Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-54-08 Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a kohtuotsus Rene Vainiku kaebuses Tartu arestimaja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks — RT III, 48, 335

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-54-08 Otsuse kuupäev 17. november 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Rene Vainiku kaebus Tartu arestimaja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-06-2500 Menetluse alus Riigikohtus Rene Vainiku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 16. oktoober 2008 Kohtuistungil osalenud isikud Rene Vainik Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel Halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend Resolutsioon 1. Rahuldada Rene Vainiku kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 4. mai 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-06-2500 Tartu arestimaja toimingute (telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamist puudutavas osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tartu arestimaja toimingud, mis seisnesid telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamises. Asjaolud ja menetluse käik 1. Rene Vainik viibis 10. oktoobrist kuni 1. novembrini 2006 Lõuna Politseiprefektuuri Tartu arestimajas. Olles kuriteole kaasaaitamises kahtlustatavana vahistatud, kandis ta samaaegselt ka kinnipeetavana karistust. 22. detsembril 2006, 23. jaanuaril 2007 ja 26. jaanuaril 2007 esitas R. Vainik Tallinna Halduskohtule kokku 5 kaebust, milles ta taotles järgmiste Tartu arestimaja toimingute õigusvastasuse tuvastamist: 1) kaebajal ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti ning raamatukogu raamatuid ja ajakirju; 2) kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus; 3) kaebaja kambri sisustus ei vastanud kehtestatud nõuetele; 4) kaebajal ei võimaldatud tegelda kehakultuuriga; 5) kaebajal ei võimaldatud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning kaitsjaga suhtlemiseks kasutada telefoni. Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2007. a määrustega liideti eelnimetatud kaebused ühte menetlusse. 2. Tallinna Halduskohus jättis 4. mai 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-2500 kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis järgmist: 1) kuna kaebaja viibis arestimajas vahistatuna, mitte kinnipeetavana, siis kehtisid tema suhtes vangistusseaduse (VangS) 5. peatüki ja arestimaja sisekorraeeskirja sätted. Võrreldes kinnipeetava isikuga on vahistatu õigused oluliselt piiratumad; 2) tõendamist pole leidnud, et kaebaja oleks esitanud selliseid suulisi või kirjalikke avaldusi, millest nähtuks soov kasutada hüvesid, millest ilmajätmise õigusvastasust ta palub tuvastada. Arestimaja töötajatest tunnistajate ütluste kohaselt oli kaebaja pöördunud küll seoses olmeprobleemidega mitmete küsimuste ja pretensioonidega nende poole, kuid polnud kordagi avaldanud soovi jalutada värskes õhus, tegelda kehakultuuriga, lugeda ajalehti või helistada ega kurtnud kambri sisustuse puudulikkuse üle. Seda kinnitavad ka arestimaja töö arvestuse raamatud; 3) soovi lugeda päevalehti ja ajakirju väljendas kaebaja esmakordselt 23. oktoobri 2006. a teabepäringus. Vastuses teabepäringule märkis Tartu arestimaja, et ajalehtede ja ajakirjade lugemine on vahistatule tagatud sellekohase kirjaliku taotluse esitamisel. Tartu arestimajas puudus raamatukogu ning seega ka võimalus raamatute ning ajakirjade lugemiseks; 4) VangS § 93 lg-s 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p-s 4 ette nähtud vabas õhus viibimine toimub üksnes vahistatu enda soovil ning see ei pruugi tingimata tähendada jalutuskäiku, vaid ka muud viibimist vabas õhus. Kõnealusel perioodil ei olnud Tartu arestimajas ehitustehnilistel ja turvakaalutlustel võimalik vastavat ruumi kasutada. Arestimaja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks ka seetõttu, et kaebaja polnud esitanud vastavat taotlust; 5) kaebaja kambris olid täidetud kõik VangS §-st 45 tulenevad nõuded. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 kohaselt peab kambris sisalduma võimaluse korral WC. Täpsemaid nõudeid õigusaktidest ei tulene. Kuna kaebaja viibis kambris üksinda, oli tema privaatsus piisavalt tagatud. Vahistatu visuaalne ja elektrooniline jälgimine tuleneb VangS § 45 lg-st 1; 6) Tartu arestimajas ei ole kehakultuuriga tegelemiseks kohandatud ruumi. Õigus kehakultuuriga tegelda ei tulene vahistatu jaoks VangS § 55 lg-st 1 ega nähtu ka vangistusseaduse 5. peatükist. Vahistatu režiim tähendab teistest eraldatust, mida poleks spordisaali kasutamise korral võimalik tagada. Pealegi polnud kaebaja avaldanud arestimaja töötajatele soovi kehakultuuriga tegelemiseks. Seega polnud ka kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine õigusvastane; 7) VangS § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus telefoni kasutada, kui selleks on tehnilised tingimused, ning lg 2 kohaselt toimub telefoni kasutamine vahistatu enda kulul. Tartu arestimajas puudus telefoniautomaat (taksofon), millelt helistades oleks vahistatu saanud oma õigust realiseerida. Seega puudus võimalus telefonikõnede kestuse ja maksumuse fikseerimiseks. Kui telefonikõnesid ei ole tehniliselt võimalik pidada, ei saa seda teha ka riigi- või kohalike omavalitsuste asutuste ja ametnikega või kaitsjaga. Samas pole kohtule esitatud ka tõendit, millest oleks nähtunud kaebaja soov telefoni kasutamiseks. Seega ei saa helistamise mittevõimaldamist pidada õigusvastaseks. 3. Apellatsioonkaebuses palus R. Vainik tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellandi arvates on põhjendamatu kohtu järeldus, et ta pole hüvede kasutamiseks üldse soovi avaldanud. Arestimaja sisekorraeeskiri sätestab õiguse päevalehti, ajakirju ja raamatuid lugeda, kuid mitte kohustust esitada taotlust. Kaebaja soovi hüvesid kasutada väljendab esitatud teabepäring. Telefoni kasutamise soovi tõendab ka asjaolu, et 13. oktoobril 2006 kohtus kaebaja oma kaitsjaga, kellele eelnevalt helistas arestimaja töötaja. Kaebajal oli arestimajas kaasas Turbo kõnekaart, mida oleks saanud kasutada arestimaja töötaja juuresolekul või vahendusel. Apellant rõhutas, et telefoni kasutamise mittevõimaldamisega rikuti tema õigust pöörduda kaitsja ning riigiasutuste poole. Meelevaldne on kohtu seisukoht, et värskes õhus viibimiseks tuleb esitada kirjalik avaldus. Apellant peab alandavaks, et tualeti kasutamisel pole talle tagatud privaatsus ning teda on võimalik jälgida. Kambri puudulikule sisustusele, st nagi ja öökapi vajadusele juhtis apellant tähelepanu, esitades arestimaja töötajatele küsimusi ja pretensioone olmetingimuste kohta. 4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. aprilli 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-06-2500 R. Vainiku apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse toimingu osas, mis seisnes kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamises. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas osaliselt R. Vainiku kaebuse ja tunnistas nimetatud toimingu õigusvastaseks. Ülejäänud osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) halduskohtu järeldus, et kaebaja suhtes kuulusid arestimajas viibimise ajal kohaldamisele vahistatu õigusi reguleerivad sätted, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga (21. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-07), mille kohaselt võidakse kinnipeetav tõkendina kohaldatud vahistamise korral küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad samaaegselt ka kinnipeetava staatust sätestavad normid, kui vahistatu režiimi puudutavad normid osutuvad leebemaks; 2) arestimajas puudub raamatukogu ning arestimajja tellitud ühest päevalehest ei piisa kõikidele soovijatele, mistõttu arvestatakse esmajärjekorras varasemate sooviavaldustega. Kaebaja polnud esitanud kirjalikku sooviavaldust ajalehe lugemiseks. Kaebaja 23. oktoobri 2006. a teabepäringut arestimaja ülemale ei saa pidada sooviavalduseks lugeda päevalehte. Teabepäringus esitati erinevaid küsimusi, millele kaebaja sai ka soovitud kirjalikud vastused; 3) asjaolu, et Tartu arestimaja ei vastanud kaebaja sealviibimise ajal ehitustehnilistele nõuetele, ei põhjenda värskes õhus viibimise mittevõimaldamist ega mõjuta selle toimingu õigusvastaseks tunnistamist, kuid sellega võidakse arvestada kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Värskes õhus viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõue ei tulene seadusest ning poleks ringkonnakohtu hinnangul ka proportsionaalne; 4) õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja kambris olid täidetud kõik VangS §-st 45 tulenevad nõuded. Vangla sisekorraeeskirja § 7 ei laiene arestimaja kambritele ning siseministri 1. detsembri 2000. a määrusega nr 71 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette nõudeid arestimaja kambrite sisustuse kohta. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise, mis on ette nähtud eelkõige vahistatute endi julgeoleku tagamiseks ning on taotletava eesmärgiga proportsionaalne meede; 5) VangS § 28 lg 1 ja § 96 lg 1 ning kõnealusel perioodil kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 8 sidusid nii vahistatu kui ka kinnipeetava õiguse telefoni kasutamiseks esmalt tehniliste tingimuste olemasoluga ning teiseks pidi suhtlemine toimuma kinnipeetava, vahistatu või arestialuse kulul. Kuna Tartu arestimajas puudusid R. Vainiku sealviibimise ajal tehnilised tingimused kaebaja kulul telefoni kasutamiseks, pole rikutud kaebaja õigust kasutada omal kulul telefoni suhtlemiseks kaitsja ja riigiasutustega. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Kassatsioonkaebuses palub R. Vainik tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist: 1) põhjendamatu on kohtute seisukoht, et kaebaja polnud hüvede kasutamiseks soovi avaldanud. Suulisi sooviavaldusi tõendab arestimajale esitatud teabepäring ning kirjalik vastus sellele. Teabepäring oli ainus võimalus suulisi pöördumisi dokumenteerida; 2) ebaõige on kohtu seisukoht, et Tartu arestimajal puudusid tehnilised tingimused telefonikõnede võimaldamiseks. Kuritarvituste vältimiseks oleks piisanud, kui arestimaja töötaja kontrollib, et helistatakse Turbo kõnekaardi operaatori numbril; 3) põhjendamatu ja seadusest mittetulenev on kohtute seisukoht, et ajalehtede lugemiseks tulnuks esitada kirjalik sooviavaldus; 4) kohus pole hinnanud tunnistaja ütlusi, kes möönis, et kaebaja esitas olmeprobleeme puudutavaid küsimusi ja pretensioone. Olmeprobleemiks tuleb pidada ka öökapi ja riidenagi puudumist, mistõttu kaebaja pidi oma hügieenivahendeid ja muid tarbeesemeid hoidma põrandal; 5) kohus on käsitlemata jätnud väited, et privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel oli kaebaja jaoks alandav. Tartu arestimajas polnud järgitud politseipeadirektori 25. aprilli 2001. a käskkirjaga kinnitatud «Arestimajade ehitustehniliste nõuete» p-s 23.3 sätestatut. 6. Lõuna Politseiprefektuur leiab kirjalikus vastuses, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning pole alust selle rahuldamiseks. Kassatsioonkaebuse väited on suunatud vajadusele hinnata tõendeid alama astme kohtutest erinevalt, mis pole aga kassatsioonimenetluses lubatav. Kohtud on kõiki asjakohaseid tõendeid piisava põhjalikkusega hinnanud. VangS § 93 lg-st 3 ega arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 punktist 9 ei tulene, et arestimajal on kohustus tagada raamatute ja ajalehtede olemasolu, vaid õigus ja võimalus päevalehtede ja raamatukogu olemasolul neid lugeda. Tartu arestimajja tellitud päevalehte Postimees ei ole võimalik lugeda kõikidel arestimajas viibijatel üheaegselt. Tartu arestimajas puudub raamatukogu ning seega ka raamatute lugemise võimalus. Telefoni kasutamise õigus arestimajas sõltub tehnilistest tingimustest. Lõuna Politseiprefektuur ei ole teinud takistusi telefoni kasutamiseks, kuid Tartu arestimajja pole paigaldatud taksofoni ning puudub võimalus kõnede kestust ja maksumust fikseerida. Alles kassatsiooniastmes esitab R. Vainik väite, et tal oli arestimajas viibides Turbo kõnekaart. Samas pole ta tõendanud, et ta arestimajas viibides oleks sellise kõnekaardi omandanud. Kambri sisustusega seonduvalt märgitakse vastuses, et arestimajas on igasuguste kandurite kambri seinale kinnitamine julgeolekukaalutlustel välistatud. R. Vainik viibis üksinda kahekohalises kambris ning tal oli piisavalt võimalusi oma asjade paigutamiseks. R. Vainikul oli vaba juurdepääs sanitaarsõlmele, mis vastas hügieeninõuetele ja võimaldas privaatsust. Pole tuvastatud kaebaja privaatsuse sihilikku ja ebaeetilist rikkumist. VangS § 90 lg-st 3 ja § 45 lg-st 1 tulenevalt peab olema tagatud, et vahistatu isik peab olema visuaalselt ja elektrooniliselt nähtav kambris viibimise kogu perioodil. Kolleegiumi seisukoht 7. Kohtud on asja menetledes märkinud vastustajaks Tartu Politseiprefektuuri arestimaja. Asja materjalidest nähtuvalt juhtis kohtumenetluses vastustajana osalenud Lõuna Politseiprefektuur korduvalt kohtute tähelepanu sellele, et varasem Tartu Politseiprefektuur reorganiseeriti koos Võru, Valga, Põlva, Jõgeva ja Viljandi prefektuuridega Lõuna Politseiprefektuuriks ning konkreetne struktuuriüksus, kelle toiminguid kaebaja vaidlustas, kannab nimetust Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimaja. Kolleegium leiab, et ebakorrektsus vastustaja määratlemisel ei ole selles haldusasjas takistanud Lõuna Politseiprefektuuril menetluses osalemast ning selline menetlusnormi rikkumine ei mõjuta praegusel juhul vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasust. 8. Vaidlus kassatsiooniastmes ei puuduta kaebust osas, milles R. Vainik palus õigusvastaseks tunnistada talle arestimajas viibimise ajal värskes õhus jalutuskäigu mittevõimaldamine. Selles osas rahuldas ringkonnakohus R. Vainiku kaebuse ja Riigikohtu 6. augusti 2008. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-230 jäeti menetlusse võtmata Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus, milles vaidlustati ringkonnakohtu otsust nimetatud toimingu õigusvastaseks tunnistamise osas. Nimetatud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud. Kuigi R. Vainik on nii apellatsiooni- kui kassatsioonimenetluses taotlenud tema kaebuse rahuldamist täies ulatuses, ei ole ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses esitatud kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumisega seonduvaid väiteid. Vaidlus kassatsiooniastmes puudutab arestimaja toiminguid, mis seisnesid telefonikõnede mittevõimaldamises, päevalehtede, ajakirjade ja raamatute mittekättesaadavuses ning arestimaja kambri ja selle sisustuse nõuetekohasuses. 9. Tartu arestimaja toimingud, mille õigusvastasuse tuvastamist kaebaja taotleb, leidsid aset 10. oktoobrist kuni 1. novembrini 2006, kui R. Vainik oli kahtlustatavana vahistatud, kandes samaaegselt ka kinnipeetavana karistust. Riigikohtu halduskolleegium leidis 21. aprilli 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-84-07 sellise isiku suhtes kohaldatava režiimi osas, et kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. 10. VangS § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. VangS § 96 lg 2 näeb ette, et telefoni kasutamine toimub vahistatu kulul. Ka kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud arestimaja sisekorraeeskiri sätestas § 15 lg 1 p-s 8, et arestialusel on õigus omal kulul telefoni kasutada, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Vaidlustatud toimingute ajal kehtis ka VangS § 96 lg 3, mis nägi ette: «Vahistatu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust võib vangla direktor piirata üksnes uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks. Keelatud on vahistatu […] telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.» Vangistusseadus kehtivas redaktsioonis sätestab keelu piirata telefoni teel suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga vaid kinnipeetava puhul (VangS § 28 lg 3). Samas näeb kriminaalmenetluse seadustik alates 1. veebruarist 2007 kehtivas sõnastuses ette, et vahistuses viibiva isiku suhtes menetleja määrusega kohaldatav piirang telefoni kasutamiseks ei kohaldu suhtlemisel riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga. Seega on seadusandja jätkuvalt soovinud kaitsta vahistatu õigust suhelda nimetatud isikutega menetleja poolt kehtestatud piirangutest hoolimata. 11. Alama astme kohtud asusid seisukohale, et kui telefonikõnesid ei ole võimalik tehniliselt pidada, ei saa seda võimaldada ka suhtlemiseks riigi-, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute ning kaitsjaga. Tehniliste tingimuste puudumist sisustati asjaoluga, et Tartu arestimajas polnud võimalust telefonikõnede kestuse ja maksumuse fikseerimiseks, kuna puudus taksofon, millelt helistades oleks vahistatu saanud telefonikaardi olemasolul oma õigust kasutada. Kassaator on osundanud võimalusele kasutada näiteks Turbo kõnekaarti, mis tagab vahistatu kulul helistamise ka lauatelefonilt. Väär on vastustaja seisukoht, et see väide on esmakordselt esitatud alles kassatsiooniastmes. Ka apellatsioonkaebuses märkis R. Vainik, et helistamine vahistatu kulul olnuks võimalik näiteks lauatelefonilt Turbo kõnekaarti kasutades. Helistamise alternatiivsete võimaluste olemasolu üle vaieldi ka juba halduskohtu istungil (tl 56–57). Halduskolleegium leidis 1. märtsi 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-103-06, et VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga. Kolleegium ei ole aga varem täpsustanud, kuidas mõista helistamiseks vajalikke tehnilisi tingimusi. 12. Eristada tuleb tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Tänapäevased võimalused telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa piirduda üksnes spetsiaalselt paigaldatud telefoniautomaadi olemasoluga ning kõnede mittevõimaldamisel ei saa pidada piisavaks tehniliste tingimuste puudumise põhjendamist üksnes telefoniautomaadi puudumisega. 13. Riigikohtu istungil möönis ka vastustaja esindaja alternatiivsete võimaluste olemasolu näiteks kaitsjale helistamiseks, kuid pidas asja lahendamise seisukohalt jätkuvalt oluliseks, et pole tõendatud konkreetseid juhtumeid, millal R. Vainiku soovile helistada järgnes keeldumine. Kohtud on helistamise osas jõudnud järeldusele, et R. Vainik pole esitanud vastavat sooviavaldust. R. Vainik esitas 23. oktoobril 2006 arestimaja ülemale teabepäringu (tl 39–40), milles muu hulgas küsis ka, miks ei täideta VangS § 96 lg-t 3, mis näeb ette keelu piirata telefoni kasutamist suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga. Arestimaja 22. novembri 2006. a vastuse (tl 37–38) kohaselt on telefoni kasutamine reguleeritud arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg-s 8, milles antakse kinnipeetavale õigus omal kulul telefoni kasutada, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused, kuid Tartu arestimajas puuduvad tingimused helistamiseks. R. Vainik ise leiab, et teabepäring oligi ainus võimalus oma soovi dokumenteerida ja sellele kirjalikku vastust saada. R. Vainiku väitel on ta esitanud ka suulisi pöördumisi, kuid ei tea, kas need on fikseeritud. Toimikus on kahe arestimaja töötaja ettekanded politseiprefektile 27. veebruarist 2007, milles nad väidavad, et nende valvekordade ajal ei avaldanud kaebaja helistamiseks soovi. R. Vainik on ise kohtuistungitel selgitanud, et teatas arestimaja ülemale oma soovist kaitsjale helistada, kuid arestimaja ülem vastas, et arestimajast pole võimalik helistada ning lubas ise kaitsjale teatada, et isik on paigutatud Tartu arestimajja ega saa sealt helistada. Kolleegium leiab, et R. Vainik on hiljemalt 23. oktoobri 2006. a teabepäringus väljendanud selgelt oma soovi telefoni kasutada ning saanud ka üheselt mõistetava vastuse, mille kohaselt Tartu arestimaja ei pidanud helistamist tehniliste tingimuste puudumise tõttu võimalikuks. Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel. Seetõttu on Tartu arestimaja toiming, mis seisnes telefonikõnede mittevõimaldamises tehniliste tingimuste puudumise tõttu, õigusvastane. 14. VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Ka arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 sätestas, et arestialusel on õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju ning raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. Ka selle õiguse kasutamist on kohtud ja vastustaja seostanud konkreetse soovi väljendamisega. Kohtud leidsid, et kaebaja pole esitanud kirjalikku sooviavaldust ajalehe lugemiseks. R. Vainiku 23. oktoobri 2006. a teabepäringut ei pidanud kohtud päevalehtede lugemise soovi väljenduseks. Nimetatud sätete eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult. Selline nõue ei tulene kehtivast õigusest ning ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades – saada aktuaalset teavet ilma suurema viivituseta – mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, kus vahistatu viibib, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. Päevalehtede kättesaadavuse mittekindlustamist tuleb käesoleval juhul pidada õigusvastaseks. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Võrreldes päevalehtede kättesaadavuse eesmärki raamatute või ajakirjade lugemise võimalusega, ei saa õigusvastaseks pidada arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist olukorras, kus arestimajas puudub raamatukogu. 15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga osas, mis puudutab kaebaja kambri sisustuse nõuetekohasust ning privaatsuse tagamist arestimajas. Vaidlustatud toimingute ajal kehtinud VangS § 90 lg 3 näeb ette, et vahistatu kamber peab vastama sama seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Alates 1. veebruarist 2007 kehtiv vangistusseaduse redaktsioon sätestab need põhimõtted samas sõnastuses § 90 lg-s 4. Vangs § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 45 lg 1 kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Ringkonnakohus asus seisukohale, et VSKE § 7, mis sätestab nõuded vangla toa või kambri sisutusele, ei laiene arestimaja kambritele. Arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette nõudeid arestimaja kambrite sisustuse kohta. Kolleegium nõustub alama astme kohtute hinnanguga kambri nõuetekohasusele ning järeldusega, et tuvastatud asjaolude pinnalt pole käesoleval juhul põhjust pidada öökapi ja riidenagi puudumist kambris õigusvastaseks. 16. VangS § 90 lg 3 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Pole tõendatud, et R. Vainiku privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et see oleks toimunud inimväärikust riivaval moel. 17. Eeltoodu tõttu tuleb R. Vainiku kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada osas, mis puudutab Tartu arestimaja toimingute (telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamist. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega tunnistatakse õigusvastaseks Tartu arestimaja toimingud, mis seisnesid telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamises. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN