Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-71/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 1. novembrist 1995. a. ASi Stairet hagis VE Liiva SA ja T. T. vastu 35 671 krooni 78 sendi hüvitamiseks — RT III, 1995, 17, 210

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 1. novembril 1995. a. III-2/1-71/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 1995. a. VE Liiva SA kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkollee­giumi 29. mai 1995. a. otsuse ASi Stairet hagis VE Liiva SA ja T. T. vastu 35 671 krooni 78 sendi hüvitamiseks. 19. juulil 1993. a. toimus Tallinnas Liiva kalmistul liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai vigastada ASile Stairet kuuluv veoauto Volvo F-10 (registrimärgiga 576 ADK). Avarii põhjustas VE Liiva SA töötaja T. T. samale firmale kuuluva veoautoga GAZ 3503 (registrimärgiga 70-90 EA). AS Stairet palus hagiavalduses Tallinna Linnakohtule TsK § 458 alusel VE-lt Liiva SA välja mõista 35 671 krooni 78 senti avariiga tekitatud kahju hüvitamiseks, sest suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest vastutab suure­ma ohu allika valdaja. Kostja vaidles hagile vastu väites, et T. T. võttis auto väljaspool tööaega ja juhtkonna nõusolekuta. Avarii tekitas sõiduki õigusvastane valdaja T. T. Kaas­kostja T. T. ütluste kohaselt kasutas ta autot tööülesannete täitmiseks. Linnakohus leidis, et hagi kuulub TsK § 458 alusel rahuldamisele. Otsuse motiivide kohaselt oli VE Liiva SA suurema ohu allika valdaja. Kaaskostja juhtis suurema ohu allikat töösuhete tõttu selle valdajaga ning seepärast ei kanna ta otsest vastutust hageja ees, kuigi oli liikluspolitsei õiendi kohaselt avariis süüdi. Kohus leidis asja materjalidega tõendatud olevat, et kaaskostja kasutas autot tööülesannete täitmiseks. Apellatsioonkaebuses palus VE Liiva SA tühistada Tallinna Linnakohtu 14. märtsi 1995. a. otsuse ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse väidete kohaselt oli T. T. tööle võetud mullatöölisena, mitte auto­juhina. Kohtu järeldus, et T. T. kasutas autot tööülesannete täitmiseks, on ebaõige. Selline järeldus ei tulene ka tunnistajate M. L.-i, E. K., A. M.-i ega K. L.-i ütlustest. Kohtuotsus rajaneb tunnistajate L. U. ja V. P. ütlustele, kes olulises asjaolus, s.o. kalmistul viibimise aja suhtes, tunnistasid valet. Ka jättis kohus rahuldamata taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ning avalduse toimi­kusse võtmiseks. Vastustaja AS Stairet leidis, et otsus on õige, sest kahju tekitati kostjale kuuluva veoautoga kostja töötaja poolt tööülesannete täitmisel. Pealegi ei olnud veoautole kinnitatud vastutavat juhti, autot ei garažeeritud, seda sai käivitada valevõtmega ning autol puudusid pidurid. Ringkonnakohus leidis, et kaebus on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta TsKSi § 292 lg. 1 p. 1 kohaselt rahuldamata ning linnakohtu otsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsuse motiivide kohaselt on linnakohus õigesti juhindunud TsK § 458, mis sätestab suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamise materiaalõigusliku aluse. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel ning selle kohta, et suurema ohu allikas läks autojuht T. T. valdusse tema õigusvastaste tegude tulemusel. TsKSi § 163 lg. 1 kohaselt peavad pooled eelmenetluses teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel ning neid kinnitavad tõendid. Kuna eelistung oli 12. mail 1994. a., siis oli TsKSi § 176 lg. 2 ja TsKSi § 168 lg. 1 kohaselt seaduspärane 28. veebrua­ril 1995. a. esitatud taotluste rahuldamata jätmine. Kassatsioonkaebuses palus VE Liiva SA tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud TsKSi § 292 lg. 1 p. 1 sätteid, sest apellatsioonkaebus sisaldas viiteid kassaatori väiteid kinnitavatele tõenditele. Kassaator on alates asja arutamise algusest linnakohtus olnud seisukohal, et kahju tekitas suurema ohu allika õigusvastane valdaja ning viimane peab ka vastutama kannatanu ees. Eelmenetluses teatas kassaator kõik olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid oma kirjalikus vastuses hagiavaldu­sele. Tunnistajate täiendavat ülekuulamist tingis kaaskostja T. T. kahe tunnis­ta­ja ülekuulamine 20. detsembril 1994. a. Tunnistajad L. U. ning V. P. ei väit­nud, et T. T. oli avarii tekitamise ajal tööülesannete täitmisel või et auto kasutamine oli talle lubatud. Kuna veoautole oli kinnistatud vastutav juht E. K., autot ei saanud käivitada valevõtmega, tal olid pidurid korras ning autot ei olnud võima­lik garažeerida ning see on kassaatori poolt tõendatud, siis on linnakohus ja ringkonnakohus otsuste langetamisel võtnud aluseks hageja esindaja tõendamata väited ning jätnud ümber lükkamata kassaatori tõendatud väited. Vastustaja T. T. peab ringkonnakohtu otsust õigeks. Vastustaja AS Stairet peab kaebust põhjendamatuks ja leiab, et ringkonna­kohtu otsus on seaduslik ja otsuses on õigesti tuvastatud, et kahju tekitati VEle Liiva SA kuuluva veoautoga GAZ-3503 ning TsK § 458 kohaselt vastutab suurema ohu allika tekitatud kahju eest tema valdaja. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 lg. 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsKSi § 292 lg. 1 p. 1 kohaselt otsustab kohus asja apellatsioonkaebuse põhjal ilma menetlust jätkamata, kui ta leiab üksmeelselt, et kaebus on ilmselt põhjendamata. TsKSi § 232 lg. 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldab. Ringkonnakohus vaatas TsKSi § 292 lg. 1 p. 1 alusel läbi VE Liiva SA apellatsioonkaebuse, jättes tähelepanuta asjaolu, et kaebuses viidati puudustele kohtuotsuses, milles ei olnud antud hinnangut tunnistajate ütlustele ja motivee­ritud nende ütluste tagasilükkamist ning ka ringkonnakohus ise ei andnud hinnangut tunnistajate ütlustele. TsKSi § 92 kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu seisukoht, mis tugines TsKSi § 176 lg. 2 ja mille kohaselt võib kohus jätta taotluse rahuldamata juhul, kui pool oma taotluses viitab asjaoludele või tõenditele, mida ta hagiavalduses pole märkinud, on väär. Sellise taotluse võib kohus jätta rahuldamata, kui ilmneb soov protsessi veni­tada, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki. TsKSi § 313 lg. 1 ja § 232 lg. 5 sätete kohaselt peab kohtuotsuse resolut­sioonis olema seisukoht kõigi kostjate suhtes. Kaaskostja T. T. suhtes puudub kohtulahendis seisukoht. Selle puudumisel ei ole otsus seaduslik. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada VEle Liiva SA 16. juunil 1995. a. tasutud kautsjon 356 (kolm­sada viiskümmend kuus) krooni 70 senti. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA