Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Õiguskantsleri taotluse, tunnistada Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsus nr. 52 «Sõidukite tasuline parkimine» põhiseaduse § 152 lg. 2 alusel kehtetuks, läbivaatamine — RT I, 1994, 80, 1377

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kohtukolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsus nr 6 Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 21. oktoobri 1994. a. kohtuistungil õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe ja Tallinna Linnavolikogu esindaja Heikki Ojamaa osa­võtul ning kolleegiumi sekretäri Kerdi Raua juuresolekul läbi õiguskantsleri 6. septembri 1994. a. taotluse nr. 116. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsuse nr. 52 «Sõidukite tasu­line valveta parkimine» p. 2 järgi on lubatud «Kehtiva parkimistõendita või parkimiseks mitteettenähtud kohas pargitud autol autoratas lukustada vastavalt Linnavalitsuse poolt kehtestatud eeskirjale». Õiguskantsler, juhindudes põhiseaduse §-st 142 lg. 1 ja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 15 lg. 1 esitas 26. mail 1994. a. Tallinna Linnavolikogule ettepaneku viia 31. märtsi 1994. a. otsus nr. 52 kooskõlla põhiseaduse, haldusõiguserikkumise seadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Tallinna Linnavolikogu ei viinud seaduses sätestatud 20 päeva jooksul otsust kooskõlla nimetatud seadustega. Juhindudes põhiseaduse §-st 142 lg. 2 ja õiguskantsleri tegevuse korralda­mise seaduse §-st 17, tegi õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada põhiseaduse § 152 lg. 2 alusel Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsus nr. 52 kehtetuks. Õiguskantsler leidis, et linnavolikogu otsus on põhiseaduse ja seadustega vastuolus järgmistel põhjustel: 1. Põhiseaduse § 32 sätestab: «Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus». Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsuse p. 2 järgi on see põhiseaduslik igaühe õigus ebaseadus­likult kitsendatud, sest linnavolikogu otsuse p. 2 lubab: «Kehtiva parkimis­tõendita või parkimiseks mitteettenähtud kohas pargitud autol võidakse autoratas lukustada vastavalt Linnavalitsuse poolt kehtestatud eeskirjale», takistamaks sõiduki edasist kasutamist. Liiklusvahendi kasutamist takistavate seadmete rakendamine ei ole lubatud ühegi seadusega. Seega on Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsuse nr. 52 p. 2 vastuolus põhiseaduse §-ga 32. 2. Haldusõiguserikkumiste seadustik reguleerib vastutust nende tegude eest, mille eest on ette nähtud haldusvastutus. Selliste tegude hulka kuulub enamus liikluseeskirja rikkumisi, sealhulgas liiklusvahendite parkimis- ja peatumisnõuete rikkumine. Haldusõiguserikkumiste eest võidakse kohaldada halduskaristusena ainult rahatrahvi, eriõiguste äravõtmist või haldusaresti (§ 19). Isiku vara kasutamist tõkestavate vahendite paigaldamist selles ette nähtud ei ole ja seda pole võimalik tõlgendada teisiti kui karistusena mingi teo, praegusel juhul ebaõige või tasumata parkimise eest. Kuna auto on riikliku registrimärgiga tähistatud, siis omaniku või valdaja tuvastamine ei vaja mingeid erimeetmeid. Samuti puudub vajadus kohe autot juhtinud isiku, auto omaniku või valdaja tuvastamiseks. Seepärast on Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsuse p. 2 vastuolus haldusõiguserikkumiste seadustiku §-ga 19. 3. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lg. 1 kohaselt on volikogul õigus anda üldaktidena määrusi ja § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid. Õigusteooria seisukohalt kehtestab üldakt üldisi käitumisnorme ning üksikakt reguleerib üksikjuhtumit üksiku fakti, sündmuse või isiku osas, mida arvestab eelmärgitud § 7. Sõidukite tasuline valveta parkimine hõlmab väga suurt määramata hulka Tallinna elanikke ja külalisi, mistõttu Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsust nr. 52 ei saa lugeda üksikaktiks ja otsus on vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-ga 7. Justiitsminister Urmas Arumäe toetab kirjalikus arvamuses õiguskantsleri taotlust. Tutvunud esitatud materjaliga ning ära kuulanud õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ja Tallinna Linnavolikogu esindaja selgitused põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis: Õiguskantsleri taotlus oli esitamise ajal põhjendatud. Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsuse nr. 52 p. 2, mis näeb ette kehtiva parkimistõendita või parkimiseks mitteettenähtud kohas pargitud autol võimaluse autoratas lukustada vastavalt linnavalitsuse kehtestatud ees­kirjale, oli vastuolus: 1. Põhiseaduse §-ga 32 lg. 2, mis annab igaühele õiguse temale kuuluvat omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kusjuures kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse § 154 lg. 1 sätestab, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka kohaliku elu küsimuse otsusta­mine. Samas pole aga seadust, mis annaks kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse kehtestada niisuguse abinõu rakendamist. Tallinna Linnavolikogu andis seadusliku aluseta võimaluse lukustada parkimistõendita või selleks mitte­ettenähtud kohas pargitud auto ratta, millega takistatakse omandi (auto) kasutamist. 2. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse §-ga 7 lg. 1, mille kohaselt volikogul on õigus anda üldaktidena määrusi. § 7 lg. 2 kohaselt võetakse üksikaktina vastu otsus. Üldaktiga kehtestatakse üldisi käitumisnorme, üksikakt reguleerib üksikjuhtumit. Sõiduauto tasuline valveta parkimine hõlmab suurt, määramata hulka juhtumeid ning seda korraldav akt on seetõttu üldakt ja tuleb vormistada määrusena, mitte otsusena. Tallinna Linnavolikogu otsuse kohaselt jõustub see vastuvõtmisest, mis on vastuolus eelmärgitud seaduse §-ga 23 lg. 1. Selles sättes nõutakse, et volikogu määrused oleksid avalikustatud enne nende jõustumist. Tallinna Linnavolikogu tunnistas 20. oktoobril 1994. a. määrusega nr. 15 kehtetuks linnavolikogu 31. märtsi 1994. a. otsuse nr. 52 punktid 1 — 3 ja 5, milles linnavolikogu oli kehtestanud otsusega üldisi käitumisnorme ja jõustanud need enne avaldamist, s.o. otsuse vastuvõtmisest. Linnavolikogu esindaja esitas 20. oktoobri 1994. a. määruse kohtuistungil. Arvestades seda, et linnavolikogu ise tunnistas oma otsuse selle osa, mis oli põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse korraldamise seadusega vastuolus, kehtetuks, ei saa kohus seda enam teha. Kohus piirdub linnavolikogu otsuse põhiseadusevastasuse tunnista­misega. Eeltoodu alusel ning juhindudes põhiseaduse §-dest 15 lg. 2 ja 152 lg. 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg. 1 p. 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: jätta rahuldamata õiguskantsleri 6. septembri 1994. a. taotlus nr. 116 taotluse aluse äralangemise tõttu. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees Rait MARUSTE