Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Õiguskantsleri poolt põhiseaduse § 142 lg. 2 korras esitatud ettepaneku, tunnistada Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsus nr. 15.lb3 «Suhtumisest välismaalaste seadusesse» kehtetuks, läbivaatamine — RT I, 1993, 59, 841

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium koosseisus: eesistuja, kolleegiumi esimees Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar, Jüri Põld, vaatas õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja, justiitsministri Kaido Kama ning Narva Linnavolikogu esindaja Vladimir Kuznetsovi osavõtul ja kolleegiumi sekretäri kt. Katri Hellati ja tõlgi V. Heimani juuresolekul läbi õiguskantsleri taotluse Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsuse nr 15/163 «Suhtumisest välismaalaste seadusesse» kehtetuks tunnistamise kohta selle vastuolu tõttu põhiseaduse §-de 2, 154 ja 3 sätetega nende koostoimes. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: 28. juunil 1993. a. võttis Narva Linnavolikogu vastu otsuse nr 15/163 «Suhtumisest välismaalaste seadusesse». Selle otsuse preambulas leiti, et Eesti Vabariigi välismaalaste seadus ja mitmed teised varem vastuvõetud Eesti Vabariigi seadused (keeleseadus, kodakondsusseadus, riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogude valimise seadused, koolide ja gümnaasiumide seadus), samuti viisare˛iimi sisseseadmine on volikogu valijate enamiku suhtes diskrimineeriv. Linnavolikogu otsustas viia Narvas 16. ja 17. juulil 1993. a. läbi referendumi (plebistsiidi) järgmise küsimusega: «Kas Te soovite, et Narval oleks rahvuslik-territoriaalse autonoomia staatus Eesti Vabariigi koosseisus?». Referendumi tulemused otsustati läbi vaadata volikogu istungil. Samas otsustati lahendada ka linnavolikogu valimise korraldamine. Referendumi läbiviimiseks kohustati ühiskondlikke organisatsioone ja liikumisi esitama 30. juuniks oma esindajad referendumi läbiviimise linnakomisjoni koosseisu. Referendumi linnakomisjoni koosseis kinnitati Narva Linnavolikogu 30. juuni 1993. a. otsusega. Õiguskantsler tugines põhiseaduse §-le 142 1. 1 ja tegi Narva Linnavolikogule 30. juunil 1993. a. ettepaneku viia Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsus nr. 15/163 «Suhtumisest välismaalaste seadusesse» kooskõlla põhiseaduse ja seadusega. Narva Linnavolikogu jätkas referendumi ettevalmistamist 7. juuli 1993. a. otsusega nr. 15/165 «Referendumi (plebistsiidi) läbiviimise ruumide kohta». Otsusega nr. 15/166 samast kuupäevast nimetati referendumi korraldamise linnakomisjoni koosseisu täiendavad liikmed, kinnitati referendumi küsimuse tekst ja hääletussedeli vorm ning määrati muud referendumi korralduslikud küsimused. 17. juuli 1993. a. vastuses õiguskantslerile teatas Narva Linnavolikogu, et volikogu otsus nr. 15/163 ei riku põhiseadust ega konkreetselt selle §-i 2 ning jättis otsuse muutmata. Referendum viidi läbi 16. ja 17. juulil 1993. a. Õiguskantsler juhindus põhiseaduse §-st 142 lg. 2 ja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17 ja esitas 20. juulil 1993. a. Riigikohtule taotluse nr. 1, milles tegi ettepaneku tunnistada Narva Linnavolikogu 1993. a. 28. juuni otsus nr. 15/163 «Suhtumisest välismaalaste seadusesse» kehtetuks selle vastuolu tõttu põhiseaduse §-de 2, 154 ja 3 sätetega nende koostoimes. Taotlust põhistab õiguskantsler järgmiste väidetega: 1. Põhiseaduse § 2 ei näe ette rahvuslik-territoriaalset autonoomiat Eesti Vabariigi koosseisus. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse puudumine ei anna kohaliku omavalitsusüksuse volikogule alust ise määratleda oma staatust, rääkimata õigusest otsustada Eesti Vabariigi riikliku korralduse muutmist. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 2 p. 2 kohaselt teostub kohalik omavalitsus demokraatlikult moodustatud võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse, -hääletuse või -algatuse teel. Riikliku korralduse muutmine pole kohaliku elu küsimus (põhiseaduse §-d 2 lg. 2, 3, 106 lg. 2, 161 lg. 1 ja 162); 2. Kohaliku omavalitsuse volikogude valimisseaduse § 2 sätestab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise väljakuulutamise Riigikogu ainupädevusena. Riigikogu määras 17. juuni 1993. a. otsusega «Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste väljakuulutamine» kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste päevaks 17. oktoobri 1993. a. Seega on Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsuse nr. 15/163 p. 2 vastuolus põhiseaduse § 2 sätetega; 3. Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsuse nr. 15/163 p. 3 sätestatud korraldavad toimingud on vastuolus põhiseaduse ja seadusega tulenevalt punktides 1 ja 2 toodud põhistustest. Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud asjaosaliste selgitused, kohus leidis: Mõiste «rahvahääletus» käsitlemisel lähtub kohus põhiseaduse §-st 105 lg. 1, mille kohaselt rahvahääletusele pannakse seaduseelnõusid ja muid riigielu küsimusi. Kohalikke rahvahääletusi põhiseadus ei maini. Analoogia alusel mõistab kohus kohaliku rahvahääletuse all otsuse vastuvõtmist küsimuses, mis kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Mõistet «rahvaküsitlus» põhiseadus ei kasuta. Rahvaküsitluse tulemus, erinevalt rahvahääletuse tulemusest, ei ole riigi- või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslik ja seisneb üksnes rahvaküsitlusest osavõtu õigust omavate isikute arvamuse väljaselgitamises. Narva Linnavolikogu otsuses kasutati mõistet «referendum (plebistsiit)». Mõistet «plebistsiit» põhiseaduses ja kehtivates seadustes ei ole. Põhiseaduse ametliku tõlke venekeelses tekstis on eestikeelse mõiste «rahvahääletus» vasteks «referendum». Narva Linnavolikogu 28. juuni otsuses nr 15/163 sisaldub kahe juriidiliselt erisisulise mõiste — referendumi ja plebistsiidi — segikäsitlus, mistõttu jääb selgusetuks, mida tegelikult silmas peeti. Põhiseaduse § 154 lg. 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi. Rahvuslik-territoriaalse autonoomse üksuse kujundamine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid üldriiklik küsimus, mida otsustatakse üldriiklike küsimuste otsustamise korras. Seetõttu on rahvahääletuse korraldamine rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses väljaspool kohaliku omavalitsuse pädevust ning vastuolus põhiseaduse §-ga 154 lg. 1. Põhiseaduse § 50 näeb vähemusrahvustele ette võimaluse luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Põhiseaduses ei ole ette nähtud rahvuslik-territoriaalset autonoomiat. Rahvuslikterritoriaalse autonoomia põhiseaduses nimetamata jätmine tähendab, et rahvuslik-territoriaalne autonoomia on vastuolus põhiseaduse mõttega. Eelmärgitud põhjustel on Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsuse p. 1 vastuolus põhiseadusega. Samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus ka Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsuse punktid 2 ja 3, mis reguleerivad punkti 1 täitmist ja vastavalt on kehtetud ka nimetatud otsuse alusel ja selle täitmiseks tehtud otsused ja rakendatud toimingud. Kui Narva Linnavolikogu kasutas mõistet «referendum» rahvaküsitluse tähenduses, siis pole niisuguse küsitluse tulemus õiguslikult kohustav. Eeltoodu alusel ja juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg. 1 p. 2, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium otsustas: rahuldada Eesti Vabariigi õiguskantsleri taotluse nr 1 20. juulist 1993. a. ning tunnistada Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993. a. otsus 15/163 «Suhtumisest välismaalaste seadusesse» kehtetuks täielikult. Kohtuotsus jõustub selle kuulutamisest ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees R. MARUSTE