Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-35/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 10. novembrist 1995. a. H. V. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine haldusakti motiveerimise asjas — RT III, 1995, 18, 230

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. novembril 1995. a. III-3/1-35/95 H. V. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine haldusakti motiveerimise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 9. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi H. V. esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebuse Tallin­na Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/167/95. Protsessisosalistena võtsid istungist osa H. V. esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmus, Vabariigi Valitsuse esindaja Alar Urm ja Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni 22. juuni 1992. a. otsusega tunnistati H. V. omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Era t. 1 asuva majavalduse ja krundi suhtes. Tartu Linnavolikogu 9. juuni 1994. a. otsuse alusel esitas Tartu Linnavalitsus 28. sep­tembril 1994. a. Rahandusministeeriumile taotluse arvata omandireformi objek­tiks olev Era t. 1 majavaldus tagastamisele mittekuuluvate objektide hulka, sest hoones asub Tartu Väikelastekodu «Käopesa». 6. jaanuaril 1995. a. esitas Rahandusministeerium Tartu Linnavolikogu otsuse koos oma seisukohaga Vabariigi Valitsusele otsustamiseks. 17. jaanuaril 1995. a. andis Vabariigi Valitsus korralduse nr. 37-k järgmises sõnastuses: «Nõustuda Rahandusministeeriumi ettepanekuga mitte tagastada omandireformi aluste seaduse (RT I 1994, 38, 617) paragrahvi 12 lõike 3 punk­ti 5 alusel Tartus Era 1 asuvat õigusvastaselt võõrandatud vara.». 20. veebruaril 1995. a. esitas H. V. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 37-k seadusevastaseks. Kaebuses väitis H. V., et valitsuse korraldus on motiveeri­mata ja sellest ei nähtu, kuidas ja kelle huve vara tagastamine kahjustaks — kas riigi või kohaliku omavalitsuse huve. Samuti leidis kaebuse esitaja, et mater­jalide esitamisel valitsusele rikuti kehtivaid protsessuaalseid tähtaegu, mistõttu valitsus ei oleks tohtinud seda korraldust vastu võtta. Tallinna Halduskohtu 29. mai 1995. a. otsusega jäeti H. V. kaebus rahul­damata. Halduskohus leidis, et valitsus ei rikkunud haldusotsuse tegemise protsessuaalset korda. Valitsuse otsuse motiivide põhjendatust ei ole kohtul võimalik kontrollida. 13. juunil 1995. a. esitas H. V. esindaja Tallinna Ringkonnakohtule apel­latsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse, teha uus otsus ning tunnistada Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 37-k seaduse­vastaseks. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kohus peab otsustama haldusakti sisulise põhjendatuse üle. Kuna suur osa haldusakte on suvalist laadi, siis on haldusakti motivatsioonil eriline tähtsus. Ka omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 5 sõnastus eeldab, et vastav haldusakt peab olema motiveeritud. Apel­lant väitis, et kui haldusorgan otsustab vaid nõustuda Rahandusministeeriumi ettepanekuga, siis pole see otsustus, millega kedagi kohustatakse või millega kellelegi antakse õigus mingiks tegevuseks. Samuti leidis apellant, et haldus­kohus ei ole esitanud veenvat põhistust kaebuses märgitud protsessuaalsete tähtaegade rikkumise osas. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu 29. mai 1995. a. otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ekslik halduskohtu seisukoht, et kohus pole õigustatud otsustama haldusakti põhjendatuse üle. Ringkonnakohus leidis, et valitsuse korraldus peab olema sõnastatud selgelt, arusaadavalt ja grammatiliselt õigesti ning olema orienteeritud korralduse rakendajale. Korralduse motiivid tulenevad aga Vaba­riigi Valitsusele esitatud lähtematerjalist. Konkreetsel juhul on olemas piisavad põhjendused Tartus Era t. 1 hoone mittetagastamiseks. Majavalduse tagasta­mine kahjustaks riigi ja kohaliku omavalitsuse huve. Samuti märkis kohus, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud «Õigus­vastaselt võõrandatud vara tagastamise korra» punktis 31 ja Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määruse nr. 307 punktis 2.8 ettenähtud tähtaegade rikku­mine ei ole haldusakti seadusevastaseks tunnistamise aluseks. 8. augustil 1995. a. esitas H. V. esindaja kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohtuistungil muutis kassaator kaebuse taotlust ja soovib, et ringkonnakohtu otsus tühistataks ja tehtaks uus otsus ning tunnistataks Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 37-k seadusevastaseks. Kassaator väidab, et kui esimese astme kohus leidis, et halduskohtu pädevusse ei kuulu haldusakti sisulise põhjendatuse kontroll, siis teise astme kohus ei saa hinnata sama vaidlustatud haldusakti sisulisest küljest. Tegemist on esimese astme kohtu poolse kohtumenetluse seaduse normide rikkumisega, mis HKSi § 36 kohaselt toob kaasa otsuse tühistamise. Teise astme kohus ei saa laiendada esimese astme kohtu poolt kitsendatud kaebuse lahendamise piire. Kassaatori arvates oleks apellatsioonikohus saanud antud asjas teha vaid ühe kahest võima­likust otsusest: tühistada halduskohtu otsuse ja tunnistada haldusakt seaduse­vastaseks, kuna see on motiveerimata, või tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule haldusakti seaduslikkuse kontrollimiseks nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Kassaator leiab, et ringkonna­kohus on teinud otsuse, mis on vastuolus HKSi § 36 ja § 37 lg. 1 p. 2 ning kohaldanud vääralt omandireformi aluste seaduse § 12. Rahandusministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja õige. Valitsuse esindaja möönis, et vaidlustatud haldusakt ei vasta vorminõuetele. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: HKSi § 5 lg. 1 sätestab, et halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste rikkumine või tema vabaduste piiramine. Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite seaduse sättele olema esitatud ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii tagatakse ka korralduse kontrollitavus. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 5 kohaselt ei kuulu tagastami­sele omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kui valitsus­asutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab, et sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve, või ettevõtte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Põhjendatud on kassaatori väide, et lähtuvalt selle sätte sõnastusest tuleb õigusaktis põhjendada, millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist, kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve. Nimetatud asjaolusid põhjendamata ei ole võimalik kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel järginud ORASi § 12 lg. 3 p. 5. Antud juhul ei ole Vabariigi Valitsus teinud otsustust, vaid on nõustunud Rahandusministeeriumi ettepanekuga jätta tagastamata Tartus Era t. 1 asuv õigusvastaselt võõrandatud vara. Kui aktis üksnes nõustutakse teise haldus­asutuse ettepanekuga, siis sellega ei anta isikule õigusi ega tehta kohustuslikke ettekirjutusi. Nõustumisega ei saa kedagi millekski kohustada ega kellelegi mingeid õigusi anda. ORASi § 12 lg. 3 p. 5 sõnastusest ning Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määrusest nr. 307 «Omandireformi aluste seaduse parag­rahvi 12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse otsuste vastu­võtmise korra kohta» järeldub, et valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse volikogu teeb ettepaneku, mille alusel Vabariigi Valitsus otsustab, et objekti tagastamine kahjustab riigi või haldusüksuse huve. Kuigi vaidlustatud akt on vormistatud korraldusena, ei ole Vabariigi Valitsus teinud ettenähtud korras sisulist otsustust Tartus Era t. 1 asuva objekti suhtes. Vabariigi Valitsuse vaid­lus­tatud korraldus on seadusevastane. Ekslik on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel HKSi § 36 ja 37 lg. 1 p. 2. Ringkonnakohus vaatas asja läbi apellatsioonkaebu­ses toodud piirides kooskõlas HKSi § 19 lg. 2 ja § 27 lg. 2. Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus rahul­datakse. Tallinna Halduskohtu 29. mai 1995. a. ja Tallinna Ringkonna­kohtu haldus­kolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsused tuleb tühistada. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKSi § 57 p. 4 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. mai 1995. a. otsus haldusasjas nr. I-3-192/95 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/167/95. 3. Tunnistada Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 37-k seadusevastaseks ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. 4. Tagastada vandeadvokaat Uno Lõhmusele kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 16. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN