Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-7-09 Riigikohtu halduskolleegiumi 16. aprilli 2009. a kohtuotsus Gerard Andreas Bernhoffi (Bernhoff) kaebuses Rakvere Linnavalitsuse korralduse tühistamiseks — RT III, 21, 156

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-7-09 Otsuse kuupäev 16. aprill 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Gerard Andreas Bernhoffi (Bernhoff) kaebus Rakvere Linnavalitsuse korralduse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-970 Menetluse alus Riigikohtus Gerard Andreas Bernhoffi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Gerard Andreas Bernhoffi kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-970 osas, milles kohus mõistis Gerard Andreas Bernhoffilt AS Flora kasuks välja menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes kokku 87 783 krooni ja 50 senti. Muuta ringkonnakohtu otsust Gerard Andreas Bernhoffilt AS Flora kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja mõista Gerard Andreas Bernhoffilt AS Flora kasuks välja menetluskulud 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetlusosaliste kulud nende endi kanda. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Gerard Andreas Bernhoff esitas 15. mail 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Rakvere Linnavalitsuse 15. märtsi 1999. a korralduse nr 165 tühistamiseks. Nimetatud korraldusega nõustus Rakvere Linnavalitsus 167 m2 suuruse ehituskrundi nr 2603 aadressil Rakvere linn Lai tn 3a ostueesõigusega erastamisega AS-le Flora Liit. Käesoleval ajal on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud AS Flora. Kuni 1940. aastani kuulus Edgar-Vladimir Bernhoffile muu hulgas hoonestatud kinnistu nr 121 suurusega 1468 m2, mis asus Rakvere linnas aadressil Lai tn 9 ning mis tänapäeval asub aadressil Lai tn 3 ja 3a. Hoone natsionaliseeriti 25. novembril 1940 ning 1941. aastal lahkus E.-V. Bernhoff koos oma perekonnaliikmetega Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingu alusel. Alates 28. detsembrist 2002 on E.-V. Bernhoffi lapselaps, kaebaja laps Arthur E. Bernhoff pöördunud korduvalt erinevate riigiasutuste poole sooviga saada teavet, kuidas esitada taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Vastustes selgitati talle, et omandireformi aluste seaduse järgi oli omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtajaks 17. jaanuar 1992 ning käesoleval ajal ei ole Saksamaale ümberasunud isikutel enam võimalik esitada avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Vastuseks kaebaja 11. aprilli 2008. a teabenõudele kinnistu nr 2450731 erastamise otsuste ning toimingute kohta saatis Rakvere Linnavalitsus 15. aprilli 2008. a kirjaga talle Rakvere Linnavalitsuse korralduse nr 165. Kiri ja korraldus jõudsid kaebajani 16. aprillil 2008. Kaebaja esitas 15. mail 2008 Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning kompenseerimiseks. 2. Tartu Halduskohus jättis 19. augusti 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-970 kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et kaebaja esitas Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes alles 15. mail 2008. Kuna puudub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsus kaebaja taotletud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta, siis ei saa Rakvere Linnavalitsuse 15. märtsi 1999. a korraldus nr 165 rikkuda G. A. Bernoffi õigusi ega piirata tema vabadusi. ORAS § 7 lg-st 3 on tuletatav keeld ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006. Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 14. mai 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et välistada ei saa, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult. Kaebaja ei ole avaldust esitanud mõistliku aja jooksul. Kaebajal ei saa olla põhjendatud ootust, et võetakse vastu haldusakt, millega ta tunnistatakse õigustatud subjektiks. Selleks, et õigustatud subjektil oleks õigus nõuda vara tagastamist ja pöörduda halduskohtusse oma rikutud õiguste kaitseks, pidi õigustatud subjekt vastavalt ORAS § 16 lg-le 1 esitama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse kuni 17. jaanuarini 1992, mida pikendati erandina kuni 31. märtsini 1993. Alles pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsust, et tegemist on omandireformi objektiks oleva varaga ja kas vara taotlev isik saab olla vara tagastamise õigustatud subjektiks, on kaebajal õigus pöörduda halduskohtusse eeldusel, et kaevatav haldusakt tema õigusi rikub. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 10. juuli 2008. a otsusega nr 12701 on otsustatud mitte võtta menetlusse G. A. Bernhoffi 15. mai 2008. a avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks Rakvere linnas endiste kinnistute nr 121, 962, 963 suhtes. Kuna vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, ei kontrolli halduskohus selle seaduslikkust. Kohus leidis, et tegemist ei olnud raske õigusvaidlusega ning Rakvere Linnavalitsusel puudus põhjendatud vajadus tellida vaidluse lahendamiseks õigusabi advokaadilt. Kohalik omavalitsus tegeleb seaduste kohaselt muu hulgas maa ostueesõigusega erastamisega ja omandireformi seaduses sätestatud vara tagastamise küsimustega ning peab seega omama konkreetset valdkonda tundvaid ametnikke. Sellistes vaidlustes, kus on sisuliselt tegemist kohaliku omavalitsuse töötajate poolt ametiülesannete käigus kogutavate andmete esinemise või mitteesinemise kontrollimisega ja sellest tulenevalt konkreetse seadusesätte kohaldamise põhjendatusele hinnangu andmisega, peavad ametiasutused olema suutelised kaitsma oma väiteid ametnike kaudu. Halduskohus jättis kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 3. Rakvere Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning teha uus otsus, millega mõista G. A. Bernhoffilt välja menetluskulud Rakvere Linnavalitsuse kasuks. 4. G. A. Bernhoff esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivse taotlusena palus G. A. Bernhoff jätta halduskohtu otsusest välja asjassepuutumatud põhjendused vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse tähtaegsuse kohta. 5. AS Flora esitas apellatsioonkaebuse, milles palus muuta halduskohtu otsust osas, millega AS Flora menetluskulud jäeti tema enda kanda ning teha selles osas uus otsus, millega mõista AS Flora menetluskulud välja G. A. Bernhoffilt. AS Flora märkis, et on eraõiguslik juriidiline isik, kellel puuduvad vajalikud teadmised ja oskused oma huvide kaitsmiseks maa ostueesõiguse ja omandireformi küsimustega seotud vaidlustes. Pöördumine advokaadi poole õigusabi saamiseks oli AS Flora jaoks hädavajalik ka seoses sellega, et tema omandis oleva kinnistu registriosa 3. jakku kanti vastuväide AS Flora omanikuks olemise kandele. 6. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2008. a otsusega rahuldamata G. A. Bernhoffi ja Rakvere Linnavalitsuse apellatsioonkaebused ning rahuldas AS Flora apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti AS Flora menetluskulud tema enda kanda ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud esimese astme kohtus summas 56 079 krooni ja 50 senti. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Lisaks mõistis ringkonnakohus G. A. Bernhoffilt AS Flora kasuks välja viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud 31 704 krooni ning jättis G. A. Bernhoffi ja Rakvere Linnavalitsuse poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda. Vastuseks G. A. Bernhoffi apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kaebaja taotles Rakvere Linnavalitsuse 15. märtsi 1999. a korralduse nr 165, mille alusel viidi läbi Lai tn 3a ostueesõigusega erastamine AS-le Flora Liit, tühistamist põhjusel, et tegemist on osaga kaebajale tagastamisele kuuluvast varast ning selle erastamine rikub kaebaja subjektiivset õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Samas ei ole kaebajat tunnistatud Lai tn 3a osas omandireformi õigustatud subjektiks ja pole tuvastatud, et Lai tn 3a asuv vara on õigusvastaselt võõrandatud vara. Enne vara tagastamise küsimuse lahendamist on vajalik, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalik komisjon on vastava avalduse läbi vaadanud ja teinud oma otsusega kindlaks, et taotletav vara on omandireformi objektiks ja taotleja on selle tagastamise õigustatud subjektiks. Ebaõige on apellandi väide, et tema subjektiivne õigus nõuda vara tagastamist ja selle varaga seotud kohaliku omavalitsuse korralduse tühistamist tuleneb üksnes ORAS § 8 lg 3 p 1 alusel esitatud väitest, et G. A. Bernhoff on õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku laps. Kuna ei ole olemas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsust apellandi tunnistamise kohta õigustatud subjektiks avalduses märgitud ja käesolevas asjas esitatud kaebuses vaidlustatud korraldusega puutumust omava vara suhtes, siis on halduskohus põhjendatult leidnud, et vaidlustatud korraldus ei saa ilmselgelt rikkuda G. A. Bernoffi õigusi ega piirata tema vabadusi, mistõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata ning halduskohtul puudus ka vajadus kontrollida sisuliselt korralduse nr 165 seaduslikkust. Vastuseks Rakvere Linnavalitsuse apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kaebuses vaidlustati linnavalitsuse korraldust, mille sisuks oli maa ostueesõigusega erastamine hoone omanikule, millega seotu kuulub vaieldamatult kohaliku omavalitsuse pädevusse ja ka haldusorgani põhitegevuse hulka. Asjaolu, et kaebuse põhjendused ei olnud oma sisult otseselt seotud maa ostueesõigusega erastamise menetlusega, vaid küsimusega, kas korraldus on õigusvastane tulenevalt sellest, et selle andmisel on rikutud ORAS §-s 18 sätestatud erastamiskeeldu, ei tähenda veel, et sellesisulise kaebuse osas seisukoha kujundamine ei oleks enam kuulunud Rakvere Linnavalitsuse pädevusse või omandireformi läbiviimisega seotud ametnike põhitegevuse hulka, mis oleks tinginud vajaduse kasutada menetluses välist õigusabi. Küsimuses, kas vaidlustatud korraldus üldse saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras, kus puudub vastav ÕVVTK komisjoni otsus, oleks haldusorgan pidanud suutma omapoolse sisulise vastuse anda ka ilma välist õigusabi kasutamata. Tegemist ei olnud sisulise küsimusega selle kohta, kas G. A. Bernhoff on omandireformi õigustatud subjekt ja kas erastatud maal asuv hoone oli või on omandireformi objekt. Halduskohtule kaebuse esitamist ei saa antud juhul pidada ka pahatahtlikuks, mis annaks täiendava aluse mõista kaebajalt välja vastustaja menetluskulud. AS Flora apellatsioonkaebuse osas leidis ringkonnakohus, et kuna AS Flora vastaspooleks oli kaebaja ning G. A. Bernhoffi kaebuse jättis halduskohus kogu ulatuses rahuldamata, oleks kohus pidanud AS Flora menetluskulud kaebajalt välja mõistma. Asjaolu, et väljakujunenud kohtupraktika järgi üldjuhul ka kaebuse rahuldamata jätmise korral haldusorganile kui vastustajale viimase poolt välist õigusabi kasutades kantud menetluskulusid kaebajalt välja ei mõisteta, ei anna alust jätta kaebajalt välja mõistmata menetluses osalenud kolmanda isiku menetluskulusid. Ühtegi sisulist ja eraldiseisvat põhjendust, miks halduskohus otsustas ka kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda jätta, vaidlustatud kohtuotsusest ei tulene. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 169–174) on AS Flora esitanud halduskohtule taotluse menetluskulude (õigusabikulud) väljamõistmiseks kaebajalt summas 56 079,50 krooni, lisades sellele ka õigusabi osutamise mahtu ja sisu käsitlevad ning õigusabi eest õigusabi osutajale vastava summa tasumist tõendavad dokumendid. Lähtudes kaebuse ja selle lisade sisust ja mahust ning edasise menetluse käigust esimese astme kohtus, pidas ringkonnakohus kolmanda isiku kulutusi esimese astme kohtus vajalikeks ja põhjendatud kuludeks, mis kuuluvad kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistmisele. Kuna G. A. Bernhoffi ja Rakvere Linnavalitsuse apellatsioonkaebused jättis ringkonnakohus rahuldamata, jäid nende menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. AS Flora esitas ringkonnakohtule taotluse mõista apellatsioonimenetluses kantud kuludena G. A. Bernhoffilt välja riigilõiv 80 kroon ja õigusabikulud 31 624 krooni, kokku seega 31 704 krooni, mille ringkonnakohus AS Flora apellatsioonkaebuse rahuldamisest tulenevalt HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 alusel ka kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõistis. Menetlusosaliste põhjendused 7. Gerard Andreas Bernhoff on esitanud kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale osas, millega temalt mõisteti välja kolmanda isiku kantud menetluskulud. Kassaator palub selles osas ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kassaator on seisukohal, et halduskohtu lahend oli lõppjärelduses õige ka selles osas, mis käsitles kolmanda isiku menetluskulude tema enda kanda jätmist ning ringkonnakohtul puudus alus selle tühistamiseks. Tartu Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnormi sellega, et ei ole vastanud kassaatori väitele, et menetluskulude väljamõistmine kaebajalt kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi taotlevalt 73-aastaselt pensionärilt oleks äärmiselt ebaõiglane. Saksamaale ümberasunud isikud on niigi olnud aastakümneid oma Eestisse jäänud vara saatuse osas ebakindlas olukorras. Juriidiliste probleemide ja riigi enda tegevuse / tegevusetuse ning eksitavate juhiste tõttu võivadki nad oma varast ilma jääda. Sellises kontekstis põhjustaks kolmanda isiku nii suurte menetluskulude väljamõistmine kassaatorilt (eakas, pensionist elatuv füüsiline isik) tema suhtes täiendavat ebaõiglust ning takistaks kaebeõiguse teostamist. HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Halduskohus arvestas menetluskulude jaotamisel, et kaebus oli kaebeõiguse seisukohast küll ennatlik, aga mitte tingimata põhjendamatu. Ka ringkonnakohus märkis, et kaebuse esitamist ei saa pidada pahatahtlikuks, kuna subjektiivsete õiguste rikkumine tehaksegi kindlaks alles asja sisulise menetlemise käigus. Nendest asjaoludest lähtudes oleks tulnud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus jättis menetluskulude väljamõistmisel kaalumata ja arvestamata asjaolu, et menetluskulude väljamõistmine sellises summas ei ole vaidluse asjaolusid ja sisu silmas pidades põhjendatud. Halduskohtus oli vaidlus üksnes subjektiivsete õiguste rikkumises. Kolmanda isiku apellatsioonkaebus käsitles vaid menetluskulude väljamõistmist ja vastus kaebaja apellatsioonkaebusele keskendus vaid subjektiivsete õiguste rikkumise küsimusele, mis ei erinenud halduskohtu otsuse põhjendustest. Seetõttu ei saa nii suured menetluskulud olla põhjendatud. 8. Vastustaja Rakvere Linnavalitsus märgib kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et tal puudub seisukoht kassatsioonkaebuses toodud väidete põhjendatuse osas, kuna kassatsioonkaebuses toodud väited ei avalda mõju tema kui menetlusosalise õigustele ja kohustustele. 9. Kolmas isik AS Flora vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. AS Flora on seisukohal, et isegi kui kohtuotsuses esineks kassaatori poolt väidetud menetlusnormi rikkumine, ei oleks see olemuselt oluline kohtumenetluse normi rikkumine ja seega puudub alus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. HKMS § 92 lg 10 mõttes ei ole alust pidada kassaatorilt menetluskulude väljamõistmist äärmiselt ebaõiglaseks ja ebamõistlikuks üksnes põhjusel, et vara tagasi taotlejaks on pensionär. Tuleb arvesse võtta, et kaebaja on järjepidevalt protsessimisega tegelenud isik (lisaks käesolevale vaidlusele esindab sama advokaadibüroo teda haldusasjades nr 3-08-988, 3-08-990 ja 3-08-1814). Faktilised asjaolud ei kinnita kassatsioonkaebuse väidet, nagu oleks kaebajalt menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. AS Flora on seisukohal, et hoopis tema suhtes oleks tema poolt kantud menetluskulude tema kasuks mitte välja mõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kuigi kohtuotsuses ei väideta, et G. A. Bernhoffi kaebus on pahatahtlik, pole sellel menetluskulude väljamõistmise seisukohast tähtsust, sest ringkonnakohus pole kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuginenudki kaebuse pahatahtlikkusele. Asjaolu, et kassaator on püüdnud mingit vara pika aja jooksul tagasi saada ja see on ebaõnnestunud riigi väidetava tegevuse / tegevusetuse tõttu, ei anna alust nõuda kaebaja algatatud menetlusest AS-le Flora tekkinud kulude kaebajalt väljamõistmata jätmist. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel arvestanud ka vaidluse asjaolusid ja sisu. Kolmas isik rõhutab, et AS Flora on eraõiguslik juriidiline isik, kellel puuduvad vajalikud teadmised ja oskused oma huvide kaitsmiseks omandireformiga seotud vaidlustes. Pöördumine advokaatide poole õigusabi saamiseks oli AS Flora jaoks hädavajalik ka seoses sellega, et tema omandis oleva kinnistu registriosa 3. jakku kanti vastuväide AS Flora omanikuks olemise kandele. Selline registrikanne on AS Flora kui majandus- ja kutsetegevuses muu hulgas kinnisvaraga tehinguid tegeva isiku jaoks koormav, sest vähendab kinnisvara hinda seoses vastuväitest nähtuva võimaliku omandivaidlusega. Kolleegiumi seisukoht 10. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et G. A. Bernhoffi kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. 11. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 7 näeb ette, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 92 lg 10 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 12. Asjas ei vaielda selle üle, et kolmanda isiku AS Flora vastaspooleks HKMS § 92 lg 7 tähenduses oli käesolevas asjas kaebaja G. A. Bernhoff. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kolmanda isiku poolt esimese ja teise astme kohtus kokku 87 783 krooni ja 50 sendi suuruste menetluskulude kandmine on tõendatud ning täidetud on HKMS § 93 lg-s 1 sätestatud formaalsed eeldused menetluskulude väljamõistmiseks (õigeaegselt esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid – vt tl 169–174; tl 197–199; tl 270–279). Menetlusosalised vaidlevad üksnes selle üle, kas kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine oli tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ning kas kohtud oleksid pidanud HKMS § 92 lg 10 alusel jätma kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. 13. Riigikohtu halduskolleegium on varem märkinud, et õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane ning pidanud seda põhimõtet kohaldatavaks ka kolmanda isiku kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07, p 22). 14. Käesolevas asjas põhjendab kassaator temalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise äärmist ebaõiglust sellega, et kassaator on õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi taotlev 73-aastane pensionist elatuv füüsiline isik ning kaebus polnud pahatahtlik. Samuti märgib kassaator, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud on niigi olnud aastakümneid ebakindlas olukorras ning võivad juriidiliste probleemide ja riigi käitumise tõttu oma varast üldse ilma jääda. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et menetluskulude väljamõistmise otsustamisel peab kohus arvestama ka menetlusosalise isikut ja tema maksevõimet, samuti tema käitumist protsessis. Vaidlust ei ole selles, et G. A. Bernhoff on sündinud 1935. aastal ning esitatud kaebus ei olnud pahatahtlik. Samuti pole asjas esitatud väiteid, et osa kolmanda isiku menetluskuludest oleks kaebaja põhjustanud kohtumenetluse käigus oma protsessiõiguste kuritarvitamise tõttu. Samas on kolleegiumi arvates õige kolmanda isiku vastuväide kassatsioonkaebusele, et asja materjalidest ei nähtu kaebaja maksevõime ning seetõttu ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata, kas G. A. Bernhoffilt AS Flora kasuks viimase menetluskulude väljamõistmine oleks kaebaja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik või mitte. Kassaatori esindaja ei ole esitanud mingeid tõendeid kassaatori sissetuleku, vara ja kohustuste kohta, vaid üksnes paljasõnaliselt märkinud, et ta elatub pensionist. 15. Eelnevast hoolimata tuleb arvestada, et käesoleval juhul on kaebajaks füüsiline isik ning kolmandaks isikuks äriühing. Kuigi kolleegium nõustub AS Flora seisukohaga, et asjaolusid arvestades oli tema poolt oma õiguste kaitseks advokaadist esindaja palkamine põhjendatud ja vajalik ning kassaatori viide puudustele riigi tegevuses seoses Saksamaale ümberasunud isikutele vara tagastamise protsessiga on kolmanda isiku kantud menetluskulude väljamõistmise ulatust otsustades asjakohatu, tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates käesoleval juhul kolmanda isiku kasuks kaebajalt väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada. Kolleegium on seisukohal, et asja sisu ja menetluse käiku arvestades on AS Flora menetluskulud ülemäärased ja selliste menetluskulude täies ulatuses väljamõistmine füüsilisest isikust kaebajalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, sõltumata kaebaja majanduslikust seisundist. Halduskohtus esitas AS Flora vandeadvokaadi vahendusel seisukohad kaebuse kohta (8 lk – tl 66–69), seisukoha menetluse peatamise taotluse kohta (3 lk – tl 102–104) ning tema esindaja osales kohtuistungil, mis vältas pisut vähem kui kaks tundi (tl 124–127), esitades seal väljavõtted ehitisregistrist (tl 128–162). Ringkonnakohtus esitas AS Flora advokaadi abil apellatsioonkaebuse halduskohtu otsusele osas, millega jäeti kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (4 lk – tl 192–195) ning vastuse G. A. Bernhoffi apellatsioonkaebusele (6 lk – tl 252–257). Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul ei saa käesoleva asja menetluskäiku arvestades esimese ja teise kohtuastme menetluskulusid summas 87 783,50 krooni lugeda mõistlikeks ning kolleegium peab põhjendatuks vähendada kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistetavat summat 40 000 kroonini. 16. Eelnevat arvestades rahuldab Riigikohtu halduskolleegium G. A. Bernhoffi kassatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2008. a otsus tuleb tühistada osas, milles kohus mõistis G. A. Bernhoffilt välja AS Flora kantud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 87 783 krooni ja 50 senti. Kolleegium muudab selles osas ringkonnakohtu otsust ja mõistab G. A. Bernhoffilt AS Flora kasuks välja viimase kantud menetluskulud 40 000 krooni ulatuses. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetlusosaliste ülejäänud kulud nende endi kanda. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. 17. Kuna Riigikohus otsustas asja seda madalama astme kohtusse uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka kassatsiooniastmes kantud menetluskulude jaotuse küsimus. Kassaator G. A. Bernhoff ei ole esitanud Riigikohtule taotlust kassatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks. Kolmas isik AS Flora on esitanud Riigikohtule taotluse mõista kassaatorilt kolmanda isiku kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 9723,20 krooni. Kohtule on esitatud ka nimetatud summale vastav advokaadibüroo arve, ülevaade osutatud õigusteenusest ning tõendid arve tasumise kohta. Pidades silmas, et kolleegium rahuldas G. A. Bernhoffi kassatsioonkaebuse enam kui pooles ulatuses (54,4%) ning kassaator menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, jätab Riigikohus HKMS § 92 lg 2 alusel menetlusosaliste kulud kassatsiooniastmes nende endi kanda. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN