Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-37-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2009. a kohtuotsus D. G. süüdistusasjas KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi — RT III, 2009, 26, 193

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-09 Otsuse kuupäev 8. mai 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi D. G. süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-13652 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 8. aprill 2009, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2008. a kohtuotsus osas, millega mõisteti D. G.-lt välja kaitsja tasu vandeadvokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest summas 2938 krooni 20 senti riigituludesse. 2. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata. 3. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 29. septembri 2008. a otsusega tunnistati D. G. süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Samuti tunnistati D. G. süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks neli aastat vangistust. Karistusseadustiku § 68 lg-st 1 lähtudes arvati eelvangistuses viibitud kolm päeva karistusaja hulka. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati D. G.-le karistuseks mõistetud 3 aasta 11 kuu ja 27 päeva pikkust vangistust Tartu Maakohtu 28. märtsi 2006. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, viie kuu vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 4 aastat 4 kuud ja 27 päeva vangistust. 1.1. Kohus leidis, et D. G. süü on tõendatud kannatanute J. K., R. R-i ja K. L-i ütlustega. Seejuures avaldas kohus kannatanu J. K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 5 alusel, kuna kannatanu elab alates 2006. a sügisest Ameerika Ühendriikides ja tal ei olnud võimalik kohtuistungi ajaks Eestisse tulla. Kohus märkis, et tema ütlused on kooskõlas kohtuistungil üle kuulatud kannatanute R. R-i ja K. L-i ütlustega, mistõttu kohtul ei ole põhjust neid tõendite kogumist välja jätta. 1.2. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi P. G., V. K. ja A. C., kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. 2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas D. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kaitsja märkis, et kohus on D. G. süüdimõistmisel lähtunud põhjendamatult üksnes kannatanute ütlustest ja jätnud kõrvale süüdistatavate ütlused. D. G. süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi on kohus lähtunud ainult kannatanu J. K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest, mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikaga. 3. Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on D. G. süüdimõistmist KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi üksikasjalikult põhjendanud ja seetõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus D. G.-lt riigituludesse 2938 krooni ja 20 senti kaitsja tasu vandeadvokaat H. Kuninga poolt osutatud õigusabi eest. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2008. a otsuse peale esitas kassatsiooni D. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1. Maakohus pole põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseks süüdistatavate ütlusi ning on seetõttu rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ühtlasi vaidlustab kassaator süüdistatava süüdimõistmise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi põhjendusel, et kohtud on jätnud välja selgitamata, milline oli D. G. teopanus ühise teoplaani realiseerimisse. Samuti ei ole kohtud D. G. süüdimõistmisel KarS § 200 lg 2 p 7 järgi tuvastanud, et D. G.-l oleks olnud kannatanute asjade omastamise eesmärk. 4.2. Ringkonnakohus pole tähelepanu pööranud apellatsiooni väitele, mille kohaselt ei või süüdimõistev otsus tugineda täielikult või määravas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval pole olnud võimalik küsitleda. D. G. süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi on maakohus selle põhimõttega vastuollu läinud, tuginedes ainult kannatanu J. K. kohtueelses menetluses antud ütlustele. 4.3. Kassaator märgib, et ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus mõistis süüdistatavalt välja määratud kaitsja tasu advokaadi poolt osutatud õigusabi eest. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 tulenevalt saab kohus teha advokaaditasu väljamõistmise osas otsuse, kui advokaat esitab vastava taotluse. Kaitsja sellist taotlust ringkonnakohtule ei esitanud, kuna ta kaitses süüdistatavat kokkuleppe korras. 5. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtud on põhjendanud, miks ei saa süüdistatavate ütlusi pidada usaldusväärseks. Kassaatori viide materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele on asjakohatu, kuna apellatsioonkaebuses seda probleemi ei tõstatatud. Kolleegiumi seisukoht 6. Kassaator leiab, et maakohus pole põhjendanud, miks ei ole süüdistatavate ütlused usaldusväärsed ja seetõttu on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et maakohus on näidanud, miks ta ei pea usaldusväärseks D. G. ja teiste süüdistatavate ütlusi ja on osutatud tõenditele, millega süüdistatavate ütlused on ümber lükatud (II kd tl 482–483, II kd tl 31). Kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega. Maakohus on analüüsinud kõiki tõendeid kogumis ja õigesti leidnud, et süüdistatavate ütlused on vastuolus kannatanute ütluste ja muude kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu ei saa süüdistatavate ütlusi pidada usaldusväärseks. 7. Käsitletavas kriminaalasjas on üheks tõendiks, millele maakohus süüdistatavate süüditunnistamisel tugines, kannatanu J. K. poolt kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil KrMS § 291 p 5 alusel avaldatud ütlused. Kassaatori arvates on maakohus D. G. süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tuginenud ainult kannatanu J. K. ütlustele ja läinud sellega vastuollu Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Riigikohus ei nõustu sellega järgmistel põhjendustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes lahendis märkinud, et süüdistatava õigus esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile ei ole absoluutne õigus ja EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 «d» sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et juhtudel, mil süüdistatava süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06 – RT III 2006, 36, 305, p 7 ja 16. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-02 – RT III 2002, 26, 300, p 7.4). Käsitletavas kriminaalasjas on kaks kuritegu toime pandud ajaliselt väga lähestikku ja samas kohas. J. K-lt raha väljapressimine toimus ajal, kui teisi kannatanuid vahetus läheduses peksti, mis kaheldamatult hõlbustas selle kuriteo toimepanemist. Maakohus arvestas kogu sündmuste käiku ja leidis, et kannatanu J. K. ütlusi väljapressimise süüdistuses toetavad oma ütlustega R. R. ja K. L., kes olid kannatanuteks röövimise episoodis. Ühtlasi sedastas maakohus, et kannatanu J. K. ütlusi toetavad ka süüdistatavate ütlused selle kohta, et D. G.-l ja P. G.-l oli kannatanu J. K-ga rahast juttu. Eelneva põhjal saab järeldada, et maakohus ei tuginenud D. G. süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi täielikult või määravas ulatuses kannatanu J. K. ütlustele, vaid arvestas kõiki tõendeid kogumis. 8. Kassaatori väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta D. G. süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning KarS § 200 lg 2 p 7 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Sisuliselt on kassaator seisukohal, et D. G. süü nendes kuritegudes on tõendamata, kuna väljapressimise süüdistuses ei ole tuvastatud D. G. teopanust ühise teoplaani realiseerimisse ja röövimise süüdistuses ei ole tuvastatud, et D. G.-l oleks olnud kannatanute asjade omastamise eesmärk. Ringkonnakohus on kaitsja väidetele D. G. süü tõendatuse kohta vastanud ja leidnud, et maakohus on üksikasjalikult põhjendanud süüdistatava süüdimõistmist nii KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 kui ka KarS § 200 lg 2 p 7 järgi (II kd, tl 481–486, III kd, tl 31). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtuga. 9. Puutuvalt õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmise küsimusse märgib kriminaalkolleegium järgmist. Tartu Ringkonnakohtu kohtuistung toimus 1. detsembril 2008. Istungi toimumise päeval on advokaat H. Kuningas esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks D. G. süüdistusasjas õigusabi osutamise eest määratud korras kaitsjana (III kd, tl 24). Selle taotluse alusel on Tartu Ringkonnakohus D. G.-lt kohtukuluna välja mõistnud 2938 krooni ja 20 senti riigituludesse. Kassatsioonis vaidlustab advokaat H. Kuningas muuhulgas ka kohtukulude väljamõistmise, väites, et ta on kriminaalasjas kaitsnud D. G. kokkuleppel, mitte aga määratud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil ei ole põhjust selles väites kahelda, mistõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu otsus kohtukulude väljamõistmise osas tühistada. 10. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2008. a otsuse D. G.-lt kaitsja tasu vandeadvokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest summas 2938 krooni 20 senti riigituludesse väljamõistmises. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Lea KIVI