Vabariigi Valitsus — Eesti Vabariigi valitsuse ja Saksamaa Liitvabariigi valitsuse vahelise Eesti Vabariigi kaitsejõudude ja Saksamaa Liitvabariigi relvajõudude liikmete teise lepingupoole territooriumil ajutise viibimise kokkulepe (Eesti ja Saksamaa relvajõudude külastuste kokkulepe) — RT II, 2008, 34, 102

Vabariigi Valitsuse 15.11.2007 korraldus nr 496 kokkuleppe eelnõu heakskiitmise ja volituse andmise kohta Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta Eesti Vabariigi valitsus ja Saksamaa Liitvabariigi valitsus, võttes arvesse 19. juunil 1951 alla kirjutatud Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahelist relvajõudude staatust reguleerivat kokkulepet (edaspidi NATO SOFA), soovides täiendavalt reguleerida Eesti kaitsejõudude liikmete ajutist viibimist Saksamaa Liitvabariigis ning Saksa relvajõudude liikmete ajutist viibimist Eesti Vabariigis; arvestades, et kokkulepe ei mõjuta õigusi ega kohustusi, mis on kummalgi poolel tulenevalt rahvusvahelistest kokkulepetest, millega asutatakse rahvusvahelisi kohtuid, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudist, on kokku leppinud järgmises. Artikkel 1. Kokkuleppe eesmärk (1) Kokkuleppega reguleeritakse Eesti Vabariigi kaitsejõudude ja Saksamaa Liitvabariigi relvajõudude (Bundeswehr) liikmete, sealhulgas nende tsiviilkoosseisu liikmete sisenemist teise lepingupoole territooriumile, nende lahkumist sealt ja nende ajutist viibimist seal. (2) Kokkulepet kohaldatakse vastuvõtva riigi õiguse järgi, kui kokkuleppes ei ole ette nähtud teisiti. (3) Kõigi kokkuleppega reguleerimata küsimuste suhtes kohaldatakse NATO SOFA sätteid. Artikkel 2. Külastuste otstarve ja kestus ning külastajate arv (1) Kokkuleppe alusel tehakse külastusi õppuste, üksuste väljaõppe ja transiidi eesmärgil, samuti humanitaarabi- ning otsingu- ja päästeoperatsioonide läbiviimiseks vastuvõtva riigi pädevate asutuste juhtimisel, kusjuures ühe külastuse ajal, mis üldjuhul ei kesta üle 30 päeva, viibib vastuvõtva riigi territooriumil kuni 3000 saatva riigi relvajõudude liiget; nõuande- ja sideülesannetega relvajõudude liikmete puhul ning väljaõppe korral lepitakse kokku kuni viieaastastes külastustes, mida võib pikendada. (2) Pädevad asutused lepivad kokku külastuste otstarbe ja kestuse ning külastajate arvu. Artikkel 3. Riiki sisenemise, riigist lahkumise ja riigis viibimise tingimused Saatva riigi relvajõudude ja nende tsiviilkoosseisu liikmete sisenemise suhtes vastuvõtva riigi territooriumile ning samuti sealt lahkumise ja seal ajutise viibimise suhtes kohaldatakse NATO SOFAt, kui käesolevas kokkuleppes ei ole ette nähtud teisiti. Artikkel 4. Julgeolek ja avalik kord Kui saatva riigi relvajõudude liige ohustab vastuvõtva riigi julgeolekut ja avalikku korda, võib vastuvõtva riigi kaitseministeerium nõuda selle relvajõudude liikme viivitamatut eemaldamist vastuvõtva riigi territooriumilt. Saatva riigi võimud on kohustatud eemaldamisnõude täitma. Artikkel 5. Tervishoid (1) Saatev riik kohustub järgima rahvusvahelisi ja vastuvõtva riigi tervishoiualaseid õigusakte. Tema relvajõudude liikmelt võib vastuvõtva riigi territooriumile sisenemisel nõuda tema ametiasutuse väljastatud ametlikku tervisetõendit selle kohta, et tõendi omanik ei põe nakkushaigusi. Vastuvõtva riigi pädevad sõjaväevõimud teatavad saatva riigi pädevatele sõjaväevõimudele kõigist sellekohastest nõuetest hiljemalt 15 päeva enne saatva riigi relvajõudude liikmete kavandatud sisenemist vastuvõtva riigi territooriumile. (2) Kummagi riigi pädevad sõjaväevõimud hõlbustavad lõike 1 alusel toimuvat teabevahetust. (3) Vastuvõtvas riigis kohaldatakse inimeste, loomade ja taimede nakkushaiguste ennetamise ja tõrje ning taimekahjurite tõrje suhtes vastuvõtva riigi õigusakte. Vastuvõtva riigi pädevad asutused võtavad taudide tõrjet ning toitu ja ravimeid käsitlevatest õigusaktidest tulenevaid meetmeid liha- ja linnukasvatussaaduste kohta ning sanitaarkontrolli meetmeid, lähtudes lepingupooltele kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest. Artikkel 6. Kriminaaljurisdiktsioon ja sunnimeetmed (1) Kui vastuvõtval riigil on õigus teostada oma kriminaaljurisdiktsiooni saatva riigi relvajõudude ja nende tsiviilkoosseisu liikmete üle, loobub ta selle teostamisest, välja arvatud juhul, kui see on oluline vastuvõtva riigi õigusemõistmise jaoks. (2) Kriminaaljurisdiktsiooni teostamine võib oluline olla eelkõige järgmiste kuritegude puhul: a) vastuvõtva riigi julgeolekuhuvisid mõjutavad rasked kuriteod; b) inimese surmaga lõppenud kuriteod ning röövimine ja vägistamine, välja arvatud juhul, kui need on toime pandud saatva riigi relvajõudude liikme vastu; c) nimetatud kuritegude ettevalmistamine, nende toimepanemise katse ja nendes osalemine. (3) Kui vastuvõttev riik loobub oma kriminaaljurisdiktsiooni teostamast, toimetab saatev riik kurjategija vastuvõtva riigi nõudel viivitamatult vastuvõtva riigi territooriumilt ära ning annab asja üle oma pädevatele asutustele kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. (4) Saatva riigi kohtud ja ametiasutused ei teosta oma kriminaaljurisdiktsiooni vastuvõtva riigi territooriumil. (5) Poolte pädevad kohtud ja ametiasutused annavad kriminaalmenetluses üksteisele õigusabi oma riigi õigusaktidega ettenähtud ulatuses ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste piires. Kui vastuvõttev riik ei loobu kriminaaljurisdiktsiooni teostamisest, mõjutab saatev riik oma relvajõudude neid liikmeid, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises vastuvõtvas riigis viibimise ajal, ilmuma vastuvõtva riigi kohtutesse ja ametiasutustesse, kui nad on vastuvõtva riigi õigusaktide järgi selleks kohustatud ja saatva riigi õigussüsteem seda lubab. (6) Vastuvõtva riigi kohtutel ja ametiasutustel on oma jurisdiktsiooni ja pädevuse piires õigus määrata ja rakendada saatva riigi relvajõudude liikmete vastu sunnimeetmeid nende viibimise ajal vastuvõtvas riigis. (7) Kui vastuvõtva riigi ametiasutused on vahistanud saatva riigi relvajõudude liikme või rakendanud tema suhtes muid, kinnipidamisega lõppenud sunnimeetmeid, teatab vastuvõtva riigi pädev asutus sellest viivitamatult saatva riigi diplomaatilisele esindusele. Teates tuleb nimetada asja edasi menetlev kohus või ametiasutus. (8) Lõikeid 1–7 kohaldatakse ka juhul, kui saatva riigi relvajõudude liikmed viibivad vastuvõtva riigi territooriumil muudel ametikohustuste täitmistel, kui on nimetatud artikli 2 lõikes 1. Artikkel 7. Side (1) Vastuvõtva riigi avalike sideteenuste kasutamist reguleerivad nii vastuvõtva riigi üldised eeskirjad kui ka teenuste pakkujate tingimused; see kehtib eelkõige tasude arvutamise ning arveldamise kohta. (2) Saatva riigi relvajõudude liikmed võivad vastuvõtva riigi pädevate asutuste loal paigaldada ja kasutada vastuvõtvas riigis viibimise eesmärkide saavutamiseks ajutiselt sideseadmeid, sealhulgas raadiosüsteeme. Raadiosageduste kasutamine tuleb kooskõlastada vastuvõtva riigi pädeva asutusega. (3) Saatva riigi relvajõudude raadioseadmed ja sidevõrgu lõppseadmed, mis paigaldatakse või mida kasutatakse vastuvõtva riigi territooriumil olevate sidevõrkude juurdepääsukohtades või liinidel, peavad vastama tehnilistele üldnõuetele, mis on sätestatud vastuvõtva riigi õigusaktides raadioseadmete ja sidevõrgu lõppseadmete kohta. Nendele nõuetele vastavust tuleb tõendada vastavuse hindamise menetluse teel ning seadmed tuleb asjakohaselt tähistada. (4) Saatva riigi relvajõudude liikmed kasutavad vastuvõtvas riigis viibimise ajal üksnes vastuvõtva riigi pädevate asutuste poolt neile eraldatud raadiosagedusi. Kuna raadiosagedusi on vaja kooskõlastada nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil, tuleb asjakohane taotlus esitada hiljemalt 60 päeva enne sageduse kasutamise taotletavat algust. Pärast relvajõudude lahkumist läheb neile eraldatud raadiosageduste kasutamise õigus tagasi vastuvõtva riigi pädevatele asutustele. (5) Saatva riigi relvajõudude liikmed võtavad tarvitusele kõik abinõud, et nende side- või muud elektriseadmed ei häiriks vastuvõtva riigi sidevõrkude talitlust. Kui saatva riigi relvajõudude raadiojaamad oluliselt häirivad väljaspool vastuvõtvat riiki asuvate raadiojaamade tööd või kui viimased oluliselt häirivad saatva riigi relvajõudude raadiojaamade tööd, võtab vastuvõttev riik meetmeid kooskõlas Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu põhikirja ja muudetud konventsiooniga ning oma raadioside eeskirjadega. Vastuvõtva riigi pädevad asutused võtavad oma riigi eeskirjade piires tarvitusele kõik abinõud, et vastuvõtva riigi sidevahendid või muud elektriseadmed ei häiriks saatva riigi relvajõudude sideseadmete talitlust vastuvõtvas riigis. Elektromagnetiliste häirete korral kohaldatakse vastuvõtva riigi seadmete elektromagnetilist ühilduvust käsitlevaid õigusakte. Kui nende järgi tuleb häireid põhjustava seadme kasutamine lõpetada, teevad saatva riigi relvajõud seda viivitamatult. Artikkel 8. Keskkonnakaitse (1) Saatev riik tunnistab keskkonna kaitsmise tähtsust oma relvajõudude tegevuse ajal vastuvõtvas riigis. Saatva riigi relvajõudude liikmed täidavad vastuvõtva riigi keskkonnakaitsealaseid õigusakte. (2) Poolte pädevad asutused teevad kõigis keskkonnakaitse küsimustes tihedat koostööd, esmajoones õppuste ettevalmistamise ajal. (3) Ka vastuvõtva riigi õigusakte järgides välditakse keskkonna kahjustamist ning juhul, kui keskkonna kahjustamine on paratamatu, võetakse tarvitusele asjakohased abinõud. (4) Relvade, rasketehnika või ohtlike materjalide veoks eelistatakse raud- ja veeteid. Poolte kaitseministeeriumid koostöös vastuvõtva riigi pädevate asutustega lepivad kokku veoteekondades. (5) Saatva riigi relvajõudude liikmed kasutavad vastuvõtvas riigis viibimise ajal oma õhu-, vee- ja muudes sõidukites üksnes neid kütuseid, määrdeid ja kütuselisandeid, mille saasteainete sisaldus on vastuvõtva riigi eeskirjade kohaselt väike, kui need kütused, määrded ja kütuselisandid vastavad nende õhu-, vee- ja muude sõidukite tehnilistele nõuetele. Sõidu- ja tarbeautode puhul täidetakse vastuvõtva riigi müratasemeid ja heitgaase käsitlevaid õigusakte sedavõrd, kui see ei ole põhjendamatult keeruline. (6) Õpperajatisi kasutades täidavad saatva riigi relvajõudude liikmed rajatiste kasutuseeskirju, esmajoones ohutus-, tuleohutus- ja keskkonnakaitse eeskirju. Samal põhimõttel täidetakse õppuste ajal vastuvõtva riigi relvajõudude teenistuseeskirju. Poolte kaitseministrid kehtestavad oma pädevuse piires erikorra laskerelvade kasutamiseks öösel ning laupäeviti, pühapäeviti ja riiklikel pühadel. (7) Saatva riigi relvajõudude liikmed täidavad vastuvõtva riigi eeskirju jäätmete keskkonnaohutu ringlussevõtu või muul viisil kõrvaldamise kohta. Kasutamata lahingumoona likvideerimine lõhkamise või põletamise teel selleks mitte ettenähtud rajatistes ei ole lubatud. Artikkel 9. Saatva riigi relvajõudude sõidukite ja vastuvõtva riigi lennuväljade kasutamine (1) Saatva riigi pädev asutus registreerib saatva riigi mootorsõidukid ja haagised ning annab neile liiklemisloa. Sõidukid peavad kandma registreerimisnumbrit ja riigitähist. (2) Saatva riigi relvajõudude liikmete veod ja liikumine, mis on kooskõlas vastuvõtva riigi õigusaktidega ning mõlemale riigile kehtivate rahvusvaheliste lepingutega ja nendega seotud tehniliste kokkulepete ja menetlustega, loetakse lubatuks. Kui sõjaväe liikumiseks ja vedudeks on vaja eriluba või vabastust ohtliku materjali veo piirangutest, otsustavad selle andmise vastuvõtva riigi pädevad asutused. (3) Vastuvõtva riigi sõjaväevõimud koordineerivad saatva riigi liiklusküsimustega seotud sõjaliste huvide esindamist tsiviilasutuste ja -ettevõtete ees. (4) Asjaomased raudtee-ettevõtted koostöös kummagi riigi sõjaväevõimudega lepivad kokku saatva riigi nende kauba- ja reisivagunite registreerimises, millega veetakse vastuvõtvas riigis saatva riigi relvajõudude liikmeid ja sõjatehnikat, ning vastuvõtva riigi raudteeinfrastruktuuri kasutamises. Kui saatev riik tahab kõrvale kalduda vastuvõtva riigi õigusaktidest raudteesõidukite kvaliteedi ja kasutamise kohta, taotleb tema raudtee-ettevõte vastuvõtva riigi raudteeametilt sellekohase loa. (5) Saatva riigi relvajõudude liikmed täidavad vastuvõtva riigi liikluseeskirja, sealhulgas õnnetuskohal käitumist ja ohtliku materjali vedamist reguleerivaid eeskirju. Eeskirjade täitmist kontrollivad vastuvõtva riigi pädevad asutused. Seda võib teha koos saatva riigi pädevate asutustega. Saatva riigi relvajõudude liikmed võivad nimetatud õigusaktide piires kohaldada oma riigi õigusakte mootorsõidukite, haagiste, siseveekogudel kasutatavate veesõidukite ning õhusõidukite tüübi, mudeli ja varustuse kohta. Mõlema riigi ametiasutused teevad nende õigusaktide rakendamisel tihedat koostööd. (6) Mootorsõidukeid ja haagiseid, mille mõõtmed, teljekoormus, kogukaal või arv ületavad vastuvõtva riigi maanteeliiklusõigusega ettenähtud piirtasemeid, kasutatakse üksnes vastuvõtva riigi pädevate asutuste loal, välja arvatud hädaolukorras. Väljaspool õppealasid veetakse roomiksõidukeid üldjuhul raudteel või vajaduse korral treileritel. Ilma roomikukaitseteta ei ole avalikel teedel ja tänavatel lubatud roomiksõidukitega sõita. (7) Saatva riigi relvajõudude õhusõidukid võivad kasutada vastuvõtva riigi tsiviillennujaamu üksnes vastuvõtva riigi pädevate asutuste loal, mis on kooskõlas vastuvõtva riigi asjakohaste eeskirjadega, välja arvatud hädaolukorras. (8) Poolte pädevad asutused kooskõlastavad kogu lennuliikluse kontrolli ning selleks rajatud ja käitatavate sidesüsteemide kasutamise, et tagada lennuliikluse ohutus ning saavutada oma relvajõudude liikmete teise poole territooriumil viibimise eesmärk. Artikkel 10. Nõuded (1) Pooled käsitlevad kahjunõudeid kooskõlas NATO SOFA sätetega, kui kokkuleppes ei ole ette nähtud teisiti. (2) Pooled teatavad teineteisele kahjunõuete lahendamisega tegelevate pädevate asutuste nimed. Nimetatud asutused teevad omavahel usalduslikku koostööd. Nad annavad üksteisele kõikvõimalikku abi, et kohustada relvajõudude ja nende tsiviilkoosseisu liikmeid täitma vastuvõtva riigi kohtutes ja ametiasutustes tsiviilvastutuse kohta tehtud otsuseid. (3) Kolmandate isikute nõuete lahendamisel kohaldatakse peale NATO SOFA VIII artikli lõigete 5–7 järgmisi sätteid, arvestades, et nimetatud artikli lõike 6 punktides a–c ettenähtud teguviis asendatakse allesitatud punktis f kirjeldatuga. a) Vastuvõtva riigi asutus, kes vastutab hüvitusnõuete esitamise ja kontrollimise eest, alustab uurimist kohe pärast nõude saamist. b) Vastuvõtva riigi asutus teatab saatva riigi asutusele hüvitusnõude saamisest võimalikult kiiresti, hiljemalt nelja nädala jooksul pärast nõude saamist. Teates tuleb märkida nõude vastuvõtva riigi asutuses registreerimise number, nõude esitaja nimi ja aadress, kahjujuhtumi lühikirjeldus, samuti selle aeg ja koht, nõudesumma suurus, kahju laad ning vajaduse korral asjaga seotud relvajõudude liikmete ja üksuste nimed. Teade tuleb saata kahes eksemplaris. c) Saatva riigi asutus kinnitab teate kättesaamist ning saadab vastuvõtva riigi asutusele kuue nädala jooksul alates teate kättesaamist kogu olemasoleva teabe ja kõik tõendid. Kui asjakohast teavet ja tõendeid ei ole, teatab saatva riigi asutus sellest vastuvõtva riigi asutusele. Peale selle teatab saatva riigi asutus vastuvõtva riigi asutusele, kas tema arvates on kahju tingitud tegevusest või tegevusetusest, mille eest lasub tema riigi relvajõududel õiguslik vastutus, või seoses nende relvajõudude sõiduki kasutamisega ning viimasel juhul ka, kas sõiduki kasutamine oli volitatud või mitte. d) Vastuvõtva riigi asutus teeb kogu olemasoleva teabe ja tõendite põhjal otsuse selle kohta, kas ja mis summas on nõue tema riigi seaduse kohaselt õigustatud. e) Vastuvõtva riigi asutus maksab kahjuhüvitise ära oma riigi vääringus. Pärast seda esitab ta saatva riigi asutusele taotluse äramakstud summa tagasimaksmise kohta. Saatva riigi asutus maksab summa tagasi kolme kuu jooksul. Kui vastuvõtva riigi seaduse järgi tuleb kahjuhüvitist maksta pensionina, maksavad seda mõlemad pooled kapitaliseeritud summana vastuvõtvas riigis kehtivate eeskirjade kohaselt. f) Kui kahju ei tekitatud ametiülesannete täitmisel, koostab vastuvõtva riigi asutus aruande saatva riigi asutusele, kes kontrollib seda viivitamatult ja teeb otsuse summa kohta, mis tuleb nõude õigustatuse korral hüvitada. Vastuvõtva riigi asutus võib nõude esitajale pakkuda hüvitiseks nõudesummat ilma õigusliku kohustuse tunnistamiseta (ex gratia). Sellisel juhul ei ole saatva riigi asutuse sellekohane otsus talle siduv. Kui nõude esitaja võtab pakkumise täielikult vastu, maksab vastuvõtva riigi asutus talle summa ära. Saatva riigi asutus maksab summa vastuvõtva riigi asutusele tagasi ulatuses, mida ta peab õigustatuks. Kui saatva riigi asutus ei teata oma otsusest tagasimakstava hüvitise kohta, mida ta peab õigustatuks, kolme kuu jooksul alates vastuvõtva riigi asutuse aruande esitamisest, maksab ta vastuvõtva riigi asutusele tagasi kogu summa, mille nõude esitaja nõude lahendamise käigus vastu võttis. Muul juhul jäävad kehtima punktid a–e. Artikkel 11. Õppused (1) Õppuste suhtes kohaldatakse vastuvõtva riigi õigusakte ja tema relvajõudude teenistuseeskirju. (2) Maismaaõppused toimuvad harilikult sõjaväe väljaõppealal, laskeväljal ja muudes õpperajatistes. (3) Õhuõppuste suhtes kohaldatakse vastuvõtva riigi õigusakte tema õhuruumi sisenemise ja selles viibimise kohta ning lennundusrajatiste ja -seadmete kasutamise kohta, mis jäävad Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni standardite ja soovitatavate lahenduste kohaldamisalasse, samuti vastuvõtva riigi asjakohastes õigusaktides sätestatud teatamis-, kinnitamis- ja kooskõlastamismenetlust. Õppusel osalevate lennumeeskondade ning lennuliiklusteenistuste ja õhukaitset juhtiva isikkoosseisu liikmed peavad valdama inglise keelt, kuivõrd seda on vaja lennuohutuse tagamiseks ja lennuliikluse korraldamiseks. (4) Ranniku- ja siseveekogudes mereväe õppustel osalevate laevade ja abilaevade suhtes kohaldatakse vastuvõtva riigi õigusakte. Artikkel 12. Kulud (1) Poolte pädevad asutused kooskõlastavad enne õppusi üksikasjalikult osutatavad teenused ja nendega seotud kulud. (2) Vastuvõtva riigi asutused abistavad saatva riigi asutusi teenuste hankimisel. Artikkel 13. Vaidluste lahendamine Kõik kokkuleppe kohaldamisest või tõlgendamisest tekkivad erimeelsused lahendatakse rahumeelselt konsultatsioonide teel ning neid ei anta lahendamiseks kolmandatele isikutele. Artikkel 14. Täitmine Mõlema riigi kaitseministeeriumid võivad omavahel kooskõlastada kokkuleppe täitmise üksikasju, teatades teineteisele kokkuleppe täitmisega tegelevate isikute kontaktandmed. Artikkel 15. Kokkuleppe jõustumine, kestus ja lõpetamine (1) Kokkulepe jõustub päeval, mil mõlemad riigid on teisele riigile teatanud, et jõustumise eeldused on nende riigisisese õiguse järgi täidetud. Jõustumise kuupäevaks loetakse viimase sellekohase teate kättesaamise kuupäev. (2) Kokkulepe on sõlmitud määramata ajaks. Kumbki pool võib kokkuleppe lõpetamiseks saata teisele poolele diplomaatiliste kanalite kaudu teate. Lõpetamine jõustub ühe aasta möödudes teate kättesaamisest. Koostatud Tallinnas (kuupäev) 21.11.2007 (koht) kahes eksemplaris eesti, saksa ja inglise keeles; kõik kolm teksti on autentsed. Erinevate tõlgenduste korral lähtutakse ingliskeelsest tekstist. Eesti Vabariigi valitsuse nimel Saksamaa Liitvabariigi valitsuse nimel Lauri ALMANN Christian SCHMIDT Julius BOBINGER AGREEMENT BETWEEN THE GOVERNMENT OF THE REPUBLIC OF ESTONIA AND THE GOVERNMENT OF THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY CONCERNING TEMPORARY STAYS OF MEMBERS OF THE DEFENCE FORCES OF THE REPUBLIC OF ESTONIA AND OF THE ARMED FORCES OF THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY ON THE TERRITORY OF THE OTHER STATE (Estonian-German Visiting Forces Agreement) The Government of the Republic of Estonia and the Government of the Federal Republic of Germany, having regard to the Agreement of 19 June 1951 between the Parties to the North Atlantic Treaty Regarding the Status of Their Forces (hereinafter referred to as “the NATO SOFA”), desiring to establish supplementary rules for temporary stays of members of the Estonian Defence Forces in the Federal Republic of Germany and members of the German Armed Forces in the Republic of Estonia, considering that under the provisions of the present Agreement, the rights and obligations of the Parties under international agreements establishing international tribunals, including the Rome Statute of the International Criminal Court, will remain unaffected, have agreed as follows: Article 1. Purpose of the Agreement (1) The present Agreement regulates the entry, exit and temporary stay of members of the Defence Forces of the Republic of Estonia and the Armed Forces of the Federal Republic of Germany (Bundeswehr), including their civilian components, in the territory of the other State. (2) Application of the present Agreement shall be subject to the national law of the Receiving State unless otherwise provided in this Agreement. (3) Any matters not regulated by the present Agreement shall be subject to the provisions of the NATO SOFA. Article 2. Type, Scope and Duration of Stays (1) Stays under this Agreement will serve the purpose of exercises, training of units and transit as well as carrying out humanitarian relief actions and search and rescue operations under the responsibility of the competent authorities of the Receiving State with up to 3,000 members of the armed forces of the Sending State for a duration of stay which shall as a rule not exceed 30 days; for members of the armed forces performing liaison and advisory functions and for training purposes, stays of up to five years’ duration with an option for extension will be agreed. (2) Details concerning the type, scope and duration of these stays will be agreed between the competent authorities. Article 3. Terms of Entry, Exit and Stay Unless otherwise provided in this Agreement, the entry, exit and temporary stay of members of the armed forces of the Sending State, including their civilian component, shall be governed by the NATO SOFA. Article 4. Public Security and Order Should the public security and order of the Receiving State be threatened by a member of the Sending State’s armed forces, the Ministry of Defence of the Receiving State may demand the immediate removal of that member from the territory of the Receiving State. The Sending State’s authorities shall comply with such demands for removal. Article 5. Public Health (1) The Sending State undertakes to observe international and the Receiving State’s national health regulations. Members of its armed forces may upon entry into the Receiving State be requested to present an official health certificate issued by the authorities of the Sending State, confirming that they do not suffer from communicable diseases. The competent military authorities of the Receiving State shall notify the competent military authorities of the Sending State of any existing requirements to that effect no later than fifteen days prior to the scheduled date of entry. (2) The competent military authorities of the two States shall ensure that information exchange pursuant to paragraph 1 above is mutually facilitated. (3) As regards the prevention and control of communicable diseases in humans, animals and plants as well as the control of plant pests in the Receiving State, the relevant national legislation of the Receiving State shall apply. The competent authorities of the Receiving State shall take measures under epidemics control, epizootic disease control and food and drug laws in respect of meat and poultry products as well as measures pursuant to sanitary control laws in accordance with international agreements binding on both States. Article 6. Criminal Jurisdiction and Coercive Measures (1) Insofar as the Receiving State has the right to exercise criminal jurisdiction over members of the armed forces of the Sending State and their civilian component, the competent authority of the Receiving State shall waive this right unless essential interests of the Receiving State’s administration of justice make such exercise of jurisdiction imperative. (2) Essential interests of administration of justice may make the exercise of criminal jurisdiction imperative in particular in the following cases: a) criminal offences of significant importance detrimental to the security interests of the Receiving State, b) offences causing the death of a human being, as well as robbery and rape, except where such offences are directed against a member of the armed forces of the Sending State, c) the preparation of, attempt to commit and participation in such offences. (3) If the exercise of criminal jurisdiction is waived, the Sending State shall, at the request of the Receiving State, remove the suspect from the territory of the Receiving State without delay and submit the case to its competent authorities for a decision on the institution of criminal proceedings. (4) The courts and authorities of the Sending State shall not exercise their criminal jurisdiction in the Receiving State. (5) The competent courts and authorities of the two States shall, within the limits imposed by their respective national law and obligations under international agreements, render each other legal assistance in criminal proceedings. If the Receiving State does not waive the exercise of criminal jurisdiction, the Sending State shall use its influence, to the extent that its legal system permits, to induce members of its armed forces suspected of having committed a criminal offence while staying in the Receiving State, to turn themselves in to the courts and authorities of the Receiving State, insofar as the law of the Receiving State obliges them to do so. (6) The courts and authorities of the Receiving State shall have the right, within the limits of their jurisdiction and competence, to order and carry out coercive measures against members of the armed forces of the Sending State during their stay in the Receiving State. (7) When a member of the armed forces of the Sending State has been arrested by the authorities of the Receiving State or other coercive measures are taken resulting in detention, the competent authority of the Receiving State shall notify the Sending State’s diplomatic mission in the Receiving State without delay. This notification shall state which court or authority has jurisdiction over the further proceedings. (8) Paragraphs 1 to 7 above shall also apply in cases where members of the armed forces of the Sending State are staying in the territory of the Receiving State for official reasons other than those stated in Article 2, paragraph 1. Article 7. Telecommunications (1) The use of publicly offered telecommunications services in the Receiving State shall be subject both to the general regulations of the Receiving State and the respective terms of business of the provider of the services; this applies in particular to the way in which charges are calculated and accounts rendered and settled. (2) Subject to the approval of the competent authorities of the Receiving State, members of the armed forces of the Sending State may, insofar as this is necessary to achieve the purpose of their stay, set up and operate telecommunications facilities, including radio systems, on a temporary basis. The use of radio frequencies must be co-ordinated with the competent authority of the Receiving State. (3) Radio systems and telecommunications terminal equipment of the Sending State’s armed forces that are to be operated in the territory of the Receiving State or hooked up to connections or transmission lines of the public telecommunications networks shall meet the basic technical requirements generally applicable to radio systems and telecommunications terminal equipment under the law of the Receiving State. Compliance with these requirements shall be proven in a conformity assessment procedure and markings to that effect shall be affixed to the equipment. (4) Members of the armed forces of the Sending State, while staying in the Receiving State, shall only use radio frequencies, which they have been assigned by the competent authorities of the Receiving State. Because of the need for national and international co-ordination of the use of radio frequencies, the relevant request for radio frequency assignment shall be filed no later than 60 days prior to the scheduled beginning of use. At the end of the stay, the radio frequencies shall be returned to the competent authorities of the Receiving State. (5) The members of the armed forces of the Sending State shall take all necessary measures to avoid interference to the Receiving State’s telecommunications networks by their own telecommunications or other electrical installations. Where radio stations of the armed forces of the Sending State cause harmful radio interference with radio stations located outside the Receiving State or suffer harmful interference from such stations, the competent authorities of the Receiving State shall act in accordance with the provisions of the Constitution and Convention of the International Telecommunication Union, as amended, and the Radio Regulations. The competent authorities of the Receiving State shall take all necessary measures, to the extent authorised by existing regulations, to avoid interference to telecommunications facilities of the Sending State’s armed forces by telecommunications or other electrical installations of the Receiving State. In the event of electro-magnetic interference, the national provisions concerning electromagnetic compatibility of equipment shall apply. If this results in the need to take the source of interference out of operation, the armed forces of the Sending State shall do so without delay. Article 8. Environmental Protection (1) The Sending State shall recognise and acknowledge the importance of environmental protection in the context of the activities of the members of its armed forces in the Receiving State. The members of the armed forces of the Sending State shall comply with the Receiving State’s legal provisions for the protection of the environment. (2) The competent authorities of the two States shall work closely together in all matters of environmental protection, in particular in the preparation of exercises. (3) Compliance with the legal provisions of the Receiving State notwithstanding, degradation of the environment shall be avoided, and where degradation of the environment cannot be avoided, appropriate environmental protection measures shall be taken. (4) For the movement of weapons, heavy equipment or hazardous material, preference shall be given to rail and water transport. Transport routes shall be agreed between the Ministries of Defence in co-ordination with the competent authorities of the Receiving State. (5) The members of the armed forces of the Sending State shall operate their aircraft, vessels and vehicles in the Receiving State only with fuels, lubricants and additives classified as low-pollutant under the regulations of the Receiving State, provided that this is compatible with the technical requirements of such aircraft, vessels and vehicles. With respect to passenger cars and utility vehicles, the regulations of the Receiving State for the limitation of noise and exhaust gas emissions shall be observed insofar as this is not an undue burden. (6) When using training installations, the members of the armed forces of the Sending State shall observe the applicable rules for their use, in particular safety, fire protection and environmental regulations. The same applies with reference to the service regulations of the armed forces of the Receiving State relating to exercises. The Ministers of Defence of the two States shall establish special arrangements within their respective areas of jurisdiction for night firing and firing on Saturdays, Sundays and public holidays. (7) The members of the armed forces of the Sending State shall comply with the regulations of the Receiving State concerning environmentally safe recycling or other disposal of waste. Disposal of non-expended munitions by detonation or incineration at installations not approved for this purpose shall not be permitted. Article 9. Operation of Vehicles of the Sending State’s Armed Forces and Use of the Receiving State’s Airfields (1) Motor vehicles and trailers of the armed forces of the Sending State shall be registered and licensed for use on the road by the competent authority of the Sending State. These vehicles shall bear a registration number and a distinctive nationality mark. (2) Transports and movements carried out by members of the armed forces of the Sending State within the scope of the national legal provisions of the Receiving State and applicable international agreements which are binding on both States, including related technical arrangements and procedures, shall be deemed to be approved. In cases where special or exceptional permission and exemptions for the transportation of hazardous material are required for military movements and transports, they shall be processed by the competent authorities of the Receiving State. (3) The military authorities of the Receiving State shall co-ordinate the representation of the Sending State’s military interests in traffic matters vis-à-vis civilian authorities and enterprises. (4) With regard to the registration of the Sending State’s own railway freight and passenger cars needed for transports of members of the armed forces and military equipment of the Sending State and the use of the Receiving State’s railway infrastructure, agreements shall be concluded between the railway companies concerned in consultation with the military authorities of the two States. As regards the use of infrastructure when locomotives owned by a railway company of the Sending State are used, agreement shall be concluded between the railway companies concerned of the two States. Where it is intended to deviate from the Receiving State’s legal provisions in respect of the requirements for the qualitative condition and the use of the Sending State’s railway vehicles, the railway company of the Sending State shall apply to the railway administration of the Receiving State for the necessary permits. (5) Members of the armed forces of the Sending State shall observe the Receiving State’s traffic regulations, including the regulations concerning behaviour at the scene of an accident and the regulations on the transportation of hazardous material. The competent authorities of the Receiving State shall monitor observance of these regulations. Such monitoring may be conducted in conjunction with the competent authorities of the Sending State. Within the limits imposed by these regulations, the members of the armed forces of the Sending State may apply their own national standards to the construction, design and equipment of motor vehicles, trailers, inland waterway vessels and aircraft. The authorities of the two States shall consult closely on the implementation of these provisions. (6) The operation of motor vehicles and trailers whose dimensions, axle load, total weight or numbers exceed limitations under the Receiving State’s road traffic law shall, except in cases of emergency, be subject to the permission of the competent authorities of the Receiving State. Outside training areas, tracked vehicles shall as a general rule not be moved other than by rail or, if required, by flatbed trailer. Driving tracked vehicles on public roads and trails without track pads shall not be permitted. (7) Except in cases of emergency, members of the armed forces of the Sending State may use civilian airports in the Receiving State with military aircraft only with the permission of the competent authorities of the Receiving State granted in accordance with the regulations in force in the Receiving State. (8) The competent authorities of the two States shall co-ordinate all air traffic control and related communications systems set up and operated by them to the extent necessary to ensure air traffic safety and achievement of the purpose of the stay of the members of their armed forces. Article 10. Claims (1) Unless otherwise provided for in this Agreement, damage claims shall be dealt with by both States in accordance with the provisions of the NATO SOFA. (2) The Parties shall inform each other which authorities are competent to settle claims. These authorities shall co-operate in good faith. They shall render each other all possible assistance to ensure compliance with judgements and administrative acts of the courts and authorities of the Receiving State in connection with obligations of the members of the armed forces and their civilian component under civil law. (3) For the settlement of third party claims, the following provisions shall apply in addition to Article VIII, paragraphs 5 to 7, of the NATO SOFA, whereas the procedure set out in sub-paragraph f below shall by substituted for the procedure provided in Article VIII paragraph 6 sub-paragraph a to c. a) The authority of the Receiving State which is responsible for taking delivery of and examining the request for compensation shall upon receipt of the request conduct its own investigations without delay. b) The authority of the Receiving State shall notify the authority of the Sending State of the receipt of the request for compensation as soon as possible, within four weeks of receipt of the request at the latest. The notification shall contain the reference number assigned by the authority of the Receiving State, the claimant’s name and address, a brief description of the incident including when and where it occurred, the amount of compensation demanded, the nature of the damage, the names of the members of the armed forces and the designation of the unit involved in the incident, as applicable. The notification shall be in duplicate. c) The authority of the Sending State shall acknowledge receipt of the notification and send the authority of the Receiving State within six weeks of its receipt all available information and evidence. Where such information and evidence is unavailable, the authority of the Sending State shall inform the authority of the Receiving State to that effect. The authority of the Sending State shall further inform the authority of the Receiving State whether in its opinion the damage has been caused by acts or omissions for which the armed forces of the Sending State are legally responsible, and/or in connection with the use of a vehicle of the force, and whether that use was authorised or unauthorised. d) Once it has analysed all available information and evidence, the authority of the Receiving State shall decide whether and in what amount the claim is justified under the law of the Receiving State. e) The authority of the Receiving State shall pay the amount of compensation in its national currency. It shall subsequently request the authority of the Sending State to reimburse the amount paid. The authority of the Sending State shall reimburse the amount due within three months. If under the law of the Receiving State compensation is to be granted in the form of a pension, it shall be reimbursed between the Parties in accordance with the rules applicable in the Receiving State as a capitalised amount. f) In the case of damage not caused in the performance of official duty, the authority of the Receiving State shall prepare a report for the authority of the Sending State which shall examine it without delay and decide what amount of compensation, if any, it deems justified. The authority of the Receiving State may offer the claimant – notwithstanding the decision of the Sending State - an ex gratia payment in settlement of his claim. If that offer is accepted by the claimant in full satisfaction of his claim, the authority of the Receiving State shall make the payment. The authority of the Sending State shall reimburse the amount it deems justified. If the authority of the Sending State fails to communicate its decision on the compensation deemed justified within three months of submission of the report prepared by the authority of the Receiving State, it shall reimburse the amount accepted by the claimant in settlement of his claim. In other respects, the provisions of sub-paragraphs a to e above shall remain unaffected. Article 11. Training Exercises (1) Exercises shall be governed by the legal provisions of the Receiving State and the service regulations of its armed forces. (2) Exercises on land shall normally take place at military training areas, firing ranges and other military training facilities. (3) Exercises conducted in the airspace shall be governed by the Receiving State’s regulations on the entry into and use of its airspace and the utilisation of aviation installations and facilities which fall within the scope of the Standards and Recommended Practices of the International Civil Aviation Organization, as well as applicable notification, approval and co-ordination procedures contained in the relevant regulations of the Receiving State. Aircrew members participating in a training exercise as well as the air traffic services and air defence control personnel involved in such an exercise must have a good command of the English language, insofar as this is necessary for reasons of flight safety or air traffic control. (4) Training exercises of naval and auxiliary vessels in coastal and internal waters shall be governed by the regulations of the Receiving State. Article 12. Costs (1) Prior to the conduct of training exercises, the competent authorities of the two States shall specify in detail the services to be provided and the costs involved. (2) The authorities of the Receiving State shall support the authorities of the Sending State in the purchase of services. Article 13. Settlement of Disputes Any dispute concerning the application or interpretation of the present Agreement shall be settled amicably by consultation and shall not be referred to a third party for settlement. Article 14. Implementation Arrangements concerning the implementation of the present Agreement may be made between the Ministries of Defence of the two States which will inform each other of the competent points of contact for the implementation of the Agreement. Article 15. Entry into Force, Duration and Termination (1) The present Agreement shall enter into force on the date on which the two States have notified each other that the national requirements for such entry into force have been fulfilled. The effective date shall be the date of receipt of the last notification. (2) The present Agreement shall remain in force for an unlimited period. It may be terminated by either Party giving written notice thereof through diplomatic channels. Termination shall take effect one year after receipt of that notice. Done in Tallinn on 21.11.2007 in duplicate, each in the Estonian, German and English languages, all three texts being authentic. In case of divergent interpretations of the Estonian and German texts, the English text shall prevail. For the Government of the Republic of Estonia For the Government of the Federal Republic of Germany Lauri ALMANN Christian SCHMIDT Julius BOBINGER