Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-2-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2009. a kohtuotsus A. K. väärteoasjas relvaseaduse § 89^10 järgi — RT III, 2009, 28, 205

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-09 Otsuse kuupäev 20. mai 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi A. K. väärteoasi relvaseaduse § 8910 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 9. septembri 2008. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-08-5815 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 22. aprill 2009 Istungil osalenud isikud Lõuna Politseiprefektuuri esindaja korrakaitseosakonna lubade talituse komissar Allen Leego ja menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. septembri 2008. a kohtuotsus A. K. väärteoasjas relvaseaduse § 8910 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. 2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna lubade talituse komissar Allen Leego 29. mai 2008. a otsusega karistati A. K. relvaseaduse (RelvS) § 8910 järgi 100 trahviühiku (6000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 26. aprillil 2008 kell 05.22 Võrumaal X vallas Y maanteel kandis alkoholijoobes endaga kaasas relva, rikkudes sellega RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut. 2. A. K. esitas Tartu Maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik märkis, et relv oli sõidukis üksnes edasitoimetamise eesmärgil ja kuna ta oli eelnevalt relva hoiule andnud E. L-ile, oli edasitoimetajaks E. L. 3. Tartu Maakohtu 9. septembri 2008. a kohtuotsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o A. K. teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. 3.1. Kohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud relvakandmisega RelvS § 49 tähenduses, mistõttu on menetlusaluse isiku vastutus RelvS § 8910 järgi välistatud. Kuna on tuvastatud, et A. K. relv oli pakitud viisil, mis ei võimaldanud relva kohest kasutuselevõttu ja A. K. puudus relva kasutamise eesmärk, tuleb A. K. tegevust käsitada relva edasitoimetamisena RelvS § 54 lg 1 mõttes. 3.2. A. K. ja tunnistaja E. L-i ütlustega on tõendatud, et enne alkoholi tarvitamist andis A. K. relva ajutisele hoiule E. L-ile. Relvaseaduse § 45 lg 5 kohaselt võib relva anda ajutisele hoiule isikule, kellel on relvaluba, tingimusel, et hoiuleandmine vormistatakse üleandmis-vastuvõtmise aktiga. E. L-il oli relvaluba samasuguse relva kohta. Relva üleandmist A. K. ja E. L. vastava aktiga ei vormistanud. Kohus leidis, et üleandmis-vastuvõtmise akti koostamise nõue on kehtestatud selleks, et kontrolli teostaval ametnikul oleks võimalik tuvastada relva ajutisele hoiule võtnud isik ja selle üle andnud isik. Käsitletavas väärteoasjas oli nii üleandja kui ka vastuvõtja tuvastamine võimalik ja seetõttu on üleandmis-vastuvõtmise akti koostamata jätmine formaalne rikkumine. Eelnevast lähtudes järeldas kohus, et relv oli ajutisele hoiule antud E. L-ile ja ajal, mil politseiametnikud E. L-i poolt juhitud sõiduki peatasid, toimetas relva edasi E. L., mitte tema kõrval istunud A. K. 3.3. Väärteoprotokollis on kohtuväliseks menetlejaks märgitud Lõuna Politseiprefektuur ja menetlevaks ametnikuks Võru politseijaoskonna juhtivkonstaabel Varbo Maandi. Väärteootsuse tegi Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna lubade talituse komissar Allen Leego. Väärteoasja materjalides puudub viide väärteoasja üleandmise kohta teisele kohtuvälisele menetlejale. Sellega on rikutud VTMS §-s 19 sätestatud menetlusaluse isiku õigust vaidlustada kohtuvälise menetleja menetlustoimingut. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Politseiprefektuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist, raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et RelvS §-s 45 sätestatud relva ajutisele hoiule andmise korral ei ole üleandmis-vastuvõtmise akti koostamine vajalik siis, kui relva üleandja ja vastuvõtja on koheselt tuvastatavad. Üleandmis-vastuvõtmise akti koostamata jätmine on poolte kohese tuvastamise võimaluse korral lubatud üksnes RelvS § 29 lg-s 4 sätestatud relva kasutusse andmisel. Kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et A. K. oleks E. L-ile relva üle andnud spordivõistlusel osalemiseks või jahipidamise eesmärgil, tulnuks A. K. ja E. L-il koostada relva üleandmis-vastuvõtmise akt. Sellist akti ei koostatud, mistõttu ei ole relva ajutisele hoiule andmist toimunud ja relva kandjaks tuleb pidada A. K. 4.2. Nõustuda ei saa maakohtu tõlgendusega relvaseaduse 7. peatükis toodud relvakandmisest ja edasitoimetamisest. Kohtuvälise menetleja hinnangul on relvakandmine relva endaga kaasaskandmine väljaspool hoiukohta ja relva edasitoimetamine on üks relvakandmise alaliike. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas käesolevat väärteoasja kolmeliikmelises koosseisus 4. veebruaril 2009. Kuna selles koosseisus tekkisid kohtunikel seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, siis anti väärteoasi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. Täiskogu istungil jäi kassaator oma varem väljendatud seisukohtade juurde. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleks jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kolleegiumi seisukoht 6. Relvaseaduse § 8910, mille alusel on kohtuväline menetleja menetlusalust isikut käsitletavas väärteoasjas karistanud, näeb ette vastutuse relvakandmise eest alkoholijoobes. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium seda, kas RelvS § 8910 järgi saab karistada isikut, kes alkoholijoobes olles relva edasi toimetab. Samuti käsitleb kriminaalkolleegium kassaatori väidet, mille kohaselt on maakohus jõudnud ebaõigele seisukohale, et relva edasitoimetajaks oli E. L., mitte menetlusalune isik. 7. Menetlusalune isik on kogu väärteomenetluse vältel olnud seisukohal, et tema karistamine RelvS § 8910 järgi on välistatud, kuna relva edasitoimetamist ei saa käsitada relvakandmisena. Samale seisukohale jõudis ka maakohus. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu järeldustega selles küsimuses ja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 7.1. Relvaseaduse § 49 kohaselt mõistetakse relvakandmise all relva endaga kaasaskandmist väljaspool hoiukohta. Kõnealusest sättest tuleneb, et igasugune olukord, kus isik on relva hoiukohast välja võtnud ja kannab seda endaga kaasas, on relvakandmine relvaseaduse tähenduses. Relvakandmise korra sätestab RelvS § 50, mille kolmanda lõike esimese punkti kohaselt on relva keelatud kanda alkoholijoobes. Relva edasitoimetamise mõiste tuleneb RelvS § 54 lg-st 1, mille järgi mõistetakse relva edasitoimetamise all relva endaga kaasaskandmist ühest kohast teise toimetamise vajaduse korral ilma relva vahepealse kasutamise eesmärgita ja sõltumata asjaolust, kas sellega kaasneb sõiduki kasutamine või mitte. Relvaseaduse § 55 lg 3 sätestab, et relva edasitoimetamisel tuleb järgida muuhulgas RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut. 7.2. Relvaseaduse § 54 lg-st 1 tuleneb, et relva edasitoimetamine on sarnaselt relvakandmisele relva endaga kaasaskandmine. Relvakandmisest eristab relva edasitoimetamist üksnes asjaolu, et relva edasitoimetamisel puudub relva endaga kaasas kandval isikul selle kasutamise eesmärk. On selge, et relva endaga kaasas kandmiseks, olenemata sellest, kas seda endaga kaasas kandval isikul on relva kasutamise eesmärk või mitte, tuleb relv hoiukohast välja võtta. Eelnevast lähtudes leiab kriminaalkolleegium, et relva edasitoimetamisele on omased kõik relvakandmise tunnused peale kasutamise eesmärgi. Sellest saab omakorda järeldada, et relva edasitoimetamine on relvakandmise alaliik, mille iseloomulikuks tunnuseks on kasutamise eesmärgi puudumine relva endaga kaasas kandval isikul. Kuna relvakandmine on laiem mõiste kui relva edasitoimetamine ja hõlmab ühtlasi viimase, saab isikut, kes toimetab relva edasi alkoholijoobes ja rikub sellega RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut, karistada RelvS § 8910 järgi. 7.3. Käsitletava väärteoasja materjalidest nähtub, et A. K. relv oli tühjaks laetuna ja relvakotti pakituna sõiduki tagumisel istmel. Menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et relv oli sõidukis transportimise, mitte kasutamise eesmärgil. Eelneva põhjal järeldas maakohus õigesti, et sellist relva käitlemise viisi tuleb pidada relva edasitoimetamiseks. Käesoleva otsuse punktis 7.2 toodud põhjendustel on aga ebaõige maakohtu seisukoht selles, et relva edasitoimetamine ei ole relvakandmine. 8. Kassaator leiab, et kuna A. K. ja E. L-i vahel relva üleandmis-vastuvõtmise akti ei koostatud, ei toimunud relva ajutisele hoiule andmist ja relva kandjaks tuleb pidada A. K. Maakohus on seevastu jõudnud seisukohale, et üleandmis-vastuvõtmise akti koostamine ei olnud vajalik, kuna relva üleandja ja vastuvõtja viibisid ühes sõidukis ja olid menetleja jaoks koheselt tuvastatavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga ja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 8.1. Relvaseaduse § 45 lg 5 kohaselt vormistatakse relva ajutine hoiuleandmine relvaluba omavale isikule üleandmis-vastuvõtmise aktiga, mis koostatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb hoiuleandjale ja teine hoiulevõtjale. Seega on RelvS § 45 lg-s 5 sätestatud relva ajutisele hoiule andmisel erinevalt relva kasutusse andmisest RelvS § 29 lg 4 mõttes kohustuslik koostada üleandmis-vastuvõtmise akt ka juhul, kui pooled on koheselt tuvastatavad. Kui vastavat üleandmis-vastuvõtmisakti koostatud ei ole, siis ei saa relva lugeda teisele isikule hoiule antuks. 8.2. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tema ja E. L-i vahel relva üleandmis-vastuvõtmisakti ei koostatud, kuid suulise kokkuleppe alusel oli ta relva E. L-ile ajutisele hoiule andnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium asub seisukohale, et üleandmist ei ole toimunud. Puudub üleandmis-vastuvõtmisakt, mille koostamine on RelvS § 45 lg 5 kohaselt kohustuslik. Kuna relva üleandmist ei toimunud, tuleb relva edasitoimetajaks pidada menetlusalust isikut. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 1, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt, tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kassaatori taotlust kohtuvälise menetleja otsuse jõustamiseks Riigikohus ei rahulda, kuna see raskendaks menetlusaluse isiku olukorda ja oleks vastuolus VTMS § 174 p-ga 6. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Priit PIKAMÄE Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Jään kohtuasjas nr 3-1-1-2-09 (väärteoasi A. K. karistamises RelvS § 8910 järgi) tehtud kohtuotsuse suhtes järgmisele eriarvamusele, mis lähtub kohtuotsusega võrreldes erinevast relvaseaduse tõlgendusest. 1. Esmalt ei saa ma ei kõnealust otsust ega ka mitte relvaseadust lugedes kuidagi kindel olla selles, et seadusandja ka tõepoolest soovis käsitada relva edasitoimetamist relvakandmise alaliigina. Seadusandja sellise mõistelise hõlmamistahte välistab juba relvaseaduse 7. peatüki pealkiri (Relva ja laskemoona kandmine ja edasitoimetamine), milles (sidesõna «ja» kasutades) eristatakse selgelt relva kandmise ja edasitoimetamise mõisteid. Relvaseaduses otseselt sätestatu kohaselt on küll nii relvakandmist (RelvS § 49) kui ka relva edasitoimetamist (RelvS § 54) nimetatud relva kaasaskandmiseks. Kuid ma ei näe mingit võimalust öelda, et relvaseaduse mingi sätte või mõtte kohaselt on relvakandmine laiem mõiste, mis hõlmab ka relva edasitoimetamist. 2. Leian hoopis vastupidiselt, et seadusandja on soovinud ka sisuliselt neid relva kaasaskandmise kahte viisi – relva kandmist ja relva edasitoimetamist teineteisest eristada. Nimelt võimaldab RelvS §-des 49–53 sätestatu süstemaatiline tõlgendamine väita, et relva kandmine on niisugune relva kaasaskandmise viis, mille puhul on kaasaskandjal ka relva kasutamise eesmärk ehk teisisõnu – mille puhul aktualiseerub või võib aktualiseeruda relva sihtotstarbeline kasutamine: relvast tulistamine. See omakorda võimaldab väita, et relvakandmise määratlemisel ei saa piirduda pelgalt RelvS §-s 49 märgituga, vaid definitsiooni tuleb lisada ka ülioluline relvakandmist piiritlev tunnus: relva kasutamise eesmärk. 3. Sellisest relvakandmise sisulisest määrangust lähtuvalt ei saa relva edasitoimetamine kuidagi olla relvakandmise alaliik. RelvS § 54 lg 1 ja § 55 lg 2 tekstist nähtub selgelt, et relva edasitoimetamist reguleerida püüdes ei ole seadusandja üldsegi mitte pidanud silmas relva sihtotstarbelist kasutamist. Vastupidi: ta on püüdnud hoopis igati vältida seda, et relva edasitoimetajal saaks olla ka selle kasutamise eesmärki. Olen seda meelt, et kui seaduse kohaselt nii relva kandmine kui ka selle edasitoimetamine kujutavad endast relva kaasaskandmise kui üldmõistega hõlmatavaid nähtusi, mis erinevad teineteisest relvade kontekstis kõige olulisema tunnuse poolest, siis on loogiliselt võimatu mõista, miks ja kuidas saab relva kandmine hõlmata ka edasitoimetamist. Ei saa ka jätta märkimata, et relva kandmise ja edasitoimetamise eelkirjeldatud olemuslikku erinevust arvestades ei ole päris õige otsuse p-s 7.2 märgitu, et need kaks võrreldavat erinevad teineteisest vaid eesmärgi poolest. 4. Vahekokkuvõte saab kõlada vaid selliselt, et põhimõtteliselt on relva kandmine ohtlikum relva kaasaskandmise viis, kui relva edasitoimetamine. Sellegipoolest ei tohiks aga seadustehniliselt olla taunitav, kui seadusandja püüab relva edasitoimetamise turvanõudeid kehtestada viitega relva kandmise turvanõuetele. Just sellisest püüdlusest näib olevat kantud RelvS § 55 lg-s 3 sätestatu, et ka relva edasitoimetamisel tuleb järgida relvaseaduse § 50 lõigetes 1–3 relva kandmise suhtes sätestatud nõudeid. Kuid selle viitelise normi kohaldamisel praktikas võivad minu arvates tekkida mitmed küsitavused. 1. Igati loogiline on see, et nii nagu relva kandmise, nii ka selle edasitoimetamise lubatavuse esimeseks eelduseks on relvaloa või relva kandmise loa olemasolu (RelvS § 50 lg 1) ning et samamoodi, nagu relva kandja, ei tohi ka relva edasitoimetaja olla ei alkoholijoobes ega narkootilise- või psühhotroopse aine mõju all (RelvS § 50 lg 3 p 1). Samuti iseenesest igati mõistlik on lisaks relva kandmisele ka relva edasitoimetamisel lähtuda RelvS § 50 lg 2 esimeses lauses sisalduvast nõudest (varjatus avalikus kohas ja kadumise või teise isiku valdusse sattumise ning juhusliku kahju tekitamise vältimine). 2. Raskesti mõistetav on aga seadusandja tahe kohaldada ka relva edasitoimetamise juhtudele RelvS § 50 lg 2 teises lauses sätestatud võimalust, et relva kandmisel võib relva padrunipesas erandlikult olla padrun siis, kui tegemist on revolvriga. Ehk on probleemi siiski võimalik lahendada seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil väitega, et kuna RelvS § 55 lg 2 kohaselt ei tohi edasitoimetatavat relva olla võimalik kohe kasutada, siis ei tohi ka edasitoimetatava revolvri pesas olla padrunit. 3. Lausa mõistetamatu on aga see, et miks tuleb seadusandja tahte kohaselt ka relva edasitoimetamisel arvestada RelvS § 50 lg 3 p-s 2 sätestatut. Kuna relva edasitoimetamine on pelgalt vaid relva ruumilise asukoha muutmine, siis on ühelt poolt arusaamatu see, kuidas võiksid või peaksid relva edasitoimetamist mõjustama koosolekud, meeleavaldused, piketid, pidustused ja teised avalikud üritused, ning teiselt poolt on samavõrd arusaamatu, kuidas saaks pelgalt vaid relva edasi toimetades (seega mitte relva kandes) täita nimetatud avalikel üritustel tööülesandeid. 5. Kuna kohtuotsuses relva edasitoimetamise käsitlemine relvakandmise alaliigina ei kujuta endast mitte pelgalt võimaliku õigusalase arutluse tulemit vaid teenib selget eesmärki. Nimelt RelvS §-s 8910 otsesõnu ettenähtud vastutus vaid relva ja laskemoona kandmise eest alkoholijoobes või narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Seega ongi võimalik A. K. karistada RelvS §-s 8910 järgi vaid tingimusel, et eelnevalt on ka relva edasitoimetamine loetud relvakandmise alaliigiks. Selline õiguslikku vastutust sätestava paragrahvi laiendav (ja seega isiku olukorda halvendav) tõlgendamine ei ole aga minu arvates õige mitte üksnes eelnevalt kirjeldatud kaalutlustel vaid ka selle tõttu, et see ei haaku kuidagi RelvS peatüki 131 loogikaga. Nimelt on selle peatüki kahe paragrahvi ( § 892 ja § 893) dispositsioonis märgitu kohaselt ette nähtud vastutus eraldi nii relva kandmise kui ka edasitoimetamise eest. Arvan, et seda on oluline alla kriipsutada väitmaks, et kui eelduste kohaselt arukas seadusandja on väga selgelt ühtedel juhtudel pidanud vajalikuks karistada isikut eraldi ka relva edasitoimetamise eest, teistel juhtudel aga mitte, siis peaks kohus meenutama PS § 23 lg-s 1 sätestatut ega tohiks olla seadusandjast karistuslikult aktiivsem. 6. Otsuse punktis 8 on Riigikohus nõustunud kassaatori seisukohaga, et kui A. K. oleks andnud enda relva E. L. üle kirjaliku akti alusel, oleks ta väärteosüüdistusest pääsenud. Ma ei saa nõustuda relvaseaduse tõlgendusega ka selles osas. Olen seda meelt, et relvaseaduse 6. peatüki süstemaatilise tõlgendamise pinnalt ei oleks käsitletava väärteo puhul tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt üldse saanud aktualiseeruda relva hoiuleandmist, sealhulgas ka mitte ajutist hoiuleandmist. Eriti oluline on silmas pidada, et tulenevalt RelvS § 45 lg-st 5 tuleb ka relva ajutisel hoiuleandmisel arvestada RelvS § 46 lg-tes 3, 4 ja 7 sätestatud tingimustega. See tähendab kokkuvõtvalt öeldes, et relvaseaduse mõttes ei saa minu arvates anda relva ajutiselt hoiule autos viibivale teisele isikule. 7. Eelnevat kokku võttes olen seda meelt, et A. K. ei andnud enda tulirelva ajutiselt hoiule E. L. Kuid tema käesoleva menetluse esemega hõlmatavat tegu ei saa käsitada ka mitte relvakandmisena RelvS § 49 tähenduses. Relvakandmisega ei olnud käsitletavas olukorras tegemist seetõttu, et A. K. relv oli pakitud viisil, mis ei võimaldanud relva kohest kasutuselevõttu ja tal puudus relva kasutamise eesmärk. Seega tuli tema käitumist käsitada relva edasitoimetamisena. Kuna RelvS §-s 8910 aga ei nähta ette vastutust alkoholijoobes relva edasitoimetamise eest, siis on minu arvates A. K. vastutus RelvS § 8910 järgi välistatud. Eerik KERGANDBERG