Vabariigi Valitsus — Põllumajanduse tuluseaduse rakendamine — RT I, 1993, 59, 830

Lähtudes põllumajanduse tuluseadusest (RT I 1993, 51, 698), Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kinnitada «Põllumajanduse tuluseaduse rakendamise üle 1993. aastal Vabariigi Valitsuse ja põllumajandustootjate esindajate vahel peetavate läbirääkimiste ajutine kord» (juurde lisatud). 2. Kinnitada Vabariigi Valitsuse esindus põllumajandustootjatega läbirääkimisteks koosseisus: Rein Nigul — Põllumajandusministeeriumi kantsler Enn Pant — Rahandusministeeriumi kantsler Margus Leivo — Majandusministeeriumi kantsler Peeter Tammistu — Hinnaameti peadirektor. Paluda Riigikogu majandus- ja põllumajanduskomisjoni määrata oma esindaja(d) läbirääkimistel vaatlejana osalemiseks. 3. Läbirääkimised algavad 30. augustil 1993. a. 4. Põllumajandusministeeriumil: 1) töötada välja ja kinnitada 31. detsembriks 1993. a. Vabariigi Valitsuse ja põllumajandustootjate esindajate vaheliste läbirääkimiste kord 1994. ja järgnevateks aastateks; 2) juurutada koos Statistikaametiga taluraamatupidamine hiljemalt 31. detsembriks 1993. a.; 3) esitada Rahandusministeeriumile põllumajanduse tuluseaduse rakendamiseks vajalike vahendite arvestused; 4) töötada koos Majandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga välja töödeldud ja töötlemata põllumajandustoodete ekspordi toetuse maksmise kord; 5) töötada koos Standardiametiga välja eksporditavatele töödeldud ja töötlemata põllumajandustoodetele esitatavad kvaliteedinõuded. 5. Majandusministeeriumil: 1) esitada Vabariigi Valitsusele läbirääkimisteks vajalikud andmed põllumajandussaaduste nõudluse (sealhulgas impordi vajaduse ja ekspordi võimaluste) kohta; 2) töötada koos Põllumajandusministeeriumiga välja dumpinguvastased abinõud. 6. Standardiametil tagada põhiliste rahvusvaheliste kvaliteedistandardite seeria 9000 kehtestamine Eesti standarditena. 7. Statistikaametil tagada läbirääkimisteks vajalikud andmed: 1) põllumajanduse kogutoodangu maksumuse, tehtud kulutuste maksumuse ning eksporditud töödeldud ja töötlemata põllumajandustoodete koguse ja maksumuse kohta; 2) koos Hinnaametiga läbirääkimiste objektiks olevate põllumajandussaaduste ja nende tootmiseks kasutatavate põhiliste ressursside ekspordi ja impordi hindade ning hinnaindeksite kohta. 8. Rahandusministeeriumil esitada Vabariigi Valitsusele põllumajanduse tuluseaduse rakendamiseks vajalike eelarveliste vahendite arvestused. Peaminister M. LAAR Teede- ja sideminister põllumajandus- ministri ülesannetes A. MEISTER Riigisekretär Ü. KAEVATS Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 25. augusti 1993. a. määrusega nr. 263 Põllumajanduse tuluseaduse rakendamise üle 1993. aastal Vabariigi Valitsuse ja põllumajandustootjate esindajate vahel peetavate läbirääkimiste ajutine kord I Üldpõhimõtted 1. Läbirääkimised toimuvad Vabariigi Valitsuse 25. augusti 1993. a. määrusega nr. 263 kinnitatud Vabariigi Valitsuse esinduse ja põllumajandustootjate esinduse vabel. 2. Põllumajandusministeerium koos Statistikaametiga esitab läbirääkimisteks vajalikud arvestused põllumajandustulu suuruse kohta. 3. Vabariigi Valitsuse esindus esitab hiljemalt 10. oktoobriks 1993. a. valitsusele läbirääkimiste protokolli, esildise ja põllumajandustulualase kokkuleppe. 4. Riigi toetuseks loetakse kõik riigieelarvest põllumajandusele eraldatavad vahendid, välja arvatud halduskulud, põllumajanduse eelarveliste asutuste ülalpidamiskulud ja tsentraliseeritud üritused, kapitaalmahutused, omandi- ja haldusreformi toetussummad ning õppe-, nõuande- ja ümberõppekulud. II 1993. aastal põllumajandustulu määramise metoodika Arvestuste aluseks on statistilised ja raamatupidamise koondaruanded. Lähteandmed 1993. a. põllumajandustulu arvutamiseks saadakse põllumajandusettevõtete poolt esitatud ja Rahandusministeeriumi poolt kinnitatud «1992. a. Raamatupidamise aastaaruandest» ning «Raamatupidamise aastaaruande» lisast «Põllumajandus 1992. a.», mille on kinnitanud Statistikaamet. Põllumajandustulu arvutused tehakse käesoleva metoodika lisas toodud tabelites 1 — 5. Vastavalt põllumajanduse tuluseadusele on põllumajandustulu kogutoodangu maksumuse (s. o. põllumajandussaaduste summaarse müügihinna) ja kulutuste vahena saadud tulusumma, välja arvatud töötasu. Põllumajandussaaduste müügihind ja maksumus saadakse «Raamatupidamise aastaaruande» lisavihikust vormist nr. 22 — põllumajandus «Põllumajandussaduste müük», mis kantakse tabeli 1 veergudesse 1, 2, 3 ja 4 toodanguliikide kaupa. Iga saaduse ühe tonni tootmiseks vajalike töötundide arvu (s. t. otsene + kaudne + loomakasvatussaadustel söötade tootmiseks tehtud töökulu) leidmiseks kasutatakse normatiive. Põllumajanduses töötatud inimtundide arv põllumajanduses kokku ning väljamakstud töötasu summa võetakse «Kasumiaruande liigenduse» vormist nr 2 — põllumajandus. Et leida, kui palju töötasu kulub iga põllumajandussaaduse kohta eraldi, kasutatakse korrigeerimiskoefitsiente, milleks leitakse tabelis 1 liigiti arvestatud saaduste tootmiseks kulutatud kogu normatiivne töökulu ja nende saaduste kogumaksumus. Leitakse nende kogumaksumuse protsent põllumajandustoodangu üldmaksumusest. Sama protsent võetakse ettevõtete töökulust. Selle töökulu ja normatiivse töökulu suhe annab korrigeerimiskoefitsiendi. Töötasu (veerg 6) arvutatakse «Kasumiaruande liigenduse» vormist nr. 2 — põllumajandus rea 01 veeru 18 jagamisel rea 01 veeruga 2. 1993. aasta põllumajandustulu prognoosimisel lähtutakse siseturuhindadest 1. juulil 1993. a. (tabel 5). Selleks kasutatakse vormi nr. 22 — põllumajandus «Põllumajandussaaduste müük». Kulud töötasuta (tabel 5 veerg 3) määratakse, korrigeerides 1992. aasta tegelikku kulude taset hinnaindeksitega (tabel 4). Põhiliste ressursside, teenuste ja maksude hinnaindeksite saamiseks (tabel 2) kogutakse andmeid vastavate hindade kohta. Põllumajandussaaduste omahinna 1993. aasta struktuur (tabel 3) arvutatakse kalkulatsioonide alusel. Tabelite 2 ja 3 andmete põhjal arvutatakse iga põllumajandussaaduse kohta tootmiskulude hinnaindeks (tabel 4). Põllumajanduse kogutulu arvutamisel ettevõtete, individuaalsektori ja talude lõikes võib võtta aluseks nende osatähtsuse 1992. aasta realiseerimismahus, mis oli ettevõtetel 69 protsenti ning taludel ja individuaalsektoril kokku 31 protsenti.