Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-36/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 10. novembrist 1995. a. E. V. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg. 5 ebaõige kohaldamise tõttu eluruumide erastamise asjas — RT III, 1995, 18, 231

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. novembril 1995. a. III-3/1-36/95 E. V. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg. 5 ebaõige kohaldamise tõttu eluruumide erastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 9. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi E. V. esindaja H.-O. L.-i kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 1995. a. määrusele haldusasjas nr. II-3/174/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa H.-O. L. ja vandeadvokaat Endel Saadoja. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. E. V. kasutab alates 1945. a. üürilepingu alusel ühte 27,3 m2 tuba kolme­toalises ühiskorteris Tallinnas, Pärnu mnt. 6—10. Nimetatud ühiskorterit kasu­tasid üürilepingu alusel veel A. P. ja tema tütar K. R. Seoses kõrge ea (sündinud 1904. a.) ja tervise halvenemisega määras Tallinna Oktoobri Rajoonivalitsus 23. oktoobril 1990. a. määrusega nr. 91 E. V.-le tema palvel hooldajaks õepoja H.-O. L.-i. E. V. teovõimet ei ole piiratud. Ühiskorteri elanikud A. P. ja K. R. teadsid, et H.-O. L. on E. V. hooldaja. H.-O. L.-i väitel kasutab ta E. V.-ga sama tuba 3. märtsi 1994. a. üürilepingu alusel. 14. aprillil 1994. a. tegi E. V. notariaalse volituse tema nimel tehingute tegemiseks, vara valitsemiseks ja käsutamiseks, kohtutes ning administratiiv­asutustes esinemiseks H.-O. L.-ile. Samal päeval, 14. aprillil 1994. a. sõlmisid E. V. ja H.-O. L. notari juures kokkuleppe selles, et eluruumi Tallinnas, Pärnu mnt. 6—10 ostab H.-O. L. 24. mail 1994. a. kinnitas Tallinna Vanalinna Elamuekspluatatsioonivalit­suse (käesoleval ajal Tallinna Vanalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaalette­võtte) juhataja R. K. A. P. ja E. V. sõlmitud kokkuleppe selle kohta, et mitme üürilepingu alusel kasutatava korteri Tallinnas, Pärnu mnt. 6—10 ostab tervi­kuna K. R. 30. juunil 1994. a. vormistati nimetatud korteri ostu-müügi­leping K. R.-i ja Tallinna Vanalinna EEV juhataja R. K. vahel ning tõestati notari poolt. H.-O. L.-i kui E. V. hooldajat ja volitatud isikut selle kokkuleppe sõlmi­mise juurde ei kutsutud. 29. juulil 1994. a. esitas H.-O. L. kaebuse Tallinna Halduskohtule, leides et E. V. ei ole kirjutanud allkirja nimetatud kokkuleppele. E. V. väidab ise, et ei ole soovinud sellisele kokkuleppele alla kirjutada. H.-O. L. taotles kirja­ekspertiisi. H.-O. L. esitas kohtule tõendi selle kohta, et ka tema esitas 19. mail 1994. a. Tallinna Vanalinna EEV-le nimetatud korteri erastamiseks avalduse, mis on kooskõlas E. V.-ga 14. aprillil 1994. a. sõlmitud notariaalses kokkuleppes sisalduva tahteavaldusega. H.-O. L. oli seisukohal, et antud asjas on rikutud eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 5. Selle sätte kohaselt ei kuulu erastamisele mitme üüri­lepingu alusel kasutatavad eluruumid, kui vähemalt üks üürnikest ei ole andnud kirjalikku nõusolekut, et eluruumi omanikuks saab üks üürnikest või nende perekonnaliikmetest. H.-O. L.-i arvates rikuti seda sätet ka sellega, et tema kui üürnikuga ei sõlmitud nimetatud kokkulepet korteri erastamiseks. H.-O. L.-i väitel käis ta korteri erastamise pärast eelnevalt korduvalt Tallinna Vanalinna EEV juhataja R. K. vastuvõtul, kus teatas, et temal on sõlmitud E. V.-ga 14. aprillil 1994. a. notariaalne kokkulepe nimetatud korteri erastamiseks ja ta esitab vastavasisulise avalduse. H.-O. L.-ile kinnitati, et ilma temata korterit ei erastata. H.-O. L. palus halduskohut tunnistada Tallinna Vanalinna EEV juhataja R. K. toiming — kokkuleppe kinnitamine mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks Tallinnas, Pärnu mnt. 6—10 — täielikult seaduse­vastaseks. 5. juunil 1995. a. tegi halduskohtunik määruse, millega lõpetas HKSi § 19 lg. 5 alusel menetluse selles haldusasjas. Määruse kohaselt ei ole mitme üüri­lepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks sõlmitav kokkulepe oma sisult õigustloov haldusakt, vaid tsiviilõigusliku tehingu sooritamiseks sõlmitud kokku­lepe. Kokkuleppe alusel on tsiviilõiguslik tehing käesolevaks ajaks sooritatud. Seega on sellise tehingu sooritamiseks sõlmitud kokkuleppe kehtivuse küsimuse lahendamine tsiviilõiguslik vaidlus ega kuulu halduskohtumenetlusse. Kaebuse esitajale tehti ettepanek esitada hagi Tallinna Linnakohtusse tsiviil­kohtupida­mise seadustikuga sätestatud korras. 15. juunil 1995. a. esitas H.-O. L. erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes Tallinna Halduskohtu 5. juuni 1995. a. määrus tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada Tallinna Vanalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaal­ettevõtte juhataja R. K. toiming — kokkuleppe kinnitamine — täielikult sea­duse­vastaseks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14. augusti 1995. a. määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 5. juuni 1995. a. määrus muutmata ja erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus peab lahendama kaebuse individuaalse iseloomuga haldusakti peale, välja arvatud siis, kui kaebuse kohaselt on tegemist sisult tsiviilvaidlusega, mis peab kuuluma läbivaatamisele linnakohtus. Eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimiseks 24. mail 1994. a. kokkuleppe kinnitamine R. K. poolt ei ole õigustloov haldusakt. Kokkuleppe sisusse puutuvat, s.t. kas selles oli väljendatud E. V. tahe või kas ta üldse kirjutas kokkuleppele ise alla, saab vaidlustada maa- ja linnakohtus tsiviilmenetluse korras. H.-O. L. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14. augusti 1995. a. määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator on seisu­kohal, et halduskohus on vääralt kohaldanud seadust. Kokkuleppe kinnitamine korteri erastamiseks ei ole küll õigustloov akt, aga see on halduse üksikakt ja seetõttu kuulub halduskohtu pädevusse. Tsiviilkohtul puudub võimalus halduse üksikakti seaduslikkuse kontrollimiseks. Tsiviilkohus võib jätta seadusevastase haldusakti rakendamata, aga seadusevastane akt jääb jõusse seni, kuni haldus­kohus ei tunnista seda seadusevastaseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Tallinna Halduskohtu 5. juuni 1995. a. määrusega lõpetati menetlus antud haldusasjas halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg. 5 alusel põhjusel, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna ta on seotud maa- või linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega. Tallinna Ringkonnakohtu haldus­kolleegium leidis, et halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt HKSi § 3 lg. 1 p. 1 ja § 4 lg. 1 p. 4 kuulub halduskohtu pädevus­se kaebuste lahendamine kohaliku omavalitsuse täitevorgani ametiisiku toi­mingu peale. 29. juulil 1994. a. esitas H.-O. L. kaebuse halduskohtule «Tallinna Vanalinna EEV juhataja R. K. toimingu peale: ebaseadusliku kokkuleppe mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks kinnitamine» HKSi § 3 lg. 1 p. 1 ja § 4 alusel. Ebaõige on halduskohtu ja ringkonnakohtu järeldus, et antud kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Eluruumide erastamise seaduse § 6 p. 2 kohaselt toimub munitsipaal­omandisse kuuluvate eluruumide erastamine kohaliku omavalitsuse täitevorgani nõusolekul. Sama seaduse § 3 lg. 5 (6. mai 1993. a. redaktsioonis) kohaselt ei kuulu erastamisele mitme üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid juhul, kui vähemalt üks eluruumi üürnikest ei ole andnud kirjalikku nõusolekut, et elu­ruumi omanikuks saab üks üürnikest või nende perekonnaliikmetest. Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a. määrusega nr. 198 kinnitatud «Eluruumide erastamise korra» (RT I 1993, 46, 641) punktides 2 ja 12 nähti ette, et mitme üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume erastatakse eluruumi kõigi üürnike kirjalikul nõusolekul. Sellise eluruumi erastamiseks pidi eluruumi õigustatud subjekt esitama «Eluruumide erastamise korra» lisas 3 ettenähtud vormikohase üürnike­vahelise kokkuleppe, mis pidi olema kinnitatud erastatava eluruumi asukoha­järgses kohalikus omavalitsuses. Nimetatud lisas 3 toodud kokkuleppe vormil oli ette nähtud kokkuleppe kinnitajaks kohaliku omavalitsuse esindaja. Antud asjas on selliseks isikuks Tallinna Vanalinna EEV juhataja. Seetõttu kuulub kaebus lahendamisele halduskohtus. HKSi § 3 lg. 2 p. 1 mõtte kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse HKSi § 4 lg. 1 nimetatud organi asutuse ja ametiisiku õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine üksnes juhul, kui see õigusakt või toiming on tsiviil-, perekonna- või tööõiguslik. TKSi § 1 lg. 1 ja 2 kohaselt on tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlused tsiviilasjad, mida lahendavad maa- ja linnakohtud. Tallinna Vanalinna EEV juhataja, kinnitades kokkuleppe mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks, ei osalenud tsiviilõigus­suhetes, vaid täitis avalik-õiguslikke ülesandeid. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on piiritlenud halduskohtu pädevust ebaõigesti ja lõpetanud haldusasja menetluse HKSi § 19 lg. 5 alusel valesti. Seetõttu kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu mää­rus tühistamisele. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 1995. a. määrus haldus­asjas nr. II-3/174/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonna­­kohtule teises koosseisus. 3. Tagastada H.-O. L.-ile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kaksküm­mend viis) krooni. Määrus jõustub 14. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN