Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-78/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 8. novembrist 1995. a. M. V. hagis E. V. vastu eluruumist väljatõstmiseks — RT III, 1995, 18, 224

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. novembril 1995. a. III-2/1-78/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat A. Kõo ja kostja E. V. osa­võtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 30. oktoobril 1995. a. M. V. kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 1995. a. otsuse M. V. hagis E. V. vastu eluruumist väljatõstmiseks. 10. novembril 1994. a. esitatud hagiavalduses palus M. V. tunnistada E. V. eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks pikaajalise äraoleku tõttu ja ta välja tõsta korterist Pärnus Ehitajate tee 1—143 elamuseaduse § 38 ja § 41 lg. 1 p. 3 alusel. Pärnu Linnakohtu 23. jaanuari 1995. a. otsusega hagi rahuldati. Kohtu­otsuse motiivide kohaselt ei ole E. V. vaidlusaluses korteris ilma mõjuvate põhjusteta elanud alates 1983. aastast ja ta elab Pärnus Roheline 39—23. Talle ei ole tehtud takistusi korteris Ehitajate tee 1—143 elamiseks. Alates 1993. a. juuni­kuust ei ole kostja tasunud üüri ega kommunaalteenuste eest. Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 1995. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus ja hagi jäeti rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt sätestab ESi § 38 lg. 2, et üürilepingus võidakse ette näha tingimused ja tähtajad, mille saabumisel ajutiselt äraolev üürnik kaotab õiguse eluruumile. Kohtule esitatud üürileping selliseid tingimusi ja tähtaegu ei sisalda ja seetõttu puudub alus kostja väljatõstmiseks eluruumist. Kassatsioonkaebuses palus M. V. kohtuotsuse tühistada. 14. detsembril 1982. a. sõlmiti üürileping Pärnu Kolhooside Ehituskontori ja E. V. vahel elamukoodeksi sätete järgi. EK § 60 lg. 1 kohaselt säilitati eluruumi kasutus­õigus ajutiselt äraolijale, kui äraolemine ilma mõjuvate põhjusteta ei kestnud üle kuue kuu. Seda sätet üürilepingus ei fikseeritud, sest see tulenes seadusest. Seoses elamuseaduse kehtestamisega ei ole uut üürilepingut sõlmitud. Üürile­andja ja üürnikud on tänaseni tunnistanud, et mõjuva põhjuseta äraolek üle kuue kuu võib olla üürilepingu lõpetamise aluseks. Kostja seda tingimust koh­tus ei vaidlustanud, vaid üritas tõendada, et ta oli korterist ära mõjuvatel põh­justel. ESi § 38 lg. 2 ei näe ette, et eeltoodud tingimus peaks lepingus tingimata fikseeritud olema. Kostja tunnistas eluruumi üürilepingu lõpetamise võimalik­kust ESi § 41 lg. 1 p. 3 järgi. Apellatsioonikohtul ei olnud õigust otsus­tada nõudmiste üle, mida kostja ei tõstatanud. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas E. V. kohtuotsust õigeks, leides et kohus kohaldas õigesti kehtivat elamuseadust. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kohtuotsuse tühistada. Kostja pidas otsust õigeks. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. ESi § 28 lg. 1 kohaselt kohustub üürileandja üürilepingu järgi andma üürniku kasutusse eluruumi selles elamiseks kokkulepitud tähtaja jooksul ja tingimustel. Üürniku perekonnaliikmetel on üürnikuga võrdsed õigused ja kohustused, mis tulenevad üürilepingust (ESi § 36 lg. 1). Ringkonnakohus on vaidluse lahendamisel õigesti juhindunud üürilepingus kokkulepitust. Kohus kohaldab seadust, mis kehtib vaidluse lahendamise ajal ja lepingusätteid, mis ei ole kehtiva seadusega vastuolus. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKSi § 346 p. 1 kolleegium otsustas: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 1995. a. otsus ja kassat­sioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK