Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-88-08 Riigikohtu halduskolleegiumi 21. jaanuari 2009. a kohtuotsus Aleksandr Dorožko kaebuses Tartu Vangla poolt märgukirjale tähtaegselt vastamata jätmise toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks — RT III, 5, 34

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-88-08 Otsuse kuupäev 21. jaanuar 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla poolt märgukirjale tähtaegselt vastamata jätmise toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-885 Menetluse alus Riigikohtus Aleksandr Dorožko kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Aleksandr Dorožko kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2008. a otsus ja Tartu Halduskohtu 20. juuni 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-885. Teha asjas uus otsus, millega Aleksandr Dorožko kaebus rahuldada ning tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, mis seisnes Aleksandr Dorožko 27. veebruari 2008. a märgukirjale tähtaegselt vastamata jätmises. Asjaolud ja menetluse käik 1. Aleksandr Dorožko esitas 15. veebruaril 2008 Tartu Vanglale märgukirja, milles leidis, et Tartu Vangla kodukord, mida kaebaja peab täitma, sisaldab puudusi. Tartu Vangla vastas A. Dorožkole 27. veebruari 2008. a kirjaga nr V1/1271-1, milles tänas teda osutatud märkuste eest Tartu Vangla direktori 30. jaanuari 2008. a käskkirjaga nr 1-3/10 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra võimalike puuduste kohta. A. Dorožko soovis saada sisulist vastust ja esitas 27. märtsil 2008 vaide Justiitsministeeriumile. Tartu Vangla teatas 3. aprilli 2008. a kirjaga nr E5-70 A. Dorožkole, et rahuldab vaide ning koostab temale vastuse märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses sätestatud korras. 2. Aleksandr Dorožko esitas 6. mail 2008 halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tartu Vanglat vastama kaebaja märgukirjale, sest vastustaja ei olnud kaebaja selgitustaotlusele sisulist vastust andnud. Tartu Vangla vastas kaebaja märgukirjale sisuliselt 2. mai 2008. a kirjaga nr V1/1271, mille kaebaja sai kätte 7. mail 2008. A. Dorožko loobus seetõttu kohustamisnõudest, kuid palus tuvastada Tartu Vangla toimingu õigusvastasus seoses kaebaja märgukirjale mittetähtaegse vastamisega. Kaebaja põhjendatud huviks on edaspidi vältida vanglapoolset vastamise tähtaegade rikkumist. 3. Tartu Vangla vastuväidete kohaselt sai vastustaja alles 27. märtsil 2008 esitatud vaidest teada, et kaebaja soovib märgukirjale sisulist vastust. Vaie rahuldati 3. aprillil 2008 ja kaebajale anti teada, et talle koostatakse sisuline vastus märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega (MSVS) kehtestatud korras. Vastustaja on andnud märgukirjale sisulise vastuse. Vastustaja taotles menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, kuna kaevatav toiming on sooritatud ja kaebajal puudub edasiseks vaidluseks põhjendatud huvi. 4. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2008. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuna märgukirjast ei nähtunud, et kaebaja soovis saada sisulist vastust märgukirjas viidatud Tartu Vangla kodukorra sätetele, piirdus vangla tänuga, mille edastas kaebajale 27. veebruaril 2008. Kaebaja esitas 27. märtsil 2008 vaide, mille vastustaja 3. aprillil 2008 rahuldas ning teavitas kaebajat, et tema pöördumisele antakse sisuline vastus Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses sätestatud korras. Kohus leidis, et märgukirjale vastamise tähtaega tuleb hakata arvutama vaide registreerimisest, s.o 27. märtsist 2008, mil vastustajale oli arusaadav, et kaebaja soovis sisulist vastust. Üldjuhul on vastamise tähtaeg MSVS §-st 6 tulenevalt 30 kalendripäeva arvates märgukirja või selgitustaotluse registreerimisest, kuid erilise vajaduse korral võib asja keerukusest lähtuvalt vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni, millest isikut teavitatakse. Antud juhul teavitati isikut 3. aprillil 2008, et vastus koostatakse. Märgukirjale koostati vastus 2. mail 2008 ja toimetati kaebajale kätte 7. mail 2008. Arvestades 30-kalendripäevast vastamise tähtaega, tulnuks kaebajale vastata 28. aprillil 2008 (esmaspäev). Kaebaja sai vastuse märgukirjale kätte üheksakalendripäevase hilinemisega, kuid nimetatud viivitus ei saa olla niisugune süüline rikkumine, mis annaks aluse tunnistada vangla toiming (hilinenud vastamine) õigusvastaseks. Kaebaja oli alates 3. aprillist 2008 teadlik, et tema märgukirja menetletakse ja sellele on asutud sisuliselt vastama ning MSVS § 6 kohaselt võib erilise vajaduse korral vastata ka kuni kahekuulise tähtaja jooksul. Kohus oli seisukohal, et Tartu Vangla ei ole ohustanud kaebaja õigusi seoses märgukirjale vastuse hilisema edastamisega, mistõttu jäeti kaebus rahuldamata. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 16. oktoobri 2008. a otsusega Tartu Halduskohtu 20. juuni 2008. a otsuse muutmata ja A. Dorožko apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata, leides, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlus puudub selle üle, et avaldusele ei ole tähtaegselt vastatud, kuna arvestades vaide registreerimisest 27. märtsil 2008, oleks tulnud kaebajale vastata 28. aprillil 2008. Halduskohus on õigesti leidnud, et üheksa kalendripäevane vastamisega hilinemine ei ole niisugune süüline rikkumine, mis annaks aluse tunnistada hilinemine õigusvastaseks. Sellega ei ole kuidagi ohtu seatud kaebaja õigusi. Kui isegi tuvastada antud juhul toimingu õigusvastasus, siis ei saavutata sellega apellandi poolt soovitud eesmärki, milleks on asjaolu, et vangla ei rikuks edaspidi vastamise tähtaega. Kohtuotsusega ei saa välistada sellise olukorra kordumist. Menetlusosaliste põhjendused 6. Aleksandr Dorožko palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaator märgib, et mõlemad kohtud tuvastasid, et vangla vastas märgukirjale üheksapäevase viivitusega, mis on iseenesest õigusvastane ning kohtud oleksid pidanud seda otsuse resolutsioonis ka märkima. Asjakohane ei ole viide sellele, et kuna rikkumine polnud suur, siis ei riku see kaebaja õigusi. MSVS § 6 järgi on vastamistähtaeg 30 päeva ja see oli vanglale kohustuslik. Kuna kohtud leidsid, et vangla vastas viivitusega, ei saanud seda jätta õigusvastaseks tunnistamata. Kui rikkumine on tuvastatud, siis tuleb seda ka tunnistada. Kohus ei saa lubada täita seadust ainult natukene. Kohus on põhjendatud huvi (preventiivne eesmärk) pidanud olemasolevaks ja kaebust sisuliselt menetlenud. Antud juhul kohtud faktiliselt legaliseerisid märgukirjale vastamise tähtaja rikkumise. 7. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja märgib, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema põhjendatud huvi ja õigusvastasuse tuvastamine peaks isikul aitama oma õigusi kaitsta. Kassaatori huvi on, et vangla edaspidi vastaks kirjadele tähtaegselt. Kassaatori õiguste rikkumisega oleks tegu juhul, kui vangla oleks tema märgukirjale üldse vastamata jätnud. Vastamisega hilinemine ei ole niisugune süüline rikkumine, mis annab aluse tunnistada hilinemine õigusvastaseks. Kui isegi tuvastada antud toimingu õigusvastasus, ei saavutata sellega kassaatori poolt soovitud eesmärki, milleks on asjaolu, et vangla edaspidi vastamise tähtaega ei rikuks. Kolleegiumi seisukoht 8. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 9. Kohtud on tuvastanud ja asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tartu Vangla vastas A. Dorožko 27. veebruari 2008. a märgukirjale üheksapäevase viivitusega. Arvestades A. Dorožko vaide registreerimisest 27. märtsil 2008, oleks kohtute hinnangul tulnud talle vastata hiljemalt 28. aprillil 2008. Kaebaja sai Tartu Vangla 2. mai 2008. a vastuskirja nr V1/1271 kätte alles 7. mail 2008. 10. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et üheksapäevane vastamisega hilinemine ei ole niisugune süüline rikkumine, mis annaks aluse kaebus rahuldada ja tunnistada Tartu Vangla toiming (vastamisega hilinemine) õigusvastaseks, sest selle toiminguga ei ole kuidagi seatud ohtu kaebaja õigused. MSVS § 6 kohaselt vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest. Tartu Vangla on kohtumenetluse käigus selgitanud, et sai 27. märtsil 2008 esitatud vaidest teada, et kaebaja soovib oma 27. veebruari 2008. a märgukirjale sisulist vastust ega ole rahul üksnes vangla tänuga Tartu Vangla kodukorra võimalikele puudustele osutamise eest. MSVS §-s 6 sätestatud 30-päevase vastamistähtaja kulgemahakkamine on seotud märgukirja või selgitustaotluse registreerimisega. Tartu Vangla andis märgukirjale sisulise vastuse 2. mai 2008. a kirjaga, mille kaebaja sai kätte 7. mail 2008. Seega isegi juhul, kui märgukirjale vastamise tähtaega arvestada 27. märtsist 2008 (A. Dorožko vaide registreerimine), nagu on käesolevas asjas teinud nii kohtud kui ka menetlusosalised, ületas Tartu Vangla seaduses sätestatud vastamistähtaega vähemalt üheksa päeva võrra. 11. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Tartu Vangla ei näidanud A. Dorožko märgukirjale vastates üles asjaajamises tavapäraselt nõutavat hoolsust. Avaliku võimu organ on kohustatud oma ülesandeid täites pidama kinni seaduses ettenähtud tähtaegadest (vt nt Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 4). Tartu Vangla tähtajast kinni ei pidanud. Vastustaja ei ole MSVS §-s 6 tähtaja pikendamiseks ettenähtud korda järgides ka pikendanud A. Dorožko märgukirjale vastamise tähtaega. 12. Eelneva põhjal oli Tartu Vangla vaidlustatud toiming (märgukirjale vastamisega viivitamine) õigusvastane. Toimingu õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kui pikk oli viivitus ning kui oluliselt võis see rikkuda kaebaja õigusi. Õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole oluline, et tuvastataks haldusorgani süü vorm ja ulatus. Viimatinimetatu võib tähtsust omada üksnes õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Käesolevas asjas sellist taotlust esitatud ei ole. 13. Kaebaja on oma põhjendatud huvina vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks märkinud soovi edaspidi vältida Tartu Vangla poolt vastamistähtaegade rikkumist. Kohtud on nimetatud põhjendatud huvi aktsepteerinud ja vaatasid A. Dorožko kaebuse läbi sisuliselt. Tuvastamiskaebuse taolist preventiivset eesmärki peab võimalikuks ka Riigikohus. HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt on halduskohtul kohustus lõpetada asja menetlus, kui kohustamiskaebuse esemeks olev toiming on sooritatud, välja arvatud juhul, kui kaebajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Üksnes põhjendatud huvi olemasolul tohib asja läbivaatamist jätkata (see piirang tuleneb ka HKMS § 7 lg 1 teisest lausest). Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et juhul, kui kaebajal on olemas põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis olukorras, kus kohus tuvastab toimingu õigusvastasuse, ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata ja toimingut kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata. 14. Tuvastamiskaebuse rahuldamist ei saa seada sõltuvusse ka hinnangust sellele, kui efektiivne vahend võiks toimingu õigusvastaseks tunnistamine tegelikult olla kaebaja õiguste kaitsmisel. Kuigi õige on kohtute ja vastustaja seisukoht, et viivituse õigusvastasuse tuvastamine iseenesest ei kindlusta, et Tartu Vangla edaspidi vastamise tähtaega järgib, ei ole siiski võimalik väita, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei vasta kaebaja huvidele või et sellega ei saaks suunata vanglat järgima kaebajaga suhtlemisel seaduses sätestatud tähtaegu. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kui kohtud oleksid leidnud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, oleks tulnud kaebus tagastada läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. 15. Eelnevast lähtudes tuleb A. Dorožko kassatsioonkaebus rahuldada ning kohtute otsused HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab A. Dorožko kaebuse ja tunnistab õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja märgukirjale tähtaegselt vastamata jätmises. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD