Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-25/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 3. novembrist 1995. a. A. A. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks — RT III, 1995, 18, 221

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 3. novembril 1995. a. III-2/3-25/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, S. A. ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 1995. a. L. K. kohtuvigade parandamise avalduse alusel Lääne-Viru Maakohtu 30. no­vembri 1993. a. otsuse A. A. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks. 8. novembril 1993. a. esitatud avalduses palus A. A. tuvastada juriidilise fakti, et Lääne-Virumaal Sõmeru vallas Võhma külas asuva Tõnurahva nr. 7 taluhooned koos 43 ha maaga ostis J. A. 1939. a. E. T.-lt. Juriidilise fakti tuvastamist oli vaja õigusvastaselt võõrandatud maa tagasinõudmiseks. Avaldus esitati TsKSi § 253 p. 1, § 254, § 255 lg. 2 p. 2 ja § 256 alusel. Lääne-Viru Maakohtu 30. novembri 1993. a. otsusega avaldus rahuldati. Kohtuotsuse motiivide kohaselt kuulus Tõnurahva talu J. ja E. N.-ile. 1925. a. asus sellesse tallu rentnikuna elama avaldaja isa J. A., kes ostis 1939. a. talu­hooned koos maaga, makstes selle eest E. T.-le (end. N.) 750 000 senti. Sugu­las­te vahel kirjalikku ostu-müügi lepingut ei sõlmitud. Omandireformi õigus­tatud subjektiks talumaade osas tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjoni 10. augusti 1993. a. otsusega E. T. tütar R. N., kes suri 10. novembril 1992. a. 7. juunil 1995. a. esitatud kohtuvigade parandamise avalduses palus E. T. tütar L. K. maakohtu otsuse tühistada. Kohus kohaldas valesti 1939. a. kehtinud Balti eraseadust, mille § 812 ja § 814 kohaselt loeti vara omanikuks vaid seda isikut, kes oli vara valdajana kantud kinnistusraamatusse. Selleks isikuks oli kuni vara õigusvastase võõrandamiseni E. T. Kohus jättis protsessi kaasamata R. N.-i pärijad — neli õde, kes on asjast huvitatud isikud. Vastuse kohtuvigade parandamise avaldusele esitas A. A. (surn. 3. jaa­nua­ril 1994. a.) abikaasa S. A., kes pidas kohtuotsust õigeks. Kohus leidis õigesti, et 1939. a. omandas vaidlusaluse talu suulise ostu-müügi lepingu alusel J. A. See oli lubatud BESi alusel ja sellele lisandusid igamise motiivid (BESi § 830, § 3859, § 3860, § 832). On tõendatud, et J. A. valdas Tõnurahva nr. 7 talu alates 1925. a. Arhiiviteatis kinnitas, et J. A. pidas talu iseseisvalt kolmteist aastat, täites seaduslikke koormatisi; valdus oli pidev, segamatu ja J. A. käsutas seda omanikule iseloomulikul viisil (BESi § 819, § 820, § 846, § 852). Omandiõigus tekkis ka igamisega, sest Balti eraseaduse alusel kinnisvara registrisse kandmata kinnisvara suhtes oli igamise tähtaeg kümme aastat (BESi § 855, § 862, § 866). Kolleegium leidis, et kohtuvea parandamise avaldus tuleb jätta rahuldamata. TsKSi § 355 kohaselt võib protsessiosaline taotleda jõustunud kohtuotsu­ses kohtuvea parandamist. Protsessiosaliseks on ka asjast huvitatud isik (TsKSi § 63), kuid selliseks isikuks olemine peab olema seaduse nõuete kohaselt kinnitatud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 17 (EV Vm. 13.07.1993. a.) kohaselt, kui omandireformi õigustatud subjekt sureb, siis läheb talle kuulunud nõudeõigus pärimisele tsiviilõiguse normide kohaselt. Pärandi vastuvõtmine peab olema notariaalselt tõendatud. Sellist dokumenti oma nõude­õiguse (asjast huvitatud isikuks olemise) kohta ei ole L. K. kohtule esitanud. Juhindudes TsKSi § 357 ja § 354 lg. 3 kolleegium määras: Jätta rahuldamata L. K. kohtuvea parandamise avaldus. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK