Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-84-08 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2009. a kohtuotsus J. F. väärteoasjas ühistranspordiseaduse § 54² lg 1 järgi — RT III, 2009, 9, 59

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-84-08 Otsuse kuupäev 27. veebruar 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi J. F. väärteoasi ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-07-6702 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ida Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 28. jaanuar 2009 Istungil osalenud isikud Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna vanemkomissar Jüri Teslenko Resolutsioon 1. Tühistada Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsus J. F. väärteoasjas ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks. 2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Väärteoprotokollis kirjeldatu kohaselt juhtis J. F. 4. oktoobril 2007. a kell 7:40 Ida-Viru Maakonnas Tallinn-Narva maantee x kilomeetril takso tunnustega mootorsõidukit ja teostas tellimusel reisijate vedu. J. F. rikkus sellega majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määrusega nr 141 kinnitatud sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja (edaspidi Eeskiri) § 11 lg 5, mis keelab sõitjate juhuveol kasutada takso tunnustega sõidukit. Rikkumine kvalifitseeriti ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 542 lg 1 järgi ja Ida Politseiprefektuuri 11. novembri 2007. a otsusega karistati J. F. rahatrahviga 200 trahviühikut (12 000 krooni) selle eest, et ta teostas 4. oktoobril 2007. a tasulist sõitjatevedu juhuveo korras, kasutades sõidukil takso tunnuseid (TAKSO-kirjega plafoon, hinnakiri parempoolsel tagaukse aknal). 2. J. F. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja eitas ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, kinnitades, et ta vedas reisijaid tellijaga sõlmitud lepingu alusel. 3. Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsusega tühistati Ida Politseiprefektuuri 11. novembri 2007. a otsus ja väärteomenetlus lõpetati. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1 Maakohtu otsus on põhistamata. Sellest ei selgu, milliseid ütlusi ja muid tõendeid kohus hindas. Maakohus on alusetult lugenud ebausaldusväärseks tunnistaja P. M-i ütlused. Samas on maakohus jätnud hindamata teiste tunnistajate ütlused. 4.2 Maakohus on kogutud tõendite pinnalt teinud ebaõiged järeldused. Nii väärteoprotokollis kui ka -otsuses on märgitud, et menetlusalune isik rikkus Eeskirja § 11 lg 5, mis keelab sõitjate juhuveol takso tunnustega sõidukite kasutamise, ja tema tegevus on kvalifitseeritud ÜTS § 542 lg 1 järgi. Seega on isiku tegu konkreetselt kirjeldatud ja täpselt kvalifitseeritud. 4.3. Maakohus ei ole lahendanud väärteoasja täies ulatuses. Ei ole hinnatud, millist transporditeenust menetlusalune isik osutas. Seega ei ole ka selge, millisele transporditeenuse osutamise vormile on kohus oma juriidilise hinnangu andnud. Maakohus on jätnud selgitamata, kuidas tulnuks toime pandud tegu väärteoprotokollis kirjeldada. 5. Riigikohtu istungil jäi kassaator oma kaebuse juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kolleegiumi seisukoht 6. Riigikohus on korduvalt selgitatud, et maakohus peab väärteomenetluse seadustiku § 123 lg-st 2 tulenevalt arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus käsitada väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena, mille puhul, lähtudes VTMS §-dest 133 ja 134, on eristatavad kohtu kaks toimimisvõimalust. Juhul, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2 kuni 9 loetletud küsimused käsitlemata. Ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2 kuni 7 loetletud küsimused ning edasiselt – sõltuvalt asjaoludest – ka VTMS § 133 p-des 8 või 9 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid väärteoasjades nr 3-1-1-30-05 – RT III 2005, 15, 152; 3-1-1-19-04 – RT III 2004, 11, 134; 3-1-1-49-04 – RT III 2004, 17, 207; 3-1-1-2-05 – RT III 2005, 7, 65; 3-1-1-66-06 – RT III 2006, 35, 296). 7. VTMS § 132 sätestab maakohtu pädevuse kaebuse kohtulikul lahendamisel. Viru Maakohtu otsuse resolutiivosast nähtub, et kohtuvälise menetleja otsus J. F. karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi tühistati ja väärteomenetlus lõpetati. VTMS § 132 p 3 võimaldab maakohtul kohtuvälise menetleja otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada sama seadustiku §-des 29 ja 30 toodud alustel. Milline neist oli J. F. väärteomenetluse lõpetamise aluseks, kohtuotsuse resolutiivosast ei nähtu. Kohus märgib otsuse 2. leheküljel järgmist: «Väärteo kirjelduses ei ole konkreetselt märgitud, mida F. konkreetselt toime pani, ei ole avatud tellimusveo olemust, keda ja kuhu ta vedas, tellimus ei ole kinnitatud kokkuleppega, kui kokkulepe oli olemas. Väärteoprotokollis ei ole väärteo kirjeldust motiveeritud, otsus asjas ei saa olla kohtu poolt vastu võetud F. süüditunnistamiseks väärteos, ettenähtud ÜTS § 542 lg 1 järgi.» Tsiteeritud tekstist võib järeldada, et väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumine tõttu. Menetluse lõpetamine sellel alusel on võimalik vaid siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-75-03 – RT III 2003, 21, 200; 3-1-1-53-06 – RT III 2006, 27, 246; 3-1-1-80-06 – RT III 2006, 36, 304; 3-1-1-38-07 – RT III 2007, 30, 244). VTMS § 87 kohaselt saab isikut karistada vaid sellise teo eest, mida on väärteoprotokollis kirjeldatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-52-08 – RT III 2008, 21, 277 ja 3-1-1-71-07 – RT III 2007, 40, 316 p 7). Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja seda nõuet rikkunud (laiendatud on taksot märgistavaid tunnuseid; teokirjeldusse on lisatud juhuveo mõiste), maakohus ei ole seda rikkumist hinnanud. 8. Kriminaalkolleegium märgib, et ÜTS § 542 lg 1 on blankentse väärteokoosseisuga norm, mille sisustamiseks tuleb pöörduda nende õigusaktide poole, mis kehtestavad selles paragrahvis loetletud veo korraldamisel kehtivad nõuded. Seetõttu saab ÜTS § 542 lg-s 1 kirjeldatud väärteokoosseisu olemasolu või puudumise üle otsustada alles siis, kui eelnevalt on välja selgitatud, kas väärteoprotokollis kirjeldatud teoga on Eeskirja vastavat sätet rikutud või mitte. J. F. väärteoasja arutamisel on maakohus jätnud hindamata, kas väärteoprotokollis kirjeldatud teoga rikuti samas protokollis märgitud Eeskirja § 11 lg 5 või on tegu vaadeldav Eeskirja mõne muu sätte rikkumisena, mis välistaks väärteo kvalifitseerimise ÜTS § 542 lg 1 järgi. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, milliste väärteo koosseisuliste tunnuste puudumise kohus tuvastas. 9. Seega ei nähtu Viru Maakohtu otsusest, millisel õiguslikul alusel J. F. väärteomenetlus lõpetati. Kohtu põhjendused on ebaselged, tõendite sisuline analüüs puudub. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast aga nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-105-03 – RT III 2003, 30, 310; nr 3-1-1-6-06 – RT III 2006, 26, 235, p 6.3 ja nr 3-1-1-8-08 – RT III 2008, 15, 98, p 8). 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06 – RT III 2006, 18, 165, p 14.2). Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. Käesoleva väärteoasja menetlemisel maakohus kohtuvälise menetleja poolt üle kuulatud tunnistajaid kohtusse ei kutsunud, kohtuistungil vaid avaldati nende varem antud ütlused. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-07 – RT III 2007, 43, 346, p 5.1). Kriminaalkolleegium on ka märkinud, et sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsuse täies ulatuses ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks Hannes KIRIS Eerik KERGANDBERG Lea KIVI