Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Tallinna Linnakohtu taotluse, tunnistada eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 ja § 6 p. 5 ja 6 kehtetuks, läbivaatamine — RT I, 1995, 42, 655

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI OTSUS Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 29. märtsil 1995. a. kohtuistungil Riigikogu esindaja Liina Tõnissoni ja õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja osavõtul ning kolleegiumi sekretär Külli Areni juuresolekul läbi Tallinna Linnakohtu 10. veebruari 1995. a. otsusest tuleneva taotluse – tunnistada eluruumide erastamise seaduse (RT I 1993, 23, 411; 71, 1002; 1994, 25, 405; 32, 505; 51, 860; 54, 905; 94, 1609) § 3 lg. 1 ja § 6 p. 5 ja 6 kehtetuks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Hagejad L. Linsi, E Vaskmaa jt. kasutavad üürilepingu alusel Tallinnas Narva mnt. 9 asuvas Eesti Tarbijateühistute Keskühistule kuuluvas elamus kortereid. Hagejad esitasid ETK Majandusvalitsusele nende kasutuses olevate korterite erastamise avalduse. Kostja jättis avalduse rahuldamata, sest 15. septembri 1994. a. määrusega nr. 94 on ta otsustanud mitte võõrandada rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate eest ETK ja talle kuuluvate ettevõtete elamuid ja kortereid. Hagejad pöördusid hagiga Tallinna Linnakohtusse ja nõudsid, et kohus tunnistaks nende eelisõigust erastada korterid, kus nad elavad, ning kohustaks kostjat need korterid neile võõrandama rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate eest. Tallinna Linnakohus otsustas jätta hagid rahuldamata ja tunnistas eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg. 1 ja § 6 p. 5 ja 6 põhiseadusvastaseks ning jättis need kohaldamata. Hagide rahuldamata jätmist põhjendas kohus sellega, et omandireformi aluste seaduse (ORAS) (RT I 1994, 38, 617; 40, 653) § 2 sätestab muuhulgas omandireformi läbiviimise eesmärgiks omandussuhete ümberkorraldamise omandi puutumatuse tagamiseks ja § 3 lg. 2 annab vara omandivormi muutmise ammendavad alused ning eraõigusliku juriidilise isiku omandi (sund)võõrandamise ainuke võimalus on selle taasriigistamine. Sama seaduse erastamist reguleerivad sätted ei sisalda juriidilise isiku vara üleandmise kohustust teisele isikule. EES § 3 lg. 1 näeb ette kohustatud subjekti vara erastamise olenemata sellest, kelle vahendite arvel elamu on ehitatud. Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a. määrusega nr. 258 (RT 1992, 40, 536) kinnitatud taasriigistamise kohustatud subjektide nimekirja 1. jaotuse 1. järjekohal on kostja. Linnakohus leidis, et EES § 3 lg. 1 on vastuolus: 1) ORAS §-dega 3 ja 42, mille kohaselt kuulub taasriigistamisele vara, mis on varem riigi poolt kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele tasuta üle antud; 2) põhiseaduse §-ga 32, kuivõrd seaduses ei ole reguleeritud, milline on üldine huvi, millest lähtuvalt kohustatud subjekti vara võõrandamisele kuulub, ning see, kuidas on korraldatud omanikule kohese ja õiglase hüvitise andmine. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. EES ei näe ette omaniku vara võõrandamist põhiseaduse §-s 32 sätestatud tingimustel, vaid kohustab omanikku oma vara teistele isikutele teatud tingimustel üle andma. See kohustus on omanikule pandud sõltumata sellest, kelle vahendite arvel vara on saadud. Tallinna Linnakohus leidis, et nendel põhjustel on põhiseadusega vastuolus ka EES § 6 p. 5 ja 6. Eluruumide erastamise seaduse § 6 määrab, kes on eluruumide erastamise kohustatud subjektid selle seaduse kohaselt. Punkti 5 kohaselt on eluruumide erastamise kohustatud subjektiks taasriigistamise kohustatud subjekti omandis olevate eluruumide puhul taasriigista mise kohustatud subjekt. Punkti 6 kohaselt taasriigistamise kohustatud subjekti omandis olevate eluruumide üleminekul taasriigistamise käigus moodustatud uute juriidiliste isikute omandisse laienevad nimetatud isikutele käesolevas seaduses sätestatud eluruumide erastamise subjekti õigused ja kohustused. Õiguskantsler leidis, et EES § 3 lg. 1 ja § 6 p. 5 ja 6 on vastuolus põhiseaduse §-ga 32, kuid osundatud sätted ei ole tervikuna põhiseadusega vastuolus. Vastuolu ilmneb selles, et erastamise objekti laiendatakse eraõigusliku juriidilise isiku omandile, kusjuures omandi sundvõõrandamise põhiseaduslikud tingimused ei ole täidetud. Riigikogu esindaja pidas vaidlusalust akti põhiseadusega kooskõlas olevaks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud õiguskantsleri sõnavõtu, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis: I 1. Vara taasriigistamise ja erastamise mõiste määras kindlaks 13. juunil 1991. a. vastuvõetud ORAS. Selle seaduse § 3 lg. 2 p. 3 sätestas, et varem riigi poolt kooperatiivsetele organisatsioonidele tasuta üle antud vara tagastatakse Eesti Vabariigile (vara taasriigistamine). Taasriigistamise korral on omandireformi õigustatud subjektiks riik ja kohustatud subjektiks isik, kes on seaduse järgi kohustatud omandireformi õigustatud subjektile vara tagastama. ORAS § 32 kohaselt on erastamine omandireformi käigus riigi ja munitsipaalomandis oleva vara tasu eest või tasuta andmine teise isiku omandisse, mille tulemusena muutub vara omanik. Erastamise objekt on seega riigi või munitsipaalomandis olev vara (§ 33). Erastamise kohustatud subjektid on need ettevõtted, kelle vara erastatakse (§ 34 lg. 4). Seega riigi- või munitsipaalettevõtted. ORAS § 40 lg. 1 järgi võis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oma otsusega kohustada kooperatiivset organisatsiooni erastama tema omandis olevat vara käesolevas seaduses või mõnes muus Eesti Vabariigi seaduses kehtestatud korras. 2. ORAS §-dest 40 ja 42 lähtudes võeti 4. juunil 1992. a. vastu kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise seadus (taasriigistamise seadus) (RT 1992, 24, 337). Selle seaduse § 2 kohaselt olid taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektideks ka ETKVL-i süsteemi organisatsioonid. Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a. määrusega nr. 258 arvati ETK taasriigistamise kohustatud subjektide nimekirja. Sama seaduse § 3 kohaselt võis taasriigistamisele kuuluda kohustatud subjektile tasuta üle antud riigi vara (asja tähenduses), mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Vastavalt §-le 6 lg. 3 tuli kohustatud subjekti omanduses olevast varast selle inventeerimise käigus kindlaks teha erastamisele kuuluv vara kui riigilt tasuta saadud vara üks osa. 3. Omandireformi aluste seadus käsitleb riigi ja munitsipaalomandis oleva vara tasu eest või tasuta andmist teiste isikute omandisse erastamisena (§ 32) ja nimetab erastamiseks ka kooperatiivse vara tasu eest või tasuta andmist eraomandisse. Järelikult on ORAS lähtunud omaaegsest nõukogude õiguse süstemaatikast, mille järgi eksisteeris: 1) sotsialistlik omand – riiklik omand; kolhooside, muude kooperatiivsete organisatsioonide, nende koondiste omand; ühiskondlike organisatsioonide omand ja 2) isiklik omand (ENSV TsK § 96). ORAS §-s 40 lg. 2 nimetatakse erastamiseks vara andmist eraomandisse, mille puhul samuti peetakse silmas vastandumist sot­sialistlikule omandile. 4. Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustumisel jäid § 2 lg. 1 kohaselt sel ajal Eestis toiminud õigusaktid kehtima niivõrd, kuivõrd nad polnud vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja kuni tühistamiseni või põhiseadusega vastavusse viimiseni. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. 5. Eluruumide erastamise seadus võeti vastu 6. mail 1993. a. Olles pärast põhiseaduse jõustumist vastuvõetud seadus, peab ta olema põhiseadusega kooskõlas olenemata sellest, et EES-i väljatöötamisel lähtuti ORAS-st ja sellele järgnenud taasriigistamise seadusest. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 alusel on erastamise objektiks elamu või korter, mis on riigi, kohaliku omavalitsuse või taasriigistamise seaduse §-s 2 lg. 3 sätestatud taasriigistamise kohustatud subjekti omandis, olenemata sellest, missuguse juriidilise isiku valduses (bilansis) see on või kelle vahendite arvel need on ehitatud. Järelikult kohustatakse EES § 3 lg. 1 kaudu kooperatiivset organi­satsiooni erastama oma vara – elamuid ja kortereid – sõltumata sellest, kelle vahendite arvel need on ehitatud. Seejuures on §-s 8 sätestatud, et erastamine toimub rahvakapitali obligatsioonide, õigus vastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaber rite, raha, rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate või tööosaku eest ühismajandi või taasriigistamise kohustatud subjektiks oleva majanditevahelise organisatsiooni varas. Sama eluruumi eest võib ostja tasuda kas ühe või mitme nimetatud vahendiga. Seega on EES § 3 ja § 6 p. 5 ja 6 laiendanud pärast põhisea­duse kehtima hakkamist erastamise objekti võrreldes ORAS ning taasriigistamise seadusega. Nende seaduste järgi võib taasriigistada või erastada üksnes nimetatud organisatsioonidele riigi poolt tasuta üle antud vara. 6. 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseaduse (AÕS) rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021) § 2 lg. 2 märgib, et omandireformi käigus vara tagastamine, asendamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub ORAS-is ning sellest tulenevates seadustes sätestatud alustel ja korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. II Otsustamaks põhiseaduslikkuse järelevalve küsimust, tuleb anda hinnang sellele, kas põhiseaduse §-ga 32 on kooskõlas, et erastamise objektiks vastavalt EES §-le 3 on kooperatiivsele organisatsioonile (endise ETKVL-i süsteemi organisatsioon) kuuluvad elamud ja korterid, mida nad ei ole riigilt tasuta saanud, kuid mida nad on kohustatud võõrandama sama seaduse §-s 8 lg. 1 märgitud tasu eest ning on erastamise kohustatud subjektid ka selle vara osas, mida nad ei ole riigilt tasuta saanud, vastavalt EES §-le 6 p. 5 ja 6. 1. Võttes arvesse, et erastamine on ORAS § 32 kohaselt riigi- ja munitsipaalvara tasu eest või tasuta andmine teise isiku omandisse, ei lange selle seadusega sätestatud erastamise objekt kokku EES §-s 3 märgitud erastamise objektiga. EES § 3 laiendab erastamise objekti kooperatiivse organisatsiooni selle vara arvel, mis ei ole riigilt tasuta saadud, ja loeb erastamise objektiks kõik kooperatiivse organisatsiooni elamud või korterid. Juba ORAS §-s 40 nimetatakse kooperatiivse organisatsiooni vara võõrandamist erastamiseks. Lahknevus on tekkinud sellest, et 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseadus hakkas eristama eraõiguslikku ja avalikõiguslikku juriidilist isikut. Riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõigussuhetes avalikõigusliku juriidilise isikuna ning kui nad oma vara eraõiguslikule juriidilisele isikule võõrandavad, toimub erastamine AOS ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses. Samas AOS rakendamise seaduse § 1 lg. 2 rõhutab, et omandireformi käi­gus vara taasriigistamine ja erastamine toimub ORAS-s ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Kui EES kohustab kooperatiivset organisatsiooni kui taasriigistamise kohustatud subjekti erastama ka seda vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, siis see on tegelikult kooperatiivse organisatsiooni vara sundvõõrandamine, mis põhiseaduse § 32 kohaselt võib toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Siinjuures ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel oluline, et kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380) § 47 kohaselt ei ole omandireformi käigus seaduse alusel vara äravõtmine sundvõõrandamine ning nimetatud juhtudel seda seadust ei rakendata. 2. Kooskõlas AÕS rakendamise seaduse §-ga 1 lg. 2 ja ORAS §-dega 2 ning 40 on erastamine omandisuhete korrastamine omandireformi käigus, kusjuures kooperatiivset organisatsiooni vaadeldi kui vara omanikku. Erastamise objektiks on käesoleval juhul kooperatiivse organisatsiooni elamu või korter. EES on pärast põhiseaduse jõustumist vastuvõetud seadus ning pidi juba vastuvõtmisel olema põhiseadusega kooskõlas. Vaatamata sellele näeb see seadus ette võimaluse kohustada kooperatiivset organisatsiooni oma vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, võõrandama, kusjuures vara eest ei tasuta turuhinnas, nagu sätestab AÕS § 29 lg. 2, vaid rahvakapitali obligatsiooniga. 3. Üldise huvi lahtimõtestamisel arvestab kohus EES § 2, mille kohaselt eluruumide erastamise eesmärgiks on anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka kasutamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Seoses omandireformiga oma eluruumide erastamise ehk võõrandamise kohustuse panemist kooperatiivsele organisatsioonile (eraõiguslikule juriidilisele isikule) elamute ja korterite osas, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, loeb kohus üldise huvi põhimõtte rikkumiseks. Ühe eraõigusliku subjekti kohustamist oma vara ära andma teisele eraõiguslikule subjektile ei saa lugeda üldise huvi järgimiseks. 4. Põhiseaduse kohaselt võib omandi omaniku nõusolekuta võõrandada ainult õiglase ja kohese hüvituse eest. EES § 8 kohaselt võib tasumine toimuda mitmel viisil. Sama eluruumi eest võib ostja tasuda kas ühe või mitme §-s 8 nimetatud vahendiga. Järelikult annab seadus eluruumi ostjale õiguse otsustada, millist tasumisviisi ta kasutab. Ostjal on selle seaduse kohaselt õigus tasuda ka rahvakapitali obligatsioonidega. EES § 10 määrab ühe tööaasta ekvivalendiks üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02-E) korteri üldpinna ühe ruutmeetri. Ühe tööaasta arvestuslik väärtus on seejuures 300 krooni. AOS § 29 lg. 1 järgi hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Paragrahvi 29 lg. 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Arvesse võttes, et rahvakapitali obligatsioonidega tasudes ei kata ostja eluruumi harilikku väärtust, ei saa lugeda omanikule pakutavat hüvitist õiglaseks, kuna see on väiksem turuhinnast. Sundvõõrandatava vara omanik oh seatud ebavõrdsesse olukorda nende omanikega võrreldes, kellel sundvõõrandamise kohustust ei ole ning kes võivad oma vara vaba nõudmise ja pakkumise alusel müüa. Ülalmärgitud argumentide põhjal kohus järeldab, et EES § 3 lg. 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 32. Arvestades seda, et EES § 6 p. 5 ja 6 käsitlevad taasriigistamise kohustatud subjekti, on nad põhiseadusega vastuolus üksnes koos EES §-ga 3 lg. 1 ning selle vastuolu kõrvaldamisel langeb nende sätete vastuolu ära ilma neid kehtetuks tunnistamata. Eeltoodust lähtudes ning juhindudes põhiseaduse §-st 152 lg. 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (RT I 1993, 25, 435) §-st 19 lg. 1 p. 2, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: Tallinna Linnakohtu 10. veebruari 1995. a. otsusest tulenev taotlus rahuldada osalselt ja tunnistada kehtetuks eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 osas, mis loeb erastamise objektiks selle seaduse tähenduses kooperatiivne organisatsiooni elamu või korteri olenemata sellest, kelle vahendite arvel see on ehitatud. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseadulikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Rait MARUSTE