Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-38-08 Riigikohtu halduskolleegiumi 8. septembri 2008. a kohtumäärus Valentina Kuznechenko kaebuses Pirita Linnaosa Valitsuse kohustamiseks erastada eluruum — RT III, 35, 235

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-38-08 Määruse kuupäev 8. september 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Valentina Kuznechenko kaebus Pirita Linnaosa Valitsuse kohustamiseks erastada eluruum Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2008. a määrus haldusasjas nr 3-07-777 Menetluse alus Riigikohtus Valentina Kuznechenko määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Valentina Kuznechenko määruskaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2008. a ja Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2007. a määrused haldusasjas nr 3-07-777 ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. 3. Tagastada V. Kuznechenko esindaja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kulli tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni ning V. Kuznechenko rohkem tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Aleksandr ja Valentina Kuznechenko sõlmisid notari juures 18. märtsil 1994 kokkuleppe üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks, milles lepiti kokku, et Tallinnas Saare tee 3-2 asuva eluruumi ostab A. Kuznechenko. A. Kuznechenko esitas 1. novembril 1994 Pirita Linnaosa Valitsusele avalduse eluruumi asukohaga Saare tee 3 (hilisem Saare tänav 11) erastamiseks. 2. Tallinna Linnavolikogu 12. jaanuari 1995. a otsusega nr 2 lisati elamu aadressiga Saare tee 3 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. A. Kuznechenko ja Pirita Linnaosa Valitsuse vahel sõlmiti 10. augustil 1999 eluruumi asukohaga Saare tee 3-2 üürileping tähtajaga kuni 10. august 2004, pikenemise võimalusega järgnevaks viieks aastaks. A. Kuznechenko suri 4. juunil 2000. Sellega seoses vormistati varem sõlmitud üürileping 11. septembril 2000 ümber V. Kuznechenko nimele viisil, et üürilepingu peale kirjutati «Seoses Al-der Kuznechenko surmaga ümber vormistatud 11.09.2000 abikaasa V. Kuznechenko nimele». Tallinna Linnavolikogu 27. mai 2004. a otsusega nr 122 arvati Saare 11 (endine Saare tee 3) erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Pirita Linnaosa Valitsus avaldas nimetatud otsuse 11. juunil 2004 ajalehes Pealinn. 3. V. Kuznechenko esitas 8. veebruaril 2007 Pirita Linnaosa Valitsusele teabenõude erastamisega viivitamise põhjuste kohta. Koos teabenõudega esitas V. Kuznechenko enda nimel täiendava avalduse Tallinnas Saare 11 asuva viie eluruumi erastamiseks. Pirita Linnaosa vanem vastas 19. veebruari 2007. a kirjaga nr 1-23/2 V. Kuznechenkole, et tema avaldust ei ole võimalik käsitada teabenõudena. V. Kuznechenko esitas 1. märtsil 2007. a uuesti teabenõude. Sellele ei ole linnaosa valitsus vastanud. 4. V. Kuznechenko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Pirita Linnaosa Valitsuse kohustamist tegema toiminguid kaebajale Tallinnas Saare 11-2 eluruumi erastamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole Pirita Linnaosa Valitsus kaebaja avaldustele eluruumi erastamise kohta siiani sisuliselt vastanud, mistõttu kaebaja ei tea, kas ta saab erastada kõiki tühje kortereid, ega ka seda, kas ta saab erastada ainult tema poolt üüritavat korterit. Kaebaja ei tea, miks vastustaja ei ole erastamise taotlustega tegelenud. Kaebajal on seadusest tulenev õigus erastada üürilepingu alusel kasutatav eluruum. 5. Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2007. a määrusega nr 3-07-777 jäeti kaebus HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata, kuna kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Avalik-õiguslikes suhetes on õigusjärglus võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Eluruumide erastamise seadus (EES) ei näe ette, et EES § 4 p-s 1 sätestatud kokkuleppe kohase eluruumi erastamise õigustatud subjekti eluruumi erastamise nõudeõigus läheks pärast õigustatud subjekti surma üle mõnele sama eluruumi üürilepingu alusel kasutavale üürnikule või alaliselt temaga koos elavale täisealisele perekonnaliikmele. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et A. Kuznechenko esitatud erastamise avaldus kehtib tema suhtes edasi. EES § 22 lg 5 näeb ette, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1. märtsi 1995, on eluruumi üürnikul või kirjalikul kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 3 kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. A. Kuznechenkoga sõlmitud üürileping vormistati ümber V. Kuznechenko nimele 11. septembril 2000. Seega tuli kaebajal esitada eluruumi erastamise avaldus hiljemalt 11. detsembriks 2000. V. Kuznechenko esitas eluruumi erastamise avalduse alles 8. veebruaril 2007, seega oluliselt hiljem seaduses ettenähtud tähtajast. Tallinna Linnavolikogu 12. jaanuari 1995. a otsusega Saare tee 3 (hilisem Saare 11) arvamine erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja ei võtnud kaebajalt õigust esitada eluruumi erastamise avaldust. Linnavolikogu otsus, millega määrati kindlaks eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides (EES § 3 lg 8), on halduskohtus vaidlustatav. V. Kuznechenko ega ka tema abikaasa A. Kuznechenko ei ole nimetatud otsust vaidlustanud. EES § 22 lg 61 (alates 29. novembrist 2000 kehtiv redaktsioon) sätestab, et avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt EES § 22 lg-le 5 saab esitada kuni 1. juunini 2001, välja arvatud EES § 22 lg-s 62 nimetatud juhul. Kaebaja esitas eluruumide erastamise avalduse 8. veebruaril 2007, seega pärast 1. juunit 2001. Samuti ei ole eluruumi Saare 11-2 näol tegemist EES § 22 lg-s 61 sätestatud erandiga ehk õigusvastaselt võõrandatud elamuga. Riigikohtu halduskolleegium on 23. oktoobri 2007. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-42-07 asunud seisukohale, et kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil pole võimalik, tuleb ilmselgelt põhjendamatu kaebus jätta läbi vaatamata ja mitte alustada kaebetähtajast kinnipidamise kontrollimiseks menetlust. 6. V. Kuznechenko esitas määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu määruse tühistada. 7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2008. a määrusega asjas nr 3-07-777 jäeti V. Kuznechenko määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2007. a määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et A. Kuznechenko 1. novembril 1994 esitatud erastamisavaldus ei kehti automaatselt tema üleelanud abikaasa suhtes. Eluruumi erastamise õigus oli üksnes üürnikul või vastava kokkuleppe alusel temaga koos elaval perekonnaliikmel. Elamuseaduse (16. juuli 1998 – 29. november 2000 kehtinud redaktsioon) § 40 lg 1 kohaselt oli üürniku surma korral ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Sellele sättele tuginedes vormistati pärast kaebaja abikaasa surma üürileping ümber, kuid see ei tähenda, et eluruumi erastamiseks abikaasa poolt esitatud avaldus muutus kaebaja erastamisavalduseks. EES § 22 lg 5 ja lg 61 järgi on eluruumi üürnikul eluruumi ostmise eesõigus, kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1. märtsi 1995, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 3 kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist, kuid mitte hiljem kui 1. juunil 2001. Seega näeb nimetatud säte erastamise õiguse eeldusena ette pärast üürilepingu ümbervormistamist uue erastamisavalduse esitamise ning kaebaja ei saa tugineda väitele, et abikaasa esitatud avaldus on veel lahendamata. EES § 3 lg 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Tallinna Linnavolikogu 12. jaanuari 1995. a otsusega nr 2 lülitati elamu Saare tee 3 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Riigikohus on 13. märtsi 1998. a määruses asjas nr 3-3-1-9-98 ja 12. veebruari 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-03 asunud seisukohale, et kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need langevad hiljem ära, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb ära, tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada tema kasutuses olev eluruum. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et eluruumi arvamine mitteerastatavate eluruumide hulka välistas selle erastamiseks avalduse esitamise. Samas ei muuda halduskohtu ebaõige seisukoht selles küsimuses käesoleva asja lõpplahendust, sest erastamise avaldust ei oleks kaebajal olnud võimalik esitada ka vahetult volikogu otsuse tühistamise järel (EES § 22 lg 61). Seega ei oma praeguse vaidluse puhul tähtsust see, kas kohalik omavalitsus pidi teatama kaebajale eluruumi väljaarvamisest mitteerastatavate eluruumide hulgast või mitte. Menetlusosaliste põhjendused 8. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palus V. Kuznechenko tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2008. a ja Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2007. a määrused asjas nr 3-07-777 ning teha asjas uus lahend, millega kohustatakse halduskohut kaebust menetlema. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Linnavolikogu 27. mai 2004. a otsuse nr 122 vastuvõtmise ajaks oli erastamise avalduse esitamise tähtaeg möödunud ja kaebaja kaotanud võimaluse eluruumi erastada, on väär. Korteri mitteerastamisega on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja abikaasa esitas eluruumi erastamise avalduse 1. novembril 1994, mistõttu ei saanud kaebaja ise avaldust esitada 1. mail 1995. Kaebeõigust ei ole minetatud. Kaebaja ei esitanud eluruumi erastamise avaldust 11. detsemberil 2000, kuna sellel ajal oli Saare tee 3 elamu arvatud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Analoogia korras tuleb kohaldada EES § 5 lg 1 p-i 5. Kohalik omavalitsus oleks kaebajale pidanud selgitama, et pärast üürilepingu sõlmimist tuleb esitada uus erastamise avaldus. Kaebajale ei ole siiani teatatud, millisest hetkest alates muutus eluruum uuesti erastamise objektiks. Tallinna Linnavolikogu 12. jaanuari 1995. a otsust ei vaidlustatud, kuna vaidlustamise ajal oli eluruumi õigustatud subjektiks kaebaja abikaasa. 9. Pirita Linnaosa Valitsus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegiumi seisukoht 10. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 23 lg 3 p 1 alusel. Eelmainitud sätte kohaselt võib halduskohus määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Tallinna Ringkonnakohus jättis Tallinna Halduskohtu määruse jõusse. 11. Halduskolleegium peatub kõigepealt HKMS § 23 lg 3 p 1 rakendusalal (I), seejärel analüüsib vaidlustatud määrusi ja võtab seisukoha määruskaebuse taotluste osas (II). I 12. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et kaebaja abikaasa 1. novembril 1994 esitatud erastamisavaldus ei kehti automaatselt tema üleelanud abikaasa ehk kaebaja suhtes ning erastamise avalduse esitamise tähtaeg oli möödunud ja seetõttu kaebaja kaotanud võimaluse eluruumi erastamiseks. Eeltoodust lähtuvalt asusid esimese ja teise astme kohus seisukohale, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tema poolt üüritava eluruumi erastamist. 13. Halduskohtumenetluse seadustiku § 23 lg 3 p 1 eesmärgiks on kõrvaldada menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk sisutud haldusasjad ning kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08). Halduskolleegium leiab, et sisutuks haldusasjaks ei saa lugeda kaebust, kus üürnik soovib erastada temale üürile antud eluruumi. Ilmselgelt oleks puudunud õiguste rikkumine, kui kaebaja ei omaks nimetatud eluruumiga faktilist ega õiguslikku kokkupuudet. Kaebuse esitamise hetkel oli kaebaja aga vaidlusaluse eluruumi üürnik ning erastamisavalduse esitamise ajal 1. novembril 1994 oli ta avalduse esitaja abikaasa ehk perekonnaliige. Kohus ei saa määrusega otsustada selle üle, kas kaebaja minetas subjektiivse õiguse tähtaja ületamise tõttu või kas 1. novembril 1994 kaebaja abikaasa esitatud erastamisavaldust sai või ei saanud käsitada kaebaja ja tema abikaasa ühisavaldusena. Selliseid küsimusi saab kohus otsustada ainult asja sisulisel lahendamisel. II 14. Erastamisavalduse esitamise ajal (s.o 1. novembril 1994) kehtinud EES § 5 lg 1 p 1 kohaselt oli eluruumi ostmise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul kuni 1. detsembrini 1994. Samas erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud «Eluruumide erastamise korra» punkt 2 sätestas järgmist: «Üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume erastatakse kuni 1. detsembrini 1994. a. eelkõige selle eluruumi üürnikule või ühele alaliselt temaga koos elavale täisealisele perekonnaliikmele vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ning samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele, käesoleva korra lisas 2 ettenähtud vormi kohasele, notariaalselt tõestatud kokkuleppele.» Seega nägi erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud eluruumide erastamise kord ette eluruumi ostmise eesõiguse ka üürnikuga koos elavale perekonnaliikmele. Kui eluruumi üürileping sõlmiti või vormistati ümber pärast 1. märtsi 1995, oli eluruumi üürnikul või EES § 4 p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks oli esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist (EES § 22 lg 5). Üürileping vormistati kaebaja nimele ümber 11. septembril 2000, kui elamu kuulus endiselt mitteerastatavate eluruumide nimekirja. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajal ei olnud kohustust pärast üürilepingu ümbervormistamist esitada erastamisavaldust, kuna seda ei tinginud faktiline olukord ega nõudnud EES regulatsioon. 15. Eluruumi mitteerastamise mõjuva põhjuse äralangemisel tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada eluruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. märtsi 1998. a määrus asjas nr 3-3-1-9-98). Käesoleval juhtumil langes eluruumi mitteerastamise mõjuv põhjus ära, kui Tallinna Linnavolikogu 27. mai 2004. a otsusega nr 122 arvati vaidlusalune eluruum erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja. Ringkonnakohus asus seisukohale, et erastamisavalduse esitamise tähtaeg on igal juhul minetatud, kuna vastavalt EES § 22 lg-le 61 sai erastamisavaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks esitada 1. juunini 2001 ning kaebaja ei olnud isik, kelle suhtes rakenduks EES § 22 lg 62. Halduskolleegium ringkonnakohtu eelmainitud seisukohaga ei nõustu. Kaebuse esitamise hetkel oli kaebaja vaidlusaluse eluruumi üürnik ning 1. novembril 1994 esitatud erastamisavalduse esitaja perekonnaliige. Eluruumi erastamise kohustatud subjekt isikult eluruumi mitteeluruumide nimekirja arvamisega oli võtnud ära võimaluse erastada tema valduses olevat eluruumi. EES eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis eluruumide erastamise eesmärgiks on anda füüsilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruum ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-45-03, p 14; Riigikohtu halduskolleegiumi 10. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-85-06, p 10). Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võib selle vaidluse puhul olla tegemist reguleerimata olukorraga, mistõttu ei ole EES § 22 lg 61 kohaldamine võimalik. 16. Halduskolleegium märgib, et kui EES normistik on selle asja lahendamiseks ebapiisav ega vasta täies ulatuses reguleerimisvaldkonna nõuetele, on tegemist seaduse lüngaga. Esineva seaduslünga ületamismeetodiks on seadusanaloogia kasutamine. Õigusteooria kohaselt peavad seadusanaloogia rakendamisel reguleerimata õigussuhte õiguslikult olulised omadused langema kokku reguleeritud õigussuhte õiguslikult oluliste omadustega. EES § 22 lg-s 61 sätestatud avalduste esitamise tähtpäev 1. juuni 2001 ei kehti õigusvastaselt võõrandatud eluruumide puhul, mis kuni nimetatud tähtpäevani ei kuulunud erastamisele vastavalt EES § 3 lg 5 p-le 4 (EES § 22 lg 62). Eluruumi ostmise eesõigus on EES § 3 lg 5 p-s 4 nimetatud eluruumi üürnikul või ühel täisealisel temaga koos elaval perekonnaliikmel vastavalt EES § 4 p 1 kohasele kokkuleppele ka pärast 1. märtsi 1995, juhul kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objektiks (EES § 5 lg 1 p 5). Reguleerimata õigussuhte õiguslikult oluliseks omaduseks on asjaolu, et elamu arvati mitteerastamisele kuuluvate eluruumide nimekirjast välja ajal, kui seadusest tulenev avalduse esitamise tähtaeg 1. juuni 2001 oli möödas. Kaebajal oleks pärast üürilepingu ümbervormistamist tekkinud subjektiivne õigus eluruum erastada, kui hoone ei oleks olnud mitteerastamisele kuuluvate elamute nimekirjas. Kuna reguleerimata õigussuhte õiguslikult olulised omadused kattuvad EES § 22 lg-s 62 ja § 5 lg 1 p-s 5 sätestatuga, saab analoogia korras rakendada eelmainitud sätteid. Eeltoodust lähtuvalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et avalduse esitamise tähtpäev ei pruugi kehtida olukorras, kui eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast 1. juunit 2001 ja on üheselt selge, et ilma nimekirja kandmata oleks kaebajale tekkinud eluruumi ostmise eesõigus ka enne 1. juunit 2001. Kaebajal tekib eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt. 17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus V. Kuznechenko määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2008. a ja Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2007. a määrused haldusasjas nr 3-07-777 ning saadab asja menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. 18. Riigikohus jättis 28. aprilli 2008. a määrusega nr 7-1-3-186 V. Kuznechenko määruskaebuse käiguta, kuna kautsjon 400 kr oli tasumata. Riigikohtusse saabus 6. mail 2008 V. Kuznechenko esindaja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kulli tõend, mille kohaselt tasus G. Kull kautsjoni 400 kr. 8. mail 2008 laekus Rahandusministeeriumi arvele V. Kuznechenko tasutud kautsjon 400 kr, mistõttu on ta tasunud kautsjoni rohkem, kui oli tarvis. Määruskaebuse esitamisel G. Kulli tasutud kautsjon ning V. Kuznechenko rohkem tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg-d 2 ja 3). Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN