Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-73/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 1. novembrist 1995. a. U. Š. hagis E. R.-i vastu R. Š. ja E. R.-i vahelise ostu-müügi lepingu tühista­miseks — RT III, 1995, 18, 218

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. novembril 1995. a. III-2/1-73/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, E. R.-i ja tema esindaja vandeadvokaat M. Mägi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 1995. a. E. R.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 1995. a. otsuse U. Š. hagis E. R.-i vastu R. Š. ja E. R.-i vahelise ostu-müügi lepingu tühistamiseks. 10. juunil 1994. a. sõlmitud ostu-müügi lepingu kohaselt müüs R. Š. E. R.-ile suvila Harjumaal Harku vallas Suurupi külas aiandusühistu «Vimpel» ehitise nr. 32. U. Š. esitas 20. septembril 1994. a. hagi ostu-müügi lepingu kehtetuks tunnistamiseks, sest R. ja U. Š. ühisvara jagamise asjas oli Tallinna Linnakohtu 15. novembri 1993. a. määrusega arestitud R. Š. nimel olev osak aiandusühistus «Vimpel». Tallinna Linnakohus tunnistas 3. aprilli 1995. a. otsusega R. Š. ja E. R.-i vahel sõlmitud ostu-müügi lepingu kehtetuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis E. R.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt viitavad U. Š. ja R. Š. seletused sellele, et vaidlusalune suvila oli nende ühisomandis. Ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal kehtinud APK § 21 lg. 2 kohaselt eeldati ühe abikaasa poolt abikaasade ühisomandis oleva varaga tehingu teostamisel teise abikaasa nõusolekut, kuid vara võõrandamise tehingute puhul, mis kuulusid notariaalselt tõestamisele või vastavates organites registreerimisele, pidi teise abikaasa nõusolek olema väljendatud kirjalikult. See nõue laienes APK § 21 lg. 3 koha­selt ka neile juhtudele, kui abikaasade ühisomandis olev vara oli vastavates organites registreeritud ühe abikaasa nimele. Kuna suvila ostu-müügi leping sõlmiti hageja nõusolekuta, asus linnakohus õigesti seisukohale, et leping on vastuolus seadusega. Kohtuotsuses on ekslikult viidatud TsÜSi § 66 lg 2, sest nimetatud seadustik jõustus 1. septembrist 1994. a., s.o. pärast lepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 kohaselt oli seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. Asjaolu, et apellant ei olnud vara aresti­misest ja hageja kirjaliku nõusoleku vajadusest teadlik, ei muuda lepingut kehtivaks. Kassatsioonkaebuses palub E. R. tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt ei saa nõustuda ringkonnakohtu väitega, et antud vaidlu­ses ei oma tähtsust kassaatori poolt vara heauskne omandamine ning suvila arestimiseks tehtud kohtumääruse faktiline välja saatmata ja täitmata jätmine. Kassaator leiab, et tema kui vara heauskse omaniku huve on jämedalt rikutud ja eiratud asjaõigusseaduse § 34, § 35 ja § 95 lg. 1 sätteid. R. Š. esitas ostu-müügi lepingu sõlmimiseks dokumendid, millest nähtus, et tema on suvila ainuomanik. Vastustaja ei nõustu kassatsioonkaebusega ning leiab, et Tallinna Ring­konna­kohtu otsus on põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Kostja vastuväide, et tema oli vara heauskne omandaja ja tehingu sõlmimiseks esitatud dokumentidel ei olnud müügikeelu märget, ei oma asjas tähtsust. Kolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 1995. a. otsus tuleb vastavalt TsKSi § 347 lg. 2 tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et TsÜSi § 66 lg. 2 vaidluse lahendamisel kohaldamisele ei kuulunud, sest TsÜSi § 175 tuleneb, et enne 1. septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes on rakendatavad TsÜSi § 69—§ 74, § 79 ja § 80, mitte aga § 66. Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsK § 51. Samuti on õige ring­konna­kohtu seisukoht, et lepingut ei muuda kehtivaks asjaolu, et kostja E. R. ei olnud teadlik vara arestimisest ja hageja kirjaliku nõusoleku vajadusest. Tulenevalt TsKSi § 232 lg. 4 peab kohus otsuse põhjendavas osas märki­ma põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Apellatsioonikohtu otsuses ei ole aga põhjendatud, miks kohus loeb müü­dud suvila ühisvara hulka kuuluvaks. Kohus märkis üksnes, et sellele viitavad U. ja R. Š. ütlused. Kohus on jätnud õigusliku hinnangu andmata Harju maa­konna Harku Vallavalitsuse 20. mai 1994. a. õiendile nr. 303, millega tõenda­takse, et R. Š.-le kuulub Harku vallas Suurupi külas aiamaja ja ostu-müügi lepingu p.-s 2 märgitud Harjumaa Hooneteregistri ja Informatsioonibüroo õiendile nr. 626 9. juunist 1994. a., et lepinguobjekt kuulub müüjale isikliku omandiõiguse alusel. Samuti on tähelepanuta jäetud aiandusühistu «Vimpel» akt nr. 32 12. juulist 1992. a., mille kohaselt vaidlusalune suvila on erastatud R. Š.-le. U. ja R. Š. abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 1994. a. otsusega. Sama otsusega jäeti ühisvara jagamine eraldi menetlusse. Asjaolu, et Tallinna Linnakohtu 15. novembri 1993. a. määrusega arestiti R. Š. nimel olev osak aiandusühistus «Vimpel», ei välista iseenesest R. Š. suvila ainuomanikuks olemist. Kassaatori väited asjaõigusseaduse § 34, § 35 ja § 95 lg. 1 sätete rikkumi­sest ei ole asjakohased, kuna asjaõigusseadus ei ole kohaldatav seaduse nõue­tele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamisel. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kaebus rahuldada. Tagastada E. R.-ile 14. augustil 1995. a. tasutud kautsjon 1650 (üks tuhat kuussada viiskümmend) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK