Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-29/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 27. oktoobrist 1995. a. V. G. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine alaealise teovõime asjas — RT III, 1995, 17, 214

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. oktoobril 1995. a. III-3/1-29/95 V. G. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine alaealise teovõime asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 26. oktoobril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi V. G. esindaja vandeadvokaat Edith Sassiani kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. juuni 1995. a. määrusele haldusasjas nr. II-3/159/95. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. V. G. esitas 23. veebruaril 1995. a. Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsusele avalduse tema kasutuses oleva eluruumi erastamiseks. Avaldus tagastati V. G.-le 21. märtsil 1995. a. põhjendusega, et alaealisele eluruumi ei erastata. V. G. on sündinud 30. juunil 1978. a. 19. aprillil 1995. a. esitas V. G. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse toiming seadusevastaseks. Halduskohtunik tagastas kaebuse 24. aprillil 1995. a. HKSi § 10 lg. 3 alusel määrusega. Halduskohtunik leidis, et kaebus ei kuulu läbivaatamisele haldus­kohtus, kuna TKSi § 68 lg. 2 kohaselt pole alaealisel tsiviilprotsessiteovõimet, v.a. seaduses sätestatud juhtudel. 5. juunil 1995. a. esitas V. G. esindaja vandeadvokaat E. Sassian Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 1995. a. määrus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. juuni 1995. a. määrusega jäeti erikaebus rahuldamata. Halduskolleegium leidis, et alaealised on haldusprotsessis teovõimelised, kui seadusega on neile antud iseseisvaks kasutamiseks õigusi või pandud isiklikke kohustusi. Kuna eluruumide erastamise seaduse § 4 kohaselt on erastamise õigustatud subjektiks vähemalt 18-aastane isik, siis pole siin alaealisele antud iseseisvaks kasutamiseks õigusi ja tal ei teki haldusprotsessiteovõimet. V. G. esindaja vandeadvokaat E. Sassian esitas 26. juulil 1995. a. kassat­sioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskollee­giumi 26. juuni 1995. a. määrus ja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises koosseisus. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Eluruumide erastamise seaduse § 4 lg. 1 annab üürilepingu alusel kasu­tatava eluruumi ostmise õiguse selle eluruumi üürnikule või ühele temaga alaliselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete vahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kokkuleppele. Nimetatud sätte kohaselt võib üürilepingu alusel kasutatava eluruumi osta selle üürnik või üks temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige. Eesti Vabariigi elamuseaduse § 40 lg. 1 alusel on üürniku surma, alatise lahkumise või väljatõstmise korral ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu alusel. Seega ei seosta seadus perekonnaliikme õigust nõuda enda üürnikuks tunnistamist täisealisusega. Kuna V. G. oli üürnik I. G. ainus perekonnaliige, siis oli tal pärast I. G. surma õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu alusel. Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse Elanike Registri Osa­konna 16. juuni 1995. a. õiendist nr. 1011 nähtub, et V. G. on alates 1978. a. kuni õiendi andmiseni registreeritud aadressil Tallinn, Raudtee 52a korter 17. Surmatunnistusest nähtub, et V. G. ema I. G. suri 1984. a. Eeltoodu tõttu tuleb, kuni pole tõendatud vastupidist, käsitada V. G.-d eluruumi erastamisel isikuna, kes on faktiline üürnik esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu alusel. Eluruumi erastamise avalduse esitamine, erinevalt erastatava eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimisest, ei ole tsiviilõiguslik tehing. Üürniku õigus esitada eluruumi erastamise avaldus on avalik-õiguslik subjektiivne õigus, mille iseseisva teostamise võimet seadus ei seosta täisealisusega. Kuna V. G.-l on antud asjas haldusteovõime, siis on ta selles asjas teovõimeline ka halduskohtumenetluses. Seega on V. G. antud asjas isik, kellel on HKSi § 5 lg. 1 alusel õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks halduskohtusse. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. juuni 1995. a. määrus haldusasjas nr. II-3/159/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada V. G.-le kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 1. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN