Vabariigi Valitsus — Riikide õigusjärglust rahvusvaheliste lepingute suhtes käsitlev Viini konventsioon — RT II, 2008, 22, 65

* Eesti Vabariik ühines konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. a 26. septembri otsuse alusel (RT 1991, 35, 428). Teadaanne välislepingu jõustumise kohta Konventsiooni osalisriigid, arvestades, et asumaade vabanemine on kaasa toonud põhjalikke muutusi rahvusvahelises kogukonnas; arvestades, et ka teised tegurid võivad tulevikus viia riikide õigusjärgluse tekkimiseni; olles veendunud, et nende asjaolude tõttu on vaja riikide õigusjärglust rahvusvaheliste lepingute suhtes reguleerivaid eeskirju kodifitseerida ja järjekindlalt arendada, et tagada rahvusvahelistes suhetes suurem õiguskindlus; märkides, et vaba kokkuleppe, hea usu ja pacta sunt servanda põhimõte on üldtunnustatud; rõhutades, et rahu ja rahvusvahelise koostöö tugevdamise seisukohalt on eriti oluline täita järjekindlalt üldisi mitmepoolseid lepinguid, millega kodifitseeritakse ja edendatakse rahvusvahelist õigust ning mille mõte ja eesmärk on kooskõlas kogu rahvusvahelise kogukonna huvidega; pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, nagu rahvaste võrdõiguslikkus ja enesemääramine, riikide suveräänne võrdsus ja sõltumatus, riikide siseasjadesse mittesekkumine, jõu kasutamise või sellega ähvardamise keeld ning inimõiguste ja põhivabaduste üleüldine austamine ja järgimine; meenutades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas nõutakse iga riigi territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse austamist; pidades meeles 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni; pidades silmas ka selle konventsiooni artiklit 73; kinnitades, et muud rahvusvaheliste lepingute õiguse küsimused kui need, mis võivad tekkida seoses riikide õigusjärglusega, on reguleeritud rahvusvahelise õiguse asjaomaste eeskirjadega, sealhulgas rahvusvahelise tavaõigusega, mis sisalduvad 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonis; kinnitades, et konventsiooniga reguleerimata küsimustes kohaldatakse endiselt rahvusvahelise tavaõiguse norme, on kokku leppinud järgmises. I osa ÜLDSÄTTED Artikkel 1. Konventsiooni kohaldamisala Konventsiooni kohaldatakse riikide õigusjärglusele rahvusvaheliste lepingute suhtes. Artikkel 2. Mõisted 1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) leping – rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, olenemata sellest, kas selline kokkulepe sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest; b) riikide õigusjärglus – ühe riigi asendamine teisega teatava territooriumi välissuhete eest vastutajana; c) õiguseelneja riik – riik, mille on õigusjärgluse alusel asendanud teine riik; d) õigusjärglane riik – riik, mis on õigusjärgluse alusel asendanud teise riigi; e) riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäev – kuupäev, mil õigusjärglane riik asendas õiguseelneja riigi õigusjärglusega seotud territooriumi välissuhete eest vastutajana; f) vastiseseisvunud riik – õigusjärglane riik, mille territoorium oli vahetult enne riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva sõltlasterritoorium, mille välissuhete eest vastutas õiguseelneja riik; g) õigusjärgluse teade – mis tahes sõnastuses ja mis tahes nimetusega teade, millega õigusjärglane riik väljendab nõusolekut mitmepoolse lepingu siduvuse kohta; h) volikiri – riigi pädeva asutuse väljastatud dokument, millega määratakse üks või mitu isikut esindama seda riiki õigusjärgluse teate või konventsiooni alusel esitatava muu teate esitamisel; i) ratifitseerimine või heakskiitmine – rahvusvaheline akt, millega riik väljendab rahvusvahelisel tasandil oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta; j) reservatsioon – mis tahes sõnastuses ja mis tahes nimetusega ühepoolne avaldus, mille riik teeb lepingule alla kirjutades, seda ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või lepingu õigusjärglusest teatades ning millega ta välistab või muudab lepingu teatavate sätete õigusmõju nende kohaldamisel selle riigi suhtes; k) lepinguosaline riik – riik, kes on nõustunud lepingu siduvusega, olenemata sellest, kas leping on jõustunud või mitte; l) osalisriik – riik, kes on nõustunud lepingu siduvusega ning kelle suhtes leping on jõus; m) muu osalisriik – suhetes õigusjärglase riigiga peale õiguseelneja riigi mis tahes riik, kes on riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes jõus oleva lepingu osalisriik; n) rahvusvaheline organisatsioon – valitsustevaheline organisatsioon. 2. Konventsioonis kasutatavate mõistete määratlemine lõikes 1 ei piira nende kasutamist ega neile tähenduse andmist riigisiseses õiguses. Artikkel 3. Konventsiooni kohaldamisalast välja jäävad juhtumid Asjaolu, et konventsiooni ei kohaldata riikide õigusjärglusele rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mille on sõlminud riigid ja muud rahvusvahelise õiguse subjektid või mis ei ole sõlmitud kirjalikult, ei mõjuta: a) selliste juhtumite suhtes konventsiooni nende normide kohaldamist, mis kehtivad nende kohta rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata; b) konventsiooni riikidevahelist kohaldamist riikide õigusjärglusele nende rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mille osaliste hulgas on ka teisi rahvusvahelise õiguse subjekte. Artikkel 4. Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamislepingud ja rahvusvahelise organisatsiooni raames vastuvõetud lepingud Konventsiooni kohaldatakse riikide õigusjärglusele järgmiste lepingute suhtes: a) leping, mis on rahvusvahelise organisatsiooni asutamisdokument, ilma et see piiraks organisatsiooni liikmeks saamise korda või muid selle organisatsiooni asjaomaseid eeskirju; b) leping, mille rahvusvaheline organisatsioon on vastu võtnud, ilma et see piiraks selle organisatsiooni asjaomaseid eeskirju. Artikkel 5. Lepingust sõltumatud rahvusvahelise õiguse nõuded Asjaolu, et lepingut ei loeta riigi suhtes jõus olevaks käesoleva konventsiooni kohaselt, ei mõjuta selle riigi kohustust täita lepingus sisalduvaid rahvusvahelise õiguse nõudeid, mis kehtivad tema kohta lepingust olenemata. Artikkel 6. Konventsioonis käsitletavad riikide õigusjärgluse juhtumid Konventsiooni kohaldatakse ainult sellisele riikide õigusjärglusele, mis on tekkinud kooskõlas rahvusvahelise õigusega, eriti nende rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, mis sisalduvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas. Artikkel 7. Konventsiooni ajutine kohaldamine 1. Piiramata konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad riikide õigusjärgluse kohta rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata, kohaldatakse konventsiooni ainult nendele riikide õigusjärgluse juhtudele, mis on tekkinud pärast konventsiooni jõustumist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 2. Õigusjärglane riik võib konventsiooni siduvuse kohta nõusolekut väljendades või hiljem teha deklaratsiooni, et ta kohaldab konventsiooni enne konventsiooni jõustumist tekkinud õigusjärglusele suhetes muu lepinguosalise riigi või konventsiooni osalisriigiga, kes tunnustab deklaratsiooniga õigusjärglase riigi deklaratsiooni. Pärast konventsiooni jõustumist riikide vahel, kes on teinud deklaratsiooni, või pärast tunnustamisdeklaratsiooni tegemist, kui see toimub hiljem, kohaldatakse konventsiooni riikide õigusjärglusele alates õigusjärgluse tekkimise kuupäevast. 3. Õigusjärglane riik võib konventsioonile alla kirjutades või selle siduvuse kohta nõusolekut väljendades teha deklaratsiooni, et ta kohaldab konventsiooni ajutiselt oma enne konventsiooni jõustumist tekkinud õigusjärglusele suhetes muu allakirjutanud riigi või lepinguosalise riigiga, kes tunnustab deklaratsiooniga õigusjärglase riigi deklaratsiooni; pärast tunnustamisdeklaratsiooni tegemist kohaldatakse konventsiooni ajutiselt nende kahe riigi vahel riikide õigusjärglusele alates õigusjärgluse tekkimise kuupäevast. 4. Lõike 2 või 3 kohaselt tehtud deklaratsioon on kirjalik teade, mis edastatakse hoiulevõtjale, kes teavitab teate saamisest ja selle tingimustest konventsiooni osalisriike ja riike, kellel on õigus saada osalisriigiks. Artikkel 8. Kokkulepped lepinguliste õiguste ja kohustuste ülemineku kohta õiguseelnejalt riigilt õigusjärglasele riigile 1. Õiguseelneja riigi kohustused või õigused, mis tulenevad riikide õigusjärgluse kuupäeval asjakohase territooriumi suhtes jõus olevatest lepingutest, ei saa õigusjärglase riigi õigusteks või kohustusteks suhetes nende lepingute osalisriikidega üksnes põhjusel, et õiguseelneja riik ja õigusjärglane riik on sõlminud kokkuleppe, millega nähakse ette selliste õiguste ja kohustuste üleminek õigusjärglasele riigile. 2. Olenemata sellise kokkuleppe sõlmimisest, reguleeritakse riikide õigusjärglust lepingute puhul, mis olid jõus asjakohase territooriumi suhtes riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval, käesoleva konventsiooniga. Artikkel 9. Õigusjärglase riigi ühepoolne deklaratsioon õiguseelneja riigi lepingute kohta 1. Kohustused või õigused, mis tulenevad riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval asjakohase territooriumi suhtes jõus olevatest lepingutest, ei saa õigusjärglase riigi ega nende lepingute muude osalisriikide õigusteks või kohustusteks üksnes põhjusel, et õigusjärglane riik on teinud ühepoolse deklaratsiooni, mille kohaselt lepingud tema territooriumi suhtes on jätkuvalt jõus. 2. Sellistel juhtudel reguleeritakse riikide õigusjärglust lepingute puhul, mis olid jõus asjakohase territooriumi suhtes riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval, käesoleva konventsiooniga. Artikkel 10. Õigusjärglase riigi osalemist võimaldavad lepingud 1. Kui lepinguga nähakse ette, et riikide õigusjärgluse korral võib õigusjärglane riik valida, kas lugeda ennast lepingu osalisriigiks, võib õigusjärglane riik lepingu õigusjärglusest teatada lepingu sätete kohaselt või selliste sätete puudumise korral käesoleva konventsiooni kohaselt. 2. Kui lepinguga nähakse ette, et riikide õigusjärgluse korral loetakse õigusjärglane riik lepingu osalisriigiks, kohaldatakse seda sätet üksnes juhul, kui õigusjärglane riik sellega kirjalikus vormis sõnaselgelt nõustub. 3. Lõikes 1 või 2 nimetatud juhtumite korral loetakse õigusjärglane riik, kes väljendab nõusolekut olla lepingu osalisriik, osalisriigiks alates õigusjärgluse tekkimise kuupäevast, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui ei ole teisiti kokku lepitud. Artikkel 11. Piirirežiimid Riikide õigusjärglus iseenesest ei mõjuta: a) lepinguga kehtestatud piire või b) lepinguga kehtestatud kohustusi ja õigusi, mis on seotud piirirežiimiga. Artikkel 12. Muud territoriaalsed režiimid 1. Riikide õigusjärglus iseenesest ei mõjuta: a) territooriumi kasutamise või selle kasutamise piiramisega seotud kohustusi, mis on kehtestatud lepinguga välisriigi territooriumi kasuks ja mida loetakse kohaldatavaks nende territooriumide suhtes; b) territooriumi õigusi, mis on seotud välisriigi territooriumi kasutamise või selle kasutamise piiramisega, mis on kehtestatud lepinguga ja mida loetakse kohaldatavaks nende territooriumide suhtes. 2. Riikide õigusjärglus iseenesest ei mõjuta: a) territooriumi kasutamisega või selle kasutamise piiramisega seotud kohustusi, mis on kehtestatud lepinguga riikide rühma või kõigi riikide kasuks ja mida loetakse kohaldatavaks asjakohase territooriumi suhtes; b) territooriumi kasutamisega või selle kasutamise piiramisega seotud õigusi, mis on kehtestatud lepinguga riikide rühma või kõigi riikide kasuks ja mida loetakse kohaldatavaks asjakohase territooriumi suhtes. 3. Artiklit ei kohaldata õiguseelneja riigi lepinguliste kohustuste suhtes, millega nähakse ette välismaiste sõjaväebaaside loomine riikide õigusjärglusega seotud territooriumile. Artikkel 13. Konventsioon ja täielik suveräänsus loodusrikkuste ja -varade üle Konventsioon ei mõjuta rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, milles kinnitatakse iga inimese ja iga riigi täielikku suveräänsust oma loodusrikkuste ja -varade üle. Artikkel 14. Lepingute kehtivuse küsimused Konventsioon ei mõjuta lepingute kehtivusega seotud küsimusi. II osa TERRITOORIUMI OSAGA SEOTUD ÕIGUSJÄRGLUS Artikkel 15. Territooriumi osaga seotud õigusjärglus Kui riigi territooriumi osa või mis tahes territoorium, mille välissuhete eest riik vastutab ja mis ei ole tema territoorium, saab teise riigi territooriumiks, siis: a) õiguseelneja riigi lepingud ei ole jõus riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes alates riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevast ja b) õigusjärglase riigi lepingud on jõus riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes alates riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevast, välja arvatud juhul, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine selle territooriumi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. III osa VASTISESEISVUNUD RIIGID 1. jagu Üldnorm Artikkel 16. Õiguseelneja riigi seisund lepingute suhtes Vastiseseisvunud riik ei ole kohustatud hoidma lepingut enda suhtes jõus ega saama selle osalisriigiks üksnes põhjusel, et riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval oli see leping jõus riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 2. jagu Mitmepoolsed lepingud Artikkel 17. Riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks jõustunud lepingutes osalemine 1. Kui lõigetest 2 ja 3 ei tulene teisiti, võib vastiseseisvunud riik õigusjärglusest teatades lugeda end sellise mitmepoolse lepingu osalisriigiks, mis õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks on jõustunud riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine vastiseseisvunud riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 3. Kui lepingu kohaselt või läbirääkimistel osalenud riikide piiratud arvu ning lepingu mõtte ja eesmärgi tõttu peab riigi osalemiseks olema kõigi osalisriikide nõusolek, võib vastiseseisvunud riik lugeda end osalisriigiks üksnes sellisel nõusolekul. Artikkel 18. Riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks jõustumata lepingutes osalemine 1. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti, võib vastiseseisvunud riik õigusjärglusest teatades lugeda end sellise mitmepoolse lepingu lepinguosaliseks riigiks, mis õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks ei ole jõustunud ja mille lepinguosaline riik oli õiguseelneja riik riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 2. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti, võib vastiseseisvunud riik õigusjärglusest teatades lugeda end sellise mitmepoolse lepingu osalisriigiks, mis jõustub pärast õigusjärgluse tekkimise kuupäeva ja mille lepinguosaline riik oli õiguseelneja riik riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine vastiseseisvunud riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 4. Kui lepingu kohaselt või läbirääkimistel osalenud riikide piiratud arvu või lepingu mõtte ja eesmärgi tõttu peab riigi osalemiseks olema kõigi osalisriikide või lepinguosaliste riikide nõusolek, võib vastiseseisvunud riik lugeda end osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks üksnes sellisel nõusolekul. 5. Kui lepinguga nähakse ette, et lepingu jõustumiseks on vaja teatavat arvu lepinguosalisi riike, loetakse vastiseseisvunud riiki, kes on lugenud end lepinguosaliseks riigiks lõike 1 kohaselt, lepinguosaliseks riigiks selle lepingusätte kohaldamisel, kui lepingust või muudest asjaoludest ei ilmne teistsugune kavatsus. Artikkel 19. Osalemine õiguseelneja riigi alla kirjutatud lepingutes, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita 1. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti ja kui enne riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva on õiguseelneja riik alla kirjutanud mitmepoolsele lepingule, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita ja mida allakirjutamisel nähti ette kohaldada riikide õigusjärglusega seotud territooriumile, võib vastiseseisvunud riik lepingu ratifitseerida või heaks kiita, nagu ta oleks sellele alla kirjutanud, ja saada seega lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks. 2. Lõike 1 kohaldamisel ja kui lepingust või muudest asjaoludest ei ilmne teistsugune kavatsus, loetakse lepingule õiguseelneja riigi antud allkiri väljendama tahet, et lepingut kohaldataks kogu territooriumile, mille välissuhete eest ta vastutas. 3. Lõiget 1 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine vastiseseisvunud riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 4. Kui lepingu kohaselt või läbirääkimistel osalenud riikide piiratud arvu ning lepingu mõtte ja eesmärgi tõttu peab mis tahes riigi osalemiseks olema kõigi osalisriikide või lepinguosaliste riikide nõusolek, võib vastiseseisvunud riik lugeda end osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks üksnes sellisel nõusolekul. Artikkel 20. Reservatsioonid 1. Kui vastiseseisvunud riik loeb end mitmepoolse lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks, teatades õigusjärglusest artikli 17 või 18 kohaselt, jääb kehtima iga reservatsioon, mis on selle lepingu kohta tehtud ja mida riikide õigusjärgluse kuupäeval kohaldati õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes, kui ta õigusjärglusest teatades ei väljenda vastupidist soovi või ei tee samateemalist reservatsiooni. 2. Teatades õigusjärglusest ja lugedes end mitmepoolse lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks artikli 17 või 18 kohaselt, võib vastiseseisvunud riik teha reservatsiooni, kui selle reservatsiooni tegemine ei ole välistatud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 19 punkti a, b või c kohaselt. 3. Kui vastiseseisvunud riik teeb reservatsiooni lõike 2 kohaselt, kohaldatakse selle suhtes rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikleid 20–23. Artikkel 21. Nõusolek lepingu osa siduvuse kohta ja sätete valik 1. Teatades õigusjärglusest ja lugedes end mitmepoolse lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks artikli 17 või 18 kohaselt, võib vastiseseisvunud riik juhul, kui see on lepingu kohaselt lubatud, väljendada oma nõusolekut lepingu osa siduvuse kohta või teha valiku eri sätete vahel lepingus ettenähtud tingimustel. 2. Vastiseseisvunud riik võib samadel tingimustel nagu teised osalisriigid või lepinguosalised riigid kasutada samu õigusi tagasi võtta või muuta enda või õiguseelneja riigi antud nõusolekut või tehtud valikut õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 3. Kui vastiseseisvunud riik ei väljenda lõike 1 kohaselt oma nõusolekut ega tee valikut ega võta lõike 2 kohaselt tagasi ega muuda õiguseelneja riigi antud nõusolekut või tehtud valikut, loetakse kehtivaks: a) õiguseelneja riigi lepingukohane nõusolek lepingu osa siduvuse kohta riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes või b) õiguseelneja riigi lepingukohane valik lepingu eri sätete vahel, mida kohaldatakse riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. Artikkel 22. Õigusjärgluse teade 1. Artiklite 17 ja 18 kohane mitmepoolse lepingu õigusjärgluse teade tuleb esitada kirjalikult. 2. Kui õigusjärgluse teatele ei ole alla kirjutanud riigipea, peaminister või välisminister, võib teate edastanud riigi esindajalt nõuda volikirja esitamist. 3. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti: a) edastab vastiseseisvunud riik õigusjärgluse teate hoiulevõtjale või kui hoiulevõtjat ei ole, siis osalisriikidele või lepinguosalistele riikidele; b) loetakse, et vastiseseisvunud riik on õigusjärgluse teate esitanud kuupäeval, mil hoiulevõtja on selle kätte saanud või kui hoiulevõtjat ei ole, kuupäeval, mil kõik osalisriigid või lepinguosalised riigid on selle kätte saanud. 4. Lõige 3 ei mõjuta hoiulevõtja kohustust teatada lepingu või muude eeskirjade kohaselt osalisriikidele või lepinguosalistele riikidele õigusjärgluse teatest või muust teatest, mille vastiseseisvunud riik on sellega seoses esitanud. 5. Kui lepingust ei tulene teisiti, loetakse, et riik on talle määratud õigusjärgluse teate või sellega seoses esitatud teate kätte saanud, kui hoiulevõtja on seda riiki teavitanud. Artikkel 23. Õigusjärglusest teatamise mõjud 1. Kui lepingus ei ole sätestatud teisiti või kui ei ole kokku lepitud teisiti, loetakse vastiseseisvunud riik, kes esitab õigusjärgluse teate artikli 17 või artikli 18 lõike 2 kohaselt, osalisriigiks alates riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevast või alates lepingu jõustumiskuupäevast, kui see on hilisem. 2. Olenemata sellest loetakse lepingu täitmine vastiseseisvunud riigi ja teiste osalisriikide vahel peatatuks kuni õigusjärgluse teate esitamise kuupäevani, välja arvatud juhul, kui lepingut võib kohaldada ajutiselt artikli 27 kohaselt või kui on kokku lepitud teisiti. 3. Kui lepingus ei ole sätestatud teisiti või kui ei ole kokku lepitud teisiti, loetakse vastiseseisvunud riik, kes esitab õigusjärgluse teate artikli 18 lõike 1 kohaselt, lepinguosaliseks riigiks alates õigusjärgluse teate esitamise kuupäevast. 3. jagu Kahepoolsed lepingud Artikkel 24. Riikide õigusjärgluse korral lepingu jõusse jäämise tingimused 1. Kahepoolne leping, mis oli riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval jõus õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes, loetakse vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi vahel jõus olevaks, kui: a) riigid lepivad selles selgelt kokku või b) nende käitumise järgi loetakse, et nad on selles kokku leppinud. 2. Lõike 1 kohaselt jõus olevaks loetud lepingut kohaldatakse vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi suhetele alates õigusjärgluse tekkimise kuupäevast, kui nende riikide omavahelises kokkuleppes või mujal ei ole ette nähtud teisiti. Artikkel 25. Õiguseelneja riigi ja vastiseseisvunud riigi suhe Lepingut, mida artikli 24 alusel loetakse vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi vahel jõus olevaks, ei loeta üksnes selle asjaolu tõttu jõus olevaks õiguseelneja riigi ja vastiseseisvunud riigi suhetes. Artikkel 26. Lepingu lõpetamine, peatamine või muutmine õiguseelneja riigi ja teise osalisriigi vahel 1. Kui artikli 24 alusel loetakse leping jõus olevaks vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi vahel, siis: a) leping ei kaota kehtivust nende vahel üksnes põhjusel, et see on hiljem lõpetatud õiguseelneja riigi ja teise osalisriigi vahel; b) leping ei peatu nende vahel üksnes põhjusel, et selle toimimine on hiljem peatatud õiguseelneja riigi ja teise osalisriigi vahel; c) lepingut ei muudeta nende vahel üksnes põhjusel, et seda on hiljem muudetud õiguseelneja riigi ja teise osalisriigi vahel. 2. Asjaolu, et leping on lõpetatud või peatatud õiguseelneja riigi ja teise osalisriigi vahel pärast riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva, ei takista käsitamast lepingut jõus olevana või toimivana vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi vahel, kui riigid on selles artikli 24 kohaselt kokku leppinud. 3. Asjaolu, et lepingut on muudetud õiguseelneja riigi ja teise osalisriigi vahel pärast riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva, ei takista käsitamast muutmata lepingut jõus olevana vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi vahel artikli 24 alusel, välja arvatud juhul, kui nad on soovinud selle kohaldamist muudetud kujul. 4. jagu Ajutine kohaldamine Artikkel 27. Mitmepoolsed lepingud 1. Kui riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval oli riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes jõus mitmepoolne leping ning vastiseseisvunud riik teatab oma soovist kohaldada lepingut ajutiselt oma territooriumi suhtes, kohaldatakse lepingut ajutiselt vastiseseisvunud riigi ja osalisriigi vahel, kes sellega nõustub või kelle käitumise järgi loetakse, et ta sellega nõustub. 2. Olenemata sellest peab artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu ajutiseks kohaldamiseks olema kõigi osalisriikide nõusolek. 3. Kui riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval kohaldatakse riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes ajutiselt veel jõustumata mitmepoolset lepingut ning vastiseseisvunud riik teatab oma soovist, et lepingu ajutist kohaldamist jätkataks tema territooriumi suhtes, kohaldatakse ajutiselt lepingut vastiseseisvunud riigi ja lepinguosalise vahel, kes sellega nõustub või kelle käitumise järgi loetakse, et ta sellega nõustub. 4. Olenemata sellest peab artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu ajutise kohaldamise jätkamiseks olema kõigi lepinguosaliste nõusolek. 5. Lõikeid 1–4 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine vastiseseisvunud riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. Artikkel 28. Kahepoolsed lepingud Kahepoolne leping, mis on jõus või mida kohaldatakse ajutiselt riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes, loetakse vastiseseisvunud riigi ja teise osalisriigi vahel ajutiselt kohaldatavaks, kui: a) riigid selles selgelt kokku lepivad või b) nende käitumise järgi loetakse, et nad on selles kokku leppinud. Artikkel 29. Ajutise kohaldamise lõpetamine 1. Kui lepingus ei ole sätestatud teisiti või kui ei ole kokku lepitud teisiti, võib mitmepoolse lepingu ajutise kohaldamise, mis toimub artikli 27 alusel, lõpetada: a) kui lepingut ajutiselt kohaldav vastiseseisvunud riik, osalisriik või lepinguosaline riik teatab lõpetamisest mõistliku aja ette ja see aeg möödub või b) artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu puhul, kui vastiseseisvunud riik või kõik osalisriigid või kõik lepinguosalised riigid teatavad lõpetamisest mõistliku aja ette ja see aeg möödub. 2. Kui lepingus ei ole sätestatud teisiti või kui ei ole kokku lepitud teisiti, võib kahepoolse lepingu ajutise kohaldamise, mis toimub artikli 28 alusel, lõpetada, kui vastiseseisvunud riik või teine asjaomane riik teatab lõpetamisest mõistliku aja ette ja see aeg möödub. 3. Kui lepinguga ei nähta lõpetamiseks ette lühemat tähtaega või kui ei ole kokku lepitud teisiti, on lõpetamisest etteteatamise mõistlik tähtaeg 12 kuud alates kuupäevast, mil teine lepingut ajutiselt kohaldav riik või teised riigid on teate kätte saanud. 4. Kui lepingus ei ole sätestatud teisiti või kui ei ole kokku lepitud teisiti, lõpetatakse mitmepoolse lepingu ajutine kohaldamine, mis toimub artikli 27 alusel, kui vastiseseisvunud riik annab teada oma soovist mitte saada osalisriigiks. 5. jagu Kahest või enamast territooriumist moodustunud vastiseseisvunud riigid Artikkel 30. Kahest või enamast territooriumist moodustunud vastiseseisvunud riigid 1. Kahest või enamast territooriumist moodustunud vastiseseisvunud riigi suhtes kohaldatakse artikleid 16–29. 2. Kui kahest või enamast territooriumist moodustunud vastiseseisvunud riik loetakse osalisriigiks või ta saab osalisriigiks artikli 17, 18 või 24 kohaselt ning riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval oli leping jõus või oli antud nõusolek lepingu siduvuse kohta ühe või mitme territooriumi, kuid mitte kõigi asjaomaste territooriumide suhtes, kohaldatakse lepingut kogu selle riigi territooriumi suhtes, välja arvatud juhul, kui: a) lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine kogu territooriumi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi; b) artikli 17 lõikes 3 või artikli 18 lõikes 4 nimetamata mitmepoolse lepingu puhul kehtib õigusjärgluse teade vaid territooriumi kohta, mille suhtes leping oli jõus riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval või mille suhtes oli enne seda kuupäeva antud nõusolek lepingu siduvuse kohta; c) artikli 17 lõikes 3 või artikli 18 lõikes 4 nimetatud mitmepoolse lepingu puhul lepivad vastiseseisvunud riik ja teised osalisriigid või teised lepinguosalised riigid kokku teisiti või d) kahepoolse lepingu puhul vastiseseisvunud riik ja teine asjaomane riik lepivad kokku teisiti. 3. Kui kahest või enamast territooriumist moodustunud vastiseseisvunud riik saab mitmepoolse lepingu osalisriigiks artikli 19 kohaselt ja õiguseelneja riigi või riikide allkirja või allkirjade alusel loetakse, et lepingut kohaldatakse ühele või mitmele territooriumile, kuid mitte kõikidele asjaomastele territooriumidele, kohaldatakse lepingut vastiseseisvunud riigi kogu territooriumi suhtes, välja arvatud juhul, kui: a) lepingus või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine kogu territooriumi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi; b) artikli 19 lõikes 4 nimetamata mitmepoolne leping ratifitseeritakse või kiidetakse heaks vaid territooriumi või territooriumide suhtes, millele kavatseti lepingut kohaldada, või c) artikli 19 lõikes 4 nimetatud mitmepoolse lepingu puhul lepivad vastiseseisvunud riik ja teised osalisriigid või teised lepinguosalised riigid kokku teisiti. IV osa RIIKIDE ÜHINEMINE VÕI ERALDUMINE Artikkel 31. Riikide ühinemise mõju riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval jõus olevatele lepingutele 1. Kui kaks või enam riiki ühinevad ja moodustub üks õigusjärglane riik, jääb riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval nende suhtes jõus olev leping õigusjärglase riigi suhtes jõusse, välja arvatud juhul, kui: a) õigusjärglane riik ja teine osalisriik või teised osalisriigid lepivad kokku teisiti või b) lepingus või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 2. Lõike 1 kohaselt jätkuvalt jõus olevat lepingut kohaldatakse üksnes õigusjärglase riigi territooriumi selle osa suhtes, mille suhtes leping oli jõus riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval, välja arvatud juhul, kui: a) artikli 17 lõikes 3 nimetamata mitmepoolse lepingu puhul esitab õigusjärglane riik teate, et lepingut kohaldatakse kogu tema territooriumi suhtes; b) artikli 17 lõikes 3 nimetatud mitmepoolse lepingu puhul lepivad õigusjärglane riik ja teised osalisriigid kokku teisiti või c) kahepoolse lepingu puhul lepivad õigusjärglane riik ja teine osalisriik kokku teisiti. 3. Lõike 2 punkti a ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi kogu territooriumi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. Artikkel 32. Riikide ühinemise mõju riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks jõustumata lepingutele 1. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti, võib artiklis 31 nimetatud õigusjärglane riik esitada teate, millega loeb end sellise mitmepoolse lepingu lepinguosaliseks riigiks, mis õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks ei ole jõustunud, kui mõni õiguseelnejatest riikidest oli selle lepingu lepinguosaline riik. 2. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti, võib artiklis 31 nimetatud õigusjärglane riik esitada teate, millega loeb end sellise mitmepoolse lepingu osalisriigiks, mis jõustub pärast õigusjärgluse tekkimise kuupäeva, kui sellel kuupäeval mõni õiguseelnejatest riikidest oli selle lepingu lepinguosaline riik. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 4. Artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu puhul võib õigusjärglane riik lugeda end osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks üksnes kõikide osalisriikide või lepinguosaliste riikide nõusolekul. 5. Lepingut, mille lepinguosaliseks riigiks või osalisriigiks õigusjärglane riik saab lõigete 1 või 2 kohaselt, kohaldatakse üksnes õigusjärglase riigi territooriumi selle osa suhtes, mille suhtes on enne riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva antud nõusolek lepingu siduvuse kohta, välja arvatud juhul, kui: a) artikli 17 lõikes 3 nimetamata mitmepoolse lepingu puhul osutab õigusjärglane riik lõike 1 või 2 kohaselt esitatud teates, et lepingut kohaldatakse kogu tema territooriumi suhtes, või b) artikli 17 lõikes 3 nimetatud mitmepoolse lepingu puhul lepivad õigusjärglane riik ja kõik osalisriigid või lepinguosalised riigid kokku teisiti. 6. Lõike 5 punkti a ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi kogu territooriumi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. Artikkel 33. Riikide ühinemise mõju õiguseelneja riigi allakirjutatud lepingutele, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita 1. Kui lõigetest 2 ja 3 ei tulene teisiti ja kui enne riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva on üks õiguseelnejatest riikidest alla kirjutanud mitmepoolsele lepingule, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita, võib artiklis 31 nimetatud õigusjärglane riik lepingu ratifitseerida või heaks kiita, nagu ta oleks sellele alla kirjutanud, ja saada seega lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks. 2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 3. Artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu puhul võib õigusjärglane riik saada lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks üksnes kõikide osalisriikide või lepinguosaliste riikide nõusolekul. 4. Lepingut, mille osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks õigusjärglane riik saab lõike 1 kohaselt, kohaldatakse üksnes õigusjärglase riigi territooriumi selle osa suhtes, mille suhtes üks õiguseelnejatest riikidest on lepingule alla kirjutanud, välja arvatud juhul, kui: a) artikli 17 lõikes 3 nimetamata mitmepoolse lepingu puhul esitab õigusjärglane riik ratifitseerimisel või heakskiitmisel teate, et lepingut kohaldatakse kogu tema territooriumi suhtes, või b) artikli 17 lõikes 3 nimetatud mitmepoolse lepingu puhul lepivad õigusjärglane riik ja kõik lepinguosalised riigid või osalisriigid kokku teisiti. 5. Lõike 4 punkti a ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi kogu territooriumi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. Artikkel 34. Riikide õigusjärglus riigi osade eraldumise korral 1. Kui riigi territooriumi osa või osad eralduvad ühest või enamast riigist ja olenemata sellest, kas õiguseelneja riik jääb püsima: a) jääb iga nii moodustunud riigi suhtes jõusse leping, mis on jõus kogu õiguseelneja riigi territooriumi suhtes riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval; b) jääb üksnes õigusjärglase riigi suhtes jõusse leping, mis on riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval jõus üksnes sellel osal õiguseelneja riigi territooriumist, mis on saanud õigusjärglaseks riigiks. 2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui: a) asjaomased riigid lepivad kokku teisiti või b) lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. Artikkel 35. Riigi seisund pärast territooriumi osa eraldumist Kui õiguseelneja riik jääb püsima pärast seda, kui osa tema territooriumist eraldub, jääb tema allesoleva territooriumi suhtes jõusse leping, mis riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval oli jõus õiguseelneja riigi suhtes, välja arvatud juhul, kui: a) asjaomased riigid lepivad kokku teisiti; b) tehakse kindlaks, et leping kehtis üksnes õiguseelneja riigist eraldunud territooriumi suhtes, või c) lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õiguseelneja riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. Artikkel 36. Riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks jõustumata lepingutes osalemine riigi osade eraldumise korral 1. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti, võib artikli 34 lõikes 1 nimetatud õigusjärglane riik esitada teate, millega loeb end õigusjärgluse tekkimise kuupäevaks jõustumata mitmepoolse lepingu lepinguosaliseks riigiks, kui õiguseelneja riik oli selle lepingu lepinguosaline riik riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 2. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti, võib artikli 34 lõikes 1 nimetatud õigusjärglane riik esitada teate, millega loeb end pärast õigusjärgluse tekkimise kuupäeva jõustunud mitmepoolse lepingu osalisriigiks, kui sellel kuupäeval õiguseelneja riik oli selle lepingu lepinguosaline riik riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 4. Artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu puhul võib õigusjärglane riik lugeda end osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks üksnes kõikide osalisriikide või lepinguosaliste riikide nõusolekul. Artikkel 37. Riigi osade eraldumise korral osalemine õiguseelneja riigi allakirjutatud lepingutes, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita 1. Kui lõigetest 2 ja 3 ei tulene teisiti ja kui enne riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva on õiguseelneja riik alla kirjutanud mitmepoolsele lepingule, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita ning mida oleks sel kuupäeval jõus olemise korral kohaldatud riikide õigusjärglusega seotud territooriumi suhtes, võib artikli 34 lõikes 1 nimetatud õigusjärglane riik lepingu ratifitseerida või heaks kiita, nagu ta oleks sellele alla kirjutanud, ja saada selle lepingu osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks. 2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui lepingust või muudest asjaoludest ilmneb, et lepingu kohaldamine õigusjärglase riigi suhtes ei ole kooskõlas lepingu mõtte ja eesmärgiga või võib oluliselt muuta lepingu täitmistingimusi. 3. Artikli 17 lõikes 3 nimetatud lepingu puhul võib õigusjärglane riik saada osalisriigiks või lepinguosaliseks riigiks üksnes kõikide osalisriikide või lepinguosaliste riikide nõusolekul. Artikkel 38. Teated 1. Kõik artikli 31, 32 või 36 kohased teated tuleb esitada kirjalikult. 2. Kui teatele ei ole alla kirjutanud riigipea, peaminister või välisminister, võib teate edastanud riigi esindajalt nõuda volikirja esitamist. 3. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti: a) edastab õigusjärglane riik teate hoiulevõtjale või kui hoiulevõtjat ei ole, siis osalisriikidele või lepinguosalistele riikidele; b) loetakse, et õigusjärglane riik on teate esitanud kuupäeval, mil hoiulevõtja on selle kätte saanud või kui hoiulevõtjat ei ole, kuupäeval, mil kõik osalisriigid või lepinguosalised riigid on selle kätte saanud. 4. Lõige 3 ei mõjuta hoiulevõtja kohustust teatada lepingu või muude eeskirjade kohaselt osalisriikidele või lepinguosalistele riikidele kõikidest teadetest, mille õigusjärglane riik on sellega seoses esitanud. 5. Kui lepingust ei tulene teisiti, loetakse, et riik on talle määratud teate kätte saanud, kui hoiulevõtja on seda riiki teavitanud. V osa MUUD SÄTTED Artikkel 39. Riigi vastutuse juhtumid ja sõjategevuse algus Konventsioon ei reguleeri küsimusi, mis tekivad seoses riikide õigusjärglusega lepingute suhtes riigi rahvusvahelise vastutuse või riikidevahelise sõjategevuse alguse tõttu. Artikkel 40. Okupeerimise juhtumid Konventsioon ei mõjuta küsimusi, mis võivad tekkida seoses lepinguga territooriumi okupeerimise tõttu. VI osa VAIDLUSTE LAHENDAMINE Artikkel 41. Konsultatsioonid ja läbirääkimised Kui kahel või enamal konventsiooni osalisriigil tekib vaidlus konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle, püüavad nad selle ükskõik millise osalisriigi taotlusel lahendada konsultatsioonide ja läbirääkimiste teel. Artikkel 42. Lepitamine Kui vaidlust ei ole lahendatud kuue kuu jooksul alates artiklis 41 osutatud taotluse esitamise kuupäevast, võib vaidluspool kasutada konventsiooni lisas kirjeldatud lepitusmenetlust, esitades selleks taotluse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile ja teatades teisele vaidluspoolele või teistele vaidluspooltele oma taotlusest. Artikkel 43. Kohtulik lahendamine ja vahekohtumenetlus Konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes või hiljem võib iga riik hoiulevõtjale edastatava teatega deklareerida, et kui vaidlus ei ole lahendatud artiklites 41 ja 42 osutatud menetlusi kohaldades, võib vaidluse esitada otsuse saamiseks Rahvusvahelisele Kohtule mis tahes vaidluspoole kirjalikul taotlusel või teise võimalusena vahekohtule, tingimusel et teine vaidluspool on teinud samasuguse deklaratsiooni. Artikkel 44. Lahendamine ühisel nõusolekul Olenemata artiklitest 41–43, kui konventsiooni kahel või enamal osalisriigil tekib konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle vaidlus, võivad nad ühisel nõusolekul esitada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule või vahekohtule või algatada vaidluse lahendamiseks muu asjakohase menetluse. Artikkel 45. Muud vaidluste lahendamise suhtes jõus olevad eeskirjad Artiklid 41–44 ei mõjuta konventsiooni osalisriikide õigusi ja kohustusi, mis tulenevad nende suhtes jõustunud, vaidluste lahendamist käsitlevatest eeskirjadest. VII osa LÕPPSÄTTED Artikkel 46. Allakirjutamine Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõikidele riikidele kuni 28. veebruarini 1979 Austria Vabariigi Föderaalses Välisministeeriumis ja pärast seda kuni 31. augustini 1979 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis. Artikkel 47. Ratifitseerimine Konventsioon tuleb ratifitseerida. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Artikkel 48. Ühinemine Konventsioon jääb kõigile riikidele ühinemiseks avatuks. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Artikkel 49. Jõustumine 1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kuupäeva, mil antakse hoiule viieteistkümnes ratifitseerimis- või ühinemiskiri. 2. Riigi suhtes, kes ratifitseeris konventsiooni või ühines sellega pärast viieteistkümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast selle riigi ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäeva. Artikkel 50. Autentsed tekstid Konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud. Koostatud kahekümne kolmandal augustil tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksandal aastal Viinis. LISA 1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab ja peab kvalifitseeritud juristidest lepitajate nimekirja. Sel eesmärgil tehakse igale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigile või käesoleva konventsiooni osalisriigile ettepanek määrata kaks lepitajat, ning sel viisil määratud isikute nimed moodustavad mainitud nimekirja. Lepitajad, kaasa arvatud vabanenud kohtade täitmiseks määratud lepitajad, määratakse viieks aastaks, ja neid võib uuesti määrata. Ametiaja lõppedes jätkab lepitaja talle järgmise punkti kohaselt antud ülesannete täitmist. 2. Kui peasekretärile saadetakse artiklis 42 nimetatud taotlus, annab ta vaidluse järgmisel viisil moodustatud lepituskomisjonile läbivaatamiseks. Riik või riigid, kes on üheks vaidluspooleks, määravad: a) punktis 1 ettenähtud nimekirjas olevate isikute või muude isikute hulgast ühe lepitaja, kes on vaidluspoole riigi kodanik või ühe vaidluspoolt moodustava riigi kodanik, ja b) nimekirjas olevate isikute hulgast ühe lepitaja, kes ei ole vaidluspoole riigi või vaidluspoolt moodustavate riikide kodanik. Riik või riigid, kes on teiseks vaidluspooleks, määravad kaks lepitajat samal viisil. Neli lepitajat peavad olema määratud kuuekümne päeva jooksul sellest kuupäevast arvates, mil peasekretär saab asjaomase taotluse. Neli lepitajat määravad kuuekümne päeva jooksul pärast nendest viimase määramise kuupäeva nimekirjas olevate isikute hulgast viienda lepitaja, kes saab esimeheks. Kui esimeest või kedagi teist lepitajatest ei määrata eespool ettenähtud määramistähtaegade jooksul, määrab peasekretär nad kuuekümne päeva jooksul tähtaja möödumise kuupäevast arvates. Peasekretär võib määrata esimehe kas nimekirjas olevate isikute või rahvusvahelise õiguse komisjoni liikmete hulgast. Määramistähtaegu võib pikendada vaidluspoolte nõusolekul. Vaba koht täidetakse samal viisil, kui tehakse esialgsed määramised. 3. Vaidluskomisjon määrab ise oma menetluskorra. Komisjon võib vaidluspoolte nõusolekul paluda konventsiooni osalisriigil esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. Komisjon võtab vastu otsuseid ja annab soovitusi oma viie liikme häälteenamusega. 4. Komisjon võib juhtida vaidluspoolte tähelepanu vaidluse rahumeelset lahendamist hõlbustavatele abinõudele. 5. Komisjon kuulab ära pooled, vaatab läbi pretensioonid ja vastuväited ning teeb pooltele ettepanekud vaidluse rahumeelseks lahendamiseks. 6. Komisjon esitab oma aruande kaheteistkümne kuu jooksul pärast selle moodustamise kuupäeva. Aruanne antakse hoiule peasekretärile ja saadetakse vaidluspooltele. Komisjoni aruanne, kaasa arvatud selles sisalduvad järeldused asjaolude ja õigusküsimuste kohta, ei ole pooltele siduv, vaid kujutab endast vaidluse rahumeelse lahendamise hõlbustamiseks neile antud soovitust. 7. Peasekretär annab komisjonile vajaliku abi ja vahendid. Komisjoni kulud katab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. VIENNA CONVENTION ON SUCCESSION OF STATES IN RESPECT OF TREATIES Done at Vienna on 23 August 1978 The States Parties to the present Convention, Considering the profound transformation of the international community brought about by the decolonization process, Considering also that other factors may lead to cases of succession of States in the future, Convinced, in these circumstances, of the need for the codification and progressive development of the rules relating to succession of States in respect of treaties as a means for ensuring greater juridical security in international relations, Noting that the principles of free consent, good faith and pacta sunt servanda are universally recognized, Emphasizing that the consistent observance of general multilateral treaties which deal with the codification and progressive development of international law and those the object and purpose of which are of interest to the international community as a whole is of special importance for the strengthening of peace and international cooperation, Having in mind the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations, such as the principles of the equal rights and self-determination of peoples, of the sovereign equality and independence of all States, of non-interference in the domestic affairs of States, of the prohibition of the threat or use of force, and of universal respect for, and observance of, human rights and fundamental freedoms for all, Recalling that respect for the territorial integrity and political independence of any State is required by the Charter of the United Nations, Bearing in mind the provisions of the Vienna Convention on the Law of Treaties of 1969, Bearing also in mind article 73 of that Convention, Affirming that questions of the law of treaties other than those that may arise from a succession of States are governed by the relevant rules of international law, including those rules of customary international law which are embodied in the Vienna Convention on the Law of Treaties of 1969, Affirming that the rules of customary international law will continue to govern questions not regulated by the provisions of the present Convention, Have agreed as follows: Part I GENERAL PROVISIONS Article 1. Scope of the present Convention The present Convention applies to the effects of a succession of States in respect of treaties between States. Article 2. Use of terms 1. For the purposes of the present Convention: (a) “treaty” means an international agreement concluded between States in written form and governed by international law, whether embodied in a single instrument or in two or more related instruments, and whatever its particular designation; (b) “succession of States” means the replacement of one State by another in the responsibility for the international relations of territory; (c) “predecessor State” means the State which has been replaced by another State on the occurrence of a succession of States; (d) “successor State” means the State which has replaced another State on the occurrence of a succession of States; (e) “date of the succession of States” means the date upon which the successor State replaced the predecessor State in the responsibility for the international relations of the territory to which the succession of States relates; (f) “newly independent State” means a successor State the territory of which immediately before the date of the succession of States was a dependent territory for the international relations of which the predecessor State was responsible; (g) “notification of succession” means in relation to a multilateral treaty any notification, however phrased or named, made by a successor State expressing its consent to be considered as bound by the treaty; (h) “full powers” means in relation to a notification of succession or any other notification under the present Convention a document emanating from the competent authority of a State designating a person or persons to represent the State for communicating the notification of succession or, as the case may be, the notification; (i) “ratification”, “acceptance” and “approval” mean in each case the international act so named whereby a State establishes on the international plane its consent to be bound by a treaty; (j) “reservation” means a unilateral statement, however phrased or named, made by a State when signing, ratifying, accepting, approving or acceding to a treaty or when making a notification of succession to a treaty, whereby it purports to exclude or to modify the legal effect of certain provisions of the treaty in their application to that State; (k) “contracting State” means a State which has consented to be bound by the treaty, whether or not the treaty has entered into force; (1) “party” means a State which has consented to be bound by the treaty and for which the treaty is in force; (m) “other State party” means in relation to a successor State any party, other than the predecessor State, to a treaty in force at the date of a succession of States in respect of the territory to which that succession of States relates; (n) “international organization” means an intergovernmental organization. 2. The provisions of paragraph 1 regarding the use of terms in the present Convention are without prejudice to the use of those terms or to the meanings which may be given to them in the internal law of any State. Article 3. Cases not within the scope of the present Convention The fact that the present Convention does not apply to the effects of a succession of States in respect of international agreements concluded between States and other subjects of international law or in respect of international agreements not in written form shall not affect: (a) the application to such cases of any of the rules set forth in the present Convention to which they are subject under international law independently of the Convention; (b) the application as between States of the present Convention to the effects of a succession of States in respect of international agreements to which other subjects of international law are also parties. Article 4. Treaties constituting international organizations and treaties adopted within an international organization The present Convention applies to the effects of a succession of States in respect of: (a) any treaty which is the constituent instrument of an international organization without prejudice to the rules concerning acquisition of membership and without prejudice to any other relevant rules of the organization; (b) any treaty adopted within an international organization without prejudice to any relevant rules of the organization. Article 5. Obligations imposed by international law independently of a treaty The fact that a treaty is not considered to be in force in respect of a State by virtue of the application of the present Convention shall not in any way impair the duty of that State to fulfil any obligation embodied in the treaty to which it is subject under international law independently of the treaty. Article 6. Cases of succession of States covered by the present Convention The present Convention applies only to the effects of a succession of States occurring in conformity with international law and, in particular, the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations. Article 7. Temporal application of the present Convention 1. Without prejudice to the application of any of the rules set forth in the present Convention to which the effects of a succession of States would be subject under international law independently of the Convention, the Convention applies only in respect of a succession of States which has occurred after the entry into force of the Convention except as may be otherwise agreed. 2. A successor State may, at the time of expressing its consent to be bound by the present Convention or at any time thereafter, make a declaration that it will apply the provisions of the Convention in respect of its own succession of States which has occurred before the entry into force of the Convention in relation to any other contracting State or State Party to the Convention which makes a declaration accepting the declaration, of the successor State. Upon the entry into force of the Convention as between the States making the declarations or upon the making of the declaration of acceptance, whichever occurs later, the provisions of the Convention shall apply to the effects of the succession of States as from the date of that succession of States. 3. A successor State may at the time of signing or of expressing its consent to be bound by the present Convention make a declaration that it will apply the provisions of the Convention provisionally in respect of its own succession of States which has occurred before the entry into force of the Convention in relation to any other signatory or contracting State which makes a declaration accepting the declaration of the successor State; upon the making of the declaration of acceptance, those provisions shall apply provisionally to the effects of the succession of States as between those two States as from the date of that succession of States. 4. Any declaration made in accordance with paragraph 2 or 3 shall be contained in a written notification communicated to the depositary, who shall inform the Parties and the States entitled to become Parties to the present Convention of the communication to him of that notification and of its terms. Article 8. Agreements for the devolution of treaty obligations or rights from a predecessor State to a successor State 1. The obligations or rights of a predecessor State under treaties in force in respect of a territory at the date of a succession of States do not become the obligations or rights of the successor State towards other States Parties to those treaties by reason only of the fact that the predecessor State and the successor State have concluded an agreement providing that such obligations or rights shall devolve upon the successor State. 2. Notwithstanding the conclusion of such an agreement, the effects of a succession of States on treaties which, at the date of that succession of States, were in force in respect of the territory in question are governed by the present Convention. Article 9. Unilateral declaration by a successor State regarding treaties of the predecessor State 1. Obligations or rights under treaties in force in respect of a territory at the date of a succession of States do not become the obligations or rights of the successor State or of other States Parties to those treaties by reason only of the fact that the successor State has made a unilateral declaration providing for the continuance in force of the treaties in respect of its territory. 2. In such a case, the effects of the succession of States on treaties which, at the date of that succession of States, were in force in respect of the territory in question are governed by the present Convention. Article 10. Treaties providing for the participation of a successor State 1. When a treaty provides that, on the occurrence of a succession of States, a successor State shall have the option to consider itself a party to the treaty, it may notify its succession in respect of the treaty in conformity with the provisions of the treaty or, failing any such provisions, in conformity with the provisions of the present Convention. 2. If a treaty provides that, on the occurrence of a succession of States, a successor State shall be considered as a party to the treaty, that provision takes effect as such only if the successor State expressly accepts in writing to be so considered. 3. In cases falling under paragraph 1 or 2, a successor State which establishes its consent to be a party to the treaty is considered as a party from the date of the succession of States unless the treaty otherwise provides or it is otherwise agreed. Article 11. Boundary regimes A succession of States does not as such affect: (a) a boundary established by a treaty; or (b) obligations and rights established by a treaty and relating to the regime of a boundary. Article 12. Other territorial regimes 1. A succession of States does not as such affect: (a) obligations relating to the use of any territory, or to restrictions upon its use, established by a treaty for the benefit of any territory of a foreign State and considered as attaching to the territories in question; (b) rights established by a treaty for the benefit of any territory and relating to the use, or to restrictions upon the use, of any territory of a foreign State and considered as attaching to the territories in question. 2. A succession of States does not as such affect: (a) obligations relating to the use of any territory, or to restrictions upon its use, established by a treaty for the benefit of a group of States or of all States and considered as attaching to that territory; (b) rights established by a treaty for the benefit of a group of States or of all States and relating to the use of any territory, or to restrictions upon its use, and considered as attaching to that territory. 3. The provisions of the present article do not apply to treaty obligations of the predecessor State providing for the establishment of foreign military bases on the territory to which the succession of States relates. Article 13. The present Convention and permanent sovereignty over natural wealth and resources Nothing in the present Convention shall affect the principles of international law affirming the permanent sovereignty of every people and every State over its natural wealth and resources. Article 14. Questions relating to the validity of a treaty Nothing in the present Convention shall be considered as prejudging in any respect any question relating to the validity of a treaty. Part II SUCCESSION IN RESPECT OF PART OF TERRITORY Article 15. Succession in respect of part of territory When part of the territory of a State, or when any territory for the international relations of which a State is responsible, not being part of the territory of that State, becomes part of the territory of another State: (a) treaties of the predecessor State cease to be in force in respect of the territory to which the succession of States relates from the date of the succession of States; and (b) treaties of the successor State are in force in respect of the territory to which the succession of States relates from the date of the succession of States, unless it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty to that territory would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Part III NEWLY INDEPENDENT STATES Section 1 General Rule Article 16. Position in respect of the treaties of the predecessor State A newly independent State is not bound to maintain in force, or to become a party to, any treaty by reason only of the fact that at the date of the succession of States the treaty was in force in respect of the territory to which the succession of States relates. Section 2 Multilateral Treaties Article 17. Participation in treaties in force at the date of the succession of States 1. Subject to paragraphs 2 and 3, a newly independent State may, by a notification of succession, establish its status as a party to any multilateral treaty which at the date of the succession of States was in force in respect of the territory to which the succession of States relates. 2. Paragraph 1 does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the newly independent State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 3. When, under the terms of the treaty or by reason of the limited number of the negotiating States and the object and purpose of the treaty, the participation of any other State in the treaty must be considered as requiring the consent of all the parties, the newly independent State may establish its status as a party to the treaty only with such consent. Article 18. Participation in treaties not in force at the date of the succession of States 1. Subject to paragraphs 3 and 4, a newly independent State may, by a notification of succession, establish its status as a contracting State to a multilateral treaty which is not in force if at the date of the succession of States the predecessor State was a contracting State in respect of the territory to which that succession of States relates. 2. Subject to paragraphs 3 and 4, a newly independent State may, by a notification of succession, establish its status as a party to a multilateral treaty which enters into force after the date of the succession of States if at the date of the succession of States the predecessor State was a contracting State in respect of the territory to which that succession of States relates. 3. Paragraphs 1 and 2 do not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the newly independent State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 4. When, under the terms of the treaty or by reason of the limited number of the negotiating States and the object and purpose of the treaty, the participation of any other State in the treaty must be considered as requiring the consent of all the parties or of all the contracting States, the newly independent State may establish its status as a party or as a contracting State to the treaty only with such consent. 5. When a treaty provides that a specified number of contracting States shall be necessary for its entry into force, a newly independent State which establishes its status as a contracting State to the treaty under paragraph 1 shall be counted as a contracting State for the purpose of that provision unless a different intention appears from the treaty, or is otherwise established. Article 19. Participation in treaties signed by the predecessor State subject to ratification, acceptance or approval 1. Subject to paragraphs 3 and 4, if before the date of the succession of States the predecessor State signed a multilateral treaty subject to ratification, acceptance or approval and by the signature intended that the treaty should extend to the territory to which the succession of States relates, the newly independent State may ratify, accept or approve the treaty as if it had signed that treaty and may thereby become a party or a contracting State to it. 2. For the purpose of paragraph 1, unless a different intention appears from the treaty or is otherwise established, the signature by the predecessor State of a treaty is considered to express the intention that the treaty should extend to the entire territory for the international relations of which the predecessor State was responsible. 3. Paragraph 1 does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the newly independent State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 4. When, under the terms of the treaty or by reason of the limited number of the negotiating States and the object and purpose of the treaty, the participation of any other State in the treaty must be considered as requiring the consent of all the parties or of all the contracting States, the newly independent State may become a party or a contracting State to the treaty only with such consent. Article 20. Reservations 1.When a newly independent State establishes its status as a party or as a contracting State to a multilateral treaty by a notification of succession under article 17 or 18, it shall be considered as maintaining any reservation to that treaty which was applicable at the date of the succession of States in respect of the territory to which the succession of States relates unless, when making the notification of succession, it expresses a contrary intention or formulates a reservation which relates to the same subject matter as that reservation. 2. When making a notification of succession establishing its status as a party or as a contracting State to a multilateral treaty under article 17 or 18, a newly independent State may formulate a reservation unless the reservation is one the formulation of which would be excluded by the provisions of subparagraph (a), (b) or (c) of article 19 of the Vienna Convention on the Law of Treaties. 3. When a newly independent State formulates a reservation in conformity with paragraph 2, the rules set out in articles 20 to 23 of the Vienna Convention on the Law of Treaties apply in respect of that reservation. Article 21. Consent to be bound by part of a treaty and choice between differing provisions 1. When making a notification of succession under article 17 or 18 establishing its status as a party or contracting State to a multilateral treaty, a newly independent State may, if the treaty so permits, express its consent to be bound by part of the treaty or make a choice between differing provisions under the conditions laid down in the treaty for expressing such consent or making such choice. 2. A newly independent State may also exercise, under the same conditions as the other parties or contracting States, any right provided for in the treaty to withdraw or modify any consent expressed or choice made by itself or by the predecessor State in respect of the territory to which the succession of States relates. 3. If the newly independent State does not in conformity with paragraph 1 express its consent or make a choice, or in conformity with paragraph 2 withdraw or modify the consent or choice of the predecessor State, it shall be considered as maintaining: (a) the consent of the predecessor State, in conformity with the treaty, to be bound, in respect of the territory to which the succession of States relates, by part of that treaty; or (b) the choice of the predecessor State, in conformity with the treaty, between differing provisions in the application of the treaty in respect of the territory to which the succession of States relates. Article 22. Notification of succession 1. A notification of succession in respect of a multilateral treaty under article 17 or 18 shall be made in writing. 2. If the notification of succession is not signed by the Head of State, Head of Government or Minister for Foreign Affairs, the representative of the State communicating it may be called upon to produce full powers. 3. Unless the treaty otherwise provides, the notification of succession shall: (a) be transmitted by the newly independent State to the depositary, or, if there is no depositary, to the parties or the contracting States; (b) be considered to be made by the newly independent State on the date on which it is received by the depositary or, if there is no depositary, on the date on which it is received by all the parties or, as the case may be, by all the contracting States. 4. Paragraph 3 does not affect any duty that the depositary may have, in accordance with the treaty or otherwise, to inform the parties or the contracting States of the notification of succession or any communication made in connection therewith by the newly independent State. 5. Subject to the provisions of the treaty, the notification of succession or the communication made in connection therewith shall be considered as received by the State for which it is intended only when the latter State has been informed by the depositary. Article 23. Effects of a notification of succession 1. Unless the treaty otherwise provides or it is otherwise agreed, a newly independent State which makes a notification of succession under article 17 or article 18, paragraph 2, shall be considered a party to the treaty from the date of the succession of States or from the date of entry into force of the treaty, whichever is the later date. 2. Nevertheless, the operation of the treaty shall be considered as suspended as between the newly independent State and the other parties to the treaty until the date of making of the notification of succession except insofar as that treaty may be applied provisionally in accordance with article 27 or as may be otherwise agreed. 3. Unless the treaty otherwise provides or it is otherwise agreed, a newly independent State which makes a notification of succession under article 18, paragraph 1, shall be considered a contracting State to the treaty from the date on which the notification of succession is made. Section 3 Bilateral Treaties Article 24. Conditions under which a treaty is considered as being in force in the case of a succession of States 1. A bilateral treaty which at the date of a succession of States was in force in respect of the territory to which the succession of States relates is considered as being in force between a newly independent State and the other State party when: (a) they expressly so agree; or (b) by reason of their conduct they are to be considered as having so agreed. 2. A treaty considered as being in force under paragraph 1 applies in the relations between the newly independent State and the other State party from the date of the succession of States, unless a different intention appears from their agreement or is otherwise established. Article 25. The position as between the predecessor State and the newly independent State A treaty which under article 24 is considered as being in force between a newly independent State and the other State party is not by reason only of that fact to be considered as being in force also in the relations between the predecessor State and the newly independent State. Article 26. Termination, suspension of operation or amendment of the treaty as between the predecessor State and the other State party 1. When under article 24 a treaty is considered as being in force between a newly independent State and the other State party, the treaty: (a) does not cease to be in force between them by reason only of the fact that it has subsequently been terminated as between the predecessor State and the other State party; (b) is not suspended in operation as between them by reason only of the fact that it has subsequently been suspended in operation as between the predecessor State and the other State party; (c) is not amended as between them by reason only of the fact that it has subsequently been amended as between the predecessor State and the other State party. 2. The fact that a treaty has been terminated or, as the case may be, suspended in operation as between the predecessor State and the other State party after the date of the succession of States does not prevent the treaty from being considered to be in force or, as the case may be, in operation as between the newly independent State and the other State party if it is established in accordance with article 24 that they so agreed. 3. The fact that a treaty has been amended as between the predecessor State and the other State party after the date of the succession of States does not prevent the unamended treaty from being considered to be in force under article 24 as between the newly independent State and the other State party, unless it is established that they intended the treaty as amended to apply between them. Section 4 Provisional Application Article 27. Multilateral treaties 1. If, at the date of the succession of States, a multilateral treaty was in force in respect of the territory to which the succession of States relates and the newly independent State gives notice of its intention that the treaty should be applied provisionally in respect of its territory, that treaty shall apply provisionally between the newly independent State and any party which expressly so agrees or by reason of its conduct is to be considered as having so agreed. 2. Nevertheless, in the case of a treaty which falls within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the consent of all the parties to such provisional application is required. 3. If, at the date of the succession of States, a multilateral treaty not yet in force was being applied provisionally in respect of the territory to which the succession of States relates and the newly independent State gives notice of its intention that the treaty should continue to be applied provisionally in respect of its territory, that treaty shall apply provisionally between the newly independent State and any contracting State which expressly so agrees or by reason of its conduct is to be considered as having so agreed. 4. Nevertheless, in the case of a treaty which falls within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the consent of all the contracting States to such continued provisional application is required. 5. Paragraphs 1 to 4 do not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the newly independent State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Article 28. Bilateral treaties A bilateral treaty which at the date of a succession of States was in force or was being provisionally applied in respect of the territory to which the succession of States relates is considered as applying provisionally between the newly independent State and the other State concerned when: (a) they expressly so agree; or (b) by reason of their conduct they are to be considered as having so agreed. Article 29. Termination of provisional application 1. Unless the treaty otherwise provides or it is otherwise agreed, the provisional application of a multilateral treaty under article 27 may be terminated: (a) by reasonable notice of termination given by the newly independent State or the party or contracting State provisionally applying the treaty and the expiration of the notice; or (b) in the case of a treaty which falls within the category mentioned in article 17, paragraph 3, by reasonable notice of termination given by the newly independent State or all of the parties or, as the case may be, all of the contracting States and the expiration of the notice. 2. Unless the treaty otherwise provides or it is otherwise agreed, the provisional application of a bilateral treaty under article 28 may be terminated by reasonable notice of termination given by the newly independent State or the other State concerned and the expiration of the notice. 3. Unless the treaty provides for a shorter period for its termination or it is otherwise agreed, reasonable notice of termination shall be twelve months’ notice from the date on which it is received by the other State or States provisionally applying the treaty. 4. Unless the treaty otherwise provides or it is otherwise agreed, the provisional application of a multilateral treaty under article 27 shall be terminated if the newly independent State gives notice of its intention not to become a party to the treaty. Section 5 Newly Independent States Formed from Two or More Territories Article 30. Newly independent States formed from two or more territories 1. Articles 16 to 29 apply in the case of a newly independent State formed from two or more territories. 2. When a newly independent State formed from two or more territories is considered as or becomes a party to a treaty by virtue of article 17, 18 or 24 and at the date of the succession of States the treaty was in force, or consent to be bound had been given, in respect of one or more, but not all, of those territories, the treaty shall apply in respect of the entire territory of that State unless: (a) it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the entire territory would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation; (b) in the case of a multilateral treaty not falling under article 17, paragraph 3, or under article 18, paragraph 4, the notification of succession is restricted to the territory in respect of which the treaty was in force at the date of the succession of States, or in respect of which consent to be bound by the treaty had been given prior to that date; (c) in the case of a multilateral treaty falling under article 17, paragraph 3, or under article 18, paragraph 4, the newly independent State and the other States Parties or, as the case may be, the other contracting States otherwise agree; or (d) in the case of a bilateral treaty, the newly independent State and the other State concerned otherwise agree. 3. When a newly independent State formed from two or more territories becomes a party to a multilateral treaty under article 19 and by the signature or signatures of the predecessor State or States it had been intended that the treaty should extend to one or more, but not all, of those territories, the treaty shall apply in respect of the entire territory of the newly independent State unless: (a) it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the entire territory would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation; (b) in the case of a multilateral treaty not falling under article 19, paragraph 4, the ratification, acceptance or approval of the treaty is restricted to the territory or territories to which it was intended that the treaty should extend; or (c) in the case of a multilateral treaty falling under article 19, paragraph 4, the newly independent State and the other States Parties or, as the case may be, the other contracting States otherwise agree. Part IV UNITING AND SEPARATION OF STATES Article 31. Effects of a uniting of States in respect of treaties in force at the date of the succession of States 1. When two or more States unite and so form one successor State, any treaty in force at the date of the succession of States in respect of any of them continues in force in respect of the successor State unless: (a) the successor State and the other State party or States Parties otherwise agree; or (b) it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 2. Any treaty continuing in force in conformity with paragraph 1 shall apply only in respect of the part of the territory of the successor State in respect of which the treaty was in force at the date of the succession of States unless: (a) in the case of a multilateral treaty not falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State makes a notification that the treaty shall apply in respect of its entire territory; (b) in the case of a multilateral treaty falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State and the other States Parties otherwise agree; or (c) in the case of a bilateral treaty, the successor State and the other State party otherwise agree. 3. Paragraph 2 (a) does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the entire territory of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Article 32. Effects of a uniting of States in respect of treaties not in force at the date of the succession of States 1. Subject to paragraphs 3 and 4, a successor State falling under article 31 may, by making a notification, establish its status as a contracting State to a multilateral treaty which is not in force if, at the date of the succession of States, any of the predecessor States was a contracting State to the treaty. 2. Subject to paragraphs 3 and 4, a successor State falling under article 31 may, by making a notification, establish its status as a party to a multilateral treaty which enters into force after the date of the succession of States if, at that date, any of the predecessor States was a contracting State to the treaty. 3. Paragraphs 1 and 2 do not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 4. If the treaty is one falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State may establish its status as a party or as a contracting State to the treaty only with the consent of all the parties or of all the contracting States. 5. Any treaty to which the successor State becomes a contracting State or a party in conformity with paragraph 1 or 2 shall apply only in respect of the part of the territory of the successor State in respect of which consent to be bound by the treaty had been given prior to the date of the succession of States unless: (a) in the case of a multilateral treaty not falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State indicates in its notification made under paragraph 1 or 2 that the treaty shall apply in respect of its entire territory; or (b) in the case of a multilateral treaty falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State and all the parties or, as the case may be, all the contracting States otherwise agree. 6. Paragraph 5 (a) does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the entire territory of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Article 33. Effects of a uniting of States in respect of treaties signed by a predecessor State subject to ratification, acceptance or approval 1. Subject to paragraphs 2 and 3, if before the date of the succession of States one of the predecessor States had signed a multilateral treaty subject to ratification, acceptance or approval, a successor State falling under article 31 may ratify, accept or approve the treaty as if it had signed that treaty and may thereby become a party or a contracting State to it. 2. Paragraph 1 does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 3. If the treaty is one falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State may become a party or a contracting State to the treaty only with the consent of all the parties or of all the contracting States. 4. Any treaty to which the successor State becomes a party or a contracting State in conformity with paragraph 1 shall apply only in respect of the part of the territory of the successor State in respect of which the treaty was signed by one of the predecessor States unless: (a) in the case of a multilateral treaty not falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State when ratifying, accepting or approving the treaty gives notice that the treaty shall apply in respect of its entire territory; or (b)in the case of a multilateral treaty falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State and all the parties or, as the case may be, all the contracting States otherwise agree. 5. Paragraph 4 (a) does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the entire territory of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Article 34. Succession of States in cases of separation of parts of a State 1. When a part or parts of the territory of a State separate to form one or more States, whether or not the predecessor State continues to exist: (a) any treaty in force at the date of the succession of States in respect of the entire territory of the predecessor State continues in force in respect of each successor State so formed; (b) any treaty in force at the date of the succession of States in respect only of that part of the territory of the predecessor State which has become a successor State continues in force in respect of that successor State alone. 2. Paragraph 1 does not apply if: (a) the States concerned otherwise agree; or (b) it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Article 35. Position if a State continues after separation of part of its territory When, after separation of any part of the territory of a State, the predecessor State continues to exist, any treaty which at the date of the succession of States was in force in respect of the predecessor State continues in force in respect of its remaining territory unless: (a) the States concerned otherwise agree; (b) it is established that the treaty related only to the territory which has separated from the predecessor State; or (c) it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the predecessor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. Article 36. Participation in treaties not in force at the date of the succession of States in cases of separation of parts of a State 1. Subject to paragraphs 3 and 4, a successor State falling under article 34, paragraph 1, may, by making a notification, establish its status as a contracting State to a multilateral treaty which is not in force if, at the date of the succession of States, the predecessor State was a contracting State to the treaty in respect of the territory to which the succession of States relates. 2. Subject to paragraphs 3 and 4, a successor State falling under article 34, paragraph 1, may, by making a notification, establish its status as a party to a multilateral treaty which enters into force after the date of the succession of States if at that date the predecessor State was a contracting State to the treaty in respect of the territory to which the succession of States relates. 3. Paragraphs 1 and 2 do not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 4. If the treaty is one falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State may establish its status as a party or as a contracting State to the treaty only with the consent of all the parties or of all the contracting States. Article 37. Participation in cases of separation of parts of a State in treaties signed by the predecessor State subject to ratification, acceptance or approval 1. Subject to paragraphs 2 and 3, if before the date of the succession of States the predecessor State had signed a multilateral treaty subject to ratification, acceptance or approval and the treaty, if it had been in force at that date, would have applied in respect of the territory to which the succession of States relates, a successor State falling under article 34, paragraph 1, may ratify, accept or approve the treaty as if it had signed that treaty and may thereby become a party or a contracting State to it. 2. Paragraph 1 does not apply if it appears from the treaty or is otherwise established that the application of the treaty in respect of the successor State would be incompatible with the object and purpose of the treaty or would radically change the conditions for its operation. 3. If the treaty is one falling within the category mentioned in article 17, paragraph 3, the successor State may become a party or a contracting State to the treaty only with the consent of all the parties or of all the contracting States. Article 38. Notifications 1. Any notification under articles 31, 32 or 36 shall be made in writing. 2. If the notification is not signed by the Head of State, Head of Government or Minister for Foreign Affairs, the representative of the State communicating it may be called upon to produce full powers. 3. Unless the treaty otherwise provides, the notification shall: (a) be transmitted by the successor State to the depositary, or, if there is no depositary, to the parties or the contracting States; (b) be considered to be made by the successor State on the date on which it is received by the depositary or, if there is no depositary, on the date on which it is received by all the parties or, as the case may be, by all the contracting States. 4. Paragraph 3 does not affect any duty that the depositary may have, in accordance with the treaty or otherwise, to inform the parties or the contracting States of the notification or any communication made in connection therewith by the successor State. 5. Subject to the provisions of the treaty, such notification or communication shall be considered as received by the State for which it is intended only when the latter State has been informed by the depositary. Part V MISCELLANEOUS PROVISIONS Article 39. Cases of State responsibility and outbreak of hostilities The provisions of the present Convention shall not prejudge any question that may arise in regard to the effects of a succession of States in respect of a treaty from the international responsibility of a State or from the outbreak of hostilities between States. Article 40. Cases of military occupation The provisions of the present Convention shall not prejudge any question that may arise in regard to a treaty from the military occupation of a territory. Part VI SETTLEMENT OF DISPUTES Article 41. Consultation and negotiation If a dispute regarding the interpretation or application of the present Convention arises between two or more Parties to the Convention, they shall, upon the request of any of them, seek to resolve it by a process of consultation and negotiation. Article 42. Conciliation If the dispute is not resolved within six months of the date on which the request referred to in article 41 has been made, any party to the dispute may submit it to the conciliation procedure specified in the Annex to the present Convention by submitting a request to that effect to the Secretary-General of the United Nations and informing the other party or parties to the dispute of the request. Article 43. Judicial settlement and arbitration Any State at the time of signature or ratification of the present Convention or accession thereto or at any time thereafter, may, by notification to the depositary, declare that, where a dispute has not been resolved by the application of the procedures referred to in articles 41 and 42, that dispute may be submitted for a decision to the International Court of Justice by a written application of any party to the dispute, or in the alternative to arbitration, provided that the other party to the dispute has made a like declaration. Article 44. Settlement by common consent Notwithstanding articles 41, 42 and 43, if a dispute regarding the interpretation or application of the present Convention arises between two or more Parties to the Convention, they may by common consent agree to submit it to the International Court of Justice, or to arbitration, or to any other appropriate procedure for the settlement of disputes. Article 45. Other provisions in force for the settlement of disputes Nothing in articles 41 to 44 shall affect the rights or obligations of the Parties to the present Convention under any provisions in force binding them with regard to the settlement of disputes. Part VII FINAL PROVISIONS Article 46. Signature The present Convention shall be open for signature by all States until 28 February 1979 at the Federal Ministry for Foreign Affairs of the Republic of Austria, and subsequently, until 31 August 1979, at United Nations Headquarters in New York. Article 47. Ratification The present Convention is subject to ratification. The instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 48. Accession The present Convention shall remain open for accession by any State. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 49. Entry into force 1. The present Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the fifteenth instrument of ratification or accession. 2. For each State ratifying or acceding to the Convention after the deposit of the fifteenth instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State of its instrument of ratification or accession. Article 50. Authentic texts The original of the present Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. In witness whereof the undersigned Plenipotentiaries, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed the present Convention. Done at Vienna this twenty-third day of August, one thousand nine hundred and seventy-eight. ANNEX 1. A list of conciliators consisting of qualified jurists shall be drawn up and maintained by the Secretary-General of the United Nations. To this end, every State which is a Member of the United Nations or a Party to the present Convention shall be invited to nominate two conciliators, and the names of the persons so nominated shall constitute the list. The term of a conciliator, including that of any conciliator nominated to fill a casual vacancy, shall be five years and may be renewed. A conciliator whose term expires shall continue to fulfil any function for which he shall have been chosen under the following paragraph. 2. When a request has been made to the Secretary-General under article 42, the Secretary-General shall bring the dispute before a conciliation commission constituted as follows: The State or States constituting one of the parties to the dispute shall appoint: (a) one conciliator of the nationality of that State or of one of those States, who may or may not be chosen from the list referred to in paragraph 1; and (b) one conciliator not of the nationality of that State or of any of those States, who shall be chosen from the list. The State or States constituting the other party to the dispute shall appoint two conciliators in the same way. The four conciliators chosen by the parties shall be appointed within sixty days following the date on which the Secretary-General receives the request. The four conciliators shall, within sixty days following the date of the appointment of the last of them, appoint a fifth conciliator chosen from the list, who shall be chairman. If the appointment of the chairman or of any of the other conciliators has not been made within the period prescribed above for such appointment, it shall be made by the Secretary-General within sixty days following the expiry of that period. The appointment of the chairman may be made by the Secretary-General either from the list or from the membership of the International Law Commission. Any of the periods within which appointments must be made may be extended by agreement between the parties to the dispute. Any vacancy shall be filled in the manner prescribed for the initial appointment. 3. The Conciliation Commission shall decide its own procedure. The Commission, with the consent of the parties to the dispute, may invite any Party to the present Convention to submit to it its views orally or in writing. Decisions and recommendations of the Commission shall be made by a majority vote of the five members. 4. The Commission may draw the attention of the parties to the dispute to any measures which might facilitate an amicable settlement. 5. The Commission shall hear the parties, examine the claims and objections, and make proposals to the parties with a view to reaching an amicable settlement of the dispute. 6. The Commission shall report within twelve months of its constitution. Its report shall be deposited with the Secretary-General and transmitted to the parties to the dispute. The report of the Commission, including any conclusions stated therein regarding the facts or questions of law, shall not be binding upon the parties and it shall have no other character than that of recommendations submitted for the consideration of the parties in order to facilitate an amicable settlement of the dispute. 7. The Secretary-General shall provide the Commission with such assistance and facilities as it may require. The expenses of the Commission shall be borne by the United Nations.