Legislator Case Law & Legislation
13037911 EE

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Tartu Halduskohtu taotluse, tunnistada Eesti Vabariigi omandreformi aluste seaduse § 7 lg. 2 kehtetuks, läbivaatamine — RT I, 1995, 42, 656

1 Articles / Provisions · Estonia
Open official source Machine-readable Markdown (.md)

Statutory Text (1 Articles)

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Tartu Halduskohtu taotluse, tunnistada Eesti Vabariigi omandreformi aluste seaduse § 7 lg. 2 kehtetuks, läbivaatamine — RT I, 1995, 42, 656

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI OTSUS Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 29. märtsil 1995. a. kohtuistungil Riigikogu esindaja Liina Tõnissoni ja õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja osavõtul ning kolleegiumi sekretär Külli Areni juuresolekul läbi Tartu Halduskohtu 3. veebruari 1995. a. otsusest tuleneva taotluse tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (RT I 1994, 38, 617; 40, 653) § 7 lg. 2 kehtetuks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon otsustas 29. septembril 1994. a. mitte tunnistada Helga Redi (surn. 1992. a.) õigusvastaselt võõrandatud (natsionaliseeritud) vara suhtes õigustatud subjektiks, kuna tema isa Herbert Blumenthal, kes oli selle vara omanik, ei olnud 16. juunil 1940. a. Eesti kodanik. H. Redi tütar Nieves Lepp esitas selle otsuse peale kaebuse Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus leidis, et eespool mainitud komisjoni otsus on küll kooskõlas omandireformi aluste seaduse §-ga 7 lg. 2, kuid see säte ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt pärimisõigus on tagatud. Põhiseaduse selle sätte järgimine eeldab, et Eesti kodanikel on õigus pärida Eestis elanud mittekodanikust esivanemalt õigusvastaselt võõrandatud vara. Lähtudes eeltoodust tunnistas Tartu Linna Halduskohtu kohtunik 3. veebruaril 1995. a. haldusasja nr. 1-3-4/95 lahendamisel põhiseaduse vastaseks omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 ja jättis selle kohaldamata. Riigikogu esindaja ja õiguskantsler olid seisukohal, et omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 32 lg. 4. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud Riigikogu esindaja ja õiguskantsleri sõnavõtu, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis: Omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 sätestab: «Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes 1.–4, punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.» Sama paragrahvi 1. lõike osundatud punktides loetletakse isikuid, kes on õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 1 p. 3 kohaselt on sellisteks isikuteks ka pärijad sama seaduse §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 1 p. 5 ja 6 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist lisaks selle paragrahvi 1. lõike punktides 1–4 loetletud isikutele õigustatud nõudma ka kohaliku omavalitsuse üksused ja Eesti riik. Seega on kõik isikud, kellel on omandireformi aluste seaduse alusel õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, loetletud sama seaduse §-s 7 lg. 1. Selles sättes nimetamata isikutel pole õigust selle seaduse alusel nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 ei võta kelleltki õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. See säte kehtestab vaid reegli, et välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute omandis olnud, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise, taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, välja arvatud kui nad on omandireformi õigustatud subjektideks omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 1 punktide 1 kuni 4 alusel. Seetõttu ei saa omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 olla vastuolus põhiseaduse §-ga 32 lg. 4, mis sätestab, et pärimisõigus on tagatud. Seega on Tartu Halduskohtu taotlus tunnistada omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 põhiseadusevastaseks alusetu ega kuulu rahuldamisele. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (RT I 1993, 25, 435) §-st 19 lg. 1 p. 1, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: Jätta Tartu Halduskohtu 3. veebruari 1995. a. otsusest tulenev taotlus, tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 2 kehtetuks, rahuldamata. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Rait MARUSTE

Need to analyze how this provision applies to your matter?

Cross-reference this statute against case law, commentaries, and related legislative provisions inside Legislator AI.

Open in Legislator →