Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-12-09 Riigikohtu halduskolleegiumi 25. märtsi 2009. a kohtuotsus Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa (Ann Kuma õigusjärglaste) kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste ja Tallinna Linnavalitsuse korraldustega tekitatud kahju hüvitamiseks — RT III, 16, 123 (annkumaõigusjärglaste)

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-12-09 Otsuse kuupäev 25. märts 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa (Ann Kuma õigusjärglaste) kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste ja Tallinna Linnavalitsuse korraldustega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-04-221 Menetluse alus Riigikohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused rahuldamata. 2. Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2008. a otsuse põhjendavat osa haldusasjas nr 3-04-221 käesoleva otsuse motiividega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus jõusse. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsusega nr 590 loeti Vene tn 27 ja 29 hooned ja krundid omandireformi objektiks, majavaldus ja maa loeti natsionaliseerituks 1940. aastal, loeti tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal E. Gutmannile ja R. Kumale võrdsetes mõttelistes osades ning omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. Kuma. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. veebruari 1994. a otsustega nr 1524 ja 1525 loeti Vene tn 27 ja 29 hooned ja krundid omandireformi objektiks, omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati H. Kuma 1/2 mõttelise osa suhtes varast ning jäeti rahuldamata teiste hulgas Ann Kuma taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. juuni 1994. a otsusega nr 1525/m loeti Vene tn 27 hooned ja krunt omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal R. Kumale ja E. Gutmannile võrdsetes mõttelistes osades, omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. Kuma ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. Kuma taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsustega nr 3849 ja 3860 tühistati vastavalt komisjoni 14. veebruari 1994. a otsused nr 1525 ja 1524, omandireformi objektiks loeti Vene tn 29 ja 27 asunud hooned ja krundid, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal R. Kumale ja E. Gutmannile võrdsetes mõttelistes osades, omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. Kuma ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. Kuma taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korraldusega nr 2351-k otsustati kompenseerida Vene tn 29 ehitised, määrati kompensatsiooni summa ja otsustati see maksta H. Kumale. Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1994. a korraldusega nr 2369-k tagastati Vene tn 27 asuv hoone H. Kumale. Tallinna Linnavalitsuse 31. jaanuari 1996. a korraldusega nr 279-k tagastati endise kinnistu nr 631 maa aadressil Vene tn 27 (suurusega 588 m2) H. Kumale. Tallinna Linnavalitsuse 29. märtsi 1996. a korraldusega nr 828-k tagastati endisest kinnistust nr 216 (aadress Vene tn 27A) 108 m2 suurune osa H. Kumale. Endisest kinnistust nr 216 maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel mittetagastatava maa-ala (suurus 480 m2) suhtes märgiti, et see kuulub kompenseerimisele. Tallinna Linnavalitsuse 14. mai 1996. a korraldusega nr 1247-k määrati Vene tn 29 (endine kinnistu nr 216) asuva 480 m2 suuruse maa eest kompensatsioon H. Kumale. 2. Ann Kuma esitas 20. juulil 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas Tallinnas Vene tn 27 ja 29 asuvate hoonete ja kruntide suhtes Helene Kuma omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ja vara tagastamise ning A. Kuma taotluse nimetatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks rahuldamata jätmise. Ann Kuma suri 27. mail 2003. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2004. a määrusega kaasati kaebaja õigusjärglastena menetlusse Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa. Õigusjärglased palusid Tallinna Halduskohtule esitatud täpsustatud kaebuses tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590, 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning 26. septembri 1994. a otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsuse nr 3860 p-d 3 ja 5, samuti Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k p 2, 14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k ning 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k. Kaebuses paluti ennistada linnakomisjoni 3. mai 1994. a otsuse nr 590 ja 26. septembri 1994. a otsuse nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k vaidlustamise tähtaeg. Kaebajad esitasid halduskohtule 30. detsembril 2005 kaebuse muutmise avalduse, milles palusid tunnistada õigusvastaseks seni vaidlustatud haldusaktid ja Tallinna Linnavalitsuse 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279 ning mõista välja hüvituse tekitatud kahju eest. 3. Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2006. a määrusega jäeti ennistamata tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg ning lõpetati menetlus linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsuse ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a, 29. märtsi 1996. a, 31. jaanuari 1996. a ja 14. mai 1996. a korralduste tühistamise nõudes. Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2006. a määruse p-ga 1 võeti vastu E. ja H. Eelmaa loobumine tühistamiskaebusest. Määruse p-ga 2 lõpetati menetlus linnakomisjoni 3. mai 1993. a ja 18. juuni 1994. a otsuste ning 26. septembri 1994. a otsuse nr 3849, samuti Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1994. a korralduse tühistamiseks. Määruse p-ga 3 ennistati kaebuse esitamise tähtaeg kahju hüvitamise nõudes. 4. Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2007. a vaheotsusega tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsus nr 590, 18. juuni 1994. a otsus nr 1525/m, 26. septembri 1994. a otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsus nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korraldus nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korraldus nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korraldus nr 279-k, 29. märtsi 1996. a korraldus nr 828-k ja 14. mai 1996. a korraldus nr 1247-k õigusvastaseks. 5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu vaheotsus tühistada kohtumenetluse normi, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 1 p 2 olulise rikkumise tõttu. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole menetlusnormi rikkumisega, paluti vaheotsus tühistada ja jätta kaebus linnakomisjoni 3. mai 1993. a, 18. juuni 1994. a ja 26. septembri 1994. a otsuste ning linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a, 14. oktoobri 1994. a, 31. jaanuari 1996. a, 29. märtsi 1996. a ja 14. mai 1996. a korralduste õigusvastaseks tunnistamise nõuete osas rahuldamata. 23. septembri 2005. a kliendilepingu kohaselt volitas linnakomisjon ennast esindama vandeadvokaat Meelis Pirni. Vandeadvokaat esitas kohtule volikirja, mille kohaselt on tal õigus esindada samaaegselt nii linnavalitsust kui linnakomisjoni. Viimane dokument, mille kohus advokaadile saatis, on 24. oktoobri 2005. a määrus. Halduskohtu 30. märtsi 2006. a määrusest nähtuvalt on kohus lugenud vastustajate ühiseks esindajaks Tallinna linna Maa-ameti juristi Kristel Tähhe-Kaljulaidi. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-le 2 võis kohus lugeda K. Tähhe-Kaljulaidi volitatuks esindama Tallinna Linnavalitsust. Linnakomisjon ei ole linnavalitsuse struktuuriüksus, vaid Vabariigi Valitsuselt saadud volituse alusel linnavalitsuse poolt moodustatud iseseisev haldusorgan. Kohtutoimikust ei nähtu, et linnakomisjon oleks andnud K. Tähhe-Kaljulaidile volituse enda esindamiseks. Linnakomisjon sai teada asjaolust, et kaebaja on oma algsest nõudest loobunud ja asendanud selle kahju hüvitamise nõudega, alles enam kui aasta pärast kahju hüvitamise kaebuse tähtaja ennistamist kohtu poolt. Linnakomisjonil puudus võimalus esitada vastuväiteid kaebaja uuele nõudele. Seetõttu on oluliselt rikutud kohtumenetluse normi. Lisaks esitasid apellandid ka sisulisi vastuväiteid halduskohtu seisukohtadele. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2008. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistati Tallinna Halduskohtu vaheotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590 ja 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279-k, 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k osas. Muus osas jäeti vaheotsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: a) linnakomisjon kujutab endast iseseisvat haldusorganit. Haldusorgani seaduslikuks esindajaks halduskohtumenetluses on haldusorgani juht ning üksnes temal on õigus anda volitusi haldusorgani esindamiseks, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 55 lg 4 p-st 6 tulenevalt võib linnasekretär esindada kõiki linna haldusorganeid ja anda volitusi nende esindamiseks, sest linna haldusorganid esindavad haldusõigussuhtes samuti linna. Kuigi ÕVVTK linnakomisjon täidab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses riiklikku ülesannet, on haldusorganisatsioonilises mõttes tegemist kohaliku omavalitsuse üksuse struktuuri kuuluva organiga (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-10-07, p 18); b) halduskohtus toimunud menetluse viimases staadiumis esines linnakomisjoni nimel linna Maa-ameti ametnik K. Tähhe-Kaljulaid. Toimikust puudub talle linnakomisjoni esimehe või linnasekretäri antud volikiri. Halduskohus eksis menetlusnormide vastu sellega, et ei kontrollinud komisjoni esindama asunud ametniku volitusi, kuid komisjon oli käesoleva asja menetlusse vastustajana kaasatud; c) kuna linnavalitsus ametiasutusena on komisjoni teenindav organ ja linnavalitsus kollegiaalorganina on komisjoni moodustanud ning linnavalitsusele on menetlusdokumendid kätte toimetatud, ei käsitanud ringkonnakohus olukorda HKMS § 45 lg 1 p-s 2 nimetatud juhtumina. Ühtlasi ei lugenud ringkonnakohus halduskohtu tehtud menetlusvigu sellisteks, mis oleks oluliselt mõjutanud kohtuotsuse sisu. Vaidluse esemeks on kahjunõue, mis puudutab linna varalisi õigusi tervikuna, mitte üksnes komisjoni tegevust. Linnasekretär kui üks komisjoni seadusest tulenevalt esindama õigustatud isik oli teadlik, et K. Tähhe-Kaljulaid tegeles kõnesoleva kohtuasjaga. Samuti tuleb silmas pidada, et asi on kohtute menetluses juba 1999. aastast saadik. Asja uueks läbivaatamiseks saatmine ilma poolte muid väiteid käsitlemata riivaks ebaproportsionaalselt poolte õigust menetlusele mõistliku aja jooksul; d) vaheotsus ei vasta TsMS § 449 lg-s 1 sätestatule, sest haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei ole käsitatav haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude tunnustamisena. See ei ole siiski tühistamise aluseks osas, mis ei väljunud vaheotsuse piiridest; e) tühistada vaheotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590 ja 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279-k, 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k osas, sest neil haldusaktidel ei saa olla põhjuslikku seost hüvitatava kahjuga. Kaebaja taotleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ja kompenseerimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist – sellise kahju tekitab haldusakt, mis õiguslikult või faktiliselt välistab vara tagastamise või kompenseerimise. Vara tagastamise võisid käesoleval juhul välistada üksnes linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsused, millega jäeti A. Kuma taotlused lõplikult ja siduvalt rahuldamata; f) ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsused on õigusvastased. Menetlusosaliste põhjendused 7. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitasid Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, millega vaidlustavad kohtuotsust osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata nende taotluse tühistada esimese astme kohtu vaheotsus kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu ja saata see asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: a) Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-15-04 käsitlenud küsimust, kes on pädev esindama maavanema poolt moodustatud ÕVVTK komisjoni. Kolleegium jõudis järeldusele, et ÕVVTK maakonnakomisjon on haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, kelle aktide ja toimingute peale saab vaieldamatult esitada kaebusi halduskohtusse. Põhimõte, et asutusena käsitletavat haldusorganit esindab reeglina tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi, on kohaldatav ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium väljendanud otsuses asjas nr 3-3-1-24-04; b) Riigikohtu nimetatud lahenditega on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt võib ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindajaks olla linnasekretär. Linnakomisjoni esindajaks saab olla linnakomisjoni esimees või tema poolt volitatud isik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole Tallinna linna struktuuriüksus, vaid riigi poolt antud volituse alusel Tallinna Linnavalitsuse moodustatud organ, kes täidab riiklikke ülesandeid; c) isegi kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et linnasekretär on õigustatud esindama linnakomisjoni, pole ikkagi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon Tallinna Halduskohtus toimunud menetluse viimases etapis osalenud, sest kohtutoimik ei sisalda linnasekretäri poolt Kristel Tähhe-Kaljulaidile antud volikirja linnakomisjoni (ega ka linna) esindamiseks. 8. Vastuses kassatsioonkaebusele ei nõustu Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa kassaatorite seisukohtadega. Vastuse kohaselt on ilmne, et Kristel Tähhe-Kaljulaid ei läinud omal algatusel esindama ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni, vaid tal oli selleks vähemalt suuline volitus. On tavaline, et kohtumenetluses on ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ja Tallinna linnal ühine esindaja, tavaliselt linna töötaja. Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2006. a määrust, mille kohaselt on vastustajate esindaja K. Tähhe-Kaljulaid, samuti kohtute hilisemaid määrusi ei ole vaidlustatud põhjusel, et linnakomisjoni ei ole kohtusse kutsutud. TsMS § 227 lg 7 kohaselt kehtivad menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Antud juhul on K. Tähhe-Kaljulaid esindanud menetlusosalisi kohtumenetluses üle aasta ja tema tehtud toiminguid ei ole kassaatorid enne 26. septembri 2007. a vaheotsust kordagi vaidlustanud. Linnakomisjon on esindaja K. Tähhe-Kaljulaiu osalemise menetluses vaikivalt heaks kiitnud ning kassaatorid püüavad pahatahtlikult kohtumenetlust venitada. Kolleegiumi seisukoht 9. Arvestades, et kassatsioonkaebuses on esitatud vastuväiteid üksnes ringkonnakohtu seisukohtadele halduskohtus toimunud menetluse õiguspärasuse küsimuses, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda seda osa ringkonnakohtu otsusest, mis puudutab halduskohtu otsuse sisu. 10. Kassaatorid leiavad, et Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt võib ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindajaks olla linnasekretär, on ekslik – linnakomisjoni esindajaks saab olla linnakomisjoni esimees või tema poolt volitatud isik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni näol ei ole tegemist Tallinna linna struktuuriüksusega, tegemist on riigi poolt antud volituse alusel Tallinna Linnavalitsuse poolt moodustatud organiga, kes täidab riiklikke ülesandeid. 11. Halduskolleegium nõustub selles osas kassaatorite seisukohtadega. Sama on Riigikohtu halduskolleegium leidnud ka maakonnakomisjoni puudutavas kohtuasjas nr 3-3-1-15-04 (p 14): «ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna. Nimetatud kogu on haldusorgan, kelle aktide ja toimingute peale saab vaieldamatult esitada kaebusi halduskohtusse. […] Täitevvõimu poolt õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab esineda halduskohtumenetluses poolena. Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Ka kollegiaalse organi puhul lahendatakse esindamise küsimus reeglina õigustloovate aktidega või selle kollegiaalse organi aktiga. Eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus.» Arvestades, et linnakomisjon on iseseisev ja linnavõimust sõltumatu haldusorgan, ei saa tema seadusjärgseks esindajaks pidada linnasekretäri. Komisjoni esindajaks saab olla komisjoni esimees või tema poolt volitatud isik. 12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohus eksis menetlusnormide vastu, kuna ei kontrollinud linnakomisjoni ja linnavalitsust vahepealses menetluses esindama asunud ametniku volitusi. HKMS § 14 lg 51 sätestab, et advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu ning advokaat ei pea menetlusdokumendile volikirja lisama, kuid sama ei kehti haldusorgani muu esindaja osas. HKMS § 14 lg 5 3. lause alusel saab haldusülesandeid täitvat asutust seaduse alusel esindada üksnes asutuse juht. Kui asutust esindab muu isik, kes ei ole ka advokaat, on järelikult vajalik volikirja esitamine kohtule. Antud asjas K. Tähhe-Kaljulaid volikirja esitanud ei ole ning kohus pole seda ka nõudnud. 13. Eeltoodu ei anna käesolevas kohtuasjas siiski alust kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. HKMS § 14 lg 5 teise lause alusel kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. TsMS § 227 lg 7 sätestab, et menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Kolleegium leiab, et ka halduskohtumenetluses on võimalik kasutada TsMS § 227 lg-s 7 sätestatud erandlikku võimalust aktsepteerida isiku esindusõigust, hoolimata volikirja puudumisest. 14. Vastuses kassatsioonkaebusele viitasid Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa sellele, et kohtumenetlus kestis pärast määrust, kus nimetati kassaatorite esindajana K. Tähhe-Kaljulaidi, enam kui aasta, ilma et linnavalitsus või linnakomisjon oleks kohtule esindaja osas vastuväiteid esitanud või kassaatorite esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn oleks menetluse käigu kohta huvi tundnud. Pärast nimetatud määrust on halduskohus teinud 30. juunil 2006 kohtumääruse, millega lõpetas HKMS § 12 lg 3 alusel menetluse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsuse nr 3860, Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k, 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279-k ja 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k tühistamise nõudes ning palus vastustajatel ja kolmandatel isikutel esitada 25. augustiks 2006 kohtule seisukoha kahju hüvitamise kaebuse tähtaja ennistamise taotluse kohta. Sellele määrusele reageeris K. Tähhe-Kaljulaid vastustajate nimel taotlusega mitte ennistada kaebuse tähtaega kahjunõude osas. 26. oktoobril 2006 tegi halduskohus määruse, millega lõpetas menetluse ka ülejäänud tühistamistaotluste osas ning ennistas kahju hüvitamise kaebuse tähtaja. K. Tähhe-Kaljulaid esitas Tallinna Linnavalitsuse ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni nimel määruskaebuse, kuid ei motiveerinud seda asjaoluga, et vastustajatele pole menetlusdokumente kätte toimetatud. 5. märtsil 2007 esitasid kaebajad kohtule taotluse osaotsuse tegemiseks kirjalikus menetluses ning taotluse täpsustuses palusid asendada sõna «osaotsus» sõnaga «vaheotsus». Ka sellele taotlusele vastas K. Tähhe-Kaljulaid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse nimel. 17. aprilli 2007. a määrusega kõrvaldas kohus menetlusest kolmandate isikutena kaasatud isikud. Määruskaebuse sellele kohtumäärusele esitas Tallinna Linnavalitsus, määruskaebuses nimetati vastustajate esindajana K. Tähhe-Kaljulaidi ning määruskaebusele on alla kirjutanud linnasekretär Toomas Sepp. Kolleegium nõustub E. Eelmaa ja H. Eelmaa seisukohaga, et pole usutav, et K. Tähhe-Kaljulaid esindas omal algatusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsust. Eeltoodust järeldab kolleegium, et linnakomisjon on K. Tähhe-Kaljulaidi oma esindajana vaikivalt heaks kiitnud. Seega puudub alus ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste tühistamiseks. 15. Lisaks peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et vaidlus on praegu vaheotsuse üle, millega tuvastati kahe akti õigusvastasus. Kahju hüvitamise nõudele saab linnakomisjon endiselt vastuväiteid esitada edasises menetluses. Kaebajate väidetele aktide õigusvastasuse kohta sai linnakomisjon aga vastuväiteid esitada juba varem, enne kaebuse muutmist. Seda on linnakomisjon ka teinud. 16. Eeltoodud põhjustel täiendab kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa käesoleva otsuse motiividega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse jõusse. 17. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb vastavalt HKMS § 90 lg 2 teisele lausele arvata riigituludesse. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN