Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-1-09 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. märtsi 2009. a kohtumäärus I. A. vara arestimises Euroopa arestimismääruse alusel — RT III, 11, 76

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-1-09 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 2. märts 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kohtuasi I. A. vara arestimine Euroopa arestimismääruse alusel Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-12960 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Helga Aadamsoo, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 28. jaanuar 2009, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta läbi vaatamata riigiprokuröri määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a määruse peale Euroopa arestimismääruse alusel I. A. vara arestimata jätmise kohta. Asjaolud ja menetluse käik 1. 25. septembril 2008. a määras Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohus täiendavalt Eesti Vabariigi kodaniku U. L-i vara arestimisele 112 000 euro, s.o 1 752 419,2 krooni suuruses summas. Sama kohus oli juba varasemalt määranud U. L-i vara arestimisele 452 000 euro, s.o 7 072 263,2 krooni suuruses summas. U. L-i kahtlustatakse täiendavalt ligikaudu 14 kg amfetamiini Soome toimetamises ja müümises ajavahemikus 12. oktoober 2007 – 6. november 2007, mis on kvalifitseeritav Soome Vabariigi karistusseadustiku 50. ptk § 2 järgi. U. L-i tegevus on Eestis kvalifitseeritav KarS § 184 lg 21 p 1 järgi. Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu määruse alusel on U. L. 11. juulil 2008 vahistatud. 2. 2. oktoobril 2008 saabus Riigiprokuratuuri Soome Vabariigi Espoo esimese astme kohtu abistamistaotlus Euroopa määruse vara arestimise ja tõendi hoiulevõtmise kohta (edaspidi Euroopa arestimismäärus) täitmiseks. Euroopa arestimismäärus on koostatud Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus lisas toodud vormi kohaselt ja sellega taotletakse muuhulgas I. A. mootorpaadi ja ATV arestimist. Euroopa arestimismääruse kohaselt saab I. A. määruses nimetatud vara käsitleda U. L-i varana. Taotluse kohaselt on vara arestimise eesmärk selle säilitamine Eestis edaspidise konfiskeerimise tagamiseks. Riigiprokuratuuri prokuröri abi esitas 3. oktoobril 2008 maakohtule taotluse arestida kolmanda isiku I. A. vara. 3. Harju Maakohtu 3. oktoobri 2008. a määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks I. A-le kuuluv mootorpaat ja ATV. Kohus leidis, et esitatud taotlus tuleb rahuldada arestimise taotluses toodud motiividel ning Euroopa arestimismäärus ei ole menetluses teiste meetmetega tagatud. Ka puuduvad KrMS §-s 5083 nimetatud Euroopa arestimismääruse täitmist välistavad ja piiravad asjaolud. 4. Maakohtu määruse peale esitas ringkonnakohtule määruskaebuse kolmanda isiku I. A. esindaja vandeadvokaat Mart Missik, kes palus maakohtu määruse tühistada. Esindaja arvates ei ole määrus seaduslik. Soome kohtu poolt on määratud arestimisele U. L-i vara. Väidetavalt pani U. L. 2007. a lõpus Soomes toime narkokuriteo. Vara, mille arestimist taotleti, on I. A. poolt omandatud aga varem. Täiesti meelevaldne on käsitleda I. A-le omandiõiguse alusel kuuluvat vara U. L-i varana. KrMS §-s 5081 ei näe ette võimalust arestida kolmandale isikule kuuluvat vara. Esindaja leidis, et vaatamata Euroopa arestimismääruse olemasolule peab Eesti Vabariik kaitsma oma kodanikke ning nende varalisi õigusi ja vajadusel pidanuks esimese astme kohus nõudma täiendavat informatsiooni. Esindaja hinnangul ei ole Euroopa arestimismäärus dokument, mille analüüsiks puudub Eesti kohtuvõimul pädevus ja vajadus. Samuti märkis esindaja, et maakohus viitas küll KrMS § 142 lg-le 1, kuid ei konkretiseerinud, miks rakendatakse seda sätet antud juhul. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja rahuldati I. A. esindaja määruskaebus. 5.1. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitaja arusaamaga, et Euroopa arestimismääruse alusel ja KrMS § 5081 mõtte kohaselt ei saa arestida kolmandale isikule (st mitte vahetult süüteo toimepanijale) kuuluvat vara. 5.2. Täitva riigi kohtu pädevuse kohta kontrollida Euroopa arestimismääruse aluseks olevaid asjaolusid, märkis ringkonnakohus, et riigil on küll õigus piirata isiku põhiõigusi, kuid üksikisikul on samas ka põhiseaduslik õigus nimetatud toiminguid vaidlustada ning sellega korrespondeeruv õigus kohasele ning efektiivsele kaitsele. Nimetatud õiguste kaitse on sätestatud konkreetse menetluskorra näol KrMS-is, kus on sätestatud ka teatud põhiõiguse piirangu eeldused. Riigil on küll voli piirata isiku põhiõigusi, kuid samal ajal peab see voli olema ka kontrollitav ning kaitseõiguse kaudu piiratud. Kontrolli Eesti Vabariigi territooriumil teostatavate menetlustoimingute üle teostab Eesti Vabariigi kohus ja seda sõltumata asjaolust, kas arestimismäärus iseenesest on vaidlustatav või mitte. 5.3. Piiriülese koostöö korral on täitva riigi teadmine kriminaalmenetlusse puutuvatest asjaoludest piiratud. Seejuures ei või täitva riigi ametiasutus siiski kujuneda pelgalt taotleva riigi ametiasutuse käepikenduseks, kes pimesi täidab taotleva riigi nõudmisi, ja asjaolude ilmnemisel, mis võivad ilmselgelt kahjustada täitva riigi kodaniku õigusi, jätta õiguste rikkumisele reageerimata. Kuna Eestile esitatud Euroopa arestimismääruse alusel arestitakse vara Eesti Vabariigi nimel, peab kohtukoosseisul kujunema veendumus, et niisugune õiguste piiramine on mõistlik, vältimatu ja rajaneb põhjendatud kahtlusel. Seda ei saa kohus teha vaid kellelgi teisel kujunenud veendumusele tuginedes. Pole õige arestida taotleva riigi nõudmisel isiku vara, mida siseriikliku menetluse korral kohus ilmselgelt arestida ei saa. Ringkonnakohtu arvates tuleb Euroopa arestimismääruse täitmisel lähtuda vara arestimise üldistest põhimõtetest. Seetõttu asus ringkonnakohus seisukohale, et Euroopa arestimismääruse taotluse lahendamisel ei ole selle tagasilükkamise aluseks üksnes KrMS §-s 5083 sätestatu. 5.4. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul igasugused alused I. A. vara arestimiseks. Samuti puudub alus arvata, et I. A. vara võiks olla kuidagigi seotud U. L-i poolt teises riigis toime pandud kuriteo või sellest saadud tuluga, sest see on omandatud enne väidetava kuriteo toimepanemist. Neil asjaoludel oleks siseriikliku menetluse läbiviimise korral I. A. vara arestimine ilmselgelt välistatud. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 6. Riigiprokurör Helga Aadamsoo esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist, märkides järgmist. 6.1. Eestile esitatud Euroopa arestimismäärus vastab Nõukogu raamotsuse 2003/577/SJK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (edaspidi raamotsus) nõuetele, mida korratakse ka KrMS § 5081 lg-s 4. Kuna raamotsuse art 5 kohaselt kohustuvad liikmesriigid ilma täiendavate formaalsusteta arestimismäärust tunnustama, kui ei esine raamotsuse art-dest 7 või 8 (vastavalt KrMS §-de 5083 ja 5089) nähtuvaid mittetunnustamise või edasilükkamise asjaolusid, ja kuna sellised mittetunnustamise või edasilükkamise asjaolusid käesoleval juhul ei esine, siis on ringkonnakohtu määrus ebaseaduslik. KrMS § 50810 lg 2 kohaselt ei saa Eestile esitatud Euroopa arestimismäärust ja selle aluseks olevat taotleva riigi pädeva õigusasutuse otsustust Eesti kohtus vaidlustada. Sellekohane sisuline vaidlus saab toimuda üksnes taotleva riigi kohtus. Praegusel juhul on I. A. esindaja ringkonnakohtus vaidlustanud aga just arestimismääruse sisulised asjaolud. Seoses ringkonnakohtu seisukohaga, nagu jääks arusaamatuks, kuidas saab I. A-le kuuluv sõiduk olla seotud kuriteoga, mille teine isik pani toime sõiduki omandamisest hilisemal ajal, märkis prokurör, et KarS § 832 sätete kohaselt saab narkokuriteo korral kohaldada vara laiendatud konfiskeerimist, st konfiskeerida ka kolmanda isiku vara, mis on omandatud kuni viis aastat enne kuriteo toimepanemist. 6.2. Määruskaebuses leitakse, et kuigi vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2008. a määrus ei ole KrMS § 385 lg 6 sätetest nähtuvalt vaidlustatav, tuleb Riigikohtul esitatud määruskaebus siiski menetlusse võtta. Seda põhjusel, et ringkonnakohus on nimetatud määruse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kaasa toonud ebaseadusliku määruse tegemise. Samuti oleks Riigikohtu seisukoht antud asjas vajalik kohtupraktika ühetaolisuse seisukohalt. 7. I. A. esindaja vandeadvokaat Mart Missik esitas enda seisukoha riigiprokuröri määruskaebuse kohta, märkides, et selles toodud asjaolud ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Esindaja märgib, et vara laiendatud konfiskeerimist käsitlev seadusemuudatus jõustus alles 23. mail 2008, s.o pärast U. L-ile süüksarvatavate kuritegude toimepanemist. Seega ei võimaldanud teo toimepanemise ajal kehtinud seadus rakendada konfiskeerimist kolmanda isiku vara suhtes, mis oli omandatud enne kuriteo toimepanemist, ja I. A-le kuuluvat vara ei saa konfiskeerida. Kolleegiumi seisukoht 8. Riigiprokurör esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele, millega lahendati I. A. esindaja määruskaebus maakohtu määruse peale. Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Seega puudub Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata. 9. Kriminaalkolleegium peab aga ühetaolise õiguspraktika kujundamise seisukohast vajalikuks obiter dictum korras selgitada järgmist. 9.1. Euroopa Liidu kriminaalõigusalase koostöö üheks aluspõhimõtteks on kriminaalasjades tehtavate nii lõplike kui ka menetluslike kohtulahendite vastastikust tunnustamine. Selle põhimõtete üheks väljundiks on Euroopa Nõukogu 22. juuli 2003. a raamotsus vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. Ka Euroopa arestimismääruse raamotsuses kajastatud meetmed on Euroopa Liidu liikmesriikides rakendatavad pidades silmas vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Raamotsuse preambula p 4 kohaselt rajaneb liikmesriikidevaheline koostöö vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja kohtulahendite viivitamatul täitmisel. Sellest järeldub, et teise liikmesriigi pädevate õigusasutuste otsustusi tuleb käsitada sarnaselt riigisiseste õigusasutuste vastavate otsustustega. Eelnevast tuleneb samuti, et teise liikmesriigi õigusasutuse otsustust ei või jätta täitmata üksnes põhjusel, et isikul ei ole võimalik selle osas esitada riigisisesele õigusasutusele enda vastuväiteid. Raamotsuse art 5 kohaselt tuleb Euroopa arestimistaotlus täita ilma lisaformaalsusteta ja viivitamata samade reeglite järgi kui samasisuline siseriiklik menetlusotsus. Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus on Euroopa Liidu lepingu art 34 lg 2 p b kohaselt õigusallikas, mis on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada. Seega on oluline tähele panna, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades määrata, kuidas täpselt raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus vastama raamotsuses sätestatule. Raamotsuse art 14 lg 1 kohaselt kohustusid liikmesriigid selle dokumendi sätete järgimiseks vajalikud meetmed kasutusele võtma 2. augustiks 2005. Eesti viis asjakohased muudatused KrMS-i sisse riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusega (RT I 2008, 19, 132), mis jõustus 23. mail 2008. Nimetatud seadusega täiendati KrMS 19. ptk-d 9. jaoga – vara arestimine ja tõendi hoiulevõtmine Euroopa Liidu liikmesriigis, mis kehtestas raamotsuses kajastatud põhimõtted ka Eestis. 9.2. KrMS § 5081 lg 2 sätete kohaselt võib arestida või hoiule võtta järgmist kriminaalasjaga seotud vara: kuriteoga saadud vara või kuriteoga saadud vara väärtusele vastav vara; kuriteo toimepanemise vahend; kuriteo vahetu objekt; asitõend, dokument või teabesalvestis, mis on kriminaalmenetluses kasutatav tõendina. Eeltoodust nähtuvalt ei ole arestimise või hoiulevõtmise seisukohast oluline mitte arestitava või hoiule võetava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Seega saab Euroopa arestimismääruse alusel arestida või hoiule võtta ka kolmandatele isikutele kuuluvat, kuid ülaltoodud loeteluga hõlmatud vara. Selles olukorras on eriti oluline tagada riigisiseselt kolmandate isikute õiguste kaitse. Kolmandate isikute õiguste efektiivse tagamise vältimatu eeldus on, et esitatud Euroopa arestimismäärusest nähtub teavet ka selle kohta, kuidas on kolmandate isikute vara kriminaalmenetlusega seotud, samuti, kuidas tagatakse nende õiguste kaitse taotlevas riigis. 9.3. Kuigi Euroopa arstimismääruse art-st 5 nähtuva üldise põhimõtte kohaselt täidetakse arestimismäärus ilma lisaformaalsusteta ja viivitamata, on sellest reeglist siiski olemas erandid olukorras, kus esitatud teabe põhjal jääb selgusetuks vara seos konkreetse kriminaalmenetlusega ning isikute võimalus enda riivatud õiguste kaitseks. Nimelt näeb KrMS § 5083 lg 1 ette arestimismääruse täitmist välistavad ja piiravad asjaolud. Seejuures sätestatakse KrMS § 5083 lg 1 p-s 4, et Euroopa arestimismääruse täitmine ei ole lubatud kui arestimismäärus ei ole esitatud käesoleva seadustiku § 5081 lõikes 3 sätestatud vormi kasutades, see on puudulik, ei vasta selle aluseks olevale taotleva riigi pädeva õigusasutuse määrusele või arestimismäärusele ei ole lisatud selle aluseks olevat taotleva riigi pädeva õigusasutuse määrust või selle koopiat. Kui Euroopa arestimismäärusega taotletakse kolmandale isikule kuuluva vara arestimist või hoiulevõtmist ja arestimismäärusest ei nähtu, kuidas on määruses kirjeldatud vara seotud kriminaalmenetlusega või kuidas saab puudutatud kolmas isik taotleva riigi õiguse kohaselt kaitsta enda õigusi arestitud või hoiulevõetud varale, on see hinnatav Euroopa arestimismääruse puudusena KrMS § 5083 lg 1 p 4 mõttes, mis ei võimalda määruse täitmist viivitamatult ja lisateavet nõudmata. KrMS § 5083 lg 4 kohaselt võib Riigiprokuratuur sama paragrahvi lg 1 p-s 4 sätestatud juhul määrata taotleva riigi pädevale õigusasutusele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Siit nähtub, et saades Euroopa arestimismääruse on Riigiprokuratuuri ülesanne muu hulgas välja selgitada, kas esineb taotluse täitmist takistavaid asjaolusid, mis on lisateabe esitamisega kõrvaldatavad. Käsitletaval juhul on Riigiprokuratuur selle ülesande täitmata jätnud. Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG Priit PIKAMÄE