EE
Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-31/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 3. novembrist 1995. a. P. S.-i esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ühistatud vara kompensatsiooni määramise asjas — RT III, 1995, 17, 217
Statutory Text (1 Articles)
RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 3. novembril 1995. a. III-3/1-31/95 P. S.-i esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ühistatud vara kompensatsiooni määramise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 2. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi P. S.-i esindaja Lembit Villemi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-69/95. Protsessiosalisena võttis istungist osa P. S. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 12. aprillil 1995. a. esitas P. S. Viljandi halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri Uno Feldschmidti tegevuse ühistatud vara eest saadava kompensatsiooni määramisel täielikult seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt määrati Kolga-Jaani kolhoosi reformikomisjoni poolt P. S.-ile ühistatud vara eest kompensatsioon 18 545 krooni, s.h. hoonete eest 6495 krooni. Ühistatud hoonete (lauda, küüni ja aida) kompenseerimisel võeti arvesse ühistamisaktis märgitud kulum. Õigustatud subjekt leidis, et hoonete eest määratud kompensatsioon ei ole kooskõlas kehtiva seadusega ja esitas reformikomisjoni tegevuse peale kaebuse Kolga-Jaani Vallavolikogule. Vallavolikogu saatis kaebuse lahendamiseks kolhoosi reformihaldurile. Viimane vastas kaebusele 23. märtsil 1995. a. kirjaga, leides, et reformikomisjoni poolt P. S.-ile määratud kompensatsioon on kooskõlas põllumajandusreformi seaduse § 9 lg. 2. Viljandi halduskohtunikule esitatud kaebuses väitis P. S., et ühistatud hoonete kompenseerimisel ei ole reformikomisjon järginud ühistatud vara maksumuse määramise seadust ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 1992. a. määrust nr. 261 «Maa- ja põllumajandusreformi kiirendamise kohta». Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsusega kaebus rahuldati ja tunnistati Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri toiming seadusevastaseks. Kohus leidis, et ühistatud vara maksumuse määramist reguleerib ühistatud vara maksumuse määramise seadus. Ei ole õige reformihalduri seisukoht, et ühistatud vara endisele omanikule või tema õigusjärglasele kompensatsiooni arvutamine ja maksmine toimub põllumajandusreformi seaduse § 9 alusel. 21. juunil 1993. a. jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse II osa «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine» muutmise ja täiendamise seaduse § 3 lg. 2 p. 3 tunnistati kehtetuks omandireformi aluste seaduse § 13 lg. 5. Viimatinimetatud säte kehtestas, et vara väärtus kompenseeritakse õigusvastase võõrandamise aegsest maksumusest lähtudes. Kolga-Jaani kolhoosi reformihaldur esitas halduskohtuniku otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsus, teha uus otsus ja lõpetada asja menetlus. Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 1995. a. otsusega tühistati Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsus, tehti uus otsus ja jäeti P. S.-i kaebus Kolga-Jaani reformihalduri toimingu peale rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 1 lg. 2 kohaselt kehtestatakse ühistatud vara maksumuse määramise alused ja kord ning kompenseerimise viis ja ulatus eraldi seadusega. Ühistatud vara maksumuse määramise seaduse § 4 sätestab, et ühistatud vara maksumuse määramiseks teeb ühismajandi põllumajandusreformikomisjon kindlaks õigustatud subjektidele kuulunud ühistatud vara koosseisu ühistamise akti ja muude tõendite alusel. Sellest sättest «tuleneb, et ühistatud vara koosseis hõlmab ka kulumi, kui see on märgitud ühistamise aktis või tõendatud muude tõenditega, kuna selle võrra on vara koosseisu suurus (väärtus) vähenenud». Põllumajandusreformi seaduse § 9 lg. 2 kohaselt on ühistatud vara endisel omanikul või tema õigusjärglasel õigus saada kompensatsiooni vara ühistamise aegsest väärtusest lähtudes. Antud juhtumil nähtub ühistamise aktist, et ühistatud hooned olid 80% ulatuses amortiseerunud. Seega moodustab säilinud osa, s.o. 20% hoonetest, ühistatud vara koosseisu hoonete osas. Kohus leidis, et reformikomisjonil on õigus ühistatud vara maksumuse määramise seaduse § 5 alusel arvestada hoonete kompenseerimisel kulumit. P. S.-i esindaja L. Villem esitas 2. augustil 1995. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 1995. a. otsuse, teha uus otsus ning jätta jõusse Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassaator väidab, et ühistatud vara maksumuse määramise seadus ei näe ette vara võõrandamisaegse maksumuse kindlakstegemist. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et vara koosseisu kindlakstegemise kohustusest tuleneb ka vara võõrandamisaegse maksumuse kindlaksmääramine. Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on põhjendanud oma otsust põllumajandusreformi seaduse § 9 lg. 2 ja omandireformi aluste seaduse § 13 lg. 1, kuid ei ole teinud otsust kooskõlas nende sätetega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni 14. aprilli 1993. a. otsuse nr. 11-3002 punktiga 4 on loetud dokumentaalselt tõendatuks, et ühistatud vara maksumus selle õigusvastase võõrandamise ajal oli 7044 rubla. Rahandusministeeriumi 19. juuli 1993. a. määruse nr. 107 p. 1 kohaselt tuleb rakendada võõrandatud vara maksumuse arvutamisel Eesti kroonides koefitsienti 4,5 ehk kurssi 0,222 rubla võrdub 1 kroon. Kassatsioonkaebuses taotletakse ka kohtukulude hüvitamist. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Kolga-Jaani kolhoosi reformihaldur, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Omandireformi aluste seaduse § 13 lg. 1 kehtestab, et kui omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara on hävinud, kui seda ei tagastata, või kui varaks on aktsiad või osatähed, kompenseerib riik selle seaduses sätestatud ulatuses ja korras, lähtudes vara õigusvastase võõrandamise aegsest maksumusest. Sama seaduse § 14 lg. 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse ühistatud vara samadel alustel muu õigusvastaselt võõrandatud varaga, kui samast seadusest või muudest Eesti Vabariigi seadustest ei tulene teisiti. Ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerib põllumajandusreformi seadus. Selle seaduse § 9 lg. 2 sätestab, et ühistatud vara endisel omanikul või tema õigusjärglasel on õigus saada kompensatsiooni vara ühistamise aegsest väärtusest lähtudes: 1) vara asendamise teel muu samaväärse varaga (kompensatsioon natuuras); 2) osana ühismajandi varast, mille kohta talle antakse vastav tõend ja 3) rahas. Tartu Ringkonnakohus leidis õigesti, et P. S.-il on õigus saada kompensatsiooni hoonete ühistamise aegsest väärtusest lähtudes, kuid on ekslikult samastanud vara koosseisu ja vara väärtuse mõisted. Ühistatud vara maksumuse määramise seadus sätestab ühistatud vara maksumuse määramise selle kompenseerimiseks vastavalt omandireformi aluste seaduse § 14 ja põllumajandusreformi seaduse § 9. Ühistatud vara maksumuse määramise seaduse § 3 kohaselt määratakse ühistatud vara maksumus lehma arvestusliku hinna ja Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ühistatud varade hinna ümberarvestuse koefitsientide alusel. Antud juhul on ühistatud vara maksumuse määramisel võetud aluseks lehma arvestuslik hind 500 krooni, mis on kooskõlas ühistatud vara maksumuse määramise seaduse § 2. Lauda ja aida maksumuse määramisel on aluseks võetud hinna ümberarvestuse koefitsient 5. Küüni maksumuse määramisel on aluseks võetud aga koefitsient 2,3. See ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse 4. septembri 1992. a. määrusega nr. 261 12. jaanuari 1993. a. määruse nr. 12 redaktsioonis. Nimetatud määrus kehtestab ühistatud varade hinna ümberarvestuse koefitsiendid kivihoonetele iga 100 m3 kohta 10—15 ja puithoonetele iga 100 m3 kohta 5—7,5. Seega on P. S.-ile ühistatud vara eest määratud kompensatsioon ebaõige ja Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri toiming seadusevastane. Kui reformihalduri poolt asja uuel läbivaatamisel ei nõustuta ühistamisaktis märgitud andmetega, on võimalik teha ekspertiis vara võõrandamisaegse maksumuse määramiseks. Kassatsioonkaebuses märgitud Rahandusministeeriumi 19. juuli 1993. a. määrus nr. 107 «Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse kroonidesse arvestamise koefitsientidest» ei kuulu kohaldamisele ühistatud vara eest kompensatsiooni määramisel. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Asjas on võimalik teha uus otsus. Kassaatorile kuuluvad hüvitamisele kohtukulud 461 krooni. Juhindudes HKSi § 57 p. 4, § 68 lg. 3 ja § 69 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-69/95. 3. Tunnistada Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri toiming P. S.-i kaebuse lahendamisel täielikult seadusevastaseks ja teha reformihaldurile ettepanek asi uuesti läbi vaadata. 4. Mõista Kolga-Jaani kolhoosi reservfondist P. S.-i kasuks välja kohtukulud 461 (nelisada kuuskümmend üks) krooni. 5. Tagastada P. S.-ile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 8. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN