Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-28-08 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2008. a kohtuotsus O. O. süüdistusasjas KrK § 107 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 1, § 188 järgi ning D. M. ja V. Š. süüdistusasjas KrK § 107 lg 2 p 1 ja § 141 lg 2 p 1 järgi — RT III, 2009, 1, 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-28-08 Otsuse kuupäev 7. november 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi O. O. süüdistusasi KrK § 107 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 1, § 188 järgi ning D. M. ja V. Š. süüdistusasi KrK § 107 lg 2 p 1 ja § 141 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-1717 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. O. kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis, D. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja V. Š. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev 27. august 2008, suuline menetlus Istungil osalenud isikud O. O. kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis, D. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, V. Š. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ainar Koik Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a kohtuotsus täies ulatuses ning Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a kohtuotsus süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas. 2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a kohtuotsus muutmata. 3. Lugeda Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a kohtuotsusega V. Š. mõistetud üksikkaristustest kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja KarS § 64 lg 1 alusel mõista talle liitkaristuseks 5 aastat vangistust. 4. Jätta KrK § 47 alusel O. O., D. M. ja V. Š. mõistetud vangistused tingimuslikult kohaldamata, kui nad 18-kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidavad KrK § 471 lg 1 p-des 1–5 sätestatud kontrollnõudeid. 5. O. O. kaitsja kassatsioon rahuldada täies ulatuses, V. Š. ja D. M. kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt. 6. Mõista Eesti Vabariigilt advokaadibüroo Eva Rivis OÜ kasuks välja 9307 (üheksa tuhat kolmsada seitse) krooni ja 84 senti, sealhulgas käibemaks 1419 (üks tuhat nelisada üheksateist) krooni ja 84 senti O. O. kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a otsusega tunnistati O. O. süüdi ja teda karistati KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastaks ja 6 kuuks; KrK § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega 3 aastaks ning KrK § 188 järgi vangistusega 3 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti talle vangistus 5 aastat ja 6 kuud. D. M. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastaks ja KrK § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega 3 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 5 aastat. V. Š. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastaks ja KrK § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega 3 aastaks. Kõigi süüdistatavate suhtes jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel vangistus täitmisele pööramata tingimusel, kui nad ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidavad neile pandud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka E. I., kuid tema osas ei ole kassatsiooni esitatud. 2. O. O., E. I., V. Š. ja D. M. tunnistati KrK § 107 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et 27. juunil 2000 ühiselt ja kooskõlas V. Š. teoplaaniga otsustasid nad «anda õpetust», st läbi peksta V. I. selle eest, et viimane kasutab enda abikaasa suhtes vägivalda. Süüdistatavad sõitsid D. M. kasutuses olnud sõiduautoga Tallinnas K. 18 asuva garaažihoone juurde, kus V. Š. edastas teistele süüdistatavatele V. I. isikukirjelduse, näitas ette garaažihoonesse viiva trepi ja V. I-le kuuluva garaažiboksi numbri. Vastavalt V. Š. teoplaanile ja eelnevalt antud juhtnööridele läksid O. O., D. M. ja E. I. kella 23.30 paiku garaažihoone kolmandale korrusele, kus kohtusid V. I-ga. O. O. lõi talle rusikaga näkku ja D. M. rusikaga kuklasse, mille järel V. I. kukkus. Seejärel peksid O. O., D. M. ja E. I. kannatanut jalgadega kehasse ja pähe, tekitades talle üliraske kehavigastuse, mille tagajärjel V. I. suri teadvusele tulemata 30. oktoobril 2000. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati O. O., D. M., E. I. ja V. Š. süüdi selles, et nad samal ajal ja samas kohas, eesmärgiga jätta muljet, et V. I-d rööviti, otsisid läbipekstud kannatanu läbi ja vastavalt V. Š. juhtnööridele röövisid tema mobiiltelefoni, rahakoti, dokumendid ja käekella. 3. Karistuse mõistmisel sedastas maakohus, et isikute kuritegelik käitumine oli ohtlik ja neid tuleb karistada vangistusega. Karistuste individualiseerimisel arvestas kohus eelkõige seda, et kuna kuritegude toimepanemisest on möödunud seitse aastat, siis ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks vaja kohaldada reaalset vangistust. Prokuröri taotlust nn šokivangistuse kohaldamiseks KarS § 74 lg 2 alusel ei pidanud kohus otstarbekaks, sest O. O., D. M. ja E. I. olid selles asjas juba vahi all viibinud. Kohus leidis, et kõige tõhusamalt täidab karistuse eesmärgi isikute allutamine käitumiskontrollile. 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, E. I. kaitsja vandeadvokaat Arina Liskmann ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ainar Kolk. L. Olovjanišnikov leidis, et D. M. tegevuses puuduvad kuriteo tunnused. A. Liskmann märkis, et kohtule ei ole E. I. süüd kinnitavaid tõendeid esitatud. Kaitsjad palusid D. M. ja E. I. õigeks mõista. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega O. O., D. M. ja V. Š. vabastati täielikult neile mõistetud karistuse kandmisest ja jäeti rahuldamata tema taotlus kohaldada nende suhtes KarS § 74 lg 2 alusel nn šokivangistust. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega jäeti KarS § 74 lg 1 alusel O. O., D. M. ja V. Š. mõistetud vangistused täielikult täitmisele pööramata. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja mõistis O. O. ja D. M. KarS § 74 lg 2 alusel reaalselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vastavalt 4 kuud ja 3 kuud vangistust. V. Š. mõisteti liitkaristus kuritegude kogumi eest, sest see oli jäänud maakohtu poolt ekslikult tegemata. V. Š. maakohtu otsusega mõistetud üksikkaristustest loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millest KarS § 74 lg 2 alusel loeti reaalselt ärakandmisele kuuluvaks 2 kuud. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jäid rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu järeldustega süüdistatavate süüküsimuses. Viidates Riigikohtu praktikale karistusest tingimisi vabastamise kohta, leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas puuduvad sellised kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlaste isikut iseloomustavad andmed, mis eraldi või koostoimes oleks võinud tingida KarS § 74 sätete kohaldamist. O. O., D. M. ja V. Š. karistusest tingimusliku vabastamise oleks pidanud välistama ka Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-99-06 ja 3-1-1-59-07 esitatud seisukoht, mis puudutab KarS § 74 lg 3 kohaldamist. Ajafaktori arvestamist isikute karistusest tingimisi vabastamisel ei pidanud ringkonnakohus seaduslikuks. Samas märkis ringkonnakohus, et olles seotud apellatsioonides esitatud taotlustega, puudub tal õiguslik alus enda eelkirjeldatud seisukohti realiseerida ja mõistetud vangistusi tervikuna reaalsele täitmisele pöörata. Ringkonnakohus leidis, et kujunenud olukorras on õiglane prokuröri apellatsioon rahuldada ja mõista O. O., D. M. ja V. Š. KarS § 74 lg 2 alusel lühiajaline vangistus prokuröri poolt taotletud määras. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid O. O. kaitsja vandeadvokaat E. Rivis, D. M. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja V. Š. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski. 6.1. O. O. ja D. M. kaitsjad leiavad, et ringkonnakohus on KarS § 74 lg 2 alusel karistuse mõistmisel läinud vastuollu kriminaalseaduse ajalise kehtivuse põhimõttega ning raskendanud põhjendamatult süüdimõistetute olukorda. KarS § 5 lg 1 järgi karistatakse isikut teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sama paragrahvi lõige kolm välistab isiku olukorda halvendava seaduse kohaldamise tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul kehtis teo toimepanemise ajal kriminaalkoodeks, mis andis kohtule võimaluse isik karistuse kandmisest KrK § 47 lg-s 1 sätestatud asjaolude tuvastamisel tingimisi vabastada. Kui kurteo tehiolud ja süüdlase isik ei andnud alust kaaluda karistusest vabastamise võimalust, mõisteti karistus reaalselt. Karistusseadustikus sätestatud võimalust – vabastada isik kuriteo tehiolusid ja süüdlase isikut arvestades karistuse kandmisest osaliselt – teo toimepanemise ajal kehtinud seadus ei võimaldanud. 6.2. O. O. ja V. Š. kaitsjad märgivad, et süüdistatavatele mõistetud lühiajaline vangistus on tänaseks kaotanud oma eesmärgi ning see sarnaneb riigi püüdega hilinenult kätte maksta. Kaitsjad paluvad arvestada, et kuriteost on möödunud seitse aastat ja nende kaitsealused on asunud elama õiguskuulekat elu. 6.3. D. M. kaitsja leiab jätkuvalt, et tema kaitsealune tuleb täielikult õigeks mõista, sest viimase käitumises puuduvad igasuguse kuriteo tunnused. Kohtu järeldus, et D. M. osales kannatanu peksmises, ei tulene asja materjalidest. D. M. tegevusele antud õiguslik hinnang on ebaõige ja vastuolus Riigikohtu varasema praktikaga kuriteost osavõtu küsimuses. 7. Prokuröri hinnangul on kassatsioonid põhjendamatud ja need tuleb jätta rahuldamata. Prokurör on seisukohal, et nn šokivangistuse regulatsiooni ei saa lugeda süüdistatava olukorda raskendavaks või muul viisil halvendavaks. Vastupidi – uus regulatsioon kergendas raskeid kuritegusid toimepannud isikute olukorda, sest kui varem tuli neile isikutele kohaldada reaalset vangistust vaid täies mahus, siis nüüd tekkis võimalus neid vangistusest ka osaliselt vabastada. 8. Kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused ja seetõttu anti kriminaalasi 17. juuni 2008. a määrusega lahendamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. Kriminaalkolleegiumi seisukoht I 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kõigile süüdistatavatele – sealhulgas ka D. M. - süüksarvatud tegudega seonduvad faktilised asjaolud on seaduslikult ja õigesti tuvastatud. Kuigi kriminaalasja kohtulik arutamine leidis aset karistusseadustiku kehtivuse ajal, on kõnealused teod kooskõlas karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) § 3 lg-ga 3 õigesti kvalifitseeritud toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi järgi. Maakohtu otsuses on põhjendatult märgitud, et süüdistatavate teod on kuritegudena karistatavad ka karistusseadustiku järgi. Seega puudub alus korrigeerida kohtuotsuseid süüdistatavatele süüks arvatud tegude materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas. Küll aga annab kassatsioonides märgitu alust analüüsida süüdistatavatele karistuste mõistmise ja eriti karistustest tingimusliku vabastamise seaduslikkust. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea õigeks muuta varasemates kohtulahendites esitatud seisukohti, mis puudutavad rasketes isikuvastastes kuritegudes süüdistatavate karistusest tingimuslikku vabastamist KarS §-de 73 ja 74 alusel. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel peavad esinema karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused. Samuti on ringkonnakohtu otsuses õigesti juhitud tähelepanu sellele, et eranditult kõigil karistusest tingimusliku vabastamise juhtudel peab tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Käesoleva kohtuasja puhul on maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud vangistused aga kordades pikemad neile määratud 18-kuulisest katseajast. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus õigesti tõdenud, et vabastades rasked kuriteod toime pannud ja pikaajalise vangistusega karistatud süüdistatavad tingimuslikult neile mõistetud pikaajalisest vangistusest, on maakohus toiminud ebaseaduslikult ja vastuolus senise kohtupraktikaga. Sellisest tõdemusest lähtub ringkonnakohtu põhimõtteline seisukoht, et karistusõiguse õige kohaldamine eeldaks süüdistatavate olukorra raskendamist. 11. Õigesti märgib aga ringkonnakohus, et süüdistatavate olukorra raskendamine ei sõltu ainuüksi ringkonnakohtu tahtest, vaid ringkonnakohus saab lähtuda vaid talle kriminaalmenetluse seadustikuga antud pädevusest ja on otsuse tegemisel seotud apellatsiooni piiridega. Kooskõlas reformatio in peius keelu põhimõttega ning tulenevalt KrMS § 340 lg-s 4 sätestatust on ringkonnakohus pädev süüdistatavate olukorda raskendama üksnes siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd on seda enda apellatsioonis taotlenud prokurör või kannatanu. Prokuröri apellatsioonis (vt eelnevalt p-s 4 märgitut) taotleti süüdistatavate olukorra sellist raskendamist, millele ringkonnakohus oleks saanud menetluslikult reageerida vaid KrMS § 340 lg 4 p-st 5 lähtuvalt. Siinjuures on oluline silmas pidada, et kuna prokuröri arvates oli süüdistatavate suhtes õige kohaldada karistusest tingimuslikku vabastamist, siis ei saanud ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas ja kohaldada neile näiteks lühiajalist reaalset vangistust. Karistusest tingimusliku vabastamise asendamine mistahes reaalse vangistuse kohaldamisega tähendab alati vältimatult süüdistatava olukorra raskendamist, mida ringkonnakohus ei ole pädev tegema ilma prokuratuuri või kannatanu sellekohase konkreetse taotluseta. 12. Tulenevalt eelmärgitust oli ringkonnakohus prokuröri taotlusega määratud apellatsiooni piiridest lähtuvalt pädev otsustama üksnes süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise erinevate viiside vahel. Kooskõlas KarS §-des 73 ja 74 sätestatuga oli nii maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tegemise ajal kui ka käesoleval ajal võimalik eristada karistusest tingimusliku vabastamise kahte põhilist viisi: täielikku ja osalist karistusest tingimuslikku vabastamist. Prokuröri apellatsioonis taotleti ja ringkonnakohus lõppkokkuvõttes ka kohaldas karistusest osalist tingimuslikku vabastamist ehk nn šokivangistust. Kuid nii nagu on põhjendatult märkinud kassaatorid, oleks ringkonnakohus seejuures eelnevalt pidanud KarS § 5 lg-st 3 lähtuvalt püstitama küsimuse, kas selliselt toimides ei raskendata süüdistatavate olukorda võrreldes kuritegude toimepanemise ajal kehtinud karistusest tingimuslikku vabastamist sätestanud KrK §-ga 47. Kriminaalkolleegiumi arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt ja selles osas nõustuda kassatsioonides märgituga. Käsitletavate kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KrK § 47 lg-st 1 lähtuvalt oleks vastavate aluste olemasolul olnud võimalik süüdimõistetuid tingimuslikult karistusest vabastada üksnes täies ulatuses. Kuna aga KarS §-dest 73 ja 74 lähtuv karistusest osalise tingimusliku vabastamise (nn šokivangistuse kohaldamise) võimalus tähendab sisuliselt seda, et tingimuslikult vabastataval isikul tuleb mingi osa mõistetud karistusest kohe ka ära kanda, siis ongi selles mõttes KarS §-des 73 ja 74 sätestatu puhul tegemist KrK §-s 47 sätestatuga võrreldes süüdistatava olukorda halvendava karistusseadusega, mille kohaldamise keelab KarS § 5 lg 3. 13. Nõustuda ei saa prokuröri seisukohaga, et nn šokivangistuse regulatsioon on hoopis süüdistatava olukorda kergendav. Prokurör leiab nimelt, et need süüdistatavad, keda tänastes oludes on võimalik osaliselt tingimuslikult vangistusest vabastada, oleks pidanud varem (kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal) kandma vangistust täies ulatuses. Esiteks ei ole sellisele väitele võimalik seaduse tekstist kinnitust leida. Oluline on meenutada, et nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel peavad esinema samasugused karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused ( vt otsuse p-s 10 märgitut). Prokuröri väite kontrollimine eeldaks tegelikult empiirilisi uuringuid, mis aga ei mahu kriminaalmenetluse raamidesse. Kuid isegi siis, kui uuringutega õnnestuks tuvastada, et just nimelt KarS §-dest 73 ja 74 lähtuv karistusest osalise tingimusliku vabastamise võimalus on riigis märgatavalt vähendanud reaalse vangistusega karistatavate isikute osakaalu võrreldes kriminaalkoodeksi kehtivuse ajaga, ei saaks selle pinnalt järeldada, et ka käesoleva kohtuasja puhul tähendab nn šokivangistuse kohaldamine kergema karistusseaduse kohaldamist. Karistusseaduse ajalise kehtivusega seonduvate küsimuste lahendamisel ei saa piirduda abstraktsete arutlustega, vaid tuleb lähtuda konkreetsest käsitlusviisist ning kohaldada ajalisel teljel võrreldavatest konkreetsetest karistusõiguse normidest süüdistatavale soodsaimat. Nii nagu ka eelmises punktis märgitud, saavad käesoleva kohtuasja puhul ajalisel teljel võrreldavateks karistusõiguse normideks olla vaid ühelt poolt KrK § 47 ja teiselt poolt KarS §-d 73 ja 74, mitte aga ühelt poolt kriminaalkoodeksi kehtivuse aegne karistuspraktika ja teiselt poolt KarS §-des 73 ja 74 sätestatu. 14. Kooskõlas eelmises punktis märgituga tuleb ringkonnakohtu otsus tagasiulatuvalt raskema karistusseaduse kohaldamise osas tühistada. Kuid – nii nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 10, on sisuliselt ebaseaduslik ka maakohtu otsus. Seetõttu tuleks KrMS § 361 p-st 6 lähtuvalt saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades aga ei ole otstarbekas saata käesolevat kriminaalasja uueks arutamiseks ei maa- ega ringkonnakohtule. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatab kõnealust kriminaalasja kassatsiooni korras läbi üksnes kaitsjate kassatsioonide alusel, siis, tulenevalt KrMS § 341 lg-tes 3 ja 4 sisalduvast reformatio in peius keelu põhimõttest ei saaks maa- ega ringkonnakohus teha süüdistatavate suhtes sisuliselt raskemat kohtuotsust kui seda tegi maakohus. 15. Samas, kooskõlas eelnevalt punktis 12 märgituga, tuleb tühistada ka maakohtu otsus süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas põhjusel, et selles ei ole süüdistatavate karistusest tingimuslikul vabastamisel lähtutud mitte KrK §-st 47 vaid KarS §-dest 73 ja 74, kuigi KarS § 5 kohaselt puudus selleks alus. Põhimõtteliselt tuleks muutmata jätta ringkonnakohtu otsus maakohtu otsust põhjendatult korrigeerivas ja V. Š. liitkaristuse mõistmise osas. Õigusselguse huvides tühistab Riigikohus siiski ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning maakohtu otsuse süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas, mõistab ise V. Š. liitkaristuse lähtudes ringkonnakohtu otsusest ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse raskendamata süüdistatavate olukorda Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a otsusega võrreldes. Uue otsuse tegemisel laiendab Riigikohus KrMS § 352 lg-st-6 lähtuvalt kassatsiooni piire ka E. I. osas. II 16. Lisaks eelnimetatud menetlusõiguslikele kaalutlustele ei ole käesoleva kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks õige ja põhjendatud ka seetõttu, et kohtumenetluse jätkumine rikuks süüdistatavate õigust kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) artikkel 6 mõttes. Isiku õigusega kohtumenetluse mõistlikule ajale korreleerub iga menetleja kohustus asuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-95-05 ja 3-1-1-58-07). Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) on oma lahendis Zimmermanni ja Steineri versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Käesoleva kohtuasja esemeks on 2000. aastal toimepandud kuriteod. Kriminaalasja menetlust alustati 30. juunil 2000, kuid kohtusse saadeti kriminaalasi alles 14. detsembril 2005. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 27. detsembrist 2000 kuni 14. veebruarini 2001 oli kohtueelne menetlus peatatud ühe kahtlustatava tagaotsimise tõttu. Teistkordselt oli kohtueelne menetlus peatunud 4. juunist 2001 kuni 10. juulini 2002, mil selgitati välja veel kahe isiku kriminaalvastutusele võtmise küsimus. Süüdistatavad anti kohtu alla 23. detsembril 2005. Esimene kohtuistung toimus 23. veebruaril 2006, Harju Maakohtu süüdimõistev otsus tehti oktoobris 2007. Tallinna Ringkonnakohus tegi otsuse 12. veebruaril 2008. Kokku vältas kohtueelne menetlus 5 aastat ja 6 kuud. Esimese astme kohtu menetluses oli kriminaalasi 1 aasta ja 10 kuud. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetluse alustamisest möödunud enam kui 8 aastat. Kohtu menetluses on asi olnud 2 aastat ja 9 kuud. Kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmise korral kahtlemata pikeneks menetlusaeg veelgi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad mõistlikud põhjendused, millele tuginevalt saaks Eesti riik näiteks vastava kaebuse esitamisel Kohtus õigustada menetluse ülemäärast venimist eelkõige kohtueelses menetluses. Käesolevat kaheepisoodilist (O. O. kolm kuriteoepisoodi) kriminaalasja ei ole põhjust käsitada ka keskmisest oluliselt keerukama ega mahukamana. Neil põhjustel asubki kriminaalkolleegium seisukohale, et selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg mööduks asja saatmisel maakohtule uueks arutamiseks. 17. Puutuvalt menetluse mõistliku aja küsimusse märgib kolleegium täiendavalt veel seda, et kohaldades otseselt Konventsiooni artiklis 6 sätestatut oleks maakohus olnud muuhulgas pädev ise karistama süüdistatavaid KarS §-st 61 lähtuvalt ka vangistusega alla alammäära. 18. O. O. kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis taotleb riigi õigusabi osutamise eest 7888 krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrusega nr 2 kehtestatud tasumääradele, on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a otsuse täies ulatuses ning Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a kohtuotsuse süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas ja teeb uue otsuse raskendamata süüdistatavate olukorda. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Priit PIKAMÄE Kohtunik Lea Kivi eriarvamus O. O., D. M. ja V. Š. süüdistusasjas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-28-08 leitakse, et vabastades rasked kuriteod toime pannud ja pikaajalise vangistusega karistatud süüdistatavad tingimuslikult neile mõistetud pikaajalisest vangistusest, on maakohus toiminud ebaseaduslikult ja vastuolus senise kohtupraktikaga. Edasi asutakse seisukohale, et kuna prokuröri arvates oli süüdistatavate suhtes õige kohaldada karistusest tingimuslikku vabastamist, siis ei saanud ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas ja kohaldada neile näiteks lühiajalist reaalset vangistust (otsuse p-d 10–11). Ma ei nõustu selle seisukohaga, sest prokuröri apellatsioonis on sõnaselgelt taotletud Harju Maakohtu 5. oktoobri 2007. a kohtuotsuse tühistamist O. O., D. M., V. Š. mõistetud karistuste osas. Prokurör taotles süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud vangistusest osa pöörata reaalselt täitmisele ning ülejäänust tingimisi vabastada. Ringkonnakohtult taotleti süüdistatavate olukorra raskendamist võrreldes maakohtu otsusega. Kooskõlas KrMS § 340 lg-s 4 sätestatuga oli ringkonnakohus pädev seda tegema ning rahuldades prokuröri apellatsiooni, mõistiski ringkonnakohus süüdistatavatele lühiajalised vangistused. Tunnistades maa- ja ringkonnakohtu poolt KarS § 74 sätete, kui raskema karistusseaduse, kohaldamise ebaseaduslikuks, pidas Riigikohus siiski võimalikuks, et maakohus (seega ka ringkonnakohus – minu järeldus) oleks olnud pädev karistama süüdistatavaid lähtuvalt KarS §-st 61 vangistusega alla alammäära (otsuse p 17). Tõdedes, et vabastades süüdistatavad vangistusest, on nii maa- kui ka ringkonnakohus teinud sisuliselt ebaseaduslikud kohtulahendid, mistõttu tuleks kriminaalasi saata KrMS § 361 p 6 alusel uueks arutamiseks, otsustas kriminaalkolleegium lähtuda menetlusökonoomiast ning teha ise uue otsuse. Tuginedes ekslikult eeldusele, et prokuröri apellatsioonis taotleti üksnes tingimuslikku vabastamist, tühistaski Riigikohus ringkonnakohtu poolt mõistetud reaalsed vangistused ja vabastas ise süüdistatavad tingimisi mõistetud karistusest. Puutuvalt käesoleva kriminaalasja menetlemise mõistlikku aega, on raske nõustuda väitega, et tegemist on süüdistusajaga, mida ei ole põhjust käsitada keskmisest oluliselt keerukama ega mahukamana (otsuse p 16). On õige, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Tegemist on isikute grupi poolt toimepandud raskete isiku- ja varavastaste kuritegudega, mille tagajärjeks oli kannatanu surm. Menetlusosaliste suur arv, kahtlustatava tagaotsimine, korduvad ekspertiisid on raskendanud asja menetlemise korraldamist ja pikendanud selleks kuluvat aega. Seetõttu on spekulatiivne otsuses sisalduv väide, et kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad mõistlikud põhjendused, millele tuginevalt saaks Eesti riik õigustada menetluse ülemäärast venimist eelkõige kohtueelses menetluses. Saates tagasi käesoleva süüdistusasja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks üksnes karistuse mõistmise küsimuses ei oleks möödas ka menetlemise mõistlik aeg. Tartus 7. novembril 2008. a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige Lea KIVI