Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-74/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 3. novembrist 1995. a. E.-L. L.-i avalduses isaduse tunnistamise fakti tuvastamiseks — RT III, 1995, 18, 219

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. novembril 1995. a. III-2/1-74/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 1995. a. E.-L. L.-i kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. määruse E.-L. L.-i avalduses isaduse tunnistamise fakti tuvastamiseks. 22. juunil 1994. a. Põlva Maakohtule esitatud avalduses palus E.-L. L., kes on sündinud 24. aprillil 1933. a. Lätte talus Kõlleste vallas Võru maakonnas, tuvastada fakt, et H. K. (surn. 13. juulil 1936. a. Kõlleste vallas) oli tema isa. Avaldus esitati TsKSi § 253-§ 258 alusel. Põlva Maakohtu 22. augusti 1994. a. määrusega lõpetati asjas menetlus TsKSi § 218 lg. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse. Määruse motiivide kohaselt kehtis E.-L. L.-i sünni ja H. K. surma ajal Balti eraseadus, mille kohaselt ei tekkinud vallaslapsel ka isaduse tuvastamise korral isajärgset pärimisõigust, siis ei saa ta ka olla omandireformi õigustatud subjektiks ja seega ei sõltu isaduse tuvastamise faktist E.-L. L.-i isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Kuivõrd TsKSi § 255 lg. 1 järgi kohus tuvastab fakte, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekki­mine, muutumine või lõppemine, seda aga käesolevas asjas BESi järgi ei juhtu, siis ei kuulu asi kohtu pädevusse ning menetlus tuleb lõpetada. Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja E.-L. L.-i erikaebus rahuldamata. Lisaks maakohtu määruses toodule leidis ringkonnakohus, et tulenevalt ENSV ÜN Presiidiumi 23. det­sembri 1969. a. seadluse «ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi ellurakendamise korra kohta» § 10, kuulusid kohaldamisele E.-L. L.-i sündimise ajal kehtinud BESi sätted, mitte aga alates 1. jaanuarist 1970. a. kehtinud APK § 62 sätted. Ringkonnakohus leidis ka, et praegu kehtiva perekonnaseaduse § 42 lg. 1 ja 2 mõttest tuleneb, et lapse põlvnemise isast saab kohtus tuvastada üksnes hagi­menetluse korras asjaomase isiku nõudel, mitte aga isiku surma järgselt eri­menetluses lapse põlvnemise (isaduse) fakti tuvastamise teel. Kohtuniku eriarvamuses ei nõustutud materiaalõigusnormide tõlgendami­sega määruses ja leiti, et BES ei oma käesoleval ajal tähtsust, sest perekonna­seaduse § 42 lg. 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Sama seaduse rakendussätete koha­selt kehtib see ka juhul, kui laps on sündinud või eostatud enne selle seaduse jõustumist. Kassatsioonkaebuses palub E.-L. L. tühistada ringkonnakohtu määruse. Kaebuse väidete kohaselt on ringkonnakohus rakendanud ENSV abielu- ja pere­konnakoodeksit ja ENSV ÜNP 23. detsembri 1969. a. seadlust «ENSV APK ellurakendamise korra kohta», kuid nimetatud seadused ei kehtinud kassaatori sünni ajal ning olid kehtetud ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal. Kehtiva PkSi § 42 lg. 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad pidada meest lapse isaks ning seda on kassaator kohtult taotle­nudki. BESi sätted ei kuulu rakendamisele, sest see on vastuolus põhiseadusega, mis deklareerib kõigi kodanike võrdsuse. Pealegi sätestab TsKSi § 9, et kohus lahendab asja Eesti seaduste alusel, kuid Eestis ei ole BESi vastu võetud. Vastuses kassatsioonkaebusele on Põlva Maavalitsus nõustunud kassatsioon­kaebuse väidetega. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TsKSi § 255 lg. 1 ja 2 kohaselt tuvastab kohus juriidilise faktina sugulus­suhteid, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. PkSi § 42 lg. 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Ringkonnakohtu seisukoht, et lapse põlvnemist isast saab kohtus tuvastada üksnes hagimenetluse korras, ei ole õige. Põlva Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus tõlgendasid Balti eraseadust ja tsiviilkohtupidamise seadustiku § 255 lg. 1 sätteid ning leidsid, et menetlus asjas tuleb lõpetada, sest isaduse tuvastamise faktist ei sõltu E.-L. L.-i iskliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine ning seetõttu ei kuulu asja lahendamine kohtu pädevusse. Kohtu sellise protsessuaalse otsustusega ei saa nõustuda. Perekonnaseadus ei keela ja tsiviilkohtupidamise seadustik lubab tuvastada põlvnemist ka erimenetluse korras. Põlvnemise tuvastamine nii hagi kui ka erimenetluse korras kuulub kohtu pädevusse. TsKSi § 225 lg. 1 kohaselt teeb kohus sisulised otsustused kohtuotsusega. Lapse sünni ja isa surma ajal kehtinud seadused kas võimaldasid või ei võimal­danud õigussuhte tekkimist lapse ja isa vahel ning see võib olla kohtule esita­tud avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise aluseks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKSi § 347 p. 2 ja § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada E.-L. L.-ile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud 30. juunil 1995. a. Rahvapanka Põlvas. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK