate, võõrasvanema, eestkostja või peres hooldaja kirjalik nõusolek. 11. Perekonnaseadus (PKS) eristab võõrasvanema ja kasuvanema mõistet. PKS § 68 lg 2 kohaselt on võõrasvanem lapse vanemaga abielus olev isik, kes ei ole selle lapse vanem. Kasuvanem on isik, kes last tegelikult kasvatab, kuid ei ole selle lapse vanem ega võõrasvanem (PKS § 68 lg 3). 12. Käesolevas asjas on tõusetunud vaidlus selle üle, kas isik, kes võõrasvanemana soovib riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnevalt viidatud sätetest tulenevaid hüvesid kasutada, peab olema kogu nõutava perioodi (vähemalt kaheksa aastat) olnud abielus laste vanemaga võõrasvanemana või piisab, kui ta on vaid osa sellest ajast olnud võõrasvanem, kuid on tõendatud, et ka ülejäänud osa nõutavast perioodist on ta lapsi tegelikult kasvatanud, olemata lapse (laste) vanemaga abielus, st kasuvanema staatuses. Kassaator ei ole kahtluse alla seadnud ringkonnakohtu poolt tõendatud asjaolu, et H.-M. Kubi osales V. Šahmatovi kahe lapse tegelikus kasvatamises vähemalt kaheksa aastat. Asjas on tõendatud, et kaebuse esitaja, olles abielus K. ja L. Šahmatova isaga, on neid võõrasvanemana kasvatanud vastavalt neli ja seitse aastat ning ülejäänud osa kaheksa-aastasest perioodist kasuvanemana. Samuti ei ole vaidlust selles, et H.-M. Kubi on viidatud sätetes nimetatud perioodi jooksul kasvatanud ka enda last. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei puudu praegusel juhul ka RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ja RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud hüvede kasutamiseks vajalik nõusolek. 13. Kasuvanemat eelnevalt osundatud riikliku pensionikindlustuse seaduse normides esitatud loeteludes ei märgita. Seadusandja pole aga lahendanud küsimust, kuidas toimida juhul, kui täidetud on küll üks nende sätete kohaldamise eeldustest – laste (lapse) kasvatamine vähemalt kaheksa aasta jooksul, kuid isik on nimetatud perioodi vältel kasvatanud last osa aega kasuvanemana ning ülejäänud osa perioodist võõrasvanemana. 14. Põhiseaduse § 28 lg 2 kohaselt on riigil õigus seadusega sätestada vanaduse korral isikule antava abi liigid, ulatus ning saamise tingimused ja kord. Seega on seadusandja õigustatud piiritlema isikute ringi, kelle vahel jaotatakse riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid. Samas ei tohiks sotsiaalsete õiguste sfääris jaotatavate hüvede andmist piirata kriteeriumitega, mis rikuksid võrdse kohtlemise nõuet (vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03). 15. Kuigi perekonnaõiguse kohaselt tuleb eristada kasu- ja võõrasvanemat, ei pea kolleegium põhjendatuks RPKS § 10 lg 1 p 3 ja RPKS § 28 lg 2 p 12 kohaldamist selliselt, et kogu nõutava perioodi jooksul pidi pensionitaotleja kasvatama last (lapsi) võõrasvanemana. 16. Soodustingimustel pensioni saamise õigus RPKS § 10 lg 1 p 3 (aga ka p-de 1 ja 2) alusel sõltub kolme või enama lapse või puudega lapse kasvatamisest ning võimaldab saada vanaduspensioni üks kuni viis aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist. Nende sätete eesmärk on väärtustada lasterikkas või puudega lapsega peres laste kasvatamisse antud panust pensioni saamiseks vajalike tingimuste mõnetise leevendamise näol. RPKS § 28 lg 2 p 12 eesmärgiks on arvestada panustamist iga lapse kasvatamisse pensioniõigusliku staaži kujunemisel, kuna laste kasvatamine võib olla takistanud maksimaalselt soovitud ulatuses töötada või muu pensionistaaži mõjutava tegevusega tegelda. Täiendavalt iga lapse kasvatamise eest kahe staažiaasta lisandumine võib aidata isikul saavutada pensioni saamiseks vajaliku miinimumnõude (15 aastat) täitmist või pikendada pensionistaaži, mõjutades seeläbi pensioni suurust. 17. Eelkirjeldatud viisil soodustingimustel pensioni saamist või pensionistaaži kujunemist võimaldades on ühiskonnas arvesse võetud, et isik on eelduslikult panustanud laste kasvatamisse ulatuses, mis võib olla mõjutanud tema võimalust osaleda töösuhetes või muus tegevuses, mille kestusest või ulatusest sõltub pensioni saamise algusaeg, pensionistaaži pikkus või pensioni suurus. Nimetatud eesmärke silmas pidades peab kolleegium põhjendamatuks nende normide tõlgendamist viisil, mis võimaldab lapse tegelikku kasvatamisse panustanud isiku jätta ilma hüvedest, mida on õigus saada isikul, kes kuulub RPKS § 10 lg-s 1 ja RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatute hulka, üksnes põhjusel, et ta on last (lapsi) kasvatanud nii kasu- kui ka võõrasvanemana. Regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb kolleegiumi arvates pidada nii RPKS § 10 lg 1 p 3 kui ka RPKS § 28 lg 2 p 12 kohaldamisel põhiseaduspäraseks tõlgendust, mille kohaselt on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati last (lapsi) võõrasvanemana (abielus olles lapse vanemaga), kuid osa aega lapse vanemaga mitte abielus olles, st kasuvanemana. 18. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium ringkonnakohtu tõlgendusega RPKS § 10 lg 1 p-le 3 ja § 28 lg 2 p-le 12. Seega tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-54-09 1. Ma ei nõustu kohtukoosseisu enamuse seisukohaga. Minu arvates on kohtukoosseisu enamus kohtuotsuse tegemisel väljunud seaduse tõlgendamise piiridest. Arvan, et kohtukoosseisu enamus ei tõlgendanud seadust, vaid omistas seaduse selgetele ja ühemõttelistele sätetele täiesti uue sisu, s.o lõi uued õigusnormid. Kohtul selline pädevus puudub. 2. Arvan, et kehtiva õiguse järgi pole Heili-Mare Kubil, kes on last kasvatanud seadusega nõutud vähemalt kaheksa-aastasest perioodist ühe osa kasuvanemana ja teise osa võõrasvanemana, õigust RPKS § 10 lg 1 p-ga 3 ja § 28 lg 2 p-ga 12 võõrasvanemale ette nähtud soodustustele. Olen seisukohal, et kehtiva õiguse järgi tulnuks Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu otsus tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus. 3. Oma seisukohta põhjendan järgnevalt. 4. RPKS § 10 lg 1 p 3 sätestab: «(1) Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on järgmistel isikutel, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž: 1) emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last, – viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist;» RPKS § 28 lg 2 p 12 sätestab: «(2) Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti: […] 12) ühel vanematest või võõrasvanemal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat;» Perekonnaseaduse § 68 lg-d 2 ja 3, andes võõrasvanema ja kasuvanema mõiste määratluse, eristavad täiesti selgelt võõrasvanemat ja kasuvanemat. «Võõrasvanem on lapse vanemaga abielus olev isik, kes ei ole selle lapse vanem.» (§ 68 lg 2). «Kasuvanem on isik, kes last tegelikult kasvatab, kuid ei ole selle lapse vanem ega võõrasvanem.» (§ 68 lg 3). 5. RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 kasutavad seega selgelt määratletud õigusmõisteid. RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 sõnastused on täiesti selged ja ühemõttelised. Nende sätete järgi omavad õigust ülalnimetatud soodustustele üksnes isikud, kes on lapsevanemana, võõrasvanemana, eestkostjana või hooldajana last kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Seaduses ei nimetata soodustusele õigust omavate isikute hulgas isikuid, kes on last vähemalt kaheksa aastat kasvatanud kasuvanemana. Sellega ongi seadus lahendanud küsimuse, kuidas toimida juhul, kui isik on seadusega nõutud perioodi pikkusest last ühe osa kasvatanud kasuvanemana, teise osa võõrasvanemana. Kasuvanemana ja võõrasvanemana lapse kasvatamise aja summeerimine oleks võimalik vaid juhul, kui seadus expressis verbis sätestaks, et nimetatud soodustus laieneb ka kasuvanemale. 6. Sellele, et RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 regulatsioon on taotluslik ning pelgalt seaduse tõlgendamise teel kohtuasja H.-M. Kubi kasuks lahendada ei saa, viitab ka nimetatud sätete ning varem kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja riiklike elatusrahade seaduse ning perekonnaseaduse ja Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi asjakohaste sätete võrdlus, s.o seaduste ajaloolis-süstemaatiline tõlgendamine. 6.1. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud riiklike elatusrahade seaduse § 6 p-d 1 ja 2 sätestasid praegu kehtiva RPKS § 10 lg 1 p-s 3 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioniga analoogilise vanaduspensioni naistele ja meestele, seega palju laiemale isikute ringile, kui seda teeb kehtiva RPKS § 10 lg 1 p 3. Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 9 lg 1 p-d 1 ja 2 kitsendasid isikute ringi, kellele riiklike elatusrahade seaduse § 6 p-d 1 ja 2 andsid õiguse sellisele sooduspensionile. Paragrahvi 9 lg 1 p-dega 1 ja 2 anti õigus sooduspensionile emale, isale, eestkostjale ja hooldajale. Võõrasvanemat selles sättes ei nimetatud. Kehtiv, s.o 1. jaanuarist 2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seadus laiendas võrreldes 1. jaanuarini 2002 kehtinud seadusega nende isikute ringi, kellel on õigus saada sellist soodustingimustel vanaduspensioni. RPKS § 10 lg 1 p 3 andis lisaks emale, isale, eestkostjale ja hooldajale õiguse soodustingimustel vanaduspensionile ka võõrasvanemale. Kasuvanemat kumbki riikliku pensionikindlustuse seadus ei nimetanud ja seega ka ei hõlmanud. Kasuvanemal oli soodustingimustel vanaduspensioni võimalik saada üksnes riiklike elatusrahade seaduse alusel. 6.2. Riiklike elatusrahade seaduse § 27 lg 2 p 10 järgi arvati pensioniõigusliku staaži hulka ühele vanematest või eestkostjale või hooldajale kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Sisult analoogiline oli 1. jaanuarini 2002 kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 18 lg 2 p 11. Kumbki nendest seadustest ei nimetanud võõrasvanemat. 1. jaanuarist 2002 jõustunud, s.o kehtiva RPKS § 28 lg 2 p-ga 12 laiendati isikute ringi, kellele iga vähemalt kaheksa aastat kasvatatud lapse kohta arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat. Lisaks ühele vanematest, eestkostjale ja hooldajale nimetatakse selles sättes ka võõrasvanemat. Ükski nimetatud seadustest kasuvanemat ei maini. 6.3. Siinkohal on oluline märkida, et kasuvanema mõistet hakkas kasutama 1. jaanuaril 1995 jõustunud perekonnaseadus. Enne seda kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mis kehtis riiklike elatusrahade seaduse vastuvõtmise ajal, tundis võõrasisa ja võõrasema (s.o võõrasvanema) mõistet (§ 99). Koodeksi kommenteeritud väljaandes mõisteti võõrasvanemana võõraslapse vanemaga abielus olevat isikut. Kasuvanema mõistet abielu- ja perekonnakoodeks ei kasutanud. Küll aga kõneles koodeksi § 101 faktilistest kasvatajatest. Abielu- ja perekonnakoodeksi kommenteeritud väljaandes mõisteti lapse faktilise kasvatajana ka lapse vanemaga faktiliselt koos elavat isikut, kes pole lapse vanemaga abielus. 6.4. Vaevalt saab olla juhuslik, et pensioneerimist reguleerivates seadustes on järjekindlalt ignoreeritud isikut, kes koos lapse vanemaga elades kasvatas last, olemata lapse kasvatamise ajal abielus selle lapse vanemaga. Erandiks olid riiklike elatusrahade seaduse § 6 p-d 1 ja 2, mis tänu sellele, et nendes sätetes kõneldi meestest ja naistest, hõlmasid ka nimetatud isikut. Pigem osutab nimetatud isiku ignoreerimine seadustega valitud regulatsioonide taotluslikkusele. 7. Otsuse punktis 14 viitab kolleegium sellele, et sotsiaalsete hüvede andmine ei tohi rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Punktis 16 räägib kolleegium sätete eesmärgist väärtustada laste kasvatamist, aidata pensioni saamiseks vajaliku miinimumnõude (15 aastat) täitmist saavutada laste kasvatamise tõttu mittetöötanud isikul või pikendada pensionistaaži, mõjutades seeläbi pensioni suurust. Otsuse punktis 17 teeb kolleegium järelduse, et nimetatud eesmärke silmas pidades on RPKS § 10 lg 1 p 3 kui ka RPKS § 28 lg 2 p 12 põhiseaduspäraseks tõlgenduseks tõlgendus, mille kohaselt on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati last (lapsi) võõrasvanemana (lapse vanemaga abielus olles), kuid osa aega lapse vanemaga mitte abielus olles, st kasuvanemana. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas aitab viide võrdse kohtlemise põhimõttele kaasa kolleegiumi valitud tõlgendusele. Nimelt ei nähtu otsusest, kellega võrreldes koheldaks seaduse teistsuguse, s.o grammatilise ja ajaloolis-süstemaatilise tõlgenduse korral ebavõrdselt isikut, kes on seadusega nõutud vähemalt kaheksa-aastasest perioodist last ühe osa kasvatanud kasuvanemana ja teise osa võõrasvanemana. Ma ei saa aru ka sellest, kuidas aitab arutelu sätete võimalikest eesmärkidest kaasa järeldusele, et just kohtukoosseisu enamuse heakskiitu pälvinud seisukoht on põhiseaduspärane. 8. Arvan, et kolleegiumi enamuse poolt RPKS § 10 lg 1 p-le 3 ja § 28 lg 2 p-le 12 antud tõlgendus kahjustab õigusselgust ja võib riikliku pensionikindlustuse seaduse rakenduspraktikas sünnitada ebavõrdset kohtlemist. Nimelt isik, kes teab kolleegiumi enamuse poolt käesolevas asjas seadusele antud tõlgendust, oskab lisada pensionitaotlusele dokumente, mille järgi ta saab pensioneerimisel soodustuse. Isik, kes loeb selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sätteid, milles kasutatakse perekonnaseaduses ühemõtteliselt määratletud mõisteid, selliseid dokumente esitada ei oska ja enesestmõistetavalt ka soodustust ei saa. Märgin, et praegusega analoogilisi olukordi on tõenäoliselt palju. Nimelt arvan, et lapse kasvatamisele võõrasvanemana eelneb enamasti lapse kasvatamine kasuvanemana. Arvan, et kohus ei tohi luua olukorda, kus pensioni taotlemiseks ei piisa selgelt ja ühemõtteliselt formuleeritud seadusega tutvumisest. Kardan, et selgete sätete tõlgendamise piiridest väljumine võib kaasa tuua selle, et pensioni taotlemisel hakatakse igaks juhuks kasutama õigusabi. 9. Arvan, et õigusselgus olnuks tagatud ning võimaliku siinkirjeldatud ebavõrdse kohtlemise oht tekitamata RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 grammatilise ja ajaloolis-süstemaatilise tõlgendamise või nende sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral. Ma ei ole aga veendunud, et RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 on põhiseaduse vastased. Samas, ka juhul, kui need sätted on põhiseaduspärased, võib olla mõistlik ülalnimetatud soodustused seadusega laiendada kasuvanematele. Märgin, et kasuvanema staatuses perekonnaseaduse § 68 lg 3 mõttes võib last kasvatada mitte ainult lapse vanemaga koos elav ja viimasega abielus mitteolev isik, vaid ka näiteks vanavanem, tädi, onu, õde, vend. Sageli see võib nii ka olla. 10. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmine olnuks minu arvates võimalik üksnes juhul, kui Riigikohtu halduskolleegium oleks asja HKMS § 70 lg 11 alusel üle andnud Riigikohtu üldkogule ja viimane oleks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel tunnistanud RPKS § 10 lg 1 p 3 ja § 28 lg 2 p 12 osaliselt põhiseaduse vastaseks. Vaid sellisel juhtumil oleks Riigikohus saanud asuda seisukohale, et H.-M. Kubil on õigus RPKS § 10 lg 1 p-s 3 ja § 28 lg 2 p-s 12 sätestatud soodustustele. Jüri PÕLD