Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-27-09 Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2009. a kohtuotsus OÜ Suviste Põllumajandussaadused kaebuses Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 156 osaliseks tühistamiseks — RT III, 36, 276

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-27-09 Otsuse kuupäev 19. juuni 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi OÜ Suviste Põllumajandussaadused kaebus Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 156 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-1308 Menetluse alus Riigikohtus OÜ Suviste Põllumajandussaadused kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 28. mai 2009 Kohtuistungil osalenud isikud OÜ Suviste Põllumajandussaadused esindajad vandeadvokaadid Toomas Tamme ja Triin Biesinger-Jussmann Vabariigi Valitsuse esindaja Andres Kruus Resolutsioon 1. Jätta OÜ Suviste Põllumajandussaadused kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-1308 muutmata. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. OÜ Suviste Põllumajandussaadused omandis on Saare maakonnas asuvad Joeli kinnistu (kinnistusraamatu kanne omandamise kohta 17. septembrist 2004) ja Sinilille kinnistu (kinnistusraamatu kanne omandamise kohta 28. septembrist 2005). Vabariigi Valitsus kinnitas 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615-k Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja, mille esimese lisa punkti 1 alapunktis 57 on nimetatud Tagamõisa poolsaare linnuala ning punkti 2 alapunktis 402 Tagamõisa loodusala. Vabariigi Valitsus võttis 27. juulil 2006 vastu määruse nr 176 «Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas». 18. mai 2007. a määruse nr 156 «Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 «Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas» muutmine» p-ga 1 lisati määruse nr 176 § 1 lg-sse 1 muu hulgas p 59, mille kohaselt võetakse kaitse alla Tagamõisa hoiuala. Samas punktis on loetletud Tagamõisa hoiuala kaitse-eesmärgiks määratud Euroopa Ühenduste Nõukogu 21. mai 1992. a direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (Loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüübid ja II lisas nimetatud liikide elupaigad ning Euroopa Ühenduste Nõukogu 2. aprilli 1979. a direktiivi nr 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (Linnudirektiiv) I lisas nimetatud linnuliikide ja I lisas nimetamata rändlinnuliikide elupaigad. 2. OÜ Suviste Põllumajandussaadused esitas kaebuse Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 156 tühistamiseks kaebaja kinnistuid puudutavas osas. Määruse lisaks olevalt kaardilt nähtuvalt hõlmab Tagamõisa hoiuala osa kaebaja kinnistutest. Määrusest ja selle lisast ei ole aga võimalik aru saada, kust täpselt kulgeb hoiuala piir looduses ning millised loodusväärtused on tinginud kaebaja kinnistute hoiuala koosseisu arvamise. Hoolimata sellest, et määrus puudutab otseselt kaebaja õigusi, ei kaasatud kaebajat selle menetlusse. Kaebaja taotluse alusel on algatatud kinnistutele detailplaneeringu koostamine, mille eesmärgiks on ala sihtotstarbe muutmine, ala kruntimine ning kruntidele hoonestuse ning puhkeala kavandamine. Vaidlustatud akt on põhjendamata, mistõttu pole võimalik kontrollida, kas kaebaja kinnistute kaitse alla võtmiseks esines õiguslik alus. Puuduvad andmed selle kohta, millised lähteandmed olid hoiuala määratlemise aluseks. Kaebajale teadaolevalt ei esine tema kinnistutel kaitset vajavaid loodusväärtusi või kui esineb, siis vähesel määral, mistõttu kinnistute sedavõrd ulatuslik kaitse alla võtmine on ebaproportsionaalne. 3. Tallinna Halduskohus rahuldas 16. novembri 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-07-1308 OÜ Suviste Põllumajandussaadused kaebuse ja tühistas Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 156 p 1 alapunkti 59 osas, milles seal nimetatud Tagamõisa hoiuala hõlmab kaebajale kuuluvaid kinnisasju. Otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud määrus üldkorraldus haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõistes. Akt on õigusvastane ja tuleb tühistada põhjendamise kohustuse rikkumise tõttu. Määruse põhjendused on selle andmise faktilise aluse osas ilmselgelt puudulikud. Põhjendamispuudujääke ei saa õigustada sellega, et põhjenduste esitamine muudaks akti mahukaks ja raskesti jälgitavaks. Ka kohtumenetluse käigus esitatud põhjendused ei ole piisavad, veenmaks kohut, et Vabariigi Valitsus on Tagamõisa hoiuala kaitse alla võtmisel ja ala piiritlemisel tuvastanud tähtsust omavad asjaolud ning teinud neist õiged järeldused. Hoiuala piiri ei või määrata meelevaldselt, piiri määramist on võimalik põhjendada näiteks piirkonna looduslike tingimuste või teaduslike seisukohtadega. Vastustajaga saab nõustuda, et hoiuala piiritlemisel ei saa eeldada kogu ala väga detailset läbiuurimist. Samuti ei ole kaitserežiimi ulatumine konkreetsele kinnisasjale õigustatud vaid juhul, kui kinnisasjal on väga täpselt tuvastatud ja määratletud kaitstavate liikide elupaigad. Küll aga peaks hoiuala kaitse alla võtmise akti põhjendustest nähtuma, milliseid ekspertiise ja uuringuid on kogu alal tehtud, millised asjaolud on tuvastatud ning milliseid järeldusi nendest on tehtud. Lisaks hoiuala piire puudutavatele küsimustele peaks akti põhjendustest selguma ka see, miks on kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalik just hoiuala režiimi kehtestamine. Elupaikade kaitseks hoiuala moodustamise puhul tõusetub küsimus, kas on kaalutud selle asemel püsielupaiga määratlemist ning kui on, siis millistel põhjustel on sellest loobutud. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusest oli teavitatud kinnistute eelmist omanikku. Asja materjalidest nähtub, et ka kaebaja oli menetlusest teadlik ning väär on väide, et tal ei olnud võimalust menetluses oma arvamust avaldada. Kaasamise piisavust või ebapiisavust puudutavaid väiteid ei ole aga vaja põhjalikumalt käsitleda, kuna vaidlustatud akti põhjendamispuudujääkide tõttu ei ole võimalik hinnata, kas võimalik kaasamispuudujääk võis mõjutada asja otsustamist. 4. Vabariigi Valitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu Vabariigi Valitsus sellega, et vaidlustatud määrus on üksikakt. Seadusandja on otsustuse vormiks ette näinud määruse. Isegi kui määrust käsitada üldkorraldusena, ei nõustu apellant kohtu seisukohtadega hoiuala kaitse alla võtmise põhjendatuse osas. Määruste vormistusnõuded on sätestatud Vabariigi Valitsuse 28. septembri 1999. a määruses nr 279 «Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri». Nimetatud määruse § 51 kohaselt esitatakse määruse andmise põhjendused seletuskirjas, mitte määruses endas. Kohus ei ole pööranud tähelepanu määruse seletuskirjale, mis on avalikult kättesaadav «E-õiguse» portaalis. Seletuskirja esimesel lehel on viidatud läbiviidud uuringutele ja inventuuridele. Olemasolevate andmetega on veenvalt tõendatud, et hoiualaga on hõlmatud ala, millel leidub kaitset vajavaid loodusväärtusi. Asjaolu, et puuduvad kirjalikud tõendid selle kohta, kuidas hoiuala piir täpselt kujunes, ei anna alust kahtluseks, et kaitse alla võtmise eeldused oleksid konkreetsetel kinnistutel täitmata. Inventuuri teostamisel on OÜ Suviste Põllumajandussaadused kinnistutelt leitud esinduslikke elupaigatüüpe ja hea seisundiga kooslusi. Kohtuotsus on vastuolus ka Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615-k «Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri», mille esimese lisa p 2 alapunkti 402 kohaselt paiknevad kaebaja kinnistud osaliselt Tagamõisa loodusalal, kus on tuvastatud needsamad elupaigatüübid. Euroopa Komisjon kinnitas 12. novembri 2007. a otsusega nr 2008/24/EC Tagamõisa hoiuala ühenduse tähtsusega alade nimekirja. Ala väljaarvamiseks Natura 2000 võrgustikust tuleks esitada teaduslikud tõendid. Hoiuala kaitserežiim on võimalikest režiimidest omandit vähim piirav. Püsielupaigas kehtib rangem kaitsekord. 5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. jaanuari 2009. a otsusega Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 16. novembri 2007. a otsuse ja jättis OÜ Suviste Põllumajandussaadused kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vaidlustatud määrus on materiaalses mõttes halduse üksikakt. Ringkonnakohus ei nõustunud aga halduskohtuga, et vaidlustatud akt on selliste põhjendamispuudujääkidega, et pole võimalik hinnata selle andmise asjaolusid ja põhjendusi. Joeli kinnistu 117 ha-st jääb hoiualale 91 ha ning Sinilille kinnistu 37 ha-st 9 ha. Vaidlust ei ole selles, et kinnistud on arvatud Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615-k Natura 2000 alasse suuremas ulatuses. Juba sellega on paika pandud nende eriline staatus. Nimetatud korraldust kaebaja ei vaidlustanud. Käesolevaks ajaks on Tagamõisa hoiuala kinnitatud ühenduse tähtsusega alade nimekirja. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt on riigil kohustus kohaldada Natura 2000 alal kaitserežiimi, kuid riigil on valikudiskretsioon režiimi vormi osas. Tagamõisa alale valitud hoiuala režiim on kaebaja õigusi vähim piirav. Arvestades Tagamõisa hoiualal esinevate kaitsmist väärivate elupaigatüüpide ja liikide paljusust, ei oleks püsielupaiga režiimi kasutamine eesmärgipärane. Lisaks ei ole püsielupaiga režiimi võimalik kohaldada elupaigatüübile. Ringkonnakohtu hinnangul on kontrollitav, et hoiuala piiride määramine ei ole toimunud meelevaldselt. Vaidlustatud aktist nähtub, milliste elupaigatüüpide kaitseks hoiuala on moodustatud. Elupaigatüüpide skeemist nähtuvalt asuvad kaitstavad elupaigatüübid kaebaja kinnistute osades, mis on hoiualasse arvatud. Kohus ei ole kompetentne hindama, kas mõned nendest elupaigatüüpidest oleks tulnud hoiualast välja jätta. Asjaolu, et iga konkreetse kinnistu osas ei vormistatud kokkuvõtvat põhjendusi sisaldavat haldusakti, ei muuda piiride määramist meelevaldseks. Menetlusosaliste põhjendused 6. OÜ Suviste Põllumajandussaadused esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus, jätta jõusse halduskohtu otsus ning mõista Vabariigi Valitsuselt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel lähtunud mitte akti enda põhjendustest, vaid vastustaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud selgitustest ja tõenditest. Vaidlustatud aktis on välja toodud vaid Tagamõisa hoiuala kui terviku kaitse-eesmärk läbi kaitset vajavate elupaigatüüpide ja elupaikade loetelu. Määrusest puudub igasugune selgitus selle kohta, millised väärtused asuvad kaebaja kinnistutel. Määrusest puudub viide kättesaadavale dokumendile, milles võiks sisalduda selle põhjendused. Haldusakti õiguspärasuse hindamiseks tuleks aga lähtuda vaid aktis endas sisalduvatest põhjendustest. Vaidlustatud akti õiguslikuks aluseks on looduskaitseseaduse (LKS) hoiuala regulatsioon, mitte aga Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldus nr 615-k. Nimetatud korraldus ei määranud kindlaks ei hoiuala kaitserežiimi ega piire. Tagamõisa hoiuala moodustamisel ei järgitud looduskaitseseadusest tulenevat menetlust. On ilmne, et Vabariigi Valitsus tegelikult hoiuala piiride küsimust ei kaalutlenud. Vaidlustatud aktist puudub igasugune viide ringkonnakohtu otsuses viidatud elupaigatüüpide skeemile. Samuti puudub skeemi osas info, kes, millal ja millistele andmetele tuginedes on selle koostanud. Ringkonnakohtu seisukoht, et elupaigatüübile ei ole võimalik püsielupaiga režiimi kohaldada, ei tugine õigusele. Ka Keskkonnaministeerium on möönnud püsielupaiga kaitserežiimi kohaldamise võimalikkust Joeli kinnistu osas. Püsielupaiga režiim oleks kaebaja jaoks vähem koormav, kuna on eelduslikult väiksema ulatusega kui hoiuala. 7. Vabariigi Valitsus esitas vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei ole ringkonnakohus lähtunud üksnes haldusakti välistest põhjendustest, vaid arvestanud ka asjaolu, et määruses viidatud kaardid annavad võimaluse tutvuda konkreetsel kinnistul asuvate elupaigatüüpidega. Arvestada tuleb ka seletuskirjas esitatud põhjendusi. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615-k kehtestati Natura 2000 ala piirid ning riigi kohustuseks oli kehtestada alale loodusväärtuste säilimist tagav kaitsekord. Isegi juhul, kui kaebaja kinnistud ei kuuluks hoiuala koosseisu, tuleks selliste tegevuste kavandamisel, mis võivad mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, läbi viia keskkonnamõju hindamine. Kaebaja eesmärkide saavutamiseks oleks seega olnud kohane Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k vaidlustamine. Hoiuala kaitserežiim on püsielupaiga režiimist leebem. Püsielupaiga loomiseks peavad olema täidetud looduskaitseseaduses sätestatud eeldused. Kolleegiumi seisukoht 8. Loodusdirektiivi art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. Võrgustik koosneb aladest, kus esinevad Loodusdirektiivi I lisas loetletud elupaigatüübid, II lisas loetletud liikide elupaigad ja Linnudirektiivi kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad. Võrgustiku loomiseks tuleb liikmesriikidel määrata erikaitsealad elupaigatüüpide ja liikide elupaikade kaitsmiseks (art 3 lg 2). Erikaitsealade määramine toimub kolmes etapis. Esmalt esitab liikmesriik Euroopa Komisjonile Loodusdirektiivi III lisas sätestatud kriteeriumite ja asjakohase teadusinfo alusel sobivate alade (eelvalikualade) loetelu koos alasid käsitleva teabega (art 4 lg 1). Komisjon kehtestab seejärel ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu ning kinnitab ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu (art 4 lg 2). Kui ala on kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad liikmesriigid ala võimalikult kiiresti erikaitsealaks (art 4 lg 4). Erikaitseala definitsioon on sätestatud Loodusdirektiivi art 1 p-s l: tegemist on ühenduse tähtsusega alaga, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud. Loodusdirektiivi art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse niipea, kui ala on kantud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, selle suhtes Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2, 3 ja 4. Viidatud sätete kohaselt peab liikmesriik rakendama vajalikke meetmeid, et vältida alal elupaigatüüpide ja liikide elupaikade halvenemist ja alal kaitstavate liikide olulist häirimist. Iga alale tõenäoliselt olulist mõju avaldava kava või projekti mõju ala kaitse-eesmärkidele tuleb asjakohaselt hinnata. Kavale või projektile saab nõusoleku anda vaid pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju. Kui kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kuid selle elluviimine on vajalik üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ning alternatiivsed lahendused puuduvad, tuleb riigil võtta tarvitusele kõik vajalikud asendusmeetmed võrgustiku üldise sidususe kaitseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on kantud Euroopa Komisjonile esitatud loetellu. Vastasel juhul ei oleks tagatud Loodusdirektiivi eesmärkide saavutamine. Sellised kaitsemeetmed peavad olema kohased alade loodusväärtuste säilimise tagamiseks, nii et hetkel, mil Euroopa Komisjonil tuleb teha otsus ala ühenduse tähtsusega alaks määramise kohta, peavad eelvalikualadel jätkuvalt valitsema olulises osas samad tingimused, mille alusel ühenduse jaoks potentsiaalselt oluliste alade teaduslik hindamine läbi viidi (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi; nr C-244/05: Bund Naturschutz). 9. Vabariigi Valitsus kinnitas 5. augusti 2004. a korraldusega nr 615-k Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. Nimekirja esimese lisa p 1 alapunkt 57 nimetab Tagamõisa poolsaare linnuala ning p 2 alapunkt 402 Tagamõisa loodusala. Euroopa Komisjoni 12. novembri 2007. a otsusega nr 2008/24/EC «First updated list of sites of Community importance for the Boreal biogeographical region» on Tagamõisa ala (koodiga EE0040475 ning suurusega 13 120 ha) määratud ühenduse tähtsusega alaks. Keskkonnaministeeriumi veebilehel avaldatud info kohaselt oli Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduses nr 615-k nimetatud Tagamõisa eelvalikuala pindala samuti 13 120 ha. 10. Vabariigi Valitsus võttis 18. mai 2007. a määruse nr 156 p 1 alapunktiga 59 kaitse alla Tagamõisa hoiuala. Keskkonnaregistri andmete kohaselt on Tagamõisa hoiuala pindala 7889,3 ha. Kaebaja OÜ Suviste Põllumajandussaadused on vaidlustanud Tagamõisa hoiuala kaitse alla võtmise talle kuuluvate Joeli ja Sinilille kinnistute osas. Kaebuse kohaselt ei selgu määrusest nr 156, kust kulgeb hoiuala piir looduses, millised konkreetsed kaitset vajavad loodusväärtused asuvad kaebaja kinnistutel ning mis põhjusel on kaebaja kinnistud just määruses märgitud piirides hoiualaks määratud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et Joeli ja Sinilille kinnistud on Natura 2000 võrgustiku alasse arvatud suuremas ulatuses kui hoiualasse. 11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja kinnistute eriline staatus selgus juba 2004. aastal, mil määrati kindlaks Natura 2000 võrgustiku eelvalikualade piirid. Nimetatud korraldust kaebaja ega Joeli ja Sinilille kinnistute eelmine omanik kohtus ei vaidlustanud. Ülalviidatud Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tekkis riigil pärast eelvalikuala määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine. Alates 12. novembrist 2007 on Tagamõisa eelvalikuala määratud ühenduse tähtsusega alaks. LKS § 69 kohaselt moodustavad linnualad, millest Eesti riik on Euroopa Komisjoni teavitanud, ning alad, millel on Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus, Natura 2000 võrgustiku Eestis. Seega on Tagamõisa eelvalikuala alates selle ühenduse tähtsusega alaks määramisest Natura 2000 võrgustiku ala, mille osas kohaldub Loodusdirektiivi art 6 lg-tes 2–4 sätestatu. Loodusdirektiivi viidatud sätted on Eesti õigusesse üle võetud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) regulatsiooniga. KeHJS § 3 p 2 kohaselt tuleb juhul, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, hinnata tegevuse keskkonnamõju. Tegevusloa võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle kaitse-eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). Kui Natura 2000 võrgustiku alale olulist negatiivset mõju avaldav tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel põhjustel, võib tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul ja hüvitusmeetmete rakendamise korral (KeHJS § 29 lg 3). Kui koostatakse strateegilist planeerimisdokumenti, mis on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale, tuleb läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine (KeHJS § 33 lg 1 p 4). Seega kehtivad kaebaja kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. OÜ-l Suviste Põllumajandussaadused ei ole enam võimalik vaidlustada asjaolu, et tema kinnistutel on nende Natura 2000 võrgustikku kuulumisest tulenevalt vajalik looduskaitseliste piirangute rakendamine. 12. Vaidlustatud aktiga võeti kaebaja kinnistud osaliselt kaitse alla hoiualana. Hoiuala kaitserežiim rakendati alale, mille osas kehtivad ülalkirjeldatud Natura 2000 võrgustiku piirangud. Hoiuala kaitserežiimi põhialused on sätestatud LKS §-s 32. LKS § 32 lg 2 kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hoiualal kavandatava tegevuse mõju elupaikade ja liikide seisundile hinnatakse keskkonnamõju hindamise käigus või hoiuala valitseja poolt hoiuala teatise menetlemisel (LKS § 32 lg 5). 13. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja, et ta saaks kasutada oma kinnistuid ilma looduskaitseliste piiranguteta, et oleks võimalik takistusteta ellu viia tema soovil algatatud detailplaneering, millega kavandatakse kinnistute osaline kruntimine ja hoonestamine ning ülejäänud osale puhkekeskuse rajamine. Selle eesmärgi saavutamine ei ole hoiuala kaitserežiimi tühistamisega võimalik, kuna kinnistutel jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim, mille kehtestamine sai alguse Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusest. Seejuures ei välista hoiuala kaitserežiim ehitamist ja muud majandustegevust, kuid tegevuse käigus ei tohi ohtu seada alal kaitstavate liikide ja elupaikade soodsa seisundi säilimist. Sama tingimus tuleneb Natura 2000 võrgustiku kaitserežiimist. Kolleegium leiab, et kaebaja ei ole osundanud asjaoludele, mille kohaselt hoiuala kaitserežiimi määramine tema kinnistutele kitsendab täiendavalt tema õigusi võrreldes kinnistutel kehtiva Natura 2000 võrgustiku kaitserežiimiga. Kuna kaebaja ei ole oma õiguste rikkumist põhjendanud, ei analüüsi kolleegium vaidlustatud akti sisulist ja formaalset õiguspärasust. 15. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt jätab kolleegium OÜ Suviste Põllumajandussaadused kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN