Vabariigi Valitsus — Riikide õigusjärglust vara, arhiivide ja võlgade suhtes käsitlev Viini konventsioon — RT II, 2008, 21, 58

Eesti Vabariik ühines konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. a 26. septembri otsuse alusel (RT 1991, 35, 428). Koostatud 8. aprillil 1983 Viinis* Konventsiooni osalisriigid, arvestades, et asumaade vabanemine on kaasa toonud põhjalikke muutusi rahvusvahelises kogukonnas; arvestades, et ka teised tegurid võivad tulevikus viia riikide õigusjärgluse tekkimiseni; olles veendunud, et need asjaolud nõuavad riikide õigusjärglust vara, arhiivide ja võlgade suhtes reguleerivate eeskirjade kodifitseerimist ja järjekindlat arendamist, et tagada rahvusvahelistes suhetes suurem õiguskindlus; märkides, et vaba kokkuleppe, hea usu ja pacta sunt servanda põhimõtted on üldtunnustatud; rõhutades rahvusvahelise õiguse kodifitseerimise ja järjekindla arendamise tähtsust, mis on rahvusvahelise kogukonna huvides ning eriti oluline rahu ja rahvusvahelise koostöö tugevdamiseks; uskudes, et õigusjärgluse küsimused vara, arhiivide ja võlgade suhtes on riikide jaoks erilise tähtsusega; pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, nagu rahvaste võrdõiguslikkus ja enesemääramine, riikide suveräänne võrdsus ja sõltumatus, riikide siseasjadesse mittesekkumine, jõu kasutamise või sellega ähvardamise keeld ning inimõiguste ja põhivabaduste üleüldine austamine ja järgimine; meenutades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri nõuab riikide territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse austamist; pidades meeles 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni ja 1978. aasta riikide õigusjärglust rahvusvaheliste lepingute suhtes käsitlevat Viini konventsiooni; kinnitades, et konventsiooniga reguleerimata küsimustes kohaldatakse endiselt üldise rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid, on kokku leppinud järgmises. I osa ÜLDSÄTTED Artikkel 1. Konventsiooni kohaldamisala Konventsiooni kohaldatakse riikide õigusjärglusele vara, arhiivide ja võlgade suhtes. Artikkel 2. Mõisted 1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) riikide õigusjärglus – ühe riigi asendamine teisega teatava territooriumi välissuhete eest vastutajana; b) õiguseelneja riik – riik, mille on õigusjärgluse alusel asendanud teine riik; c) õigusjärglane riik – riik, mis on õigusjärgluse alusel asendanud teise riigi; d) riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäev – kuupäev, mil õigusjärglane riik asendas õiguseelneja riigi õigusjärglusega seotud territooriumi välissuhete eest vastutajana; e) vastiseseisvunud riik – õigusjärglane riik, mille territoorium oli vahetult enne riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeva sõltlasterritoorium, mille välissuhete eest vastutas õiguseelneja riik; f) kolmas riik – riik, mis ei ole õiguseelneja ega õigusjärglane riik. 2. Konventsioonis kasutatavate mõistete määratlemine lõikes 1 ei piira nende mõistete kasutamist ega neile tähenduse andmist riigisiseses õiguses. Artikkel 3. Konventsioonis käsitletavad riikide õigusjärgluse juhud Konventsiooni kohaldatakse ainult riikide sellise õigusjärgluse suhtes, mis on tekkinud kooskõlas rahvusvahelise õigusega, eriti nende rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, mis sisalduvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas. Artikkel 4. Konventsiooni ajutine kohaldamine 1. Piiramata konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad riikide õigusjärgluse kohta rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata, kohaldatakse konventsiooni ainult riikide õigusjärgluse juhtudele, mis on tekkinud pärast konventsiooni jõustumist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 2. Õigusjärglane riik võib konventsiooni siduvuse kohta nõusolekut väljendades või hiljem teha deklaratsiooni, et ta kohaldab konventsiooni oma õigusjärglusele, mis on tekkinud enne konventsiooni jõustumist, suhetes muu lepinguosalise riigi või konventsiooni osalisriigiga, kes tunnustab deklaratsiooniga õigusjärglase riigi deklaratsiooni. Pärast konventsiooni jõustumist riikide vahel, kes on teinud deklaratsiooni, või tunnustamisdeklaratsiooni tegemist, kui see toimub hiljem, kohaldatakse konventsiooni riikide õigusjärgluse suhtes alates õigusjärgluse tekkimise kuupäevast. 3. Õigusjärglane riik võib konventsioonile alla kirjutades või selle siduvuse kohta nõusolekut väljendades teha deklaratsiooni, et ta kohaldab konventsiooni ajutiselt oma õigusjärglusele, mis on tekkinud enne konventsiooni jõustumist, suhetes muu allakirjutanud riigi või lepinguosalise riigiga, kes tunnustab deklaratsiooniga õigusjärglase riigi deklaratsiooni; tunnustamisdeklaratsiooni tegemise korral kohaldatakse konventsiooni ajutiselt nende kahe riigi vahel õigusjärgluse suhtes alates riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäevast. 4. Lõike 2 või 3 kohaselt tehtud deklaratsioon on kirjalik teade, mis edastatakse hoiulevõtjale, kes teavitab teate saamisest ja selle tingimustest konventsiooni osalisriike ja riike, kellel on õigus saada osalisriigiks. Artikkel 5. Õigusjärglus muudes küsimustes Konventsioon ei mõjuta riikide õigusjärgluse küsimusi, mida ei ole konventsioonis käsitletud. Artikkel 6. Füüsiliste ja juriidiliste isikute õigused ja kohustused Konventsioon ei mõjuta füüsiliste ega juriidiliste isikute õigusi ja kohustusi. II osa RIIGI VARA 1. jagu Sissejuhatus Artikkel 7. Käesoleva osa kohaldamisala Käesolevat osa kohaldatakse riikide õigusjärglusele õiguseelneja riigi vara suhtes. Artikkel 8. Riigi vara Käesolevas osas tähendab õiguseelneja riigi vara sellist vara ning sellega seotud õigusi ja huve, mis kuulusid riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval õiguseelnejale riigile tema õigusaktide kohaselt. Artikkel 9. Riigi vara üleminek Õiguseelneja riigi vara üleminekul õigusjärglasele riigile lõpevad õiguseelneja riigi õigused vara suhtes ja lähevad käesoleva osa kohaselt üle õigusjärglasele riigile. Artikkel 10. Riigi vara ülemineku kuupäev Õiguseelneja riigi vara ülemineku kuupäevaks loetakse riikide õiglusjärgluse tekkimise kuupäev, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti või kui asjakohane rahvusvaheline organ ei ole teisiti otsustanud. Artikkel 11. Riigi vara hüvitiseta üleminek Õiguseelneja riigi vara läheb käesoleva osa kohaselt õigusjärglasele riigile üle hüvitiseta, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti või kui asjakohane rahvusvaheline organ ei ole teisiti otsustanud. Artikkel 12. Riikide õigusjärgluse tagajärgede puudumine kolmanda riigi vara suhtes Riikide õigusjärglus ei mõjuta iseenesest riigi vara, mis õigusjärgluse tekkimise kuupäeval asus õiguseelneja riigi territooriumil ja kuulus õiguseelneja riigi õigusaktide kohaselt kolmandale riigile, ega sellega seotud õigusi ja huve. Artikkel 13. Riigi vara säilitamine ja kaitsmine Käesoleva osa rakendamisel võtab õiguseelneja riik meetmeid, et hoida ära õigusjärglasele riigile ülemineva vara kahjustamine või hävimine. 2. jagu Riikide õigusjärgluse erikategooriaid käsitlevad sätted Artikkel 14. Riigi territooriumi osaline üleminek 1. Kui osa riigi territooriumist läheb üle teisele riigile, sätestatakse õiguseelneja riigi vara üleminek õigusjärglasele riigile nendevahelise kokkuleppega. 2. Kokkuleppe puudumise korral: a) läheb õiguseelneja riigi kinnisvara, mis asub riikide õigusjärglusega seotud territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; b) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mis on seotud selle riigi tegevusega õigusjärglusega seotud territooriumil, üle õigusjärglasele riigile. Artikkel 15. Vastiseseisvunud riik 1. Kui õigusjärglane riik on vastiseseisvunud riik: a) läheb õiguseelneja riigi kinnisvara, mis asub riikide õigusjärglusega seotud territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; b) läheb kinnisvara, mis kuulus riikide õigusjärglusega seotud territooriumile ja asub väljaspool seda ning on saanud õiguseelneja riigi varaks õigusjärglase riigi sõltuvuse ajal, üle õigusjärglasele riigile; c) läheb õiguseelneja riigi kinnisvara, mida ei ole nimetatud punktis b, mis asub väljaspool riikide õigusjärglusega seotud territooriumi ja on tekkinud sõltlasterritooriumi toetusel, üle õigusjärglasele riigile võrdeliselt sõltlasterritooriumi panusega; d) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mis on seotud selle riigi tegevusega riigi õigusjärglusega seotud territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; e) läheb vallasvara, mis kuulus riikide õigusjärglusega seotud territooriumile ning on saanud õiguseelneja riigi varaks õigusjärglase riigi sõltuvuse ajal, üle õigusjärglasele riigile; f) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mida ei ole nimetatud punktides d ja e ning mis on tekkinud sõltlasterritooriumi toetusel, üle õigusjärglasele riigile võrdeliselt sõltlasterritooriumi panusega. 2. Kui vastiseseisvunud riik moodustatakse kahest või enamast sõltlasterritooriumist, läheb õiguseelneja riigi või riikide vara lõike 1 kohaselt üle vastiseseisvunud riigile. 3. Kui sõltlasterritoorium muutub sellise riigi territooriumi osaks, mis ei vastutanud tema välissuhete eest, läheb õiguseelneja riigi vara lõike 1 kohaselt üle õigusjärglasele riigile. 4. Õiguseelneja riigi ja vastiseseisvunud riigi vahel sõlmitud kokkulepped, mis reguleerivad õiguseelneja riigi vara õigusjärglust muul viisil kui lõiked 1 ja 3, ei tohi rikkuda rahvaste suveräänset õigust oma rikkusele ja loodusvaradele. Artikkel 16. Riikide ühinemine Kui kaks või enam riiki ühinevad ja moodustavad sel viisil õigusjärglase riigi, läheb õiguseelnejate riikide vara üle õigusjärglasele riigile. Artikkel 17. Riigi territooriumi osa või osade eraldumine 1. Kui riigi territooriumi üks või mitu osa eraldub ja moodustab õigusjärglase riigi ning kui õiguseelneja riik ja õigusjärglane riik ei ole kokku leppinud teisiti: a) läheb õiguseelneja riigi kinnisvara, mis asub riikide õigusjärglusega seotud territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; b) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mis on seotud selle riigi tegevusega riikide õigusjärglusega seotud territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; c) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mida ei ole nimetatud punktis b, üle õigusjärglasele riigile õiglase osana. 2. Lõiget 1 kohaldatakse, kui osa riigi territooriumist eraldub ja ühineb teise riigiga. 3. Lõiked 1 ja 2 ei piira õiguseelneja riigi ja õigusjärglase riigi vahel riikide õigusjärgluse tulemusel tekkivate õiglase hüvituse küsimuste lahendamist. Artikkel 18. Riigi lagunemine 1. Kui riik laguneb ja lakkab eksisteerimast ning õiguseelneja riigi territooriumi osad moodustavad kaks või enam õigusjärglast riiki ning kui asjaomased õigusjärglased riigid ei otsusta teisiti: a) läheb õiguseelneja riigi kinnisvara üle sellele õigusjärglasele riigile, kelle territooriumil see asub; b) läheb õiguseelneja riigi kinnisvara, mis asub väljaspool selle riigi territooriumi, üle õigusjärglastele riikidele õiglaste osadena; c) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mis on seotud selle riigi tegevusega riikide õigusjärglusega seotud territooriumil, üle asjaomasele õigusjärglasele riigile; d) läheb õiguseelneja riigi vallasvara, mida ei ole nimetatud punktis c, üle õigusjärglastele riikidele õiglaste osadena. 2. Lõige 1 ei piira õiguseelneja riigi ja õigusjärglase riigi vahel riigi õigusjärgluse tulemusel tekkivate õiglase hüvituse küsimuste lahendamist. III osa RIIGIARHIIV 1. jagu Sissejuhatus Artikkel 19. Käesoleva osa kohaldamisala Käesolevat osa kohaldatakse riikide õigusjärglusele õiguseelneja riigi arhiivi suhtes. Artikkel 20. Riigiarhiiv Käesolevas osas tähendab õiguseelneja riigi arhiiv mis tahes kuupäevaga ja mis tahes liiki dokumente, mida õiguseelneja riik on oma ülesandeid täites väljastanud või vastu võtnud, mis riikide õigusjärgluse tekkimise kuupäeval kuulusid riigisisese õiguse järgi õiguseelnejale riigile ja mida säilitati kas otseselt või selle riigi kontrolli all mis tahes otstarbega arhiivina. Artikkel 21. Riigiarhiivi üleminek Õiguseelneja riigi arhiivi üleminekul õigusjärglasele riigile lõpevad õiguseelneja riigi õigused arhiivi suhtes ja lähevad käesoleva osa kohaselt üle õigusjärglasele riigile. Artikkel 22. Riigiarhiivi ülemineku kuupäev Õiguseelneja riigi arhiivi ülemineku kuupäevaks loetakse riikide õiglusjärgluse tekkimise kuupäev, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti või kui asjakohane rahvusvaheline organ ei ole teisiti otsustanud. Artikkel 23. Riigiarhiivi hüvitiseta üleminek Õiguseelneja riigi arhiiv läheb käesoleva osa kohaselt õigusjärglasele riigile üle hüvitiseta, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti või kui asjakohane rahvusvaheline organ ei ole teisiti otsustanud. Artikkel 24. Riigi õigusjärgluse puudumine kolmanda riigi arhiivi suhtes Riigi õigusjärglus ei mõjuta iseenesest arhiive, mis õigusjärgluse tekkimise kuupäeval asusid õiguseelneja riigi territooriumil ning kuulusid õiguseelneja riigi õigusaktide kohaselt kolmandale riigile. Artikkel 25. Riigiarhiivi fondide terviklikkuse säilitamine Käesolev osa ei mõjuta õiguseelneja riigi arhiivi fondide terviklikkuse säilitamise küsimusi. Artikkel 26. Riigiarhiivi säilitamine ja kaitsmine Käesoleva osa rakendamisel võtab õiguseelneja riik meetmeid, et hoida ära õigusjärglasele riigile ülemineva arhiivi kahjustamine või hävimine. 2. jagu Riikide õigusjärgluse erikategooriaid käsitlevad sätted Artikkel 27. Riigi territooriumi osaline üleminek 1. Kui osa riigi territooriumist läheb üle teisele riigile, sätestatakse õiguseelneja riigi arhiivi üleminek õigusjärglasele riigile nendevahelise kokkuleppega. 2. Kokkuleppe puudumise korral: a) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mis peaks riikide õigusjärglusega seotud territooriumi normaalseks haldamiseks olema selle riigi käsutuses, kellele see territoorium kuulub, üle õigusjärglasele riigile; b) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mida ei ole nimetatud punktis a ning mis kuulub ainult või peamiselt riikide õigusjärglusega seotud territooriumi juurde, üle õigusjärglasele riigile. 3. Õiguseelneja riik varustab õigusjärglast riiki oma arhiivis olevate tõenditega, mis kõige paremini kinnitavad selle riigi õigust ülevõetavale territooriumile või selle piiridele või mis on vajalikud käeoleva artikli teiste sätete kohaselt õigusjärglasele riigile üleantavate õiguseelneja riigi arhiividokumentide tähenduse selgitamiseks. 4. Õiguseelneja riik teeb õigusjärglasele riigile viimase taotlusel ja kulul kättesaadavaks koopiad arhiividokumentidest, mis on seotud ülemineva territooriumi huvidega. 5. Õigusjärglane riik teeb õiguseelnejale riigile viimase taotlusel ja kulul kättesaadavaks koopiad õiguseelneja riigi arhiividokumentidest, mis on üle läinud õigusjärglasele riigile kooskõlas lõikega 1 või 2. Artikkel 28. Vastiseseisvunud riik 1. Kui õigusjärglane riik on vastiseseisvunud riik: a) läheb arhiiv, mis kuulus riikide õigusjärglusega seotud territooriumile ning on saanud õiguseelneja riigi arhiiviks vastiseseisvunud riigi sõltuvuse ajal, üle vastiseseisvunud riigile; b) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mis peaks riikide õigusjärglusega seotud territooriumi normaalseks haldamiseks olema sellel territooriumil, üle vastiseseisvunud riigile; c) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mida ei ole nimetatud punktides a ja b ning mis kuulub ainult või peamiselt riikide õigusjärglusega seotud territooriumi juurde, üle vastiseseisvunud riigile. 2. Õiguseelneja riigi arhiivi osade üleminek või kopeerimine, mida ei ole nimetatud lõikes 1 ning on riikide õigusjärglusega seotud territooriumi huvides, sätestatakse õiguseelneja riigi ja vastiseseisvunud riigi kokkuleppega nii, et kumbki riik saab õiguseelneja riigi arhiivi osadest võimalikult laialdast ja õiglast kasu. 3. Õiguseelneja riik varustab vastiseseisvunud riiki oma arhiivis olevate tõenditega, mis kõige paremini kinnitavad selle riigi õigust vastiseseisvunud riigi territooriumile või selle piiridele või mis on vajalikud käesoleva artikli teiste sätete kohaselt vastiseseisvunud riigile üleantavate õiguseelneja riigi arhiividokumentide tähenduse selgitamiseks. 4. Õiguseelneja riik teeb õigusjärglase riigiga koostööd, et saada tagasi arhiiv, mis kuulus riikide õigusjärglusega seotud territooriumile, kuid hajutati õigusjärglase riigi sõltuvuse ajal. 5. Lõikeid 1 ja 4 kohaldatakse, kui vastiseseisvunud riik luuakse kahest või enamast sõltlasterritooriumist. 6. Lõikeid 1 ja 4 kohaldatakse, kui sõltlasterritoorium muutub sellise riigi territooriumi osaks, mis ei olnud vastutav selle territooriumi välissuhete eest. 7. Õiguseelneja riigi ja vastiseseisvunud riigi arhiivi käsitlevate kokkulepetega ei või rikkuda nendes riikides elavate rahvaste õigust arengule, nende ajalugu käsitlevale teabele ega kultuuripärandile. Artikkel 29. Riikide ühinemine Kui kaks või enam riiki ühinevad ja moodustavad õigusjärglase riigi, lähevad õiguseelnejate riikide arhiivid üle õigusjärglasele riigile. Artikkel 30. Riigi territooriumi osa või osade eraldumine 1. Kui üks või mitu riigi territooriumi osa eraldub ja moodustab omaette riigi ning kui õiguseelneja riik ja õigusjärglane riik ei ole kokku leppinud teisiti: a) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mis peaks riikide õigusjärglusega seotud territooriumi normaalseks haldamiseks olema sellel territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; b) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mida ei ole nimetatud punktis a ning mis kuulub otseselt riikide õigusjärglusega seotud territooriumi juurde, üle õigusjärglasele riigile. 2. Õiguseelneja riik varustab õigusjärglast riiki oma arhiivis olevate tõenditega, mis kõige paremini kinnitavad selle riigi õigust õigusjärglase riigi territooriumile või selle piiridele või mis on vajalikud käesoleva artikli teiste sätete kohaselt õigusjärglasele riigile üleantavate õiguseelneja riigi arhiividokumentide tähenduse selgitamiseks. 3. Õiguseelneja riigi ja õigusjärglase riigi arhiivi käsitlevate kokkulepetega ei tohi rikkuda nendes riikides elavate rahvaste õigust arengule, nende ajalugu käsitlevale teabele ega kultuuripärandile. 4. Õiguseelneja riik ja õigusjärglane riik teevad kummagi taotlusel ja kulul või vahetamise teel üksteisele kättesaadavaks koopiad oma riigiarhiivide dokumentidest, mis on seotud asjakohaste territooriumide huvidega. 5. Lõikeid 1 ja 4 kohaldatakse, kui osa riigi territooriumist eraldub ja ühineb teise riigiga. Artikkel 31. Riigi lagunemine 1. Kui riik laguneb ja lakkab eksisteerimast ning õiguseelneja riigi territooriumi osad moodustavad kaks või enam õigusjärglast riiki ning kui asjaomased õigusjärglased riigid ei ole otsustanud teisiti: a) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mis peaks olema õigusjärglase riigi territooriumi normaalseks haldamiseks tema territooriumil, üle õigusjärglasele riigile; b) läheb õiguseelneja riigi arhiivi osa, mida ei ole nimetatud punktis a ning mis on otseselt seotud õigusjärglase riigi territooriumiga, üle õigusjärglasele riigile. 2. Õiguseelneja riigi arhiiv, mida ei ole nimetatud lõikes 1, läheb õiglaselt üle õigusjärglasele riigile, arvestades asjaolusid. 3. Õigusjärglane riik varustab teist õigusjärglast riiki või teisi õigusjärglasi riike tema valduses olevas õiguseelneja riigi arhiivi osas leiduvate tõenditega, mis kõige paremini kinnitavad selle õigusjärglase riigi või nende õigusjärglaste riikide õigust nende territooriumidele või piiridele või mis on vajalikud õiguseelneja riigi arhiivis olevate nende dokumentide tähenduse selgitamiseks, mis lähevad käesoleva artikli kohaselt üle sellele riigile või nendele riikidele. 4. Õigusjärglase riigi kokkulepetega, mis käsitlevad õiguseelneja riigi arhiivi, ei tohi rikkuda nendes riikides elavate rahvaste õigust arengule, nende ajalugu käsitlevale teabele ega kultuuripärandile. 5. Õigusjärglane riik teeb teisele õigusjärglasele riigile selle riigi taotlusel ja kulul või vahetuse teel kättesaadavaks koopiad õiguseelneja riigi arhiivi osast, mis on seotud selle õigusjärglase riigi territooriumi huvidega. IV osa RIIGIVÕLAD 1. jagu Sissejuhatus Artikkel 32. Käesoleva osa kohaldamisala Käesolevat osa kohaldatakse riikide õigusjärglusele riigivõlgade suhtes. Artikkel 33. Riigivõlg Käesolevas osas tähendab riigivõlg õiguseelneja riigi rahvusvahelise õigusega kooskõlas tekkinud rahalist kohustust teise riigi, rahvusvahelise organisatsiooni või muu rahvusvahelise õiguse subjekti ees. Artikkel 34. Riigivõlgade üleminek Riigivõlgade üleminekul lõpevad õiguseelneja riigi kohustused riigivõlgade suhtes ja lähevad üle õigusjärglasele riigile käesolevale osa kohaselt. Artikkel 35. Riigivõlgade ülemineku kuupäev Õiguseelneja riigi võlgade ülemineku kuupäevaks loetakse riikide õiglusjärgluse tekkimise kuupäev, kui asjaomased riigid ei ole kokku leppinud teisiti või kui asjakohane rahvusvaheline organ ei ole teisiti otsustanud. Artikkel 36. Riikide õigusjärgluse puudumine võlausaldajate suhtes Riikide õigusjärglus ei mõjuta iseenesest võlausaldajate õigusi ega kohustusi. 2. jagu Riikide õigusjärgluse erikategooriaid käsitlevad sätted Artikkel 37. Riigi territooriumi osaline üleminek 1. Kui osa riigi territooriumist läheb üle teisele riigile, sätestatakse õiguseelneja riigi võlgade üleminek õigusjärglasele riigile nendevahelise kokkuleppega. 2. Kokkuleppe puudumise korral läheb õiguseelneja riigi võlg õigusjärglasele riigile üle õiglase osana, mille määramisel võetakse eelkõige arvesse seda, millises ulatuses lähevad õigusjärglasele riigile üle selle riigivõlaga seotud vara, õigused ja huvid. Artikkel 38. Vastiseseisvunud riik 1. Kui õigusjärglane riik on vastiseseisvunud riik, ei lähe ükski õiguseelneja riigi võlg üle vastiseseisvunud riigile, kui nad ei lepi kokku teisiti, võttes arvesse seda, mil määral on riigivõlaga seonduv õiguseelneja riigi tegevus asjakohasel territooriumil seotud vastiseseisvunud riigile ülemineva vara, õiguste ja huvidega. 2. Lõikes 1 nimetatud kokkulepe ei tohi rikkuda rahvaste suveräänset õigust oma rikkusele ja loodusvaradele ning kokkuleppe rakendamine ei tohi ohustada vastiseseisvunud riigi majandusliku tasakaalu aluseid. Artikkel 39. Riikide ühinemine Kui kaks või enam riiki ühinevad ja moodustavad õigusjärglase riigi, lähevad õiguseelnejate riikide võlad üle õigusjärglasele riigile. Artikkel 40. Riigi territooriumi osa või osade eraldumine 1. Kui riigi territooriumi üks või mitu osa eraldub ja moodustab omaette riigi ning kui õiguseelneja riik ja õigusjärglane riik ei lepi kokku teisiti, läheb õiguseelneja riigi võlg üle õigusjärglasele riigile õiglase osana, mille määramisel võetakse eelkõige arvesse seda, millises ulatuses lähevad õigusjärglasele riigile üle selle riigivõlaga seotud vara, õigused ja huvid. 2. Lõiget 1 kohaldatakse, kui osa riigi territooriumist eraldub ja ühineb teise riigiga. Artikkel 41. Riigi lagunemine Kui riik laguneb ja lakkab eksisteerimast ning õiguseelneja riigi territooriumi osad moodustavad kaks või enam õigusjärglast riiki ning kui õigusjärglased riigid ei otsusta teisiti, läheb õiguseelneja riigi võlg õigusjärglastele riikidele üle õiglaste osadena, mille määramisel võetakse eelkõige arvesse seda, millises ulatuses lähevad õigusjärglasele riigile üle selle riigivõlaga seotud vara, õigused ja huvid. V osa VAIDLUSTE LAHENDAMINE Artikkel 42. Nõupidamine ja läbirääkimised Kui kahe või enama osalisriigi vahel tekib vaidlus konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise küsimustes, püüavad nad ühe või mitme osalisriigi taotlusel lahendada seda nõupidamiste ja läbirääkimiste teel. Artikkel 43. Lepitamine Kui vaidlust ei lahendata kuue kuu jooksul, alates artiklis 42 nimetatud taotluse tegemise kuupäevast, võib mis tahes vaidlusosaline kasutada selle lahendamiseks konventsiooni lisas sätestatud lepitusmenetlust, esitades sellekohase taotluse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile ja teatades taotlusest teisele vaidlusosalisele või teistele vaidlusosalistele. Artikkel 44. Vaidluste lahendamine kohtus või vahekohtus Riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides, sellega ühinedes või hiljem hoiulevõtjale teatades teha deklaratsiooni, et kui vaidlust ei lahendata artiklites 42 ja 43 nimetatud menetluse käigus, võib selle vaidlusosalise avalduse alusel esitada lahendamiseks Rahvusvahelisele Kohtule või vahekohtule, juhul kui teine vaidlusosaline on teinud sarnase deklaratsiooni. Artikkel 45. Vaidluste lahendamine ühisel nõusolekul Olenemata artiklitest 42, 43 ja 44, kui kahe või enama osalisriigi vahel tekib vaidlus konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise küsimustes, võivad nad ühisel nõusolekul saata selle lahendamiseks Rahvusvahelisele Kohtule või vahekohtule või rakendada muud asjakohast vaidluste lahendamise menetlust. Artikkel 46. Muud jõus olevad vaidluste lahendamise sätted Artiklid 42–45 ei mõjuta osalisriikide õigusi ja kohustusi, mida reguleerivad vaidluste lahendamist käsitlevad jõus olevad ja nende jaoks siduvad sätted. VI osa LÕPPSÄTTED Artikkel 47. Allakirjutamine Konventsioon on riikidele allakirjutamiseks avatud 31. detsembrini 1983 Austria Vabariigi Föderaalses Välisministeeriumis ja seejärel 30. juunini 1984 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis. Artikkel 48. Ratifitseerimine Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Artikkel 49. Ühinemine Konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile riikidele. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Artikkel 50. Jõustumine 1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui antakse hoiule viieteistkümnes ratifitseerimis- või ühinemiskiri. 2. Riigi suhtes, kes ratifitseeris konventsiooni või ühines sellega pärast viieteistkümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast seda, kui ta on oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud. Artikkel 51. Autentsed tekstid Konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud. Koostatud kaheksandal aprillil tuhande üheksasaja kaheksakümne kolmandal aastal Viinis. LISA 1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab ja peab kvalifitseeritud juristidest lepitajate nimekirja. Sel eesmärgil tehakse igale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigile või käesoleva konventsiooni osalisriigile ettepanek määrata kaks lepitajat. Lepitajad, kaasa arvatud vabanenud kohtade täitmiseks määratud lepitajad, määratakse viieks aastaks, ja neid võib uuesti määrata. Ametiaja lõppedes jätkab lepitaja talle järgmise punkti kohaselt antud ülesannete täitmist. 2. Kui peasekretärile saadetakse artiklis 43 nimetatud taotlus, annab ta vaidluse järgmisel viisil moodustatud lepituskomisjonile läbivaatamiseks. Riik või riigid, kes on üheks vaidluspooleks, määravad: a) punktis 1 ettenähtud nimekirjast või muude isikute hulgast ühe lepitaja, kes on vaidluspoole riigi kodanik või vaidluspoolt moodustava riigi kodanik, ja b) nimekirjas olevate isikute hulgast ühe lepitaja, kes ei ole vaidluspoole riigi kodanik või vaidluspoolt moodustavate riikide kodanik. Riik või riigid, kes on teiseks vaidluspooleks, määravad kaks lepitajat samal viisil. Neli lepitajat peavad olema määratud kuuekümne päeva jooksul sellest kuupäevast arvates, mil peasekretär saab asjaomase taotluse. Neli lepitajat määravad kuuekümne päeva jooksul pärast nendest viimase määramise kuupäeva nimekirjas olevate isikute hulgast viienda lepitaja, kes saab esimeheks. Kui esimeest või kedagi teist lepitajatest ei määrata eespool ettenähtud määramistähtaegade jooksul, määrab peasekretär nad kuuekümne päeva jooksul tähtaja möödumise kuupäevast arvates. Peasekretär võib määrata esimehe kas nimekirjas olevate isikute või rahvusvahelise õiguse komisjoni liikmete hulgast. Määramistähtaegu võib pikendada vaidluspoolte nõusolekul. Vaba koht täidetakse samal viisil, kui tehakse esialgsed määramised. 3. Vaidluskomisjon sätestab ise oma menetluskorra. Komisjon võib vaidluspoolte nõusolekul paluda konventsiooni osalisriigil esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. Komisjon võtab vastu otsuseid ja annab soovitusi oma viie liikme häälteenamusega. 4. Komisjon võib juhtida vaidluspoolte tähelepanu vaidluse rahumeelset lahendamist hõlbustavatele abinõudele. 5. Komisjon kuulab ära pooled, vaatab läbi pretensioonid ja vastuväited ning teeb vaidluspooltele ettepanekud vaidluse rahumeelseks lahendamiseks. 6. Komisjon esitab oma aruande kaheteistkümne kuu jooksul pärast selle moodustamise kuupäeva. Aruanne antakse hoiule peasekretärile ja saadetakse vaidluspooltele. Komisjoni aruanne, kaasa arvatud selles sisalduvad järeldused asjaolude ja õigusküsimuste kohta, ei ole pooltele siduv, vaid kujutab endast vaidluse rahumeelseks lahendamiseks neile antud soovitust. 7. Peasekretär annab komisjonile tööks vajaliku abi ja vahendid. Komisjoni kulud kannab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. VIENNA CONVENTION ON SUCCESSION OF STATES IN RESPECT OF STATE PROPERTY, ARCHIVES AND DEBTS Done at Vienna,on the 8th of April, 1983 The States Parties to the present Convention, Considering the profound transformation of the international community brought about by the decolonization process, Considering also that other factors may lead to cases of succession of States in the future, Convinced, in these circumstances, of the need for the codification and progressive development of the rules relating to succession of States in respect of State property, archives and debts as a means for ensuring greater judicial security in international relations, Noting that the principles of free consent, good faith and pacta sunt servanda are universally recognized, Emphasizing the importance of the codification and progressive development of international law which is of interest to the international community as a whole and of special importance for the strengthening of peace and international co-operation, Believing that questions relating to succession of States in respect of State property, archives and debts are of special importance to all States, Having in mind the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations, such as the principles of the equal rights and self-determination of peoples, of the sovereign equality and independence of all States, of non-interference in the domestic affairs of States, of the prohibition of the threat or use of force, and of universal respect for, and observance of, human rights and fundamental freedoms for all, Recalling that respect for the territorial integrity and political independence of any State is required by the Charter of the United Nations, Bearing in mind the provisions of the Vienna Conventions on Treaties of 1969 and on Succession of States Respect of Treaties of 1978, Affirming that matters not regulated by the present Convention continue to be governed by the rules and principles of general international law, Have agreed as follows: Part I GENERAL PROVISIONS Article 1. Scope of the present Convention The present Convention applies to the effects of a succession of States in respect of State property, archives and debts. Article 2. Use of terms 1. For the purposes of the present Convention: (a) “succession of States” means the replacement of one State by another in the responsibility for the international relations of territory; (b) “predecessor State” means the State which has been replaced by another State on the occurrence of a succession of States; (c) “successor State” means the State which has replaced another State on the occurrence of a succession of States; (d) “date of the succession of States” means the date upon which the successor State replaced the predecessor State in the responsibility for the international relations of the territory to which the succession of States relates; (e) “newly independent State” means a successor State the territory of which immediately before the date of the succession of States, was a dependent territory for the international relations of which the predecessor State was responsible; (f) “third State” means any State other than the predecessor State or the successor State. 2. The provisions of paragraph 1 regarding the use of terms in the present Convention are without prejudice to the use of those terms or to the meanings which may be given to them in the internal law of any State. Article 3. Cases of succession of States covered by the present Convention The present Convention applies only to the effects of a succession of States occurring in conformity with international law and in particular, with the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations. Article 4. Temporal application of the present Convention 1. Without prejudice to the application of any of the rules set forth in the present convention which the effects of a succession of States would be subject under international law independently of the Convention, the Convention applies only in respect of a succession of States which has occurred after the entry into force of the Convention except as may be otherwise agreed. 2. A successor State may, at the time of expressing its consent to be bound by the present Convention or at any time thereafter, make a declaration that it will apply the provisions of the Convention in respect of its own succession of States which has occurred before the entry into force of the Convention in relation to any other contracting State or State Party to the Convention which makes a declaration accepting the declaration of the successor State. Upon the entry into force of the Convention as between the States making the declarations or upon the making of the declaration of acceptance, whichever occurs later, the provisions of the Convention shall apply to the effects of the succession of States as from the date of that succession of States. 3. A successor State may at the time of signing or of expressing its consent to be bound by the present Convention make a declaration that it will apply the provisions of the Convention provisionally, in respect of its own succession of States, which has occurred before the entry into force of the Convention in relation to any other signatory or contracting State which makes a declaration accepting the declaration of the successor State; upon the making of the declaration of acceptance, those provisions shall apply provisionally to the effects of the succession of States as between those two States as from the date of that succession of States. 4. Any declaration made in accordance with paragraph 2 or 3 shall be contained in a written notification communicated to the depositary, who shall inform the Parties and the States entitled to become parties to the present Convention of the communication to him of that notification and of its terms. Article 5. Succession in respect of other matters Nothing in the present Convention shall be considered as prejudging in any respect any question relating to the effects of a succession of States in respect of matters other than those provided for in the present Convention. Article 6. Rights and obligations of natural or juridical persons Nothing in the present Convention shall be considered as prejudging in any respect any question relating to the rights and obligations of natural or juridical persons. Part II STATE PROPERTY Section 1 Introduction Article 7. Scope opf the present Part The articles in the present Part apply to the effects of a succession of States in respect of State property of the predecessor State. Article 8. State property For the purposes of the articles in the present Part, « State property of the predecessor State" means property, rights and interests which, at the date of the succession of States, were, according to the internal law of the predecessor State, owned by that State. Article 9. Effects of the passing of State property The passing of State property of the predecessor State entails the extinction of the rights of that State and the arising of the rights of the successor State to the State property which passes to the successor State, subject to the provisions of the articles in the present Part. Article 10. Date of the passing of State property Unless otherwise agreed by the States concerned or decided by an appropriate international body, the date of the passing of State property of the predecessor State is that of the succession of States. Article 11. Passing of State property without compensation Subject to the provisions of the articles in the present Part and unless otherwise agreed by the States concerned or decided by an appropriate international body, the passing of State property of the predecessor State to the successor State shall take place without compensation. Article 12. Absence of effect of a succession of States on the property of a third State A succession of States shall not as such affect property, rights and interests which, at the date of the succession of States, are situated in the territory of the predecessor State and which, at that date, are owned by a third State according to the internal law of the predecessor State. Article 13. Preservation and safety of State property For the purpose of the implementation of the provisions of the articles in the present Part, the predecessor State shall take all measures to prevent damage or destruction to State property which passes to the successor State in accordance with those provisions. Section 2 Provisions Concerning Specific Categories of Succession of States Article 14. Transfer of part of the territory of a State 1. When part of the territory of a State is transferred by that State to another State, the passing of State property of the predecessor State to the successor State is to be settled by agreement between them. 2. In the absence of such an agreement: (a) immovable State property of the predecessor State situated in the territory to which the succession of States relates shall pass to the successor State; (b) movable State property of the predecessor State connected with the activity of the predecessor State in respect of the territory to which the succession of States relates shall pass to the successor State. Article 15. Newly independent State 1. When the successor State is a newly independent State: (a) immovable State property of the predecessor State situated in the territory to which the succession of States relates shall pass to the successor State; (b) immovable property, having belonged to the territory to which the succession of States relates, situated outside it and having become State property of the predecessor State during the period of dependence, shall pass to the predecessor State during the period of dependence, shall pass to the successor State; (c) immovable State property of the predecessor State other than that mentioned in subparagraph (b) and situated outside the territory to which the succession of States relates, to the creation of which the dependent territory has contributed, shall pass to the successor State in proportion to the contribution of the dependent territory; (d) movable State property of the predecessor State connected with the activity of the predecessor State in respect of the territory to which the succession of States relates shall pass to the successor State; (e) movable property, having belonged to the territory to which the succession of States relates and having become State property of the predecessor State during the period of dependence, shall pass to the successor State; (f) movable State property of the predecessor State, other than the property mentioned in subparagraphs (d) and (e), to the creation of which the dependent territory has contributed, shall pass to the successor State in proportion to the contribution of the dependent territory. 2. When a newly independent State is formed from two or more dependent territories, the passing of the State property of the predecessor State or States to the newly independent State shall be determined in accordance with the provisions of paragraph 1. 3. When a dependent territory becomes part of the territory of a State, other than the State which was responsible for its international relations, the passing of the State property of the predecessor State to the successor State shall be determined in accordance with the provisions of paragraph 1. 4. Agreements concluded between the predecessor State and the newly independent State to determine succession to State property of the predecessor State otherwise than by the application of paragraphs 1 to 3 shall not infringe the principle of the permanent sovereignty of every people over its wealth and natural resources. Article 16. Uniting of States When two or more States unite and so form one successor State, the State property of the predecessor States shall pass to the successor State. Article 17. Separation of part or parts of the territory of a State 1. When part or parts of the territory of a State separate from that State and form a successor State, and unless the predecessor State and the successor State otherwise agree: (a) movable State property of the predecessor State situated in the territory to which the succession of States relates shall pass to the successor State; (b) movable State property of the predecessor State connected with the activity of the predecessor State in respect of the territory to which the succession of States relates shall pass to the successor State; (c) movable State property of the predecessor State, other than that mentioned in subparagraph (b), shall pass to the successor State in an equitable proportion. 2. Paragraph 1 applies when part of the territory of a State separates from that State and unites with another State. 3. The provisions of paragraphs 1 and 2 are without prejudice to any question of equitable compensation as between the predecessor State and the successor State that may arise as a result of a succession of States. Article 18. Dissolution of a State 1. When a State dissolves and ceases to exist and the parts of the territory of the predecessor State form two or more successor States, and unless the successor States concerned otherwise agree: (a) immovable State property of the predecessor State shall pass to the successor State in the territory of which it is situated; (b) immovable State property of the predecessor State situated outside its territory shall pass to the successor States in equitable proportions; (c) movable State property of the predecessor State connected with the activity of the predecessor State in respect of the territories to which the succession of States relates shall pass to the successor State concerned; (d) movable State property of the predecessor State, other than that mentioned in subparagraph (c) , shall pass to the successor States in equitable proportions. 2. The provisions of paragraph 1 are without prejudice to any question of equitable compensation among the successor States that may arise as a result of a succession of States. Part III STATE ARCHIVES Section 1 Introduction Article 19. Scope of the present Part The articles in the present Part apply to the effects of a succession of States in respect of State archives of the predecessor State. Article 20. State archives For the purposes of the articles in the present Part, “State archives of the predecessor State” means all documents of whatever date and kind, produced or received by the predecessor State in the exercise of its functions which, at the date of the succession of States, belonged to the predecessor State according to its internal law and were preserved by it directly or under its control as archives for whatever purpose. Article 21. Effects of the passing of State archives The passing of State archives of the predecessor State entails the extinction of the rights of that State and the arising of the rights of the successor State to the State archives which pass to the successor State, subject to the provisions of the articles in the present Part. Article 22. Date of the passing of State archives Unless otherwise agreed by the States concerned or decided by an appropriate international body, the date of the passing of State archives of the predecessor State is that of the succession of States. Article 23. Passing of State archives without compensation Subject to the provisions of the articles in the present Part and unless otherwise agreed by the States concerned or decided by an appropriate international body, the passing of State archives of the predecessor State to the successor State shall take place without compensation. Article 24. Absence of effect of a succession of States on the archives of a third State A succession of States shall not as such affect archives which, at the date of the succession of States, are situated in the territory of the predecessor State and which, at that date, are owned by a third State according to the international law of the predecessor State. Article 25. Preservation of the integral character of groups of State archives Nothing in the present Part shall be considered as in any respect any question that might arise by reason of the preservation of the integral groups of State archives of the predecessor State. Article 26. Preservation and safety of State archives For the purpose of the implementation of the provisions of the articles in the present Part, the predecessor State shall take all measures to prevent damage or destruction to State archives which pass to the successor State in accordance with those provisions. Section 2 Provisions Concerning Specific Categories of Succession of States Article 27. Transfer of part of the territory of a State 1. When part of the territory of a State is transferred by that State to another State, the passing of State archives of the predecessor State to the successor State is to be settled by agreement between them. 2. In the absence of such an agreement: (a) the part of State archives of the predecessor State, which for normal administration of the territory to which the succession of States relates should be at the disposal of the State to which the territory concerned is transferred, shall pass to the successor State; (b) the part of State archives of the predecessor State, other than the part mentioned in subparagraph (a), that relates exclusively or principally to the territory to which the succession of States relates, shall pass to the successor State. 3. The predecessor State shall provide the successor State with the best available evidence from its State archives which bears upon title to the territory of the transferred territory or its boundaries, or which is necessary to clarify the meaning of documents of State archives of the predecessor State which pass to the successor State pursuant to other provisions of the present article. 4. The predecessor State shall make available to the successor State, at the request and at the expense of that State, appropriate reproductions of its State archives connected with the interests of the transferred territory. 5. The Successor State shall make available to the predecessor State, at the request and at the expense of that State, appropriate reproductions of State archives of the predecessor State which have passed to the successor State in accordance with paragraph l or 2. Article 28. Newly independent State 1. When the Successor State is a newly independent State: (a) archives having belonged to the territory to which the succession of States relates and having become State archives of the predecessor State during the dependence shall pass to the newly independent State; (b) the part of State archives of the predecessor State, which for normal administration of the territory to which the succession of States relates should be in that territory, shall pass to the newly independent State; (c) the part of State archives of the predecessor State, other than the parts mentioned in subparagraphs (a) and (b), that relates exclusively or principally to the territory to which the succession of States relates, shall pass to the newly independent State. 2. The passing of the appropriate reproduction of parts of the State archives of the predecessor State, other than those mentioned in paragraph 11 of interest to the territory to which the succession of States relates, shall be determined by agreement between the predecessor State and the newly independent State in such a manner that each of those States can benefit as widely and equitably as possible from those parts of the State archives of the predecessor State. 3. The predecessor State shall provide the newly independent State with the best available evidence from its State archives which bears upon title to the territory of the newly independent State or its boundaries, or which is necessary to clarify the meaning of documents of State archives of the predecessor State which pass to the newly independent State pursuant to other provisions of the present article. 4. The predecessor State shall co-operate with the successor State in efforts to recover any archives which, having belonged to the territory to which the succession of States relates, were dispersed during the period of dependence. 5. Paragraphs 1 to 4 apply when a newly independent State is formed from two or more dependent territories. 6. Paragraphs 1 to 4 apply when a dependent territory becomes territory of a State other than the State which was responsible international relations. 7. Agreements concluded between the predecessor State and the newly independent State in regard to State archives of the predecessor State shall not infringe the right of the peoples of those States to development, to information about their history, and to their cultural heritage. Article 29. Uniting of States When two or more States unite and so form one successor State, the State archives of the predecessor States shall pass to the successor State. Article 30. Separation of part or parts of the territory of a State 1. When part or parts of the territory of a State separate from that State and form a State, and unless the predecessor State and the successor State otherwise agree: (a) the part of State archives of the predecessor State which for normal administration of the territory to which the succession of States relates should be in that territory, shall pass to the successor State. (b) the part of State archives of the predecessor State, other than the part mentioned in subparagraph (a) that relates directly to the territory to which the succession of States relates, shall pass to the successor State. 2. The predecessor State shall provide the successor State with the best available evidence from its State archives which bears upon title to the territory of the successor State or its boundaries, or which is necessary to clarify the meaning of documents of State archives of the predecessor State which pass to the successor State pursuant to other provisions of the present article. 3. Agreements concluded between the predecessor State and the successor State in regard to State archives of the predecessor State shall not infringe the right of the peoples of those States to development, to information about their history and to their cultural heritage. 4. The predecessor and successor States shall, at the request and at the expense of one of them or on an exchange basis, make available appropriate reproductions of their State archives connected with the interests of their respective territories. 5. The provisions of paragraphs 1 to 4 apply when part of the territory of a State separates from that State and unites with another State. Article 31. Dissolution of a State 1. When a State dissolves and ceases to exist and the parts of the territory, of the predecessor State form two or more successor States, and unless the successor States concerned otherwise agree; (a) the part of the State archives of the predecessor State which should be in the territory of a successor State for normal administration of its territory, shall pass to that successor State; (b) the part of the State archives of the predecessor State, other than the part mentioned in subparagraph (a), that relates directly to the territory of a successor State shall pass to that successor State. 2. The State archives of the predecessor State other than those mentioned in paragraph 1 shall pass to the successor States in an equitable manner, taking into account all relevant circumstances. 3. Each successor State shall provide the other successor State or States with the best available evidence from its part of the State archives of the predecessor State which bears upon title to the territories or boundaries of that other successor State or States, or which is necessary to clarify the meaning of documents of States archives of the predecessor State which pass to that State or States pursuant to other provisions of the present article. 4. Agreements concluded between the successor States concerned in regard to State archives of the predecessor State shall not infringe the right of the peoples of those States to development, to information about their history and to their cultural heritage. 5. Each successor State shall make available to any other successor State, at the request and at the expense of that State or on an exchange basis, appropriate reproductions of its part of the State archives of the predecessor State connected with the interests of the territory of that other successor State. Part IV STATE DEBTS Section 1 Introduction Article 32. Scope of the present Part The articles in the present Part apply succession of States in respect of State debts. Article 33. State debt For the purposes of the articles in the present Part, “State debt” means any financial obligation of a State arising in conformity with international law towards antoher State, an international organization or any other subject of international law. Article 34. Effects of the passing of State debts The passing of State debts entails the extinction of the obligations of the predecessor State and the arising of the obligations of the successor State in respect of the State debts which pass to the successor State, subject to the provisions of the articles in the present Part. Article 35. Date of the passing of State debts Unless otherwise agreed by the States concerned or decided by an appropriate international body, the date of the passing of State debts of the predecessor State is that of the succession of States. Article 36. Absence of effect of a succession of States on creditors A succession of States does not as such affect the rights and obligations of creditors. Section 2 Provisions Concerning Specific Categories of Succession of States Article 37. Transfer of part of the territory of a State 1. When part of the territory of a State is transferred by that State to another State, the passing of the State debt of the predecessor State to the successor State is to be settled by agreement between them. 2. In the absence of such an agreement, the State debt of the predecessor State shall pass to the successor State in an equitable proportion, taking into account, in particular, the property, rights and interests which pass to the successor State in relation to that State debt. Article 38. Newly independent State 1. When the successor State is a newly independent State, no State debt of the predecessor State shall pass to the newly independent State, unless an agreement between them provides otherwise in view of the link between the State debt of the predecessor State connected with its activity in the territory to which the succession of States relates and the property, rights and interests which pass to the newly independent State. 2. The agreement referred to in paragraph 1 shall not infringe the principle of the permanent sovereignty of every people over its wealth and natural resources, nor shall its implementation endanger the fundamental economic equilibria of the newly independent State. Article 39. Uniting of States When two or more States unite and so form one successor State, the State debt of the predecessor States shall pass to the successor State, Article 40. Separation of part or parts of the territory of a State 1. When part or parts of the territory of a State separate from that State and form a State, and unless the predecessor State and the successor State otherwise agree, the State debt of the predecessor State shall pass to the successor State in an equitable proportion, taking into account, in particular, the property, rights and interests which pass to the successor State in relation to that State debt. 2. Paralraph 1 applies when part of the territory of a State separates from that State and unites with another State Article 41. Dissolution of a State When a State dissolves and ceases to exist and the parts of the territory of the predecessor State form two or more successor States and unless the successor States otherwise agree the State debt of the predecessor State shall pass to the successor States in equitable proportions, taking into account in particular, the property, rights and interests which pass to the successor States in relation to that State debt. Part V SETTLEMENT OF DISPUTES Article 42. Consultation and negotiations If a dispute regarding the interpretation or application of the present Convention arises between two or more Parties to the Convention, they shall upon the request of any of them, seek to resolve it by a process of consultation and negotiation. Article 43. Conciliation If the dispute is not resolved within six months of the date on which the request referred to in article 42 has been made, any party to the dispute may submit it to the conciliation procedure specified in the Annex to the present Convention by submitting a request to that effect to the Secretary-General of the United Nations and informing the other party or parties to the dispute of the request. Article 44. Judicial settlement and arbitration Any State at the time of signature or ratification of the present Convention or accession thereto or at any time thereafter, may, by notification to the depositary, declare that, where a dispute has not been resolved by the application of the procedures referred to in articles 42 and 43, that dispute may be submitted for a decision to the International Court of Justice by a written application of any party to the dispute, or in the alternative to arbitration, provided that the other party to the dispute has made a declaration. Article 45. Settlement by common consent Notwithstanding articles 42, 43 and 44, if a dispute regarding the interpretation or application of the present Convention arises between two or more Parties to the Convention, they may by common consent agree to submit it to the International Court of Justice, or to arbitration, or to any other appropriate procedure for the settlement of disputes. Article 46. Other provisions in force settlement of disputes Nothing in articles 42 to 45 shall affect the rights or obligations of the Parties to the present Convention under any provisions in force binding them with regard to the settlement of disputes. Part VI FINAL PROVISIONS Article 47. Signature The present Convention shall be open for signature by all States until 31 December 1983 at the Federal Ministry for Foreign Affairs of the Republic of Austria, and subsequently, until 30 June 1984, at United Nations Headquarters in New York. Article 48. Ratification The present Convention is subject to ratification. The instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 49. Accession The present Convention shall remain open for accession by any State. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 50. Entry into force 1. The present Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the fifteenth instrument of ratification or accession. 2. For each State ratifying or acceding to the Convention after the deposit of the fifteenth instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State of its instrument of ratification or accession. Article 51. Authentic texts The original of the present Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. In witness whereof the undersigned Plenipotentiaries, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed the present Convention. Done at Vienna, this eighth day of April, one thousand nine hundred and eighty-three. ANNEX 1. A list of conciliators consisting of qua1ified jurists shall be drawn up and maintained by the Secretary-General of the United Nations. To this end, every State which is a Member of the United Nations or a Party to the present Convention shall be invited to nominate two conciliators, and the names of the persons so nominated shall constitute the list. The term of a conciliator, including that of any conciliator nominated to fill a casual vacancy shall be five years and may be renewed. A conciliator whose term expires shall continue to fulfill any function for which he shall have been chosen under the following paragraph. 2. When a request has been made to the Secretary-General under article 43, the Secretary-General shall bring the dispute before a conciliation commission constituted as follows: The State or States constituting one of the parties to the dispute shall appoint: (a) one conciliator of the nationality of that State or of one of those States, who may or may not be chosen from the list referred to in paragraph 1; and (b) one conciliator not of the nationality of that State or of any of those States, who shall be chosen from the list. The State or States constituting the other party to the dispute shall appoint two conciliators in the same way. The four conciliators chosen by the parties shall be appointed within sixty days following the date on which the Secretary-General receives the request . The four conciliators shall within sixty days following the date of the appointment of the last of them, appoint a fifth conciliator chosen from the list, who shall be chairman. If the appointment of the chairman or of any of the other conciliators has not been made within the period prescribed above for such appointment, it shall be made by the Secretary-General within sixty days following the expiry of that period. The appointment of the chairman may be made by the Secretary-General either from the list or from the membership of the International Law Commission. Any of the periods within which appointments must be made may be extended by agreement between the parties to the dispute. Any vacancy shall be filled in the manner prescribed for the initial appointment. 3. The Conciliation Commission shall decide its own procedure. The Commission, with the consent of the parties to the dispute, may invite any Party to the present Convention to submit to it its views orally or in writing. Decisions and recommendations of the Commission shall be made by a majority Vote of the five members. 4. The Commission may draw the attention of the parties to the dispute to any measures which might facilitate an amicable settlement. 5. The Commission shall hear the parties, examine the claims and objections, and make proposals to the parties with a view to reaching an amicable settlement of the dispute. 6. The Commission shall report within twelve months of its constitution. Its report shall be deposited with the Secretary-General and transmitted to the parties to the dispute. The report of the Commission, including any conclusions stated therein regarding the facts or questions of law, shall not be binding upon the parties and it shall have no other character than that of recommendations submitted for the consideration of the parties in order to facilitate an amicable settlement of the dispute. 7. The Secretary-General shall provide the Commission with such assistance and facilities as it may require. The expenses of the Commission shall be borne by the United Nations.