Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-24/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 27. oktoobrist 1995. a. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendite esitamise asjas — RT III, 1995, 17, 213

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. oktoobril 1995. a. III-3/1-24/95 Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõ­randatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendite esitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 26. oktoobril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/60/95. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. J. K. esitas Tallinna Linnavalitsuse Linnavara Ametile avalduse, milles palus tunnistada end omandireformi õigustatud subjektiks tema emale A. K.-le kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade ja krundi (kinnistu nr. 2313) suhtes, asukohaga Tallinnas, Kadaka tee 9. Nimetatud varale esitasid avaldused ka E. K. ja L. L. J. R. ostis 16. märtsil 1929. a. kinnistu nr. 2313. Pärast J. R.-i surma 1936. a. omandas selle kinnistu tema abikaasa S.-C. R. S.-C. R. tegi 11. oktoob­ril 1936. a. testamendi. Testamendi kohaselt tuli kinnisvara pärast tema surma testamenditäitja poolt ära müüa ja saadavast summast maksta kümme tuhat krooni vennatütrele A. B.-le (pärast abiellumist A. K.), ülejäänud summast pool vennapojale H. B.-le ning teine pool võrdsetes osades õele H. T.-le ja vennale J. B.-le. Testamenditäitjaks ja päranduse hooldajaks määras testaator H. B. S.-C. R. suri 1936. a. Kinnisvara jäi testamenditäitja poolt müümata ja see natsionaliseeriti 1940. a. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 7. novembri 1994. a. otsusega nr. 4100 jäeti J. K. ja teiste aval­da­jate taotlused rahuldamata põhjusel, et «taotlejad ei kuulu omandireformi aluste seaduse § 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi». J. K. esitas kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse 9. detsembri 1994. a. korralduse nr. 2914-k punktiga 1.6 jäeti J. K. kaebus rahuldamata põhjusel, et taotleja ei ole omandireformi aluste seaduse § 7 ja § 8 alusel taotletava vara osas omandireformi õigustatud subjekt. 4. jaanuaril 1995. a. esitas J. K. Tallinna Halduskohtule kaebuse, mil­les palus tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 9. detsembri 1994. a. korralduse nr. 2914-k p. 1.6 seadusevastaseks. Kaebuse esitaja väitis, et pärast S.-C. R.-i surma võtsid A. K. ja H. B. pärandi vastu ning sellega muutus kinnisvara nende omandiks. Seetõttu on J. K. kui A. K. poeg vara endise omaniku pärija ja ta kuulub ORASi § 8 loetletud õigustatud subjektide hulka. Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1995. a. otsusega jäeti J. K. kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt nähtub Tallinna Linnaarhiivi teatisest, et linna kinnisvarade registri andmetel kuulub kinnistu nr. 2313, Kadaka tee 1 D, S.-C. R.-i pärandustombule. Balti eraseaduse § 2622 sätestas: «Pärijaks on võimalik saada ainult sel juhul, kui pärand on vastu võetud.» Sama seaduse § 812 sätestas: «Kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes oli sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse.» Kohtuotsuse kohaselt kinnistusraamatus tehtud kanne «viitab sellele, et Kadaka tee 1 D elamut ei olnud omandanud ei testamendi täitja H. B. ega keegi teine.». Vabariigi Valit­suse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 p. 19 alusel lasub vara endise oma­niku pärijal kohustus tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORASi § 8 loetletud isikute hulka. Kaevatud õigusaktid on seaduslikud, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjonile ega Tallinna Linnavalitsusele pole esitatud tõendeid, et taot­letav vara kuulus võõrandamise hetkel A. K.-le. 17. veebruaril 1995. a. esitas J. K. apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonna­kohtule, paludes tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus. Tallinna Ring­konnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni 1995. a. otsusega rahuldati J. K. apel­latsioonkaebus. Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1995. a. otsus tühistati ja Tallinna Linnavalitsuse 9. detsembri 1994. a. korralduse nr. 2914-k p. 1.6 tunnistati seadusevastaseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et taotletav omandireformi objektiks olev vara kuulus võõrandamise hetkel A. K.-le. Pärandi vastuvõtmine A. K. poolt pärast S.-C. R.-i surma ja omandi­õiguse üleminek A. K.-le tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras. Ring­konnakohus leidis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseeri­mise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22 alusel, et kui tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Otsustamisel aluseks olevate asjaolude väljaselgita­mise kohustus on ka avalduste vastuvõtjal ja kohalikul komisjonil. Komisjon võib jätta taotluse rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida. Ebapiisaval materjalil põhinev linnakomisjoni otsus ja linna­valitsuse korraldus on seadusevastased. 8. juulil 1995. a. esitas Tallinna Linnavalitsus kassatsioonkaebuse. Selles palutakse Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud seadust vääralt ning jõudnud ebaõigele järeldusele. Kassaator väidab, et linnakomisjon on järginud kehtivat seadus­andlust, sest komisjon ei pea jääma ootama, kas taotleja pöördub mingi jurii­dilise fakti tuvastamiseks kohtusse või mitte. Juhul, kui pärast linnakomisjoni otsust esitatakse dokument, mis tingib komisjoni otsuse muutmise, siis otsust ka muudetakse. Vastustaja J. K. leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 1995. a. otsus on õige. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 2 kehtestab, et õigusvastaselt võõ­ran­datud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbi­vaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Eesti Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» p. 3 kohaselt moodustavad maavanemad ning Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni. See komisjon lahendab avalduste vastuvõtmise käigus tekkinud vaidlusi, vaatab läbi avalduste vastuvõtja poolt esitatud materjalid, hindab tõendeid ja otsustab täiendavate tõendite kogumise vajaduse ning endiste omanike ja vara kohta käivate and­mete registrisse kandmise. Nimetatud korra p. 15 sätestab, et avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb kontrollida või kindlaks määrata: 1) kas avalduses märgitud vara vastab ORASi § 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigus­vastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endi­sele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORASi § 6 ja kas taotleja kuulub ORASi § 7, § 8 või § 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud rehabiliteerimist tõendavad dokumendid või kohtuotsused, kui nende esitamine on ette nähtud omandi­reformi aluste seaduses. Sama korra p. 19 näeb ette, et kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORASi § 8 loetletud isikute hulka. Niisugusteks tõenditeks võivad olla surma-, sünni- ja abielutunnistused, arhiivi- ja perekonnaseisuorganite tõendid ning muud dokumendid. Antud juhtumil puudusid linnakomisjonil tõendid selle kohta, et kinnistu nr. 2313 kuulus võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel A. K.-le. Nimetatud korra p. 23 kehtestab, et avalduste läbivaatamise käigus võib avalduse vastuvõtja pöörduda taotleja poole kirjalikult, saamaks temalt täien­davaid andmeid või tõendeid. Taotleja on kohustatud esitama avalduse vastu­võtjale kirjalikud andmed või dokumendid või teatama kirjalikult nende puu­dumisest 30 päeva jooksul, arvates avalduse vastuvõtja kirjaliku pöördumise kättesaamisest. Sama korra p. 22 sätestab, et kui vara võõrandamise õigusvasta­sust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks vara asukohajärgse kohtu poole. Tallinna linnakomisjon ei ole J. K.-le sellesisulist ettepanekut teinud ega ole nõudnud temalt ka täiendavate tõendite esitamist. Kui kohus tsiviilkohtumenetluse korras tuvastab kinnistu nr. 2313 omandiõiguse ülemineku enne vara õigusvastast võõrandamist A. K.-le, on J. K.-l õigus nõuda ORASi § 8 lg. 3 p. 1 alusel vara tagastamist või kompenseerimist. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et komisjon võib taotluse jätta rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida. Nimetatud korra punkti 34 kohaselt võtab komisjon vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta vaid juhul, kui taotlus ei ole põhjendatud või kui tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused. Komisjoni otsus peab olema põhjendatud ja seaduslik. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKSi § 57 p. 1 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/60/95 muutmata. 3. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 3. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN