Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-28/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 20. oktoobrist 1995. a. Riigi Konkurentsiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine pädevust ületava ja avaldamata õigusakti kohaldamise asjas — RT III, 1995, 16, 204

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. oktoobril 1995. a. III-3/1-28/95 Riigi Konkurentsiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine pädevust ületava ja avaldamata õigusakti kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 19. oktoobril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Riigi Konkurentsiameti esindajate vandeadvokaatide Aivar Pilve ja Jüri Leppiku kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. juuni 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/120/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Konkurentsiameti esindajad vande­advokaadid Aivar Pilv ja Jüri Leppik ning RASi Liviko esindajad vandeadvo­kaat Urmas Arumäe ja vandeadvokaadi vanemabi Äili Rodi. Juures oli haldus­kolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Aktsiaselts Remedia esitas Majandusministeeriumile järelepärimise ASi Remedia ja riigiettevõtte Liviko vahel 15. augustil 1994. a. sõlmitud lepingu nr. P 100 punkti 6 täitmise kohta. Selle punkti kohaselt müüb AS Liviko rektifitseeritud etanooli riiklikult kehtestatud käibemaksuta müügihinnaga, millele on lisatud 4% RE Liviko hulgimüügikulude katteks. 5. oktoobril 1994. a. saatis Majandusministeeriumi asekantsler Riigi Konkurentsiametile kirja nr. 18/2127, leides, et tegemist on piiritusele keh­testatud hinna rikkumisega. Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määru­sega nr. 408 kinnitatud «Hindade reguleerimise korra» punkti 3 kohaselt kehtestab Eestis toodetava piirituse hinna või määrab selle kehtestamise korra Majandusministeerium. Majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrusega nr. 4 «Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest» kehtestati toor- ja rektifitseeritud piiritusele fikseeritud müügihind, millele ei ole ette nähtud lisandite kehtesta­mist. Kirjas leiti, et AS Remedia on sunnitud riigiettevõttelt Liviko piirituse ostmisel maksma lisaks riiklikult kehtestatud käibemaksuta müügihinnale ka laokulusid. Laokulud kuuluvad aga maksustamisele käibemaksuga ja on omakorda ASi Remedia toodangu hinna sees. Majandusministeeriumi asekantsleri kirjas paluti Konkurentsiametil hinna­rikkumise juhtum läbi vaadata ja teha otsus. 25. jaanuaril 1995. a. tegi Kon­kurentsiamet otsuse nr. 2-5. Otsuse kohaselt rikkus RE Liviko Vabariigi Valit­suse ja majandusministri poolt piiritusele kehtestatud hindade kehtestamise ja kasutamise korda, mille tõttu laekus talle 1994. aastal 4%-lise juurdehindlu­­sega ebaseaduslikku tulu 390 015,58 krooni. Eesti Vabariigi hinnaseaduse § 9 lg. 1 alusel nõudis Konkurentsiamet riigiettevõttelt Liviko sisse ebaseaduslikult saadud hinnavahe vastuvaidlematus korras kolmekordses ulatuses summas 1 170 046,74 krooni. 7. veebruaril 1995. a. esitas RE Liviko kaebuse Tallinna Halduskohtule, paludes tunnistada Konkurentsiameti 25. jaanuari 1995. a. otsus nr. 2-5 täielikult seadusevastaseks. Kaebuses leiti, et kuna RE Liviko ise ei ole piirituse tootja, vaid ostab seda Moe Piiritusetehaselt riiklikult kehtestatud hulgihinnaga ja kannab seejuures transpordikulud tootjatehasest hulgilattu ning oma laokulud, siis on piirituse ostjad nõustunud kandma nimetatud kulud ja leppinud kokku kulude suuruseks 4% müüdava piirituse hulgihinnast. See ei ole juurdehindlus, vaid tasu piirituse hoiustamise ja ladustamise eest. Sõlmitud lepingud sisaldavad endas nii piirituse müüki kui ka teenuste osutamist, mis ei ole vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Sellisele teenusele ei ole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud riiklikku hinda, mistõttu RE Liviko on määranud ja rakendanud seda iseseisvalt. RE Liviko oli seisukohal, et Majandusministeerium ja Rahandusministeerium viisid selle hindade reguleerimise läbi kiirustades, jätmata aega nõuetekohaseks rakendamiseks. 19. aprilli 1995. a. otsusega jättis Tallinna Halduskohus RE Liviko kae­buse rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt kehtestas majandusminister piirituse tootjatele ja edasimüüjatele ühesuguse riikliku hinna. Piiritust on lubatud müüa riikliku hinnaga, millele on lisatud seadusega lubatud maksud. Riigiettevõttel Liviko ei ole õigust Eestis toodetava piirituse hulgimüügiks tehtud kulutusi käsitleda teenusena. Laokulude lülitamisega arvesse rikuti hinnakorraldust. 4. mail 1995. a. esitas RE Liviko apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonna­kohtule, paludes tühistada Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsuse ja teha uus otsus. 1. juuni 1995. a. otsusega tühistas ringkonnakohtu halduskollee­gium Tallinna Halduskohtu otsuse ja tunnistas seadusevastaseks Konkurentsi­ameti 25. jaanuari 1995. a. otsuse nr. 2-5. Kohtuotsuse kohaselt võib riiklikult kehtestatud hinnaga piirituse hulgimüügil osutada ka teenuseid. Teenuse hinna ja tasumise korra võib poolte vahel kokku leppida lepingus. Piirituse ladusta­misteenuse hind on vabalt kujundatav hind. Antud juhul ei ole tegemist eba­seadus­liku hinnavahega hinnaseaduse § 9 mõttes ja ettenähtud sanktsioon ei kuulu kohaldamisele. Konkurentsiameti esindajate kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. juuni 1995. a. otsus ja teha uus otsus ning jätta RE Liviko kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuses leitakse, et RE Liviko on ebaseaduslikult lisanud riiklikult kehtestatud piirituse müügi­hinnale 4% hinnalisa. Piirituse müüki on keelatud siduda ostjale kohustusliku teenusega. Samuti ei ole RE Liviko järginud riiklikult kehtestatud hinna muut­mise korda. Vabariigi Valitsuse kinnitatud «Hindade reguleerimise korra» punkti 3 täitmiseks on majandusminister kehtestanud määrusega Eestis toode­tava piirituse hinna, mida riigiettevõttel Liviko ei ole õigust suurendada. Laokulude katmiseks oleks RE Liviko pidanud pöörduma Majandusministee­riumi poole vastava loa saamiseks. RE Liviko klientidel puudus võimalus osta piiritust teistelt tootjatelt ja teistel tingimustel, sest Rahandusministeeriumi määrustega on kindlaks määratud ettevõtted ja asutused, kellel on õigus osta riigiettevõttelt Liviko piiritust soodustatud aktsiisimääraga. Ringkonnakohtu järeldus, et riiklikult kehtestatud hinnaga piirituse hulgimüügil osutatakse ka teenuseid, ei tulene seadusest. Kassatsioonkaebuses palutakse välja mõista riigiettevõttelt Liviko Konku­rentsiameti kasuks kohtukulud. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud rikkunud ka kohtumenetluse norme, kuna ei ole kontrollinud riigilõivu summade tasumist kaebuste esi­tamisel. Riigilõivu tulnuks tasuda 3% vaidlustatavast summast, kuid antud asjas on tasutud vaid minimaalne riigilõiv 10 krooni. RE Liviko esindajate poolt saadetud vastuses ei nõustuta kassatsioon­kaebusega. Vastuses leitakse, et antud vaidluse esemeks on leping, mis sisal­dab nii kauba müüki kui ka teenust. Seadusega ei ole keelatud siduda ühte lepingusse kauba müüki ja teenuste osutamist. RE Liviko on müünud piiritust majandusministri kehtestatud riikliku hinnaga. Antud juhul on tegemist tsi­viilõigusliku vaidlusega lepingu sisu ja poolte tahteavalduse tegeliku väljen­duse üle, kuid sellist vaidlust ei ole lepingupooled algatanud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtumenetluse seadustiku § 50 on pandud Riigikohtule kohustus kontrollida kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Hinnaseaduse § 3 (9. juuli 1992. a. redaktsioonis) sätestab: «riiklikult keh­testatavaid hindu või hindade määramise korda rakendatakse Vabariigi Valit­suse kehtestatud korras riiklike ja riigiettevõtete ning riigiaktsia­seltside poolt müüdavatele kaupadele ja teenustele». Vabariigi Valitsus kinnitas 21. det­sembri 1993. a. määrusega nr. 408 «Hindade reguleerimise korra», mille punkti 3 kohaselt kehtestab Eestis toodetava piirituse, viina, likööri ja muude kangete alkohoolsete jookide hinnad või määrab nende kehtestamise korra Majandusministeerium. Majandusminister kehtestas 3. veebruaril 1994. a. määrusega nr. 4 «Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest» Eestis toode­tava etüülpiirituse käibemaksuta müügihinnad. Hinnaseaduse § 3 ei näe ette võimalust, et Vabariigi Valitsus saaks temale pandud kohustust riiklikult keh­testatavate hindade või hindade määramise korra rakendamisel delegeerida. Vabariigi Valitsus ei ole täitnud hinnaseaduse § 3 ja on ületanud nimetatud määrust andes temale seaduseandja poolt antud pädevust. Seetõttu on päde­vust ületades antud ka majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4. Selleks, et seadust saaks kohaldada, peab seadus olema avaldatud. Põhiseaduse § 3 kohaselt avaldatakse seadused ettenähtud korras, täitmiseks on kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eesti Vabariigi õigusaktide avaldamise kord on sätestatud Riigi Teataja seaduses. Riigi Teataja seaduse § 2 punkti 7 13. aprilli 1993. a. redaktsiooni kohaselt avaldatakse Riigi Teatajas ministrite üldise tähtsusega määrused. 14. septembril 1994. a. muudetud redaktsiooni kohaselt tuleb avaldada ministrite määrused (sõnad «üldise tähtsusega» välja jäetud). Tallinna Halduskohtu toimikusse on võetud tõendina majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4 «Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest» (lk. 67—69) ja sellele on kohtud toetunud otsuste tegemisel. Kohtud ei ole aga kontrollinud, kas see määrus on avaldatud Riigi Teatajas, millega ta muutuks täitmiseks kohustuslikuks. Majandusministri nimetatud määrust ei ole avaldatud Riigi Teatajas. Seetõttu pole see täitmiseks kohustuslik riigiettevõttele Liviko ja riigiettevõtte tegevus ei saa olla vastuolus selle määrusega. Riigi Teatajas on avaldatud vaid majandusministri nimetatud määruse täiendused ja muudatused, kuid need ei muuda käesoleva asja sisu. Kuna majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4 on antud päde­vust ületades ega ole avaldatud, siis on seadusevastane ka Konkurentsiameti otsus, mis tugineb majandusministri nimetatud määrusele. Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole antud asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise (eelmenetluse) käigus ega ka asja kohtuistungil läbivaatamisel eeltooduga arvestanud. See on viinud asja ebaõigele otsustamisele ja põhista­misele. Esimese ja teise astme kohtud ei ole õigesti kohaldanud seadust. Antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, mistõttu on võimalik teha uus otsus. Konkurentsiameti esindajate taotlus välja mõista riigiettevõttelt Liviko kohtukulud jääb rahuldamata, kuna HKSi § 69 lg. 1 kohaselt saab kaebuse rahuldamisel kohtukulud välja mõista üksnes täidesaatva riigivõimu organilt, kohalikult omavalitsuselt või vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutuselt. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, s.t. osas, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Juhindudes HKSi § 50, § 57 p. 4, § 68 lg. 3 ja § 69 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. juuni 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/120/95 ja Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3-139/95. 3. Tunnistada Riigi Konkurentsiameti 25. jaanuari 1995. a. otsus nr. 2-5 täielikult seadusevastaseks. 4. Tagastada Riigi Konkurentsiametile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 23. oktoobril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN