Riigikogu — Terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsioon — RT II, 2009, 10, 24

Terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seadus Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised allakirjutanud, arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada liikmete suurem ühtsus; tunnistades, et on oluline aidata kaasa koostööle konventsiooni teiste osalistega; soovides võtta tõhusaid meetmeid terrorismi ennetamiseks ja esmajoones terrorikuritegude toimepanemisele avaliku üleskutsumise ning terroristide väljaõppe ja värbamise vastu võitlemiseks; olles teadlikud, et terrorikuritegude arvu kasv ja suurenev terrorismioht tekitab sügavat muret; olles teadlikud terrorismi tõttu kannatanute ebakindlast olukorrast ja kinnitades täielikku solidaarsust terrorismiohvrite ja nende perekondadega; tunnistades, et terrorikuritegusid ja konventsiooniga määratletud kuritegusid ei saa mingil juhul õigustada poliitilistel, filosoofilistel, ideoloogilistel, rassilistel, etnilistel, usulistel või muudel sellistel kaalutlustel, ning meenutades kõigi konventsiooniosaliste kohustust ennetada selliseid kuritegusid ja kui neid ei suudeta ennetada, siis esitada nimetatud kuritegude toimepanemise eest süüdistus ja võtta karistamisel arvesse nende tõsist laadi; meenutades vajadust tugevdada võitlust terrorismi vastu ja kinnitades, et terrorikuritegude ennetamise ja tõkestamise meetmete võtmisel tuleb austada õigusriigi põhimõtteid ja demokraatlikke väärtusi, inimõigusi ja põhivabadusi ning muid rahvusvahelise õiguse norme, sealhulgas rahvusvahelise humanitaarõiguse norme, kui neid saab kohaldada; tunnistades, et konventsioon ei mõjuta juba kehtestatud sõnavabaduse ja ühinemisvabaduse põhimõtteid; meenutades, et terroriaktide laadi või toimepanemise asjaolude järgi on nende eesmärk tekitada rahva seas suurt hirmu või liigselt sundida valitsust või rahvusvahelist organisatsiooni tegema või jätta tegemata teatavaid tegusid või oluliselt tasakaalust välja viia või hävitada riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord, on kokku leppinud järgmises. Artikkel 1. Mõisted 1. Konventsioonis käsitatakse terrorikuriteona kuritegu lisas nimetatud lepingute tähenduses. 2. Kui riik või Euroopa Ühendus ei ole lisas nimetatud lepingu osaline, võib ta ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes teha deklaratsiooni, et konventsiooni kohaldamisel selle konventsiooniosalise suhtes seda lepingut ei kohaldata. Deklaratsioon kaotab kehtivuse kohe, kui asjakohane leping jõustub konventsiooniosalise suhtes, kes on sellise deklaratsiooni teinud; konventsiooniosaline teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile lepingu jõustumisest. Artikkel 2. Eesmärk Konventsiooni eesmärk on tugevdada konventsiooniosaliste jõupingutusi, et nii riigisiseste meetmetega kui ka rahvusvahelise koostöö kaudu ennetada terrorismi ja selle negatiivset mõju inimõigustele, esmajoones õigusele elada, võttes arvesse konventsiooniosaliste vahel kohaldatavaid mitme- ja kahepoolseid lepinguid ning kokkuleppeid. Artikkel 3. Terrorismi ennetamise riigisisesed meetmed 1. Konventsiooniosaline võtab asjakohaseid meetmeid, eelkõige õiguskaitseasutuste ja muude asutuste väljaõppe ning hariduse, kultuuri, teabe, meedia ja üldsuse teadlikkuse suurendamise valdkonnas, et ennetada terrorikuritegusid ja nende negatiivseid tagajärgi, austades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis kehtestatud inimõigusi käsitlevaid kohustusi, kui nimetatud konventsioon ja pakt tema suhtes kehtivad, ning muid rahvusvahelisel õigusel põhinevaid kohustusi. 2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid riigiasutuste koostöö tõhustamiseks ja arendamiseks, et ennetada terrorikuritegusid ja nende negatiivseid tagajärgi, sealhulgas: a) vahetades teavet; b) tugevdades inimeste ja ehitiste kaitset; c) tõhustades tsiviil-hädaolukordade koordinatsioonikavasid ja väljaõpet. 3. Konventsiooniosaline soodustab sallivust, aidates kaasa uskude- ja kultuuridevahelisele dialoogile, mis hõlmaks vajaduse korral vabaühendusi ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone, et hoida ära pingeid, mis võiksid anda põhjust terrorikuritegudeks. 4. Konventsiooniosaline püüab suurendada üldsuse teadlikkust terrorikuritegude ja konventsioonis määratletud kuritegude olemasolust, põhjustest, tõsidusest ja nende ohust ning kaalub vajadust kutsuda üldsust pakkuma pädevatele asutustele tegelikku, konkreetset abi, mis aitaks ennetada terrorikuritegusid ja konventsioonis määratletud kuritegusid. Artikkel 4. Rahvusvaheline ennetamisalane koostöö Vajaduse korral abistavad ja toetavad konventsiooniosalised üksteist oma võimaluste kohaselt, et tõhustada suutlikkust ennetada terrorikuritegusid, ning vahetavad sel eesmärgil teavet ja praktilisi kogemusi, korraldavad väljaõpet ja muid terrorismi ennetavaid ühisettevõtmisi. Artikkel 5. Avalik üleskutse terrorikuriteo toimepanemisele 1. Konventsiooni tähenduses on avalik üleskutse terrorikuriteo toimepanemisele üldsusele sõnumi levitamine või muul moel kättesaadavaks tegemine terrorikuriteole kihutamise tahtlusega, kui selline käitumine otseselt või kaudselt toetab terrorikuritegu, tekitades selle toimepanemise ohu. 2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et sätestada lõikes 1 määratletud õigusvastane ja tahtlik avalik üleskutse terrorikuriteo toimepanemisele riigisiseses õiguses kuriteona. Artikkel 6. Terroristi värbamine 1. Konventsiooni tähenduses on terroristi värbamine isikule ettepaneku tegemine panna toime terrorikuritegu või osaleda selles või liituda kuritegeliku ühendusega, et aidata sellel ühendusel terrorikuritegusid toime panna. 2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et sätestada lõikes 1 määratletud õigusvastane ja tahtlik terroristi värbamine riigisiseses õiguses kuriteona. Artikkel 7. Terrorismialane väljaõpe 1. Konventsiooni tähenduses on terrorismialane väljaõpe terrorikuriteo toimepanemiseks või sellele kaasaaitamiseks juhiste andmine lõhkeainete, tuli- või muude relvade või mürgiste või ohtlike ainete valmistamise või kasutamise kohta või muude eriliste meetodite või tehniliste võtete kohta, teades, et oskusi kavatsetakse kasutada terrorikuriteo toimepanemise või sellele kaasaaitamise eesmärgil. 2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et sätestada lõikes 1 määratletud õigusvastane ja tahtlik terrorismialane väljaõpe riigisiseses õiguses kuriteona. Artikkel 8. Terrorikuriteo toimepanemise asjassepuutumatus Kuriteoga artiklite 5–7 tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui terrorikuritegu ei ole tegelikult toime pandud. Artikkel 9. Kuriteost osavõtt 1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kehtestada riigisiseses õiguses kuriteona: a) osavõtt artiklites 5–7 määratletud kuriteost; b) teiste organiseerimine või juhtimine artiklites 5–7 määratletud kuriteo toimepanemisel; c) kaasaaitamine ühele või mitmele artiklites 5–7 määratletud kuriteole, mille paneb toime ühise eesmärgi nimel tegutsev inimrühm. Kaasabi peab olema tahtlik ja osutatud kas: i) rühma kriminaalse tegevuse või kriminaalse eesmärgi edendamiseks, kui tegevus või eesmärk hõlmab artiklites 5–7 määratletud kuriteo toimepanemist, või ii) teades rühma kavatsust panna toime artiklites 5–7 määratletud kuritegu. 2. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et sätestada riigisiseses õiguses ja kooskõlas sellega artiklites 6 ja 7 määratletud kuriteo katse kuriteona. Artikkel 10. Juriidilise isiku vastutus 1. Konventsiooniosaline võtab oma õiguspõhimõtteid järgides meetmeid, et sätestada juriidilise isiku vastutus osalemise eest artiklites 5–7 või 9 määratletud kuriteos. 2. Lähtuvalt konventsiooniosalise õiguspõhimõtetest võib juriidilise isiku vastutus olla kriminaal-, tsiviil- või haldusvastutus. 3. Nimetatud vastutus ei tohi piirata kuriteo toimepannud füüsilise isiku kriminaalvastutust. Artikkel 11. Mõjutusvahendid ja meetmed 1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et karistused artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegude eest on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Kui riigisisene õigus seda lubab, võib välisriigi kohtute eelmisi lõppotsuseid konventsioonis määratletud kuritegude kohta võtta arvesse karistuse määramisel riigisisese õiguse kohaselt. 3. Konventsiooniosaline tagab, et artikli 10 kohaselt vastutusele võetud juriidiliste isikute suhtes kasutatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi või muid mõjutusvahendeid, sealhulgas rahalisi mõjutusvahendeid. Artikkel 12. Tingimused ja kaitsemeetmed 1. Konventsiooniosaline järgib artiklites 5–7 ja 9 määratletud tegude kriminaliseerimisel ja oma karistusseaduse kohaldamisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis kehtestatud kohustusi, mis käsitlevad inimõigusi, esmajoones õigust sõnavabadusele, ühinemisvabadusele ja usuvabadusele, kui nimetatud konventsioon ja pakt tema suhtes kehtivad, ning muid rahvusvahelisel õigusel põhinevaid kohustusi. 2. Artiklites 5–7 ja 9 määratletud tegude kriminaliseerimisel ja oma karistusseaduse kohaldamisel peab lisaks järgima proportsionaalsuse põhimõtet, pidades silmas seaduslikke eesmärke ja nende vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas, ning välistama igasuguse omavoli ning ebavõrdse ja rassistliku kohtlemise. Artikkel 13. Terrorismiohvrite kaitse, hüvitus neile ja nende toetus Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kaitsta ja toetada tema territooriumil toime pandud terroriaktide ohvreid. Nimetatud meetmed võivad asjakohaste riiklike kavade ja riigisiseste seaduste kohaselt sisaldada muu hulgas rahalist abi ja hüvitist terrorismiohvritele ning nende lähisugulastele. Artikkel 14. Jurisdiktsioon 1. Konventsiooniosaline võtab meetmeid oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks konventsioonis määratletud kuritegude suhtes, kui: a) kuritegu on toime pandud tema territooriumil; b) kuritegu on toime pandud tema lippu kandva laeva pardal või tema seaduste kohaselt registreeritud õhusõiduki pardal; c) kuriteo on toime pannud tema kodanik. 2. Samuti võib konventsiooniosaline kehtestada oma jurisdiktsiooni konventsioonis määratletud kuritegude suhtes, kui: a) kuriteo eesmärk oli panna toime artiklis 1 nimetatud terrorikuritegu tema territooriumil või tema kodaniku vastu või kuritegu viis selleni; b) kuriteo eesmärk oli panna toime artiklis 1 nimetatud terrorikuritegu tema välismaal asuva vara, sealhulgas tema diplomaatilise või konsulaaresinduse valduste vastu, või kuritegu viis selleni; c) kuriteo eesmärk oli panna toime artiklis 1 nimetatud terrorikuritegu, kavatsusega sundida teda tegema või jätta tegemata teatavat tegu, või kuritegu viis selleni; d) kuriteo on toime pannud kodakondsuseta isik, kellel on tema territooriumil alaline elukoht; e) kuritegu on pandud toime õhusõiduki pardal, mida kasutab tema valitsus. 3. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon konventsioonis määratletud kuritegude suhtes juhul, kui kuriteo oletatav toimepanija asub tema territooriumil ja ta ei anna teda välja ühelegi konventsiooniosalisele, kelle õiguses on temaga sama jurisdiktsiooni teostamise alus. 4. Konventsioon ei välista kriminaaljurisdiktsiooni teostamist konventsiooniosalise õiguse alusel. 5. Kui konventsioonis nimetatud oletatava kuriteo üle taotleb jurisdiktsiooni rohkem kui üks konventsiooniosaline, siis peavad asjaomased konventsiooniosalised omavahel nõu, et määrata süüdistuse esitamiseks kõige kohasem jurisdiktsioon. Artikkel 15. Uurimiskohustus 1. Kui konventsiooniosaline on saanud teavet, et konventsioonis määratletud kuriteo toimepanija või oletatav toimepanija võib asuda tema territooriumil, võtab ta kooskõlas riigisisese õigusega meetmeid teabes esitatud faktide uurimiseks. 2. Konventsiooniosaline, kelle territooriumil kuriteo toimepanija või oletatav toimepanija asub, võtab kooskõlas riigisisese õigusega meetmeid, et tagada isiku kohalolek süüdistuse esitamiseks või väljaandmiseks, kui asjaolud annavad selleks aluse. 3. Isikul, kelle suhtes on võetud lõikes 2 nimetatud meetmeid, on õigus: a) viivitamata võtta ühendust kodakondsusriigi lähima asjakohase esindajaga või muu isikuga, kellel on õigus kaitsta tema õigusi, või kui ta on kodakondsuseta isik, siis tema elukohariigi esindajaga; b) kohtuda selle riigi esindajaga; c) saada teavet punktides a ja b ette nähtud õiguste kohta. 4. Lõikes 3 nimetatud õigusi rakendatakse kooskõlas selle riigi õigusaktidega, kus kuriteo toimepanija või oletatav toimepanija asub, tingimusel et õigusaktid võimaldavad lõikes 3 nimetatud õigusi kasutada täies mahus. 5. Lõiked 3 ja 4 ei piira artikli 14 lõike 1 punkti c või lõike 2 punkti d järgi jurisdiktsiooni taotleva konventsiooniosalise õigust kutsuda Rahvusvaheline Punase Risti Komitee esindajaid kuriteo oletatava toimepanijaga ühendust pidama ja temaga kohtuma. Artikkel 16. Konventsiooni kohaldamata jätmine Konventsiooni ei kohaldata juhul, kui artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegu pannakse toime ühe riigi territooriumil, kuriteo oletatav toimepanija on selle riigi kodanik ja asub selle riigi territooriumil ning ühelgi teisel riigil ei ole artikli 14 lõike 1 või 2 kohaselt alust jurisdiktsiooni teostada, vajaduse korral kohaldatakse siiski nende juhtumite suhtes artikleid 17 ja 20–22. Artikkel 17. Rahvusvaheline kriminaalkoostöö 1. Konventsiooniosalised osutavad üksteisele igakülgset kaasabi artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegude uurimisel või kriminaal- või väljaandmismenetlustes, sealhulgas menetluses vajalike ja nende valduses olevate tõendite saamisel. 2. Konventsiooniosalised täidavad lõikes 1 ettenähtud kohustusi kooskõlas vastastikuse õigusabi lepingute ja muude selliste kokkulepetega. Nimetatud lepingute või kokkulepete puudumise korral osutavad konventsiooniosalised üksteisele abi oma riigisisese õiguse kohaselt. 3. Kui kriminaal- või väljaandmismenetlust toimetatakse kuriteo suhtes, mille eest võib juriidiline isik olla taotluse esitanud konventsiooniosalise riigis vastutav kooskõlas artikliga 10, teevad konventsiooniosalised igakülgset koostööd taotluse saanud konventsiooniosalise asjakohaste seaduste, lepingute ja kokkulepete alusel. 4. Konventsiooniosaline võib kaaluda lisavõimaluste loomist, et jagada teiste konventsiooniosalistega teavet või tõendeid, mis on vajalikud artikli 10 kohase kriminaal-, haldus- või tsiviilvastutuse määramiseks. Artikkel 18. Väljaandmine või süüdistuse esitamine 1. Kui konventsiooniosalisel on jurisdiktsioon artikli 14 kohaselt ja ta ei anna tema territooriumil asuvat kuriteo oletatavat toimepanijat välja, peab ta erandeid tegemata ja olenemata sellest, kas kuritegu pandi toime tema territooriumil, andma juhtumi põhjendamatult viivitamata oma pädevatele asutustele süüdistuse esitamiseks oma seadusjärgse menetluse korras. Asutused teevad selle konventsiooniosalise õiguse kohaselt otsuse nii nagu iga muu raske kuriteo korral. 2. Kui konventsiooniosaline võib oma õiguse kohaselt oma kodaniku välja anda või muul viisil üle anda ainult tingimusel, et isik saadetakse pärast kohtumenetluse lõppemist tema riiki tagasi karistust kandma, ning nimetatud konventsiooniosaline ja isiku väljaandmist taotlev konventsiooniosaline on sellega ja teiste asjakohaste tingimustega nõus, on sellise tingimusega väljaandmine või üleandmine lõikes 1 ette nähtud kohustuse täitmiseks piisav. Artikkel 19. Väljaandmine 1. Artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuriteod loetakse lisatuks kõigisse konventsiooniosaliste vahel enne konventsiooni jõustumist sõlmitud ja praegu kehtivatesse väljaandmislepingutesse kui kuriteod, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. Konventsiooniosalised kohustuvad lisama sellised kuriteod kõigisse nende vahel edaspidi sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kui kuriteod, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. 2. Kui konventsiooniosaline on seadnud väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu ja ta saab väljaandmistaotluse konventsiooniosaliselt, kellega tal ei ole väljaandmislepingut, võib ta artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegude korral käsitada konventsiooni väljaandmise õigusliku alusena. Väljaandmisel järgitakse taotluse saanud konventsiooniosalise õigusega ette nähtud muid tingimusi. 3. Konventsiooniosalised, kes ei sea väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, käsitavad artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegusid omavahelistes suhetes selliste kuritegudena, mille puhul kohaldatakse väljaandmist; väljaandmisel järgitakse taotluse saanud konventsiooniosalise õigusega ette nähtud tingimusi. 4. Vajaduse korral käsitatakse väljaandmise puhul artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegusid, nagu ei oleks need toime pandud mitte ainult nende toimepanemise kohas, vaid ka nende riikide territooriumil, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni artikli 14 kohaselt. 5. Konventsiooniosaliste vahel sõlmitud kõigi väljaandmislepingute sätted, mis käsitlevad artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegusid ja mis on konventsiooniga vastuolus, loetakse muudetuks. Artikkel 20. Taotluse tagasilükkamine poliitilisel alusel 1. Artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegu ei käsitata väljaandmise või vastastikuse õigusabi osutamise korral poliitilise, poliitilise kuriteoga seotud või poliitilistel motiividel toimepandud kuriteona. Konventsiooniosaline ei või väljaandmise või vastastikuse õigusabi taotlust tagasi lükata üksnes põhjusel, et see käsitleb poliitilist või poliitilise kuriteoga seotud või poliitilistel motiividel toimepandud kuritegu. 2. Piiramata 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklite 19–23 kohaldamist konventsiooni teistele artiklitele, võib iga riik või Euroopa Ühendus konventsioonile alla kirjutades või selle ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes teha deklaratsiooni, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada konventsioonis määratletud kuriteo puhul väljaandmise suhtes lõiget 1. Konventsiooniosaline kohustub otsustama reservatsiooni kohaldamise iga juhtumi korral eraldi ja otsust nõuetekohaselt põhjendama. 3. Konventsiooniosaline võib lõike 2 kohaselt tehtud reservatsiooni täielikult või osaliselt tagasi võtta, teatades sellest Euroopa Nõukogu peasekretärile; reservatsiooni tagasivõtmine jõustub teate kättesaamise kuupäeval. 4. Lõike 2 kohaselt reservatsiooni teinud konventsiooniosaline ei või taotleda teiselt konventsiooniosaliselt lõike 1 kohaldamist; kui reservatsioon on osaline või tingimuslik, võib ta siiski taotleda selle artikli kohaldamist sel määral, mil ta ise on selle heaks kiitnud. 5. Reservatsioon kehtib kolm aastat asjaomase konventsiooniosalise suhtes konventsiooni jõustumise kuupäevast alates. Reservatsiooni saab pikendada sama pikkade ajavahemike kaupa. 6. Kaksteist kuud enne reservatsiooni kehtivusaja lõppu teatab Euroopa Nõukogu peasekretär sellest asjaomasele konventsiooniosalisele. Hiljemalt kolm kuud enne reservatsiooni kehtivusaja lõppu teatab konventsiooniosaline Euroopa Nõukogu peasekretärile oma otsusest reservatsiooni kohaldamist jätkata, seda muuta või see tagasi võtta. Kui konventsiooniosaline teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile, et jätkab reservatsiooni kohaldamist, siis lisab ta selgituseks põhjuse. Kui konventsiooniosaline oma soovist ei teata, siis teatab Euroopa Nõukogu peasekretär konventsiooniosalisele, et asjakohane reservatsioon pikeneb automaatselt kuueks kuuks. Kui konventsiooniosaline ei teata enne selle perioodi lõppu oma kavatsusest reservatsiooni kohaldamist jätkata või seda muuta, siis loetakse reservatsioon lõppenuks. 7. Kui konventsiooniosaline ei anna teise konventsiooniosalise taotlusel isikut välja, kohaldades oma reservatsiooni, siis annab ta juhtumi erandeid tegemata ja põhjendamatult viivitamata oma pädevatele asutustele süüdistuse esitamiseks, kui taotluse esitanud konventsiooniosaline ja taotluse saanud konventsiooniosaline ei lepi kokku teisiti. Pädevad asutused teevad selle konventsiooniosalise õiguse kohaselt otsuse süüdistuse esitamise kohta nii nagu iga muu raske kuriteo korral. Menetluse lõpptulemusest teavitab taotluse saanud konventsiooniosaline põhjendamatult viivitamata taotluse esitanud konventsiooniosalist ja Euroopa Nõukogu peasekretäri, kes edastab teabe artiklis 30 nimetatud konventsiooniosaliste nõupidamisele. 8. Otsus keelduda väljaandmise taotlusest selle reservatsiooni alusel tuleb kohe edastada taotluse esitanud konventsiooniosalisele. Kui mõistliku aja jooksul ei ole taotluse saanud konventsiooniosaline teinud asjas kohtuotsust lõike 7 kohaselt, siis võib taotluse esitanud konventsiooniosaline teavitada sellest Euroopa Nõukogu peasekretäri, kes edastab küsimuse artiklis 30 nimetatud konventsiooniosaliste nõupidamisele. Nõupidamisel arutatakse teemat ja avaldatakse arvamust selle kohta, kas keeldumine vastab konventsioonile; arvamus esitatakse ministrite komiteele sellekohase deklaratsiooni avaldamiseks. Selles lõikes ette nähtud ülesandeid täites piirdub ministrite komitee koosseis Euroopa Nõukogu liikmesriikidega. Artikkel 21. Diskrimineerimise klausel 1. Midagi selles konventsioonis ei saa tõlgendada väljaandmis- või vastastikuse õigusabi osutamise kohustusena, kui taotluse saanud konventsiooniosalisel on tugev alus arvata, et artiklites 5–7 ja 9 määratletud kuritegusid käsitlev väljaandmistaotlus või vastastikuse õigusabi taotlus on tehtud isikule süüdistuse esitamiseks või tema karistamiseks rassi, usu, kodakondsuse, etnilise päritolu või poliitilise meelsuse tõttu, või kui taotluse rahuldamine kahjustaks selle isiku seisundit mis tahes nimetatud põhjustel. 2. Midagi selles konventsioonis ei saa tõlgendada väljaandmiskohustusena, kui isikul, kelle kohta tehakse väljaandmistaotlus, on oht sattuda piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse ohvriks. 3. Midagi selles konventsioonis ei saa tõlgendada väljaandmiskohustusena, kui isikut, kelle kohta tehakse väljaandmistaotlus, ähvardab surmanuhtluse määramine või juhul, kui taotluse saanud konventsiooniosalise õigus ei võimalda eluaegset vangistust, eluaegne vangistus armuandmisvõimaluseta; see ei kehti, kui kohaldatav väljaandmisleping näeb taotluse saanud konventsiooniosalisele ette väljaandmiskohustuse ning kui taotluse saanud konventsiooniosaline peab küllaldaseks taotluse esitanud konventsiooniosalise kinnitust, et surmanuhtlust ei määrata või määramise korral ei viida täide või et inimesele ei määrata eluaegset vangistust armuandmisvõimaluseta. Artikkel 22. Teavitamine 1. Piiramata oma uurimis- või menetlustoimingute tegemist, võivad konventsiooniosalise pädevad asutused eelneva taotluseta edastada teise konventsiooniosalise pädevatele asutustele oma uurimistoimingute käigus saadud teavet, kui nende arvates võib selle avaldamine abistada teavet vastuvõtval konventsiooniosalisel alustada menetlust või teha uurimistoiminguid või selle tulemusel võib teine konventsiooniosaline teha konventsiooni alusel taotluse. 2. Teavet edastav konventsiooniosaline võib kooskõlas oma riigisisese õigusega määrata teisele konventsiooniosalisele sellise teabe kasutamise tingimused. 3. Teavet vastuvõttev konventsiooniosaline on nende tingimustega seotud. 4. Konventsiooniosaline võib igal ajal edastada Euroopa Nõukogu peasekretärile deklaratsiooni, et ta jätab endale õiguse mitte olla seotud teavet edastava konventsiooniosalise tingimustega lõike 2 kohaselt; see ei kehti juhul, kui ta on saanud eelneva teate teabe laadi kohta ja on nõustunud teabe saatmisega. Artikkel 23. Allakirjutamine ja jõustumine 1. Konventsioon on avatud allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, Euroopa Ühendusele ja konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele. 2. Konventsioon tuleb ratifitseerida või heaks kiita. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile. 3. Konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil kuus allakirjutanud konventsiooniosalist, kellest vähemalt neli on Euroopa Nõukogu liikmesriigid, on lõike 2 kohaselt väljendanud nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta. 4. Allakirjutanud konventsiooniosalise suhtes, kes on väljendanud soovi end konventsiooniga siduda, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil ta on lõike 2 kohaselt väljendanud nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta. Artikkel 24. Konventsiooniga ühinemine 1. Konventsiooni jõustumise järel võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee pärast nõupidamist konventsiooniosalistega ja nendelt ühehäälse nõusoleku saamist kutsuda selle konventsiooniga ühinema riigi, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige ega ole osalenud konventsiooni väljatöötamisel. Otsus tehakse enamushääletusel Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punkti d kohaselt ja ministrite komitees osalevate konventsiooniosaliste esindajate ühehäälsel otsusel. 2. Konventsiooniga lõike 1 kohaselt ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ühinemiskirja hoiuleandmisest Euroopa Nõukogu peasekretärile. Artikkel 25. Territoriaalne kohaldamine 1. Riik või Euroopa Ühendus võib konventsioonile alla kirjutades või selle ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes täpsustada territooriumi või territooriumid, millele konventsiooni kohaldatakse. 2. Konventsiooniosaline võib hiljem Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava deklaratsiooniga laiendada konventsiooni kohaldamist muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Sellise territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele deklaratsiooni laekumisest peasekretärile. 3. Eelmise kahe lõike kohaselt tehtud deklaratsiooni võib selles nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta, teavitades sellest Euroopa Nõukogu peasekretäri. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud. Artikkel 26. Konventsiooni mõju 1. Konventsioon täiendab konventsiooniosaliste mitme- ja kahepoolseid lepinguid ning kokkuleppeid, sealhulgas järgmisi Euroopa Nõukogu lepinguid: – väljaandmise Euroopa konventsioon, allakirjutamiseks avatud 13. detsembril 1957 Pariisis (ETS nr 24); – kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon, allakirjutamiseks avatud 20. aprillil 1959 Strasbourgis (ETS nr 30); – terrorismi tõkestamise Euroopa konventsioon, allakirjutamiseks avatud 27. jaanuaril 1977 Strasbourgis (ETS nr 90); – kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni lisaprotokoll, allakirjutamiseks avatud 17. märtsil 1978 Strasbourgis (ETS nr 99); – kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni teine lisaprotokoll, allakirjutamiseks avatud 8. novembril 2001 Strasbourgis (ETS nr 182); – terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni muutmise protokoll, allakirjutamiseks avatud 15. mail 2003 Strasbourgis (ETS nr 190). 2. Kui kaks või enam konventsiooniosalist on konventsioonis käsitletud küsimustes juba sõlminud kokkuleppe või lepingu või on oma suhteid muul moel korraldanud või kavatsevad seda teha, on neil õigus kohaldada ka asjaomast kokkulepet või lepingut või oma suhteid muul moel korraldada. Kui konventsiooniosalised korraldavad oma suhteid konventsioonis käsitletud küsimustes teisiti, kui selles reguleeritud, teevad nad seda kooskõlas konventsiooni eesmärkide ja põhimõtetega. 3. Piiramata konventsiooni mõtet ja eesmärki ning selle kohaldamist teiste konventsiooniosaliste suhtes, kohaldavad need konventsiooniosalised, kes on Euroopa Liidu liikmed, omavahelistes suhetes iga juhtumi puhul seda valdkonda reguleerivaid ühenduse ja Euroopa Liidu õigusakte. 4. Konventsioon ei piira konventsiooniosalise ega üksikisiku muid rahvusvahelisel õigusel, sealhulgas rahvusvahelisel humanitaarõigusel põhinevaid õigusi, kohustusi ega vastutust. 5. Konventsiooni asemel kohaldatakse rahvusvahelist humanitaarõigust relvajõudude tegutsemisele relvakonflikti korral, nagu need mõisted on määratletud rahvusvahelises humanitaarõiguses, ning kohaldatavuse piires muid rahvusvahelise õiguse norme konventsiooniosalise sõjaväelaste tegevusele nende ametikohustuste täitmisel. Artikkel 27. Konventsiooni muutmine 1. Konventsiooni muudatusettepanekuid võivad esitada konventsiooniosaline, Euroopa Nõukogu ministrite komitee või konventsiooniosaliste nõupidamine. 2. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab muudatusettepanekud konventsiooniosalistele. 3. Samuti edastatakse konventsiooniosaliste või ministrite komitee muudatusettepanek konventsiooniosaliste nõupidamisele, nõupidamise arvamus esitatakse ministrite komiteele. 4. Ministrite komitee arutab muudatusettepanekuid ja konventsiooniosaliste nõupidamise arvamusi ning võib muudatuse vastu võtta. 5. Muudatuse tekst, mille on ministrite komitee lõike 4 kohaselt vastu võtnud, edastatakse konventsiooniosalistele heakskiitmiseks. 6. Lõike 4 kohaselt vastu võetud muudatus jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui kõik konventsiooniosalised on teavitanud peasekretäri selle heakskiitmisest. Artikkel 28. Lisa läbivaatamine 1. Lisas oleva lepingute nimekirja uuendamiseks võib muudatusettepanekuid teha konventsiooniosaline või ministrite komitee. Need muudatusettepanekud puudutavad üksnes rahvusvahelist terrorismi käsitlevaid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames sõlmitud ja jõustunud üleilmseid lepinguid. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab need konventsiooniosalistele. 2. Pärast nõupidamist konventsiooniosalistega, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmesriigid, võib ministrite komitee muudatusettepaneku Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punkti d kohaselt enamushäältega vastu võtta. Muudatus jõustub ühe aasta möödumisel päevast, mil see konventsiooniosalistele edastati. Selle perioodi jooksul võib konventsiooniosaline teavitada Euroopa Nõukogu peasekretäri vastuväitest muudatuse jõustumise kohta enda suhtes. 3. Kui kolmandik konventsiooniosalistest annab peasekretärile teada vastuväitest muudatuse jõustumisele, siis muudatus ei jõustu. 4. Kui vähem kui kolmandik konventsiooniosalistest annab teada vastuväitest, siis jõustub muudatus nende konventsiooniosaliste suhtes, kes ei ole vastuväitest teada andnud. 5. Kui muudatus on lõike 2 kohaselt jõustunud ja konventsiooniosaline on andnud teada oma vastuväitest, siis jõustub muudatus selle konventsiooniosalise suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuupäevale, mil ta on Euroopa Nõukogu peasekretäri teavitanud selle heakskiitmisest. Artikkel 29. Vaidluste lahendamine Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlusi püüavad konventsiooniosalised lahendada läbirääkimise teel või muul oma valitud rahumeelsel viisil, sealhulgas vaidluse andmine vahekohtusse, kelle otsus on vaidlusosalistele siduv, või Rahvusvahelisse Kohtusse. Artikkel 30. Konventsiooniosaliste nõupidamine 1. Konventsiooniosalised peavad korrapäraselt nõu, et: a) teha ettepanekuid hõlbustada ja edendada konventsiooni tõhusat kasutamist ja rakendamist, sealhulgas määrata kindlaks sellekohaseid probleeme ja konventsiooni alusel tehtud deklaratsioonide tagajärgi; b) esitada arvamus, kas artikli 20 lõike 8 kohaselt neile edastatud otsus keelduda väljaandmisest on lubatud; c) teha artikli 27 kohaselt konventsiooni muudatusettepanekuid; d) esitada arvamus artikli 27 lõike 3 kohaselt tehtud konventsiooni muudatusettepaneku kohta; e) väljendada arvamust konventsiooni kohaldamise asjus ja soodustada teabevahetust olulise õigus-, poliitika- või tehnoloogiaalase arengu teemal. 2. Konventsiooniosaliste nõupidamise kutsub kokku Euroopa Nõukogu peasekretär, kui ta peab seda vajalikuks või kui konventsiooniosaliste enamik või ministrite komitee seda taotleb. 3. Konventsiooniosalisi abistab selle artikli kohaste ülesannete täitmisel Euroopa Nõukogu sekretariaat. Artikkel 31. Denonsseerimine 1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni igal ajal denonsseerida Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetava kirjaliku teatega. 2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud. Artikkel 32. Teavitamine Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, Euroopa Ühendusele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele ning konventsiooniga ühinenud või ühinema kutsutud riikidele teatavaks iga: a) allakirjutamise; b) ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise; c) konventsiooni artikli 23 kohase jõustumise kuupäeva; d) artikli 1 lõike 2, artikli 22 lõike 4 ja artikli 25 kohaselt tehtud deklaratsiooni; e) konventsiooniga seotud muu akti, teate või teadaande. Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud. Koostatud 16. mail 2005. aastal Varssavis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris; mõlemad tekstid on autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, Euroopa Ühendusele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele ning konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele. LISA 1. Õhusõiduki ebaseadusliku hõivamise vastu võitlemise konventsioon, alla kirjutatud 16. detsembril 1970 Haagis. 2. Tsiviillennunduse ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise konventsioon, sõlmitud 23. septembril 1971 Montrealis. 3. Rahvusvaheliselt kaitstud isikute, kaasa arvatud diplomaatiliste agentide vastu suunatud kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioon, vastu võetud 14. detsembril 1973 New Yorgis. 4. Pantvangivõtmise vastane rahvusvaheline konventsioon, vastu võetud 17. detsembril 1979 New Yorgis. 5. Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon, vastu võetud 3. märtsil 1980 Viinis. 6. Tsiviillennunduse ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise konventsiooni lisaprotokoll ebaseaduslike vägivallaaktide vastu võitlemise kohta rahvusvahelist lennuliiklust teenindavates lennujaamades, koostatud 24. veebruaril 1988 Montrealis. 7. Meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon, koostatud 10. märtsil 1988 Roomas. 8. Mandrilava püsiplatvorme ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise protokoll, koostatud 10. märtsil 1988 Roomas. 9. Pommiterrorismi vastane konventsioon, vastu võetud 15. detsembril 1997 New Yorgis. 10. Terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvaheline konventsioon, vastu võetud 9. detsembril 1999 New Yorgis. ETS – No. 196 COUNCIL OF EUROPE CONVENTION ON THE PREVENTION OF TERRORISM Warsaw, 16.V.2005 The member States of the Council of Europe and the other Signatories hereto, Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve greater unity between its members; Recognising the value of reinforcing co-operation with the other Parties to this Convention; Wishing to take effective measures to prevent terrorism and to counter, in particular, public provocation to commit terrorist offences and recruitment and training for terrorism; Aware of the grave concern caused by the increase in terrorist offences and the growing terrorist threat; Aware of the precarious situation faced by those who suffer from terrorism, and in this connection reaffirming their profound solidarity with the victims of terrorism and their families; Recognising that terrorist offences and the offences set forth in this Convention, by whoever perpetrated, are under no circumstances justifiable by considerations of a political, philosophical, ideological, racial, ethnic, religious or other similar nature, and recalling the obligation of all Parties to prevent such offences and, if not prevented, to prosecute and ensure that they are punishable by penalties which take into account their grave nature; Recalling the need to strengthen the fight against terrorism and reaffirming that all measures taken to prevent or suppress terrorist offences have to respect the rule of law and democratic values, human rights and fundamental freedoms as well as other provisions of international law, including, where applicable, international humanitarian law; Recognising that this Convention is not intended to affect established principles relating to freedom of expression and freedom of association; Recalling that acts of terrorism have the purpose by their nature or context to seriously intimidate a population or unduly compel a government or an international organisation to perform or abstain from performing any act or seriously destabilise or destroy the fundamental political, constitutional, economic or social structures of a country or an international organisation; Have agreed as follows: Article 1 – Terminology 1. For the purposes of this Convention, “terrorist offence” means any of the offences within the scope of and as defined in one of the treaties listed in the Appendix. 2. On depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, a State or the European Community which is not a party to a treaty listed in the Appendix may declare that, in the application of this Convention to the Party concerned, that treaty shall be deemed not to be included in the Appendix. This declaration shall cease to have effect as soon as the treaty enters into force for the Party having made such a declaration, which shall notify the Secretary General of the Council of Europe of this entry into force. Article 2 – Purpose The purpose of the present Convention is to enhance the efforts of Parties in preventing terrorism and its negative effects on the full enjoyment of human rights, in particular the right to life, both by measures to be taken at national level and through international co-operation, with due regard to the existing applicable multilateral or bilateral treaties or agreements between the Parties. Article 3 – National prevention policies 1. Each Party shall take appropriate measures, particularly in the field of training of law enforcement authorities and other bodies, and in the fields of education, culture, information, media and public awareness raising, with a view to preventing terrorist offences and their negative effects while respecting human rights obligations as set forth in, where applicable to that Party, the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, the International Covenant on Civil and Political Rights, and other obligations under international law. 2. Each Party shall take such measures as may be necessary to improve and develop the co-operation among national authorities with a view to preventing terrorist offences and their negative effects by, inter alia: a. exchanging information; b. improving the physical protection of persons and facilities; c. enhancing training and coordination plans for civil emergencies. 3. Each Party shall promote tolerance by encouraging inter-religious and cross-cultural dialogue involving, where appropriate, non-governmental organisations and other elements of civil society with a view to preventing tensions that might contribute to the commission of terrorist offences. 4. Each Party shall endeavour to promote public awareness regarding the existence, causes and gravity of and the threat posed by terrorist offences and the offences set forth in this Convention and consider encouraging the public to provide factual, specific help to its competent authorities that may contribute to preventing terrorist offences and offences set forth in this Convention. Article 4 – International co-operation on prevention Parties shall, as appropriate and with due regard to their capabilities, assist and support each other with a view to enhancing their capacity to prevent the commission of terrorist offences, including through exchange of information and best practices, as well as through training and other joint efforts of a preventive character. Article 5 – Public provocation to commit a terrorist offence 1. For the purposes of this Convention, “public provocation to commit a terrorist offence” means the distribution, or otherwise making available, of a message to the public, with the intent to incite the commission of a terrorist offence, where such conduct, whether or not directly advocating terrorist offences, causes a danger that one or more such offences may be committed. 2. Each Party shall adopt such measures as may be necessary to establish public provocation to commit a terrorist offence, as defined in paragraph 1, when committed unlawfully and intentionally, as a criminal offence under its domestic law. Article 6 – Recruitment for terrorism 1. For the purposes of this Convention, “recruitment for terrorism” means to solicit another person to commit or participate in the commission of a terrorist offence, or to join an association or group, for the purpose of contributing to the commission of one or more terrorist offences by the association or the group. 2. Each Party shall adopt such measures as may be necessary to establish recruitment for terrorism, as defined in paragraph 1, when committed unlawfully and intentionally, as a criminal offence under its domestic law. Article 7 – Training for terrorism 1. For the purposes of this Convention, “training for terrorism” means to provide instruction in the making or use of explosives, firearms or other weapons or noxious or hazardous substances, or in other specific methods or techniques, for the purpose of carrying out or contributing to the commission of a terrorist offence, knowing that the skills provided are intended to be used for this purpose. 2. Each Party shall adopt such measures as may be necessary to establish training for terrorism, as defined in paragraph 1, when committed unlawfully and intentionally, as a criminal offence under its domestic law. Article 8 – Irrelevance of the commission of a terrorist offence For an act to constitute an offence as set forth in Articles 5 to 7 of this Convention, it shall not be necessary that a terrorist offence be actually committed. Article 9 – Ancillary offences 1. Each Party shall adopt such measures as may be necessary to establish as a criminal offence under its domestic law: a. Participating as an accomplice in an offence as set forth in Articles 5 to 7 of this Convention; b. Organising or directing others to commit an offence as set forth in Articles 5 to 7 of this Convention; c. Contributing to the commission of one or more offences as set forth in Articles 5 to 7 of this Convention by a group of persons acting with a common purpose. Such contribution shall be intentional and shall either: i. be made with the aim of furthering the criminal activity or criminal purpose of the group, where such activity or purpose involves the commission of an offence as set forth in Articles 5 to 7 of this Convention; or ii. be made in the knowledge of the intention of the group to commit an offence as set forth in Articles 5 to 7 of this Convention. 2. Each Party shall also adopt such measures as may be necessary to establish as a criminal offence under, and in accordance with, its domestic law the attempt to commit an offence as set forth in Articles 6 and 7 of this Convention. Article 10 – Liability of legal entities 1. Each Party shall adopt such measures as may be necessary, in accordance with its legal principles, to establish the liability of legal entities for participation in the offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention. 2. Subject to the legal principles of the Party, the liability of legal entities may be criminal, civil or administrative. 3. Such liability shall be without prejudice to the criminal liability of the natural persons who have committed the offences. Article 11 – Sanctions and measures 1. Each Party shall adopt such measures as may be necessary to make the offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention punishable by effective, proportionate and dissuasive penalties. 2. Previous final convictions pronounced in foreign States for offences set forth in the present Convention may, to the extent permitted by domestic law, be taken into account for the purpose of determining the sentence in accordance with domestic law. 3. Each Party shall ensure that legal entities held liable in accordance with Article 10 are subject to effective, proportionate and dissuasive criminal or non-criminal sanctions, including monetary sanctions. Article 12 – Conditions and safeguards 1. Each Party shall ensure that the establishment, implementation and application of the criminalisation under Articles 5 to 7 and 9 of this Convention are carried out while respecting human rights obligations, in particular the right to freedom of expression, freedom of association and freedom of religion, as set forth in, where applicable to that Party, the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, the International Covenant on Civil and Political Rights, and other obligations under international law. 2. The establishment, implementation and application of the criminalisation under Articles 5 to 7 and 9 of this Convention should furthermore be subject to the principle of proportionality, with respect to the legitimate aims pursued and to their necessity in a democratic society, and should exclude any form of arbitrariness or discriminatory or racist treatment. Article 13 – Protection, compensation and support for victims of terrorism Each Party shall adopt such measures as may be necessary to protect and support the victims of terrorism that has been committed within its own territory. These measures may include, through the appropriate national schemes and subject to domestic legislation, inter alia, financial assistance and compensation for victims of terrorism and their close family members. Article 14 – Jurisdiction 1. Each Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in this Convention: a. when the offence is committed in the territory of that Party; b. when the offence is committed on board a ship flying the flag of that Party, or on board an aircraft registered under the laws of that Party; c. when the offence is committed by a national of that Party. 2. Each Party may also establish its jurisdiction over the offences set forth in this Convention: a. when the offence was directed towards or resulted in the carrying out of an offence referred to in Article 1 of this Convention, in the territory of or against a national of that Party; b. when the offence was directed towards or resulted in the carrying out of an offence referred to in Article 1 of this Convention, against a State or government facility of that Party abroad, including diplomatic or consular premises of that Party; c. when the offence was directed towards or resulted in an offence referred to in Article 1 of this Convention, committed in an attempt to compel that Party to do or abstain from doing any act; d. when the offence is committed by a stateless person who has his or her habitual residence in the territory of that Party; e. when the offence is committed on board an aircraft which is operated by the Government of that Party. 3. Each Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in this Convention in the case where the alleged offender is present in its territory and it does not extradite him or her to a Party whose jurisdiction is based on a rule of jurisdiction existing equally in the law of the requested Party. 4. This Convention does not exclude any criminal jurisdiction exercised in accordance with national law. 5. When more than one Party claims jurisdiction over an alleged offence set forth in this Convention, the Parties involved shall, where appropriate, consult with a view to determining the most appropriate jurisdiction for prosecution. Article 15 – Duty to investigate 1. Upon receiving information that a person who has committed or who is alleged to have committed an offence set forth in this Convention may be present in its territory, the Party concerned shall take such measures as may be necessary under its domestic law to investigate the facts contained in the information. 2. Upon being satisfied that the circumstances so warrant, the Party in whose territory the offender or alleged offender is present shall take the appropriate measures under its domestic law so as to ensure that person’s presence for the purpose of prosecution or extradition. 3. Any person in respect of whom the measures referred to in paragraph 2 are being taken shall be entitled to: a. communicate without delay with the nearest appropriate representative of the State of which that person is a national or which is otherwise entitled to protect that person’s rights or, if that person is a stateless person, the State in the territory of which that person habitually resides; b. be visited by a representative of that State; c. be informed of that person’s rights under subparagraphs a. and b. 4. The rights referred to in paragraph 3 shall be exercised in conformity with the laws and regulations of the Party in the territory of which the offender or alleged offender is present, subject to the provision that the said laws and regulations must enable full effect to be given to the purposes for which the rights accorded under paragraph 3 are intended. 5. The provisions of paragraphs 3 and 4 shall be without prejudice to the right of any Party having a claim of jurisdiction in accordance with Article 14, paragraphs 1.c and 2.d to invite the International Committee of the Red Cross to communicate with and visit the alleged offender. Article 16 – Non application of the Convention This Convention shall not apply where any of the offences established in accordance with Articles 5 to 7 and 9 is committed within a single State, the alleged offender is a national of that State and is present in the territory of that State, and no other State has a basis under Article 14, paragraph 1 or 2 of this Convention, to exercise jurisdiction, it being understood that the provisions of Articles 17 and 20 to 22 of this Convention shall, as appropriate, apply in those cases. Article 17 – International co-operation in criminal matters 1. Parties shall afford one another the greatest measure of assistance in connection with criminal investigations or criminal or extradition proceedings in respect of the offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention, including assistance in obtaining evidence in their possession necessary for the proceedings. 2. Parties shall carry out their obligations under paragraph 1 in conformity with any treaties or other agreements on mutual legal assistance that may exist between them. In the absence of such treaties or agreements, Parties shall afford one another assistance in accordance with their domestic law. 3. Parties shall co-operate with each other to the fullest extent possible under relevant law, treaties, agreements and arrangements of the requested Party with respect to criminal investigations or proceedings in relation to the offences for which a legal entity may be held liable in accordance with Article 10 of this Convention in the requesting Party. 4. Each Party may give consideration to establishing additional mechanisms to share with other Parties information or evidence needed to establish criminal, civil or administrative liability pursuant to Article 10. Article 18 – Extradite or prosecute 1. The Party in the territory of which the alleged offender is present shall, when it has jurisdiction in accordance with Article 14, if it does not extradite that person, be obliged, without exception whatsoever and whether or not the offence was committed in its territory, to submit the case without undue delay to its competent authorities for the purpose of prosecution, through proceedings in accordance with the laws of that Party. Those authorities shall take their decision in the same manner as in the case of any other offence of a serious nature under the law of that Party. 2. Whenever a Party is permitted under its domestic law to extradite or otherwise surrender one of its nationals only upon the condition that the person will be returned to that Party to serve the sentence imposed as a result of the trial or proceeding for which the extradition or surrender of the person was sought, and this Party and the Party seeking the extradition of the person agree with this option and other terms they may deem appropriate, such a conditional extradition or surrender shall be sufficient to discharge the obligation set forth in paragraph 1. Article 19 – Extradition 1. The offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention shall be deemed to be included as extraditable offences in any extradition treaty existing between any of the Parties before the entry into force of this Convention. Parties undertake to include such offences as extraditable offences in every extradition treaty to be subsequently concluded between them. 2. When a Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another Party with which it has no extradition treaty, the requested Party may, if it so decides, consider this Convention as a legal basis for extradition in respect of the offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention. Extradition shall be subject to the other conditions provided by the law of the requested Party. 3. Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognise the offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention as extraditable offences between themselves, subject to the conditions provided by the law of the requested Party. 4. Where necessary, the offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention shall be treated, for the purposes of extradition between Parties, as if they had been committed not only in the place in which they occurred but also in the territory of the Parties that have established jurisdiction in accordance with Article 14. 5. The provisions of all extradition treaties and agreements concluded between Parties in respect of offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention shall be deemed to be modified as between Parties to the extent that they are incompatible with this Convention. Article 20 – Exclusion of the political exception clause 1. None of the offences referred to in Articles 5 to 7 and 9 of this Convention, shall be regarded, for the purposes of extradition or mutual legal assistance, as a political offence, an offence connected with a political offence, or as an offence inspired by political motives. Accordingly, a request for extradition or for mutual legal assistance based on such an offence may not be refused on the sole ground that it concerns a political offence or an offence connected with a political offence or an offence inspired by political motives. 2. Without prejudice to the application of Articles 19 to 23 of the Vienna Convention on the Law of Treaties of 23 May 1969 to the other Articles of this Convention, any State or the European Community may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession of the Convention, declare that it reserves the right to not apply paragraph 1 of this Article as far as extradition in respect of an offence set forth in this Convention is concerned. The Party undertakes to apply this reservation on a case-by-case basis, through a duly reasoned decision. 3. Any Party may wholly or partly withdraw a reservation it has made in accordance with paragraph 2 by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe which shall become effective as from the date of its receipt. 4. A Party which has made a reservation in accordance with paragraph 2 of this Article may not claim the application of paragraph 1 of this Article by any other Party; it may, however, if its reservation is partial or conditional, claim the application of this Article in so far as it has itself accepted it. 5. The reservation shall be valid for a period of three years from the day of the entry into force of this Convention in respect of the Party concerned. However, such reservation may be renewed for periods of the same duration. 6. Twelve months before the date of expiry of the reservation, the Secretary General of the Council of Europe shall give notice of that expiry to the Party concerned. No later than three months before expiry, the Party shall notify the Secretary General of the Council of Europe that it is upholding, amending or withdrawing its reservation. Where a Party notifies the Secretary General of the Council of Europe that it is upholding its reservation, it shall provide an explanation of the grounds justifying its continuance. In the absence of notification by the Party concerned, the Secretary General of the Council of Europe shall inform that Party that its reservation is considered to have been extended automatically for a period of six months. Failure by the Party concerned to notify its intention to uphold or modify its reservation before the expiry of that period shall cause the reservation to lapse. 7. Where a Party does not extradite a person in application of this reservation, after receiving an extradition request from another Party, it shall submit the case, without exception whatsoever and without undue delay, to its competent authorities for the purpose of prosecution, unless the requesting Party and the requested Party agree otherwise. The competent authorities, for the purpose of prosecution in the requested Party, shall take their decision in the same manner as in the case of any offence of a grave nature under the law of that Party. The requested Party shall communicate, without undue delay, the final outcome of the proceedings to the requesting Party and to the Secretary General of the Council of Europe, who shall forward it to the Consultation of the Parties provided for in Article 30. 8. The decision to refuse the extradition request on the basis of this reservation shall be forwarded promptly to the requesting Party. If within a reasonable time no judicial decision on the merits has been taken in the requested Party according to paragraph 7, the requesting Party may communicate this fact to the Secretary General of the Council of Europe, who shall submit the matter to the Consultation of the Parties provided for in Article 30. This Consultation shall consider the matter and issue an opinion on the conformity of the refusal with the Convention and shall submit it to the Committee of Ministers for the purpose of issuing a declaration thereon. When performing its functions under this paragraph, the Committee of Ministers shall meet in its composition restricted to the States Parties. Article 21 – Discrimination clause 1. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite or to afford mutual legal assistance, if the requested Party has substantial grounds for believing that the request for extradition for offences set forth in Articles 5 to 7 and 9 or for mutual legal assistance with respect to such offences has been made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person’s race, religion, nationality, ethnic origin or political opinion or that compliance with the request would cause prejudice to that person’s position for any of these reasons. 2. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite if the person who is the subject of the extradition request risks being exposed to torture or to inhuman or degrading treatment or punishment. 3. Nothing in this Convention shall be interpreted either as imposing an obligation to extradite if the person who is the subject of the extradition request risks being exposed to the death penalty or, where the law of the requested Party does not allow for life imprisonment, to life imprisonment without the possibility of parole, unless under applicable extradition treaties the requested Party is under the obligation to extradite if the requesting Party gives such assurance as the requested Party considers sufficient that the death penalty will not be imposed or, where imposed, will not be carried out, or that the person concerned will not be subject to life imprisonment without the possibility of parole. Article 22 – Spontaneous information 1. Without prejudice to their own investigations or proceedings, the competent authorities of a Party may, without prior request, forward to the competent authorities of another Party information obtained within the framework of their own investigations, when they consider that the disclosure of such information might assist the Party receiving the information in initiating or carrying out investigations or proceedings, or might lead to a request by that Party under this Convention. 2. The Party providing the information may, pursuant to its national law, impose conditions on the use of such information by the Party receiving the information. 3. The Party receiving the information shall be bound by those conditions. 4. However, any Party may, at any time, by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that it reserves the right not to be bound by the conditions imposed by the Party providing the information under paragraph 2 above, unless it receives prior notice of the nature of the information to be provided and agrees to its transmission. Article 23 – Signature and entry into force 1. This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe, the European Community and by non-member States which have participated in its elaboration. 2. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe. 3. This Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which six Signatories, including at least four member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of paragraph 2. 4. In respect of any Signatory which subsequently expresses its consent to be bound by it, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of the expression of its consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of paragraph 2. Article 24 – Accession to the Convention 1. After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe, after consulting with and obtaining the unanimous consent of the Parties to the Convention, may invite any State which is not a member of the Council of Europe and which has not participated in its elaboration to accede to this convention. The decision shall be taken by the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe and by the unanimous vote of the representatives of the Parties entitled to sit on the Committee of Ministers. 2. In respect of any State acceding to the convention under paragraph 1 above, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe. Article 25 – Territorial application 1. Any State or the European Community may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply. 2. Any Party may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other territory specified in the declaration. In respect of such territory the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of the declaration by the Secretary General. 3. Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in such declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. The withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such notification by the Secretary General. Article 26 – Effects of the Convention 1. The present Convention supplements applicable multilateral or bilateral treaties or agreements between the Parties, including the provisions of the following Council of Europe treaties: – European Convention on Extradition, opened for signature, in Paris, on 13 December 1957 (ETS No. 24); – European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters, opened for signature, in Strasbourg, on 20 April 1959 (ETS No. 30); – European Convention on the Suppression of Terrorism, opened for signature, in Strasbourg, on 27 January 1977 (ETS No. 90); – Additional Protocol to the European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters, opened for signature in Strasbourg on 17 March 1978 (ETS No. 99); – Second Additional Protocol to the European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters, opened for signature in Strasbourg on 8 November 2001 (ETS No. 182); – Protocol amending the European Convention on the Suppression of Terrorism, opened for signature in Strasbourg on 15 May 2003 (ETS No. 190). 2. If two or more Parties have already concluded an agreement or treaty on the matters dealt with in this Convention or have otherwise established their relations on such matters, or should they in future do so, they shall also be entitled to apply that agreement or treaty or to regulate those relations accordingly. However, where Parties establish their relations in respect of the matters dealt with in the present Convention other than as regulated therein, they shall do so in a manner that is not inconsistent with the Convention’s objectives and principles. 3. Parties which are members of the European Union shall, in their mutual relations, apply Community and European Union rules in so far as there are Community or European Union rules governing the particular subject concerned and applicable to the specific case, without prejudice to the object and purpose of the present Convention and without prejudice to its full application with other Parties. 4. Nothing in this Convention shall affect other rights, obligations and responsibilities of a Party and individuals under international law, including international humanitarian law. 5. The activities of armed forces during an armed conflict, as those terms are understood under international humanitarian law, which are governed by that law, are not governed by this Convention, and the activities undertaken by military forces of a Party in the exercise of their official duties, inasmuch as they are governed by other rules of international law, are not governed by this Convention. Article 27 – Amendments to the Convention 1. Amendments to this Convention may be proposed by any Party, the Committee of Ministers of the Council of Europe or the Consultation of the Parties. 2. Any proposal for amendment shall be communicated by the Secretary General of the Council of Europe to the Parties. 3. Moreover, any amendment proposed by a Party or the Committee of Ministers shall be communicated to the Consultation of the Parties, which shall submit to the Committee of Ministers its opinion on the proposed amendment. 4. The Committee of Ministers shall consider the proposed amendment and any opinion submitted by the Consultation of the Parties and may approve the amendment. 5. The text of any amendment approved by the Committee of Ministers in accordance with paragraph 4 shall be forwarded to the Parties for acceptance. 6. Any amendment approved in accordance with paragraph 4 shall come into force on the thirtieth day after all Parties have informed the Secretary General of their acceptance thereof. Article 28 – Revision of the Appendix 1. In order to update the list of treaties in the Appendix, amendments may be proposed by any Party or by the Committee of Ministers. These proposals for amendment shall only concern universal treaties concluded within the United Nations system dealing specifically with international terrorism and having entered into force. They shall be communicated by the Secretary General of the Council of Europe to the Parties. 2. After having consulted the non-member Parties, the Committee of Ministers may adopt a proposed amendment by the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe. The amendment shall enter into force following the expiry of a period of one year after the date on which it has been forwarded to the Parties. During this period, any Party may notify the Secretary General of the Council of Europe of any objection to the entry into force of the amendment in respect of that Party. 3. If one third of the Parties notifies the Secretary General of the Council of Europe of an objection to the entry into force of the amendment, the amendment shall not enter into force. 4. If less than one third of the Parties notifies an objection, the amendment shall enter into force for those Parties which have not notified an objection. 5. Once an amendment has entered into force in accordance with paragraph 2 and a Party has notified an objection to it, this amendment shall come into force in respect of the Party concerned on the first day of the month following the date on which it notifies the Secretary General of the Council of Europe of its acceptance. Article 29 – Settlement of disputes In the event of a dispute between Parties as to the interpretation or application of this Convention, they shall seek a settlement of the dispute through negotiation or any other peaceful means of their choice, including submission of the dispute to an arbitral tribunal whose decisions shall be binding upon the Parties to the dispute, or to the International Court of Justice, as agreed upon by the Parties concerned. Article 30 – Consultation of the Parties 1. The Parties shall consult periodically with a view to: a. making proposals to facilitate or improve the effective use and implementation of this Convention, including the identification of any problems and the effects of any declaration made under this Convention; b. formulating its opinion on the conformity of a refusal to extradite which is referred to them in accordance with Article 20, paragraph 8; c. making proposals for the amendment of this Convention in accordance with Article 27; d. formulating their opinion on any proposal for the amendment of this Convention which is referred to them in accordance with Article 27, paragraph 3; e. expressing an opinion on any question concerning the application of this Convention and facilitating the exchange of information on significant legal, policy or technological developments. 2. The Consultation of the Parties shall be convened by the Secretary General of the Council of Europe whenever he finds it necessary and in any case when a majority of the Parties or the Committee of Ministers request its convocation. 3. The Parties shall be assisted by the Secretariat of the Council of Europe in carrying out their functions pursuant to this Article. Article 31 – Denunciation 1. Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. 2. Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of the notification by the Secretary General. Article 32 – Notification The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council of Europe, the European Community, the non-member States which have participated in the elaboration of this Convention as well as any State which has acceded to, or has been invited to accede to, this Convention of: a. any signature; b. the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession; c. any date of entry into force of this Convention in accordance with Article 23; d. any declaration made under Article 1, paragraph 2, 22, paragraph 4, and 25; e. any other act, notification or communication relating to this Convention. In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention. Done at Warsaw, this 16th day of May 2005, in English and in French, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to each member State of the Council of Europe, to the European Community, to the non-member States which have participated in the elaboration of this Convention, and to any State invited to accede to it. APPENDIX 1. Convention for the Suppression of Unlawful Seizure of Aircraft, signed at The Hague on 16 December 1970; 2. Convention for the Suppression of Unlawful Acts Against the Safety of Civil Aviation, concluded at Montreal on 23 September 1971; 3. Convention on the Prevention and Punishment of Crimes Against Internationally Protected Persons, Including Diplomatic Agents, adopted in New York on 14 December 1973; 4. International Convention Against the Taking of Hostages, adopted in New York on 17 December 1979; 5. Convention on the Physical Protection of Nuclear Material, adopted in Vienna on 3 March 1980; 6. Protocol for the Suppression of Unlawful Acts of Violence at Airports Serving International Civil Aviation, done at Montreal on 24 February 1988; 7. Convention for the Suppression of Unlawful Acts Against the Safety of Maritime Navigation, done at Rome on 10 March 1988; 8. Protocol for the Suppression of Unlawful Acts Against the Safety of Fixed Platforms Located on the Continental Shelf, done at Rome on 10 March 1988; 9. International Convention for the Suppression of Terrorist Bombings, adopted in New York on 15 December 1997; 10. International Convention for the Suppression of the Financing of Terrorism, adopted in New York on 9 December 1999.