Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Õiguskantsleri taotluse tunnistada kehtetuks tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik läbivaatamine — RT I, 1994, 91, 1567

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI OTSUS Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 23. novembri 1994. a. kohtuistungil õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe ja rahandusministri esindaja Kalev Järvelille osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Kerdi Raua juuresolekul läbi õiguskantsleri 6. oktoobri 1994. a. taotluse tunnistada kehtetuks tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Õiguskantsler tegi 20. aprillil 1994. a. rahandusministrile ettepaneku viia põhiseaduse ja seadustega kooskõlla rahandusministri 21. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 20 kinnitatud tulumaksuseaduse rakendamise juhend. Rahandusminister rahuldas 30. mail 1994. a. õiguskantsleri ettepaneku osaliselt. Õiguskantsleri arvates jäi nimetatud juhendi punkti 1.5 kolmas lõik vastuollu põhiseaduse ja seadustega. Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik sätestab, et sama punkti teises lõigus kehtestatud kord tulumaksu kandmisel 48% ulatuses riigieelarvesse ja 52% ulatuses valdade ja linnade eelarvetesse «kehtib residendist füüsiliste isikute tulumaksu kohta, mis pärast 1. jaanuari 1994. a. on kantud Maksuameti riigitulude kontole ja valdade-linnade eelarvetesse, sõltumata sellest, millise perioodi eest on eelarvetesse kantud tulumaksu arvestatud». Õiguskantsler osundab Riigikohtule esitatud taotluses, et kuni 31. detsembrini 1993. a. kehtinud Eesti Vabariigi üksikisiku tulumaksu seaduse § 2 lg. 1 alusel laekus üksikisiku tulumaks kogu ulatuses esmatasandi kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse. Seega üksikisiku tulumaksuseaduse alusel ei pidanud see maks laekuma riigieelarvesse, vaid kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Õiguskantsleri arvates on tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmanda lõiguga korraldatud ümber 1993. aasta tulude alusel tasutud ja 1994. aastal laekunud üksikisiku tulumaksu jaotamine, vähendades omavalitsuse maksutulusid riigitulude kasuks. Õiguskantsler leiab, et tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik on vastuolus põhiseaduse §-ga 113, tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184) §-dega 38 lg. 4; 6 lg. 1 ja 8 lg. 1 ning maksukorralduse seaduse (RTI 1994, 1, 5) põhimõtetega, ja teeb Riigikohtule ettepaneku tunnistada põhiseaduse § 152 lg. 2 alusel nimetatud juhendi punkti 1.5 kolmas lõik kehtetuks. Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud õiguskantsleri ja rahandusministri esindaja selgitused, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis: 1. jaanuarist 1994. a. muutus maksusüsteem. Üksikisiku tulumaks ja ettevõtte tulumaks asendus nii üksikisikuid kui ka ettevõtteid hõlmava uue maksuga, mille nimetus on «tulumaks». See riiklik maks on kehtestatud ja sätestatud 1. jaanuaril 1994. aastal jõustunud tulumaksuseadusega. Tulumaksuseaduse rakendamise juhend on kinnitatud rahandusministri 21. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 20, mis avaldati Riigi Teataja Lisas nr. 6 1. veebruaril 1994. a. Selle määruse punkti 3 alusel rakendatakse nimetatud juhendit 1. jaanuarist 1994. a., s. o. tagasiulatuvalt. Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi kohaselt on juhend «välja antud Eesti Vabariigi tulumaksuseaduse alusel tulumaksu arvutamise ja eelarvesse maksmise korra kohta». Seega on juhendiga määratud konkreetse maksu - tulumaksu - arvutamise ja maksmise kord. Kuigi tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmandas lõigus kasutatakse termineid «residendist füüsilise isiku tulumaks» ja «tulumaks», mitte aga «üksikisiku tulumaks», tuleneb juhendi selle punkti mõttest ja rahandusministri 21. novembri 1994. a. kirjast Riigikohtu põhiseadus]ikkuse järelevalve kolleegiumile, et juhendi punkti 1.5 kolmas lõik laieneb ka üksikisiku tulumaksule, mida makstakse 1993. aasta tulude alusel ja mis laekub 1994. aastal. Nimetatud kirjas väidab rahandusminister, et juhendi punkti 1.5 alusel üksikisiku tulumaksu kandmine osaliselt riigieelarvesse tugineb riigieelarve seaduse (RT I 1993, 42, 614) §-le 35, mille kohaselt riigieelarves ettenähtud tulud, mis ei laekunud eelarveaastal, loetakse selle eelarveaasta tuludeks, millal need laekuvad. Üksikisiku tulumaksu seaduse § 2 lg. 1 alusel laekus üksikisiku tulumaks 1993. aastal kogu ulatuses esmatasandi kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse, mitte aga riigieelarvesse. Seetõttu ei ole riigieelarve seaduse § 35 õiguslikuks aluseks 1994. aastal laekuva üksikisiku tulumaksu kandmisel 48% ulatuses riigieelarvesse. Tulumaksuseaduse § 8 sätestab residendist füüsilise isiku tulumaksu, mitte aga üksikisiku tulumaksu laekumise 48% ulatuses riigieelarvesse ja 52% ulatuses omavalitsuse eelarvesse. Tulumaksuseaduse § 38 lg. 1 sätestab, et selle seaduse rakendamise korra kehtestab rahandusminister. Seetõttu oli rahandusminister kohustatud täitma temale seadusega pandud ülesande ja kinnitama tulumaksuseaduse rakendamise juhendi. Tulumaksuseadus ja teised seadused ei ole aga pannud rahandusministrile ülesannet korraldada üksikisiku tulumaksu laekumist 48% ulatuses riigieelarvesse. Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik on vastuolus põhiseaduse §-ga 3 lg. 1, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel. Põhiseaduse § 94 lg. 2 kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punktiga 1.5 on rahandusminister seadusliku aluseta korraldanud üksikisiku tulumaksu laekumise 1994. aastal 48% ulatuses riigieelarvesse. Seetõttu on tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik vastuolus põhiseaduse §-dega 3 lg. 1 ja 94 lg. 2. Valla- ja linnaeelarve seaduse § 20 sätestab, et eelarveaasta lõpuks laekumata jäänud tulud loetakse valla- ja linnaeelarve selle aasta tuludeks, millal nad laekuvad. Sellest tuleneb, et eelarveaasta lõppemine ei ole tulude riigieelarve kasuks ümberjaotamise aluseks. Riigieelarve seaduse § 3 lg. 1 p. 1 nimetab riigieelarve tuluna laekumisi riiklikest maksudest vastavalt maksuseadustele. Eesti Vabariigi üksikisiku tulumaksu seaduse § 2 lg. 1 ei näinud ette ja tulumaksuseaduse § 8 ei näe ette üksikisiku tulumaksu laekumist riigieelarvesse. Seega on tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik vastuolus valla- ja linnaeelarve seaduse (RT I 1993, 42, 615) §-ga 20 ja riigieelarve seaduse §-ga 3 lg. 1 p. 1. Tulumaksuseaduse § 38 lg. 4 kohaselt esitavad üksikisikud 1993. a. tulude kohta tuludeklaratsioonid ja maksavad maksu vastavalt üksikisiku tulumaksu seadusele. Sama seaduse §-ga 39 p. 1 tunnistatakse aga Eesti Vabariigi üksikisiku tulumaksuseadus kehtetuks. Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik ei ole õiguskantsleri taotluses märgitud vastuolus põhiseaduse §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud sätestab seadus. Põhiseaduse selle sätte mõte on keeld sätestada riiklikke maksusid, koormisi, lõivusid, trahve ja sundkindlustuse maksusid seadusest alamalseisvate aktidega. Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik ei sätesta tulumaksu, vaid laiendab alusetult ning põhiseaduse ja seaduste vastaselt tulumaksuseaduse § 8 toime 1994. aastal laekuvale üksikisiku tulumaksule. Eelosundatud põhjustel on tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik vastuolus põhiseaduse §-dega 3 lg. 1 ja 94 lg. 2, samuti valla- ja linnaeelarve seaduse §-ga 20 ja riigieelarve seaduse §-ga 3 lg. 1 p. 1. Juhindudes põhiseaduse §-st 152 lg. 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (RT I 1993, 25, 435) §-st 19 lg. 1 p. 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: 1. Rahuldada õiguskantsleri taotlus. 2. Tunnistada rahandusministri 21. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 20 kinnitatud tulumaksuseaduse rakendamise juhendi punkti 1.5 kolmas lõik kehtetuks. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Rait MARUSTE