Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-32/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 3. novembrist 1995. a. I. Z. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine riigiprokuröri toimingu peale esitatud kaebuse menetlemise asjas — RT III, 1995, 18, 228

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. novembril 1995. a. III-3/1-32/95 I. Z. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine riigiprokuröri toimingu peale esitatud kaebuse menetlemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 2. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil lä­bi I. Z. esindaja vandeadvokaat M. Malõševi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonna­kohtu halduskolleegiumi 21. augusti 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/ 191/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa I. Z. ja riigiprokurör Indrek Meelak. I. Z.-le tõlkis eesti keelest vene keelde Lüüli Lomp. A. L. müüs 7. jaanuaril 1995. a. sõiduauto Ford Scorpio isikule, kes tasus võltsitud rahatähtedega ja müüs selle sõiduauto 9. jaanuaril edasi teisele isikule, kes 16. jaanuaril müüs sama sõiduauto I. Z.-le. Seoses võltsitud rahatähtede kasutamisega sõiduauto ostmisel A. L.-ilt algatati kriminaalasi. Selle kriminaalasja eeluurimise käigus võttis Riigi Kaitsepolitseiameti vanemassistent 7. märtsil 1995. a. võetuse korras I. Z.-lt tema sõiduauto ära. I. Z. korduvale kaebusele võetuse ja tema sõiduauto A. L.-ile vastutavale hoiule andmise peale vastas riigiprokurör 19. mai 1995. a. kirjaga nr. 15-42-95, et nimetatud sõiduauto on kriminaalasjas asitõend kui kelmuse objekt ja on sellisena antud vastutavale hoiule A. L.-ile, mis pole vastuolus kriminaalmenet­luse koodeksiga. Eelnevalt oli Riigiprokuratuur teatanud I. Z.-le 24. märtsil 1995. a., et Kaitsepolitsei uurijale on antud ettekirjutus sõiduauto tagastamiseks, 11. aprillil 1995. a, et puudub seaduslik alus auto tagastamiseks, ja 28. aprillil 1995. a., et auto on antud vastutavale hoiule A. L.-ile ning lõpliku otsuse sõidu­auto tagastamise kohta teeb kohus. Riigi Kaitsepolitseiamet teatas I. Z.-le 12. aprillil 1995. a., et nimetatud sõiduauto on antud hoiule selle esialgsele omanikule, ja 20. aprillil 1995. a., et auto hoiule andmine esialgsele omanikule on toimunud eesmärgiga garanteerida tsiviilnõudeid kriminaalasjas. 13. juunil 1995. a. esitas I. Z. Tallinna Halduskohtule kaebuse riigiproku­röri tegevuse peale. Kaebaja arvates pole riigiprokurör vastanud kõigile kaebu­ses püstitatud küsimustele ja riigiprokuröri vastus muudab tema kui omaniku õigused kaitsetuiks. Kriminaalmenetluse koodeksi § 62 lg. 3 kohaselt võib asitõendi kuni kriminaalasja arutamiseni tagastada valdajale. Tema sõiduauto andmine A. L.-ile, kelle omandiõigus sellele sõiduautole lõppes auto müümisel, oli alusetu. Tallinna Halduskohtu 13. juuli 1995. a. otsusega jäeti I. Z. kaebus rahul­damata. Kohus leidis, et HKSi § 3 lg. 2 p. 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse kaebus, mis lahendatakse kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud korras. Halduskohus on pädev kontrollima riigiprokuröri vaidlustatud toimingut «selle vormilisest küljest lähtudes (kaebuse vastamise tähtaeg, selle motiveeritus jne.)». Kohus tuvastas, et riigiprokuröri tegevus I. Z. kaebuse lahendamisel oli kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksiga. 19. juulil 1995. a. esitas riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesanne­tes Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ning lõpetada asjas menetluse. Apellatsioon­kaebuses leiti, et I. Z. kaebuses ei vaidlustatud riigiprokurörile esitatud kae­buse lahendamise vormilist külge. Seetõttu menetles kohus asja, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse. 20. juulil 1995. a. esitas ka I. Z. esindaja vandeadvokaat M. Malõšev Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus kohustada riigi­prokuröri võtma meetmeid I. Z. õiguste tagamiseks seoses tema sõiduauto võe­tusega. Selle apellatsioonkaebuse kohaselt oli halduskohtu otsus põhjen­damatu, sest sõiduauto võetus oli alusetu, selle vastutavale hoiule andmine A. L.-ile oli ebaseaduslik ja I. Z. kui omaniku õigused olid rikutud. Põhi­seadu­se § 15 annab igaühele õiguse tema õiguste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Ringkonnakohtu 21. augusti 1995. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. juuli 1995. a. otsus muutmata. Ring­konnakohus selgitas, et antud asjas on kaebus riigiprokuröri toimingu peale halduskohtu pädevuses seepärast, et kaebuse kohaselt pole riigiprokurör vasta­nud kõigile kaebuses esitatud küsimustele. 1. septembril 1995. a. esitas I. Z. esindaja vandeadvokaat M. Malõšev kassatsioonkaebuse, milles taotletakse, et Riigikohus teeks antud asjas uue otsuse, mis kohustaks riigiprokuröri rakendama abinõusid I. Z. õiguste taasta­miseks. Kassatsioonkaebuses selgitatakse, et KrMK § 120 lg. 2 kohaselt on just prokurör kohustatud rangelt valvama, et juurdlus- ja eeluurimisasutused ei piiraks ebaseaduslikult ühegi isiku õigusi. Riigiprokurör pole aga rakendanud abinõusid, et I. Z. rikutud õigused taastataks. Põhiseaduse § 15 alusel on I. Z.-l õigus pöörduda kohtusse, sest tema õigusi on rikutud. Riigiprokuröri vastuses kassatsioonkaebusele selgitatakse, et halduskohus pole pädev teostama järelevalvet seaduste täitmise üle juurdlus- ja eeluurimis­asutuste poolt. Vaidluse objektiks oleva sõiduauto kuuluvuse küsimuse otsustab aga kohus, mistõttu väidetavat vastuolu põhiseadusega ei esine. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Prokuratuuri seaduse § 1 lg. 1 alusel on Prokuratuur täidesaatva riigivõimu asutus, mis kuulub justiitsministri valitsemisalasse iseseisva ameti staatuses. Sama seaduse § 3 lg. 3 kohaselt riigiprokurör juhib Prokuratuuri ja tal on selleks kriminaalprotsessiseadustest tulenevate erisustega samad õigused ja kohustused, mis direktoril riigiameti juhtimisel. HKSi § 4 lg. 1 p. 1 alusel võib haldus­kohtusse kaevata ka ameti kui täidesaatva riigivõimu organi ja selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale. Halduskohtu pädevusse ei kuulu vasta­valt HKSi § 3 lg. 2 p. 3 kaebused, mis lahendatakse tsiviil- või kriminaalkohtu­menetluse seadustikus sätestatud korras. Järelikult üldjuhul kuulub halduskohtu pädevusse Prokuratuuri ja selle ametiisiku, s.h. riigiprokuröri õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine. Kui kaebus lahendatakse tsiviil- või kriminaal­kohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, pole kaebuse läbi­vaatamine halduskohtu pädevuses. Kriminaalmenetluse koodeksi 19. peatükk sätestab juurdleja, uurija ja prokuröri tegevuse peale kaebamise korra. Selle kohaselt esitatakse kaebused uurija tegevuse peale prokurörile. Prokuröri otsuse peale sellise kaebuse lahen­damisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile. Kriminaal­menetluse koodeks ei sätesta, kuidas lahendatakse kaebus riigiprokuröri tegevuse peale talle alluvate prokuröride peale esitatud kaebuste lahendamisel. Kuna riigiprokurör on HKSi § 4 lg. 1 p. 1 nimetatud ametiisik, kelle õigus­akti või toimingu peale võib halduskohtusse kaevata, ja riigiprokuröri tegevust talle alluvate prokuröride peale esitatud kaebuste lahendamisel ei sätesta kriminaalmenetluse koodeks, on selliste riigiprokuröri õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine halduskohtu pädevuses. Halduskohus ei sekku seejuures kriminaalmenetlusse ja ei teosta järelevalvet seaduste täitmise üle juurdlus- ja eeluurimisasutuste poolt. Halduskohus kontrollib halduskohtu­menetluse seadustiku alusel üksnes seda, kas riigiproku­röri tegevus kaebuse lahendamisel on seaduslik. Tallinna Halduskohtu 13. juuli 1995. a. otsuses tuvastati, et «riigiprokuröri poolt I. Z. kaebuste lahendamine on teostatud kooskõlas kehtiva kriminaal­menetluse koodeksiga...». Kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta riigiprokuröri tegevust selliste kaebuste lahendamisel. Kaebuses Tallinna Halduskohtule kir­jutab I. Z.: «I. Meelakult saadud vastusega ei ole ma nõus, sest pole vastatud kõigile minu küsimustele...». Kaebuse seda osa ei ole halduskohus lahendanud. Riigiprokurörilt pole halduskohtunik HKSi § 9 lg. 1 p. 3 alusel nõudnud kae­buse lahendamiseks vajalikke dokumente, s.h. kaebust riigiprokurörile. Ring­konna­kohtu otsuses tuvastatakse, et «halduskohtule esitatud kaebuses väidab I. Z. otseselt, et tema õigusi on rikutud ka sellega, et riigiprokurör ei ole vasta­nud kõigile kaebuses esitatud küsimustele. Selles osas on kaebus halduskohtule alluv.». Kuid ringkonnakohus ei tee sellest asjaolust õiget järeldust, vaid jätab Tallinna Halduskohtu 13. juuli 1995. a. otsuse muutmata. Ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu sellele, et halduskohtunik jättis I. Z. kaebuse osaliselt lahendamata. Seega on toimunud kohtumenetluse seaduse normide selline rikkumine, mille korral tuleb HKSi § 36 lg. 2 alusel ringkonna­kohtu otsus tühistada. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. augusti 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/191/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada vandeadvokaat M. Malõševile kassatsioonikautsjon 225 (kaks­sada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 10. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN