Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-61-09 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2009. a kohtuotsus Halit Kaibõševi hagis Juri Kelini vastu võla ja viivise saamiseks ning Juri Kelini vastuhagis Halit Kaibõševi vastu laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks — RT III, 35, 263

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-61-09 Otsuse kuupäev Tartu, 16. juuni 2009. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi Halit Kaibõševi hagi Juri Kelini vastu võla ja viivise saamiseks ning Juri Kelini vastuhagi Halit Kaibõševi vastu laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-541 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Juri Kelini kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 770 000 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Halit Kaibõšev (ka Khalit Kaybyshev, isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Juri Kelin (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Kolmas isik Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (endine ärinimi EESTI-AMEERIKA ÄRIKOLLEDŽI AKTSIASELTS, registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kristina Šuvalova Kolmas isik Georgi Netrobtšuk (ka Heorhii Netrobchuk, isikukood xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 18. mai 2009. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-541 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada. 3. Tagastada Juri Kelinile kassatsioonkaebuselt 30. jaanuaril 2009. a tasutud kautsjon 15 400 (viisteist tuhat nelisada) krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Halit Kaibõšev (edaspidi hageja) esitas 30. septembril 2003 Tallinna Linnakohtule hagiavalduse Juri Kelini (edaspidi kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 770 000 krooni. Hagiavalduse täiendustes palus hageja kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista viivise 770 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale kokku 770 000 krooni – 28. detsembril 2001. a 550 000 krooni ja 29. detsembril 2001. a 220 000 krooni. Kostja kohustus laenud tagastama vastavalt 20. ja 21. jaanuaril 2002. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud. Võlga ei ole kostja eest tasunud ka teised isikud. Pooled ei ole laenu tagastamise tähtaegu pikendanud ega võla suurust vähendanud. Hageja ei ole laenulepingutest tuleneva laenusaaja kohustuse ülekandmiseks nõusolekut andnud, seda ei ole temalt ka küsitud. Laenulepingutes leppisid pooled kokku viivisemääras 0,5% tagastamata summast iga viivitatud päeva eest. Hageja arvestuse kohaselt kestis viivitus 22. jaanuarist 2002 kuni 22. veebruarini 2006, s.o 1490 päeva ja viivisevõlg on seega 5 736 500 krooni. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla ulatuses, s.o 770 000 krooni. 2. Kostja ei tunnistanud hagi. Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (edaspidi kolmas isik I või ärikolledž) vajas 2001. a detsembris laenu. Ärikolledži president Georgi Netrobtšuk (edaspidi kolmas isik II) selgitas kostjale, et hageja nõustus raha laenama ainult eraisiku vahendusel. Selle põhjuseks oli asjaolu, et hageja ja ärikolledž olid sõlminud juba mitu laenulepingut. Kolmanda isiku II palvel koostas kostja hagejale kaks võlakirja – 550 000 krooni laenamise kohta 28. detsembril 2001 ja 220 000 krooni laenamise kohta 29. detsembril 2001. Samadel päevadel vormistas kolmas isik II ärikolledži nimel kaks võlakirja kostjalt samade summade laenamise kohta. Hageja tõi raha kolmanda isiku II kabinetti, kus selle võttis vastu ärikolledži kassapidaja. Kostja ei ole raha enda kätte saanud. Pärast hagiavaldusega tutvumist koostas kostja endine lepinguline esindaja 2003. a oktoobris varem vormistatud võlakirjade asemele tagantjärele kuupäevadega kostja ja ärikolledži laenulepingud. Kostjale teadmata põhjusel märgiti nendesse lepingutesse laenusummadeks 400 000 krooni ja 370 000 krooni, seejuures oli ühes lepingus märgitud laenusaajaks kolmas isik II. Pärast lepingute allkirjastamist vormistasid kostja ja ärikolledž lepingu, milles oli kolmanda isiku II asemel laenusaajaks ärikolledž. Kostja ei tea, mis põhjusel laenusummasid muudeti. Hageja andis 28. ja 29. detsembri 2001. a laenulepingute alusel kostjale laenatud raha üle ärikolledžile. Kolmandad isikud on väitnud, et kostja eest tagastas hagejale võla ärikolledž. Kolmas isik I on selgitanud, et ta tagastas hagejale 770 000 krooni suuruse laenu, tasudes hagejale koos intressidega 964 399 krooni 50 senti. Kostja toetab kolmanda isiku I seisukohti ja loeb laenulepingu täitmise tõendamiseks esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohasteks. Maksekorralduse, kassa väljaminekuorderite ning ärikolledži subkonto väljatrükiga on tõendatud, et hagejale on kokku makstud 1 221 399 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et see raha maksti talle muu kohustuse kui 28. ja 29. detsembril 2001 sõlmitud laenulepingute täitmiseks. 3. Kolmas isik II vaidles hagile vastu. Hagis märgitud laenusummad andis hageja kostjale üle kolmanda isiku II juuresolekul. Kostja andis omakorda sama summa ärikolledžile. Hageja ja kostja ning kostja ja ärikolledž sõlmisid laenulepingud, millele kirjutasid alla ühel ajal. Sisuliselt andis hageja laenu ärikolledžile, mille viimane tagastas hagejale poole aasta jooksul laenu andmisest. Ärikolledži raamatupidamisdokumentidest nähtuvalt võttis ärikolledž hagejalt kostja kaudu laenu 770 000 krooni ja tagastas selle 2002. a esimese poolaasta jooksul, makstes hagejale koos intressi ja viivisega 964 399 krooni 50 senti. 2002. a mai lõpus olid ärikolledžil hageja vastu teised rahalised kohustused, kokku 1 607 300 krooni. 1. septembril 2003 sõlmisid ärikolledž ja hageja uue lepingu kõikide laenude tagastamiseks. Selle tulemusena tehti ärikolledži ja hageja kõikide laenude tasaarvestus. 28. detsembri 2001. a laenuleping, milles on 370 000 krooni laenu saajaks märgitud kolmas isik II, tuleb tunnistada kehtetuks. 6. mail 2002 hageja kontole kantud 375 000 krooni ei ole seotud hagi aluseks olevate laenudega. Sellega tagastas ärikolledž hagejale 12. aprillil 2002 saadud 324 000 krooni ja viivise 51 840 krooni. 22. mai 2002 pangaülekandega andis ärikolledž hagejale 180 000 krooni 25. aprilli 2002. a laenu tagasimaksena. 10. juulil 2000 laenas ärikolledž hagejalt 270 000 USA dollarit. Kuna ärikolledž ei tagastanud hagejale laenu õigeaegselt, leppisid pooled kokku laenu tagastamises osade kaupa. Selleks anti hagejale kaks võlakirja – 1. novembril 2000 võlakiri 100 000 USA dollari ja ilma kuupäevata võlakiri 50 000 USA dollari tagastamise kohta. 21. märtsil 2001 sõlmisid hageja ja ärikolledž uue lepingu, milles lepiti kokku kohustus tagastada kõik laenud, s.o kokku 540 000 USA dollarit 21. aprillil 2001. Ärikolledž on oma kohustuse tähtaegselt täitnud. 4. Kolmas isik I vaidles hagile vastu. Kostja sai hagejalt laenu ärikolledži huvides. Kõik laenulepingud, s.o nii hageja ja kostja kui ka kostja ja ärikolledži sõlmitud lepingud allkirjastasid pooled ja kolmandad isikud ühel ajal. 28. detsembril 2001 kostja ja ärikolledži sõlmitud laenulepingu p 2.1 järgi kohustus ärikolledž tagastama kogu kostja laenu sularahas või ülekandega hageja pangakontole. Selle kohustuse täitmiseks tagastas ärikolledž hagejale 400 000 krooni kostja eest ja tasus viivist 5000 krooni. Hageja sai 16. märtsil 2002 ärikolledži kassast sularaha 150 000 krooni ja 19. märtsil 2002 sularaha 75 000 krooni. Ülejäänud 180 000 krooni kanti hageja kontole 22. mail 2002. Hageja ei ole tõendanud, et ärikolledži maksed ei ole seotud kostja laenu tagastamisega. Ärikolledžil oli hageja vastu kaks kohustust – kostja vahendusel saadud laenu ja hagejale kuulunud kinnistute müügist saadud ostuhinna tagastamise kohustus. Ostuhinna tagastamise kohustuse täitis ärikolledž hagejale eraldi, sellest on tasumata 27 300 krooni. Ärikolledž sai hagejalt laenu 1 607 300 krooni. 1. septembril 2003 tagastas ärikolledž hagejale 1 460 000 krooni. Ajavahemikus 24. juuli 2003 kuni 16. jaanuar 2004 tasus ärikolledž hagejale kokku veel 120 000 krooni. Täpsustatud vastuse kohaselt tagastas ärikolledž hagejale laenu 770 000 krooni ja viivise, s.o kokku 846 399 krooni 50 senti. Tõendatud ei ole, et lisaks 28. ja 29. detsembril 2001 kostja vahendusel sõlmitud laenulepingute alusel saadule võlgnes ärikolledž hagejale veel 150 000 USA dollarit. Tõendatud ei ole, et 150 000 USA dollari tagastamise kohustused on väljastatud hagejale ning võlakirjades ei ole viidet kohustuse tekkimise alusele. Hagi aluseks olevad laenulepingud võivad olla hageja ja ärikolledži varjatud tehinguteks. 5. Kostja esitas 26. veebruaril 2007 hageja vastu vastuhagi, milles palus tuvastada, et kostjal ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi hagejale 28. ja 29. detsembril 2001 antud võlakirjade alusel. Hageja ei tõendanud, et ta andis nendel kuupäevadel sõlmitud lepingute alusel kostjale raha. Raha andis hageja kolmandale isikule I. Hageja soovis anda laenu kolmandale isikule I, kes soovis seda raha kasutada. Kostja ei ole käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule I. Arveldamine toimus hageja ja kolmanda isiku I kokkuleppe alusel ega olnud kostja poolt mõjutatav. Hageja esitatud võlakirjad on rahatud. 6. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Poolte laenusuhteid tõendavad kostja antud võlakirjad ja raha üleandmine, mida kostja ise tunnistab. Asjaolu, et laenu andmise eesmärk oli ärikolledži tegevusse investeerimine, ei muuda hageja ja kostja sõlmitud laenulepinguid rahatuks. Kostja ja kolmas isik I sõlmisid sama raha kohta laenulepingu, mis kinnitab, et hageja ja kostja vahel olid laenusuhted. Isegi juhul, kui hageja andis kostja laenatud raha tema korraldusel ärikolledži ametniku kätte, ei vabasta see kostjat laenulepingutest tulenevast kohustusest laen tagastada. 7. Harju Maakohus jättis 13. aprilli 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. 8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. oktoobri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. 9. Harju Maakohus jättis 26. mai 2008. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus, et hageja ja kostja olid laenusuhtes ning võlakirjad, mille alusel hageja pöördus kostja vastu nõudega kohtusse, ei ole rahatud. Tõendatud on, et kostja laenas hagejale 28. ja 29. detsembril 2001 kokku 770 000 krooni. Lepingu olemasolu üle otsustamisel ei oma tähtsust, millisel eesmärgil kostja hagejalt raha laenas, kuna tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 1 järgi ei sõltu laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine laenamise eesmärgist. Laenulepingud, mille kostja kolmandate isikutega sõlmis, kinnitavad seda, et hagejalt saadud 770 000 krooni laenas ta laenulepingute alusel edasi kolmandatele isikutele, soovides neid aidata. Kostja ja kolmandate isikute vahelistes laenulepingutes oli kokku lepitud, et kolmandad isikud tagastavad kostjalt laenuks saadud raha hagejale. Hageja ei ole tõendanud, et ärikolledž maksis talle 846 399 krooni 50 senti enda võla kustutamiseks. Hageja oli korduvalt laenanud ka ärikolledžile raha. Kolmas isik I ei ole seda eitanud. Asjaolust, et raamatupidaja märkis makse aluse orderitele tagant järele, ei saa järeldada hageja väite õigsust ja kostja seisukoha ebaõigsust. Väär on oletada, et ärikolledž ei maksnud nende dokumentide järgi hagejale kostja võlgnevust vastavalt ärikolledži ja kostja vahel sõlmitud kahele laenulepingule. Ei ole alust kahelda kostja ja kolmandate isikute selgitustes. Asjas puuduvad hageja väiteid kinnitavad kindlapiirilised tõendid. Keegi ei ole seadnud kahtluse alla kostja ja kolmandate isikute sõlmitud kaht laenulepingut, mida pooled on täitnud. Tagastamistähtaja ületamise tõttu maksti hagejale tagasi rohkem raha. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et samu dokumente oleks esitatud mõnes muus hageja ja ärikolledži vahelises vaidluses. Kolmandad isikud ja kostja võisid kokku leppida, et kolmandad isikud tagastavad kostjalt saadud raha hagejale. Hageja ei ole viivise saamiseks haginõuet suurendanud ega sellelt riigilõivu tasunud. Ärikolledži 11. veebruari 2005. a tõend kinnitab osaliselt, et kostja tagastas hagejale võla kolmanda isiku II kaudu. Ärikolledži raamatupidamisbilansi subkontost nr 147 nähtub, et hagejale on 770 000 krooni eest tagastatud 964 399 krooni 50 senti. Kolmanda isiku I vastusest ning kassa väljaminekuorderitest nähtub aga, et ärikolledž tagastas hagejale 846 399 krooni 50 senti. Seega on kolmas isik II täitnud hagejale kostja kohustuse, makstes kostjalt saadud ja hageja poolt kostjale laenatud 770 000 krooni asemel viivituse tõttu 76 399 krooni 50 senti rohkem. Kostja ja kolmandad isikud tõendasid, et kostja kohustis on täidetud ja võlakohustis seega lõppenud. 10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. 11. Kostja ja kolmandad isikud vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse muutmata. 12. Kolmandad isikud ei esitanud ringkonnakohtule kirjalikku vastust. Ringkonnakohtu istungil vaidlesid nad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 770 000 krooni ja viivise 770 000 krooni. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus kostjalt välja hageja kohtukulude katteks 95 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli poolte vahel laenusuhe TsK § 272 tähenduses 28. ja 29. detsembri 2001. a võlakirjade järgi ning et hageja laenas kostjale vastavalt 550 000 krooni tagastamise tähtajaga 20. jaanuar 2002 ja 220 000 krooni tähtajaga 21. jaanuar 2002. Pooled vaidlevad selle üle, kas kolmas isik I täitis TsK § 175 lg 2 kohaselt kostja eest hagejale laenu tagastamise kohustuse. Ringkonnakohus leidis, et kostja ja kolmandad isikud ei ole tõendanud, et kostja laen on hagejale tagastatud ning võlakohustis seega täitmisega lõppenud. Kostja ja kolmandad isikud on menetluse kestel muutnud korduvalt oma seisukohti selles, millal ja mil viisil täitis ärikolledž kostja kohustuse hagejale, ning need seisukohad on vastuolulised. Kostja väitis algul, et ärikolledž tagastas 22. mail 2002 hageja pangakontole 180 000 krooni ja 16. ja 19. märtsi 2002. a kassa väljaminekuorderite alusel vastavalt 150 000 krooni ja 75 000 krooni ning 6. mail 2002 maksis kolmas isik II hageja pangakontole kostja eest 370 000 krooni ja viivise 5000 krooni. Hiljem väitis kostja, et ärikolledž tagastas hagejale 770 000 krooni suuruse laenu, tasudes hagejale 846 399 krooni 50 senti ja 6. mail 2002. a 375 000 krooni. Kolmas isik I väitis algul, et ta tasus hagejale kostja eest 400 000 krooni, hiljem aga, et ta tagastas hagejale laenu koos intressidega, kokku 846 399 krooni 50 senti. Kolmas isik II väitis, et ärikolledž tagastas 2002. a I poolaastal hagejale kostja laenu koos intressi ja viivisega, kokku 964 399 krooni 50 senti. Maakohus ei ole nende väidete vastuoludele tähelepanu pööranud. Kostja väitel vormistas ärikolledž 28. ja 29. detsembri 2001. a võlakirjad kostjalt vastavalt 550 000 ja 220 000 krooni saamise kohta. Teised menetlusosalised ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Samas on kostja ja kolmandate isikute väited vastuolulised osas, mis puudutavad kostja ja ärikolledži vaheliste laenulepingute sõlmimist. Ärikolledži väitel allkirjastasid pooled ja kolmandad isikud kõik laenulepingud, st nii hageja ja kostja kui ka kostja ja ärikolledži vahelised ühel ajal ning just kostja ja ärikolledži sõlmitud laenulepingu p 2.1 täitmiseks tasus ärikolledž hagejale kostja võlgnetava 400 000 krooni ja viivise 5000 krooni. Samas on kostja ja kolmas isik II kohtule kinnitanud, et kostja ja ärikolledži ning kostja ja kolmanda isiku II 28. ja 29. detsembri 2001. a kuupäevadega laenulepingud vormistati alles kohtumenetluse ajal ning kolmanda isikuga II sõlmitud lepingut muudeti päev hiljem kolmanda isiku II nõudel selliselt, et tema asemel märgiti laenusaajaks ärikolledž. Ka on viimases lepingus laenusummaks märgitud 370 000 krooni asemel 400 000 krooni. Kolmanda isiku II väitel selgitas advokaat temale eelnimetatud lepingute tagantjärele vormistamise vajadust sellega, et esialgsed võlakirjad ei ole kohtus piisavaks tõendusmaterjaliks. Kuna lepingud allkirjastanud kostja ja kolmas isik II kinnitavad, et 28. ja 29. detsembri 2001. a laenulepingud on vormistatud alles kohtumenetluse ajal, ei olnud maakohtul alust viidata otsuse tegemisel sellele, et ärikolledži maksete aluseks oli nimetatud laenulepingute p 2.1. Vaidlusaluste väljamaksete tegemise ajal neid laenulepinguid olemas ei olnud. Asjas kogutud tõendid ei kinnita, et kolmas isik I tasus hagejale kostja võlgnevuse. Mitte ühelgi ärikolledži kassa väljaminekuorderil ega maksekorraldusel ei ole märgitud, et tegemist on kostja võla tasumisega. Nii kostja ja kolmandate isikute laenulepingute vormistamine kohtumenetluse ajal kui ka ärikolledži erinevad väited ja kohtule esitatud tõendid väidetavate kostja eest tehtud maksete kohta viitavad summade kokkusobitamisele, mitte tõele. Algselt kohtule esitatu kohaselt tagastati kostja eest hagejale laenu selliselt, et ärikolledž kandis 22. mail 2002 hageja pangakontole 180 000 krooni ning maksis 16. ja 19. märtsi 2002. a kassa väljaminekuorderite alusel vastavalt välja 150 000 krooni ja 75 000 krooni, seega kokku 405 000 krooni (põhivõlg 400 000 krooni ja viivis 5000 krooni). Ülejäänud võla tagastamiseks maksis kolmas isik II 6. mail 2002 hageja pangakontole 370 000 krooni ja viivise 5000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et ärikolledži raamatupidaja muutis 16. ja 19. märtsi 2002. a maksekorraldusi selliselt, et need jätavad mulje kostja võla tagastamisest. Juurdekirjutuste tõttu ei tõenda need maksekorraldused usaldusväärselt kostja võla tasumist. Maakohus jättis tähelepanuta, et kolmanda isiku II väitel ei olnud 22. mail 2002 hagejale üle kantud 180 000 krooni ega 6. mail 2002 üle kantud 375 000 krooni seotud hagi aluseks olevate laenudega. 180 000 krooni maksti 25. aprilli 2002. a laenulepingu osaliseks täitmiseks ja 375 000 krooni 12. aprilli 2002. a laenulepingu täitmiseks koos viivisega. Ärikolledži praeguse juhatuse liikme 11. veebruari 2005. a tõend selle kohta, et kolmas isik II kandis 375 000 krooni hagejale üle kostja võla kustutamiseks, ei lükka ümber kolmanda isiku II väiteid selle kohta, et hagejale 375 000 krooni ülekandmine ei ole seotud vaidlusaluste laenulepingutega. Ka kolmas isik I ei viita oma viimases vastuses 375 000 krooni väljamaksmisele, viidates seejuures jätkuvalt 180 000 krooni ülekandmisele. Maakohtu otsusest ei selgu, millise summa tasus ärikolledž kostja eest. Leides, et kolmanda isiku II 3. mai 2002. a maksekorraldusega 375 000 krooni tasumisel hagejale kustutas ärikolledž kostja võla hagejale osaliselt, jättis maakohus tähelepanuta kolmanda isiku II vastuväited ja asjaolu, et kolmanda isiku I viimases vastuses enam sellele maksele ei viidatud. Maakohus luges õigeks ärikolledži raamatupidamisbilansi andmed ning leidis selle alusel, et hagejale tagastati kostja eest 964 399 krooni 50 senti. Samas leidis maakohus, et kassa väljaminekuorderite ja maksekorralduste alusel ei tagastatud mitte 964 399 krooni 50 senti, vaid 846 399 krooni 50 senti. Seega ületab hagejale tagastatud summa, mille maakohus tegi kindlaks, oluliselt kostja ja kolmandate isikute väidetud summasid. Ärikolledži 2002. a majandusaasta aruannet ei saa arvestada usaldusväärse tõendina hagejale kostja eest laenu tagastamise kohta, sest aruandes kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. Sellele viitab muu hulgas asjaolu, et kajastatud ei ole hagejalt saadud 1 607 300 krooni suurust laenu, mille saamist 2002. a mais on ärikolledž tunnistanud. Subkonto 90 analüüsis kajastatud andmete alusel laekus 2002. aastal hagejalt ja/või kostjalt 770 000 krooni, kuigi vaidluse all ei ole asjaolu, et nimetatud summa anti ärikolledžile üle 2001. a lõpus. Aastaaruande järgi tagastati 770 000 krooni suurusest laenust 964 399 krooni 50 senti. Seda väitis ka kolmas isik II vande all antud seletuses. See ei vasta aga kostja ja ärikolledži viimasele seisukohale 846 399 krooni 50 sendi maksmise kohta, mis on väidetavalt esitatud raamatupidamisandmete alusel ja mis koosneb 770 000 krooni suurusest laenu tagasimaksest ja intressist. Menetlusosalised ei ole selgitanud, miks maksis ärikolledž laenulepingute väidetaval täitmisel intressi, kuigi selle tasumises ei olnud kokku lepitud. Praegusel juhul ei saa lähtuda eeldusest, et suurem tagasimakse tehti võla tagastamisega viivitamise tõttu, nagu leidis maakohus, sest menetlusosalised ei ole seda väitnud ning kohtule ei ole esitatud viivisearvestust, mis võimaldaks seda kontrollida. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on ärikolledžile korduvalt laenu andnud ning mitmete laenukohustuste üle toimuvad kohtuvaidlused. Tõendatud on, et vaidlusaluste väljamaksete tegemise ajal olid ärikolledžil hageja vastu täitmata võlakohustused. Seega on loomulik, et hageja pidas temale sularahas välja makstud või üle kantud summasid ärikolledži võlgade tagastamiseks. 50 000 USA dollari ja 100 000 USA dollari tagastamise võlakirju ei muuda iseenesest tühiseks asjaolu, et võlakirjadele ei ole märgitud, et need on ärikolledži kohustused hageja vastu. Kohtule esitas need võlakirjad hageja ning kostja ega kolmandad isikud ei ole väitnud ega tõendanud, et need oleks välja antud kellelegi teisele kui hagejale ärikolledži kohustusi tõendavate dokumentidena. Seega tuleb kõiki nimetatud tõendeid arvestada tõenditena ärikolledži täitmata kohustuste kohta 2002. aastal. Tõendatud ei ole kolmanda isiku II väide, et 10. juuli 2000. a laenuleping 270 000 USA dollari laenamise kohta asendati eelnimetatud võlakirjadega ning 21. märtsil 2001 sõlmisid hageja ja ärikolledž nende kohustuste täitmiseks uue lepingu, mille ärikolledž on täitnud. Nimetatud lepingute ja võlakirjade tekstid ei võimalda sellist järeldust teha, mistõttu tuleb neid käsitada erinevate võlakohustustena. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et ärikolledži viidatud maksekorraldusi ja kassa väljaminekuordereid oleks esitatud mõnes teises hageja ja ärikolledži vahelises vaidluses. Samas on kohus jätnud tähelepanuta hageja väite, et ta ei ole esitanud nõudeid 1. novembri 2000. a võlakirja ja 10. juuli 2000. a lepingu kohta, mille täitmisena ta neid dokumente käsitas. Seetõttu ei olnud ärikolledžil põhjust neid dokumente teistes käimasolevates kohtumenetlustes esitada. Kostja ja kolmandad isikud ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Maakohus eksis, kui tuvastas kolmanda isiku I lepingulise kohustuse tasuda hagejale kostja võla, ja leidis ebaõigesti, et kolmas isik I tasus selle. Asjas ei ole veenvalt tõendatud, et ärikolledžil oli tahe maksta hagejale raha kostja, mitte enda täitmata kohustuste katteks. Kuna kohtule esitatud kirjalikud tõendid ja kolmanda isiku II vande all antud seletus ei kinnita piisavalt, et kolmas isik I tasus kostja võla, tuleb hagi põhivõla 770 000 krooni saamiseks uue otsusega rahuldada. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 133 lg-tega 1 ja 2 ei pidanud hageja viivisenõude kui kõrvalnõude esitamisel riigilõivu tasuma, sest see ei ületanud põhivõlga. Kuna kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitatud, tuleb viivisenõue rahuldada põhivõla 770 000 krooni suuruses, nagu hageja soovis. Hageja menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb rahuldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 11 ning § 61 lg 1 p 1 alusel. Taotletud hüvitis õigusabikulude eest ei ületa TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud piirmäära. Arvestades tsiviilasja menetluse kestust ja menetlemist kahel korral kahes kohtuastmes, samuti asja keerukust ja esindaja tehtud töö mahtu, tuleb koos riigilõivude hüvitisega kostjalt välja mõista 95 000 krooni. Menetlusosaliste põhjendused 14. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et asjas ei ole veenvalt tõendatud, et ärikolledžil oli tahe maksta hagejale raha kostja, aga mitte enda täitmata kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus arvestas otsuse tegemisel võlakirju ja lepinguid, millele hageja ei ole kohtumenetluses tuginenud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja nõue ei ole selge. Kuna hageja põhjendused jäid ebaselgeks, ei olnud kostjal võimalust oma vastuväiteid ja seisukohti täpselt kujundada. Kostja muutis oma seisukohti seetõttu, et menetluses muutusid kolmandate isikute väited. Ringkonnakohtul ei olnud alust analüüsida kostja ja kolmanda isiku I vahelisi laenulepinguid, sest need ei ole selle vaidluse esemeks. Seejuures on ringkonnakohus valesti leidnud, et neid lepinguid ei olnud laenusuhte tekkimise ajal ja need vormistati hiljem. Isegi, kui see nii oli, ei tõenda see võlasuhete puudumist, sest pooled võivad tehingu aktsepteerida tagantjärele. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et maakohus ei teinud kindlaks, millise laenu tagastas ärikolledž kostja eest. Samas ei selgitanud ringkonnakohus seda ka ise välja. Kohus ei tuvastanud, kas raha kostja eest maksti või mitte ja kui maksti, siis kui palju. Otsusest ei ilmne, milliste kohustuste täitmiseks ärikolledž hagejale raha maksis. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei arvestata kolmanda isiku II väitega, et ärikolledž tasus kostja võla täielikult, ning miks see ei kinnita kirjalike tõendite õigsust. Tõendite hindamise reegleid rikkudes on ringkonnakohus leidnud, et kuigi kolmanda isiku II seisukohad on ebaõiged, lükkavad need ümber kolmanda isiku I esitatud kirjalikud tõendid. Ringkonnakohus on ebaõigesti lugenud väheusaldusväärseks ärikolledži 2002. a majandusaasta aruande. Seisukoht, et aruanne ei kajasta kõiki ärikolledži ja hageja tehinguid, väljub vaidluse raamest ega tõenda teiste võlakohustuste olemasolu. Lisaks märkis ringkonnakohus valesti, et kolmas isik I ei vaielnud vastu hageja väitele, et samu dokumente ja kirjalikke tõendeid ei esitatud muudes hageja ja kolmanda isiku I vahelistes vaidlustes. Ringkonnakohus ei hinnanud kostja väidet, mille kohaselt tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 3 järgi tõlgendada vaidlusaluse lepingu täitmisega seotud kahtlused kostja kasuks. Ringkonnakohus hindas kõiki kahtlusi hageja kasuks. 15. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtukulud kostja kanda. 16. Kolmandad isikud ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. Kolleegiumi seisukoht 17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning asi saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 18. Asjas kohaldub võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 2 alusel enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeks. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli TsK §-le 272 vastav laenusuhe. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja kohustise täitis hagejale kolmas isik I. 19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud kolmanda isiku poolt kohustise täitmist reguleerinud TsK § 175 lg-t 2. Selle sätte kohaselt on võlausaldaja kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku pakutud täitmise vastu võtma, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kohustust täita kohustis isiklikult. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku täitmisest. Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga kokku, et viimane maksab ära tema võla, ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Eeltoodust tuleneb, et kostja ja kolmas isik I võisid kokku leppida selles, et kolmas isik I maksab hagejale kostja võla, ning hageja on kohustatud selle vastu võtma. Kolmanda isiku poolt kohustise täitmine TsK § 175 lg 2 alusel ei eelda kolmanda isiku ja võlgniku vahelise laenulepingu olemasolu. Seetõttu on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei pidanud analüüsima kostja ja kolmanda isiku I vahelisi laenulepinguid. Seega ei ole tähtsust asjaolul, millal kostja ja kolmas isik I vormistasid laenulepingud. Samuti nõustub kolleegium kostjaga selles, et tema ja kolmanda isiku I laenulepingute võimalik puudumine hageja ja kostja vahelise laenusuhte tekkimise ajal ei tõenda kostja ja kolmanda isiku I vaheliste võlasuhete puudumist. 20. Kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 4 tuleb ringkonnakohtul märkida otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ja seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, peab ta võtma seisukoha maakohtu menetluses poolte esitatud kõigi väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtus hinnatud tõendite ümberhindamist peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu põhjendused selle kohta, et kolmas isik I ei tasunud hagejale kostja võlga, ei ole asjakohased. Ringkonnakohus tuvastas, et kolmandal isikul I olid väljamaksete tegemise ajal täitmata võlakohustused hageja vastu, mistõttu hageja pidas kolmanda isiku I makseid tema enda kohustuste täitmiseks. Kolleegium leiab, et asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kelle ja/või millise kohustuse täitmiseks pidas hageja kolmanda isiku I makseid. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt muutsid kostja ja kolmandad isikud menetluse ajal oma seisukohti selles, millal ja mil viisil täitis ärikolledž kostja kohustuse. Otsusest ei ilmne, et kolmas isik I oleks menetluse vältel muutnud oma seisukohta selles, et ta täitis hagejale kostja kohustuse. Eeltoodu tõttu tuleb, hindamaks, kas kolmas isik I täitis kostja kohustuse, arvestada eelkõige kolmanda isiku I avaldusega selle kohta, kelle võla ta tasus. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kostja ja kolmandad isikud muutsid menetluse ajal oma seisukohti kostja kohustuse täitmise aja ja viisi kohta, ei saa seada kahtluse alla kolmanda isiku I tahet tasuda kostja võlga. Hagejale makstud summade suuruse mittevastavus kostja saadud laenudele ei tõenda, et kolmas isik I ei täitnud kostja kohustust. Ühe maksega on võimalik täita mitu erinevat kohustust või üks kohustus osaliselt. 21. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et tuvastades asjaolu, et kolmas isik I ei maksnud hagejale kostja võlga, ei pidanud ringkonnakohus tegema kindlaks, milliste kohustuste täitmiseks ärikolledž hagejale raha maksis. Praeguse vaidluse esemeks on hageja ja kostja vaheline laenusuhe. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 64 lg-st 3 tuleneb kohtu kohustus tõlgendada lepingu täitmisega seotud kahtlused võlgniku kasuks. Selle sätte kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Seega ei sätestanud TsÜS § 64 lg 3 tehingu täitmise tõendamist, vaid kehtestas tehingu tõlgendamise reegli. 22. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht, kas kolmas isik I täitis hagejale kostja kohustuse. Selleks peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 693 lg-s 2 sätestatuga arvestama otsuse p-des 19 ja 20 märgitut ning hindama menetlusosaliste väiteid ja vastuväiteid ning asjas esitatud tõendeid. 23. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks asja lõplikul lahendamisel sõltuvalt selle tulemusest, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-s 1 sätestatut. Ants KULL Henn JÕKS Jaak LUIK