Riigikogu — Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmine — RT I, 1996, 33, 684

Riigikogu otsustab: 1. Kiita heaks Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad, mis on lisatud käesolevale otsusele. 2. Teha Vabariigi Valitsusele ettepanek algatada seaduseelnõud, viimaks riigikaitsealased seadused kooskõlla Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade põhimõtetega. Riigikogu esimees Toomas SAVI Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad Käesolevas dokumendis sõnastatakse Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad, mis käsitlevad riigikaitse kui sõjalise kaitse korraldust ning on aluseks selle edasisele kavandamisele ja teostamisele. I. KAITSEPOLIITIKA ALUSED Riigi kaitsepoliitika on poliitiliste ja sõjaliste meetmete kogum riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi jagamatu terviklikkuse, põhiseadusliku korra ning rahva eluvõime säilimise tagamiseks. Riigikaitse on rahvusliku julgeoleku tagamise lahutamatu osa, mis näeb ette riigi sõjaliseks kaitseks vajalike jõudude ja vahendite korrastatud süsteemi loomist ja ülalpidamist rahu ajal ning rakendamist agressiooni korral Eesti Vabariigi vastu. Riigikaitse tõhusus sõltub peamiselt riigi majanduse seisundist, sise- ja välispoliitilisest olukorrast ning rahva ja riigi valmisolekust kaitsta riigi iseseisvust ja rahvuslikke huve. Eesti riigikaitse alus on rahva ja riigi tahe ning oskus oma riiki kaitsta. Kaitsepoliitika tähtsamaid ülesandeid on selle tahte ja vajalike oskuste arendamine ja tugevdamine. Eesti kaitsepoliitika ja riigikaitse peamine eesmärk on ära hoida agressioon Eesti riigi vastu. Kui kaitsepoliitika abil ei õnnestu seda vältida, osutatakse vastasele kõigi olemasolevate vahenditega aktiivset ja passiivset vastupanu kogu riigi territooriumi ulatuses. Riigikaitse ehitatakse üles kahel teineteist täiendaval ja omavahel lahutamatult seotud suunal: – riigi kaitsestruktuuridele tuginev iseseisev kaitse; – rahvusvaheline kaitsealane koostöö, mille eesmärgiks on ühine kaitsetegevus Euroopa julgeoleku tagamisele suunatud kaitseorganisatsioonidega. Eesti Vabariigi kaitsepoliitika elluviimisel ja kaitsevõime tagamisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest: * Eesti järgib põhimõtteid, mis on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses ning rahvusvahelistes dokumentides, millega Eesti on ühinenud, nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni põhidokumendid. Eesti juhindub rahvusvahelise õiguse ja riikide käitumisnormide üldtunnustatud põhimõtetest, nagu inimõiguste järgimine, riikide suveräänsuse tunnustamine, piiride ja territoriaalse terviklikkuse puutumatus, teise riigi siseasjadesse mittesekkumine, hoidumine jõu kasutamisest või jõu kasutamisega ähvardamisest. * Eesti riigikaitse arvestab kohustusi, mis tulenevad Eesti rahvusvahelistest lepingutest ning on suunatud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku kindlustamisele ning stabiilsuse suurendamisele. Eesti lähtub üldtunnustatud põhimõttest, et kõikide riikide julgeolek on ühtne tervik ning ühegi riigi julgeolekut ei saa luua teise riigi arvel. Eesti kaitsepoliitika ja riigikaitse peab aitama kaasa heanaaberlike suhete arendamisele kõikide naaberriikidega. * Eesti kui väikeriik saab tõhusa riigikaitse üles ehitada ainult kõiki oma ressursse kasutades. Nähakse ette riigi kaitsestruktuuride, rahva ja majanduse võimaluste ühendatud ja kooskõlastatud rakendamine ohu või kallaletungi ärahoidmiseks või tõrjumiseks. * Eesti arendab välja oma kaitsejõud ja loob ühtse riigikaitsesüsteemi. Seejuures lähtutakse arusaamast, et rahvusvahelist rahu ja julgeolekut saab tugevdada ainult see riik, kes on selgesti väljendanud tahet ennast kaitsta ja kellel on arvestatav kaitsevõime. * Eesti riigikaitse rajatakse selliselt, et riigi kaitsestruktuuride juhtimine, väljaõpe ja logistika võimaldavad teha koostööd Euroopa julgeoleku tagamisele suunatud kaitseorganisatsioonidega ning osaleda rahvusvahelistes rahuvalve-, rahutagamise-, humanitaarabi- ja päästeoperatsioonides. * Eesti valmistab lisaks sõjalise julgeoleku tagamisele kaitsestruktuurid ette elanike abistamiseks loodusõnnetuste, epideemiate ja suurte tehnoloogiliste avariide korral ning tsiviilasutustele ja -organisatsioonidele abi osutamiseks katastroofide tagajärgede kõrvaldamisel. * Eesti eesmärgiks on saada Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning Lääne-Euroopa Liidu (WEU) täisliikmeks. Koostöö nende kaitseorganisatsioonidega on Eesti peamine poliitiline ja praktiline võimalus Eesti julgeoleku ja riigikaitse arendamiseks ja tugevdamiseks. Seetõttu peab Eesti oluliseks osaleda NATO programmis «Partnerlus rahu nimel» (PfP) ning kasutada aktiivselt võimalusi, mida pakub assotsieerunud partneri staatus WEU's. * Eesti seab eesmärgiks teha tihedat kaitsealast koostööd Läti ja Leeduga, mis hõlmab kaitsejõudude väljaõpet ning relvastuse, juhtimis- ja sidesüsteemide arendamist, lähtudes ühistest põhimõtetest. Olulised koostöövaldkonnad on Baltimaade ühildatava õhuseiresüsteemi ning Balti rahuvalveüksuste loomine. * Eesti arendab regionaalse julgeoleku tagamiseks poliitilist ja kaitsealast koostööd Läänemere regiooni riikidega. Samal eesmärgil peab Eesti tähtsaks kahe- ja mitmepoolseid sõjalis-poliitilisi suhteid ja koostööd kõigi demokraatlike riikidega. Riigi kaitsepoliitika elluviimisel ja riigikaitse rajamisel lähtub Eesti arusaamast, et riigi julgeolekut ähvardavate ohtude peamised allikad on suurriiklikud agressiivsed taotlused ning poliitiline ja/või sõjaline ebastabiilsus. Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda, demokraatlikke väärtusi, riigi iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust ähvardavad sõjalised ohud võivad teostuda agressioonina kui relvastatud jõu või mõne muu ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 3314/XXIX 14. detsembrist 1974. a määratletud tegevuse kasutamisena riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku korra vastu. II. TSIVIILKONTROLL JA RIIGIKAITSE KÕRGEM JUHTIMINE Eesti riigikaitset teostatakse demokraatlikule riigikorraldusele omasest tsiviilkontrolli põhimõttest lähtudes. Tsiviilkontroll on õiguslikult reguleeritud süsteem, milles demokraatlikult valitud seadusandliku ja ametisse nimetatud täitevvõimu organid otsustavad kaitsejõudude kasutamise üle, korraldavad nende finantseerimist ning kontrollivad nende juhtimist ja seisundit. Tsiviilkontrolli põhimõtete elluviimise tagavad seadustega piiritletud õigused, kohustused ja vastutus, mis riigikaitse korraldamisel lasuvad Riigikogul, Vabariigi Presidendil ja Vabariigi Valitsusel. * Riigikogu loob riigikaitse õiguslikud alused, määrab kindlaks kaitsejõudude eelarve suuruse, kontrollib riigikaitse seisundit ning pärib selle kohta aru Vabariigi Valitsuselt ja vastavatelt ametiisikutelt. * Riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President. Vabariigi Presidendi või tema põhiseadusejärgse asendaja ettepanekul kuulutab Riigikogu välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise üle Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President või tema põhiseadusejärgne asendaja välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust. * Vabariigi President annab kas omal algatusel või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma otsusega kaitseväe juhatajale korralduse kaitsejõudude kasutamiseks erakorralise seisukorra ajal Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks. * Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks ning nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna; annab kaitseväe juhataja ettepanekul ohvitseri sõjaväelisi auastmeid. * Vabariigi Presidenti või tema põhiseaduslikku asendajat nõustab riigikaitse küsimustes Riigikaitse Nõukogu. Riigikaitse Nõukogu arutab riigikaitse üldkava, sõjaaja lisaeelarve eelnõu, sõjapidamiskuludeks vajalike sise- ja välislaenude võtmist, riigikaitsealaste välislepingute sõlmimist, ratifitseerimist või denonsseerimist ja teisi lahendamist nõudvaid tähtsaid põhimõttelisi riigikaitsealaseid küsimusi ning avaldab nende kohta oma seisukoha. Riigikaitse Nõukogu arutab samuti Presidendi ettepanekuid rahvusliku julgeoleku küsimustes. Riigikaitse Nõukogu istungi kutsub kokku Vabariigi President. * Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu riigikaitse juhtimisel, suunab ja koordineerib ministeeriumide, maavalitsuste ning teiste riigikaitselisi ülesandeid täitvate tsiviilstruktuuride tegevust riigikaitse korraldamisel. * Kaitseministeerium kui Vabariigi Valitsuse tööorgan töötab välja riigikaitsepoliitika põhisuunad ja tagab väljatöötatud põhimõtete elluviimise. Kaitseminister annab kaitseväe juhatajale juhendeid ja ülesandeid seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kaitseminister kontrollib riigikaitse olukorda ning annab sellest aru Riigikogule, Riigikogu riigikaitsekomisjonile, peaministrile ja Vabariigi Valitsusele. * Kaitseväe juhataja juhib rahuajal kaitseväge ja Kaitseliitu ning tagab nende valmisoleku riigikaitsealaste ülesannete täitmiseks. Kaitsejõudude Peastaap on kaitseväe juhataja tööorgan ja riigikaitse operatiivjuhtimise kõrgeim organ. Kaitsejõudude Peastaap kindlustab kaitseväe juhataja püstitatud ülesannete täitmise. Kaitseväe juhataja annab kaitsejõudude seisukorrast ja tegevusest aru Vabariigi Presidendile, Riigikogule, Riigikogu riigikaitsekomisjonile, Vabariigi Valitsusele ja kaitseministrile. III. KAITSERINGKOND Riigikaitse korraldamiseks jagatakse riigi territoorium kaitseringkondadeks. Kaitseringkonda juhib kaitseringkonna ülem, kes allub kaitseväe juhatajale. Kaitseringkonna ülemale alluvad rahuajal sõjalise kaitse korraldamise küsimustes kõik selle kaitseringkonna territooriumil paiknevad kaitseväe ja Kaitseliidu üksused. Kaitseringkonna ülema ja staabi ülesanne on oma ringkonna sõjalise kaitse kavandamine, korraldamine ja valmisoleku kontroll. Kaitseringkonna juhtkond peab olema keskjuhtimise puudumisel võimeline iseseisvalt tegutsema. Kaitseringkonna juhtkonna põhiülesanded on: – kaitseringkonna territooriumil paiknevate kaitseväe, Kaitseliidu ja Siseministeeriumi valitsemisalas olevate sõjaväeliselt korraldatud asutuste ja üksuste ning tsiviilstruktuuride tegevuse kavandamine sõjaajaks; – sõjapidamiseks vajaliku juhtimissüsteemi väljaarendamine; – kaitseringkonna alluvuses olevate üksuste valmisoleku ja väljaõppe taseme kontrollimine ning ettepanekute esitamine väljaõppe tõhustamiseks ja valmisoleku suurendamiseks; – reservi arvestuse pidamine ja kasutamise kavandamine; – sõjalise kaitse küsimustes koostöö korraldamine tsiviilstruktuuridega. Sõjaajal alluvad kaitseringkonna ülemale ka selle kaitseringkonna territooriumil paiknevad Siseministeeriumi valitsemisalas olevad sõjaväeliselt korraldatud asutused ja üksused ning vabatahtlikud relvastatud organisatsioonid. Iga kaitseringkond jagatakse kaitsepiirkondadeks. IV. KAITSEJÕUD Kaitsejõud on riigi sõjaväeliselt korraldatud relvastatud struktuurid. Kaitsejõudude ülesanne on tagada pidev sõjaline valmisolek ja kaitse. Kaitsejõud koosnevad kaitseväest, Kaitseliidust ning sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja alluvusse antavatest Siseministeeriumi valitsemisalas olevatest sõjaväeliselt korraldatud asutustest ja üksustest. Kaitsejõudude komplekteerimise isikkoosseisuga tagavad ajateenistus, mis on kohustuslik kõigile meeskodanikele, lepinguline tegevteenistus kaitsejõududes, kohustuslik teenistus reservis ja vabatahtlik teenistus Kaitseliidus. Kohustusliku ajateenistuse käigus antakse kaitseväelasele üldsõjaväeline ja erialane ettevalmistus, õpetatakse tegutsema väeosa, allüksuse või meeskonna koosseisus ning kasvatatakse selleks vajalikku distsipliini. Ajateenistuse kestus kaitseväes sõltub väljaõppe iseloomust ja väeosale või allüksusele püstitatud ülesannetest. Ajateenistuse kestuse määrab seadusega ettenähtud ajalistes piirides kindlaks kaitseministri ja kaitseväe juhataja ettepanekul Vabariigi Valitsus. Kõrgemate õppeasutuste õppuritele, kes soovivad saada reservallohvitseri või reservohvitseri auastet ning kes vastavad kehtestatud nõuetele, võimaldatakse ajateenistuse ja vastavate kursuste läbitegemine õppeasutuses õppimise ajal. Reservallohvitseride ja reservohvitseride kandidaadid valitakse välja noorsõduri põhikursuse käigus üliõpilase isikliku avalduse alusel lähtudes kehtestatud nõuetest. Ajateenistuse ja kursuste läbitegemise korra stuudiumi käigus kehtestab Kaitseministeeriumi ettepanekul Vabariigi Valitsus. Kõrgemate õppeasutuste õppurid, kes ei soovi saada reservallohvitseri või reservohvitseri auastet, teevad ajateenistuse läbi kaitseväes. Kõrgemate õppeasutuste õppurid, kes soovivad pärast õppeasutuse lõpetamist ohvitserina astuda tegevteenistusse kaitsejõududes, võivad ajateenistuse oma stuudiumi käigus läbi teha osade kaupa Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Nende õppuritega sõlmitakse sellekohane leping ja Kaitseministeerium maksab nendele lepinguga ettenähtud rahalist hüvitust. Pärast vastava õppeasutuse lõpetamist on need isikud kohustatud teenima ohvitseridena tegevteenistuses lepingus sätestatud korras. Eesti kodanikele, kes ei valda eesti keelt määral, mis on vajalik ajateenistuseks kaitsejõududes, korraldatakse eesti keele õppekursused. V. KAITSEVÄE ÜLESANDED JA ÜLESEHITUS Kaitsevägi on kaitsejõudude tähtsaim osa, mis on pidevas valmisolekus riigi sõjaliseks kaitseks. Kaitseväe üksuste komplekteerimine üldise kaitseväeteenistuse kohustuse alusel tagab väeosade optimaalse suuruse vastavalt ressurssidele ja riigikaitse ülesannetele. Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal täiendatakse kaitseväge mobilisatsiooni korras reservväelastega. Kaitseväe peamised ülesanded on: – relvastatud vastupanu osutamine agressorile riigi kogu territooriumi ulatuses; – tsiviilelanike abistamine; – rahvusvahelise üldsuse teavitamine agressioonist; – kaitseväe üksuste ja reservi sõjalise väljaõppe ja valmisoleku tagamine; – osalemine rahvusvahelises julgeolekualases koostöös; – loodusõnnetuste, epideemiate ja suurte tehnoloogiliste avariide tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku väljaõppe ja valmisoleku tagamine ning tsiviilstruktuuride vastav abistamine; – osalemine elanike ja tsiviilstruktuuride riigikaitsealasel ettevalmistamisel. Kaitsevägi koosneb maaväest, mereväest ja õhuväest. Maavägi on kaitseväe peamine jõud. Eesti piiratud kaitsesügavust arvestades on maaväe paindlik tegevus ülekaaluka vastase vastu kõige tõhusam, kuna võimaldab üksuste hajutatud kaitsetegevust kogu riigi territooriumi ulatuses ning raskendab üllatusrünnaku puhul nende kiiret hävitamist. Rakenduslikult jaguneb maavägi üldotstarbelisteks üksusteks ja maakaitseväeks. Üldotstarbelised üksused valmistatakse ette võitluseks vastasega tema sissetungikolletes ja pealöökide suundadel. Maakaitseväe peamine ülesanne on võitlus vastasega oma vastutuspiirkonnas. Mereväe väljaarendamine toimub eesmärgiga valmistada ette territoriaalvete kaitse, territoriaalvete merekommunikatsioonide ohutus ning mereväe ohvitserkond ja infrastruktuur ning tagada nende osalusvõime rahvusvahelises koostöös. Mereväe, piirivalve ja Veeteede Ameti käsutuses olevad laevad koondatakse mereväe ühendatud süsteemi, mille sõjalist väljaõpet ja valmisolekut kontrollib kaitseväe juhataja. Selle süsteemi otstarbeka tegevuse korraldamiseks luuakse ühtne kaldateenistus. Õhuvägi luuakse eesmärgiga tagada Eesti õhuruumi kontroll ning strateegiliste objektide õhukaitse. Õhuväe koosseisus on õhuseire, õhukaitseüksused ja ühendatud lennusalk. Lähimaks ülesandeks seatakse luua Eesti, Läti ja Leedu integreeritud õhuseiresüsteem koostöös tsiviillennunduse õhuliikluse juhtimisstruktuuridega, mis on ühildatav NATO ja Euroopa riikide õhuseiresüsteemidega. Ühendatud lennusalga ülesandeks on õhuvaatluse, päästetööde ja riigikaitseks vajalike õhuvedude tagamine. Maaväe üksuste tegevuse tagamiseks vajalik õhukaitse teostatakse nende koosseisus olevate õhukaitsevahenditega. Eesti kaitseväe koosseisu kuuluvad Eesti rahuvalveüksused, mis valmistatakse ette osalemiseks rahvusvahelistes rahuvalvemissioonides. VI. KAITSELIIDU ÜLESANDED JA ÜLESEHITUS Kaitseliit on erakonnaväline relvastatud riigikaitseorganisatsioon, mis koosneb vabatahtlikest kaitseliitlastest ja elukutselistest kaitseväelastest. Kaitseliidu tegevuse eesmärk on tagada riigile minimaalsete eelarveliste kulutustega, kodanike vabale tahtele rajanev, optimaalse suuruse ja heatasemelise ettevalmistusega relvastatud üksused. Kaitseliidu põhiülesanne on maakaitse ettevalmistamine ja selle rakendamine. Maakaitse ettevalmistamine toimub Kaitseliidu malevate baasil. Kaitseliidu ülesanded on: – elanikkonna riigikaitsealane ettevalmistamine, riigikaitsetahte kujundamine, sealhulgas vägivallatu vastupanu meetodite teavitamine ühiskonnas; – abi osutamine riigi põhiseadusliku korra kaitsmisel ja sisekorra tagamisel vastavalt seadustele; – kaitseliitlaste sõjalise väljaõppe korraldamine ja osalemine reservväelaste täiendõppe läbiviimises; – maakaitseväe reservüksuste loomine ja nende väljaõppe korraldamine; – osalemine mobilisatsiooni ettevalmistamises; – maakaitseväele ettenähtud varude hoidmine, valvamine ja kaitsmine; – osalemine noorsoo isamaalises kasvatuses, spordi ja kehakultuuri arendamine ning naiskodanike kaasamine riigikaitse ülesannete täitmisele; – osalemine loodus- ja muude õnnetuste ning suurte avariide tagajärgede kõrvaldamises; – piirivalve julgestamine ja tugevdamine kriisiolukorras; – teiste seadusega ettenähtud ülesannete täitmine. Kaitseliidu ülesehitus näeb igas maakonnas, vallas ja linnas ette Kaitseliidu üksuse moodustamise. Kaitseliidu koosseisu kuuluvad noorsoo- ja naisteorganisatsioonid. Kaitseliitu juhib Kaitseliidu ülem. Kaitseliidu ülem allub vahetult kaitseväe juhatajale. Kaitseliidu ülema tööorganiks on Kaitseliidu staap. Mobilisatsiooni käigus moodustatakse Kaitseliidu baasil maakaitsevägi. Maakaitseväe peamised ülesanded on: – riigi territooriumi kaitsmine agressori vastu; – koos kaitseväe üldotstarbeliste üksustega mereranna kaitse meredessantide vastu; – riigi sisemise julgeoleku tagamise toetamine; – mobilisatsioonis osalemine; – strateegiliselt tähtsate objektide valvamine ja kaitsmine. Maakaitseväe põhikoosseisu moodustab jalavägi. Kaitseliidu poolt loodavatesse üksustesse kuuluvate reservväelaste ettevalmistuse korraldab Kaitseliidu ülem vastavalt kaitseväe juhataja kinnitatud väljaõppe- ja operatiivplaanidele. VII. TEISED RELVAÜKSUSED Piirivalve on riiklik relvastatud organisatsioon, kelle põhiülesandeks on valvata ja kaitsta riigipiiri maismaal, merel ja piiriveekogudel, takistada riigipiiri vägivaldset muutmist ja ebaseaduslikku ületamist, samuti osalemine päästetöödes ja politsei abistamises ning õhuruumi kontrollimises oma tehnikavahenditega. Maismaapiiril tegutsevatel piirivalve üksustel on maaväele ettenähtud üldine sõjaline ettevalmistus. Piirivalve laevade meeskondadel on mereväele vastav ettevalmistus. Siseminister tagab piirivalve riigikaitsealase väljaõppe ja varustatuse vastavalt kaitseväes kehtestatud normidele. Kaitseväe juhataja kontrollib piirivalve valmisolekut riigikaitsealaste ülesannete täitmiseks ja esitab piirivalves teenivaid ohvitsere kaitseväe auastmes ülendamiseks. Erakorralise olukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel läheb piirivalve tervikuna kaitseväe ülemjuhataja alluvusse. Piirivalve riigikaitsealased ülesanded on: – agressorile vastupanu osutamine piiriäärsetel aladel; – riigipiiri valvamine ja kaitsmine väljaspool relvastatud konflikti piirkonda; – teabe kogumine piiriäärsetel aladel; – piirivalve koosseisu riigikaitseline väljaõpe vastavalt kaitseväe kavadele. Päästeüksused on siseministeeriumi valitsemisalas sõjaväeliselt korraldatud asutused ja üksused, mille ülesandeks on tagada õigeaegne ja tõhus abi elanikele sõjategevuse piirkonnas, loodusõnnetuste, epideemiate, epizootiate, katastroofide, avariide ja muude õnnetuste korral. VIII. KAITSEJÕUDUDE RESERV Kaitsejõudude reserv koosneb vajaliku sõjalise väljaõppe saanud reservväelastest ja nendest moodustatud üksustest. Kaitsejõudude viimisel sõjaseisukorda täiendatakse nende rahuajal loodud formeeringuid väljaõpetatud reservväelastega ja luuakse viimastest uued üksused. Sellest lähtudes on seadusega kehtestatud kõigi tegevteenistuseks kõlblike meeskodanike ja kaitseväelise ettevalmistusega naiskodanike teenistus reservis. Reservis teenimise eesmärk on reservväelaste sõjaliste teadmiste ja oskuste säilitamine ning nende täiendamine. Selleks peetakse kõigi reservväelaste arvestust ja kavandatakse nende täiendõpe. Täiendõpe toimub peamiselt selle üksuse koosseisus, kuhu reservväelane on sõja ajaks määratud. Reservväelaste arvestust korraldavad kaitseringkonnad koostöös kohalike omavalitsustega. Arvele võetakse kõik sõjalise ettevalmistuse saanud Eesti Vabariigi kodanikud. Reservväelasi võib kutsuda õppekogunemistele väeosadesse, staapidesse või õppekeskustesse kogu reservis olemise aja jooksul vastavalt seadusele. Õppekogunemiste läbiviimise aja, neist osavõtvate reservväelaste arvu ja läbiviimise korra määrab kindlaks kaitseminister kaitseväe juhataja ettepanekul. Reservväelaste ettevalmistamiseks ja täiendõppeks kasutatakse võimalikult ulatuslikult Kaitseliidu üksusi. IX. MOBILISATSIOON JA DEMOBILISATSIOON Mobilisatsioon on kaitsejõudude, riigi majanduse, riiklike institutsioonide ja riigi ressursside ümberkorraldamine sõjategevuse tagamiseks. Mobilisatsiooni kuulutab välja Vabariigi Presidendi või tema põhiseadusliku asendaja ettepanekul Riigikogu. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President või tema põhiseaduslik asendaja mobilisatsiooni välja, ootamata ära Riigikogu otsust. Mobilisatsiooni väljakuulutamisel kutsutakse reservväelased tegevteenistusse vastavalt mobilisatsioonikavadele ja suunatakse kaitseväe ja teiste üksuste koosseisu, kuhu reservväelased on määratud rahu ajal. Mobilisatsioon võib olla kas täielik või osaline. Täieliku mobilisatsiooni väljakuulutamisel võetakse kasutusele kogu riigireserv ja muud sõjaajaks ettenähtud varud. Osalise mobilisatsiooni korraldus ja ulatus määratakse kindlaks vastavate mobilisatsioonikavadega. Mobilisatsiooni käigus komplekteeritakse kõik ettenähtud üksused ja viiakse need täielikku lahingulisse valmisolekusse. Mobilisatsiooni läbiviimine on kaitsejõudude, riigiasutuste ning kohalike omavalitsuste ühine ülesanne ja kohustus. Mobilisatsiooni teostamiseks kaasatakse riigi kogu vajalik infrastruktuur. Mobilisatsioonikava töötab välja Kaitseministeerium koostöös vastavate ministeeriumidega ja kaitseväe juhatajaga. Kaitsejõudude mobilisatsiooni korra töötab välja Kaitsejõudude Peastaap. Mobilisatsioonikava kinnitab kaitseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. Riigikaitse huvides vabastatakse mobilisatsiooni korras tegevteenistusse kutsumisest riigikaitsele vajalikel ametikohtadel töötavad isikud. Selliste ametikohtade määratlus sätestatakse kaitseväeteenistuse seadusega. Demobilisatsioon on kaitsejõudude, riiklike institutsioonide ja riigi majanduse viimine sõjaseisukorrast rahuaja seisundisse. Demobilisatsioon viiakse läbi Riigikogu otsuse alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. X. RIIGIKAITSELINE HARIDUS JA SÕJALINE VÄLJAÕPE Riigikaitsealased algteadmised antakse noortele üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes isamaalise kasvatuse ja riigikaitseõpetuse raames. Isamaalise kasvatuse ja riigikaitseõpetuse programmid ja õppekavad töötatakse välja Haridusministeeriumis koostöös Kaitseministeeriumiga. Need kinnitab haridusminister kooskõlastatult kaitseministriga. Kaitseväelaste väljaõpe toimub kaitseväes, kaitsejõudude õppeasutustes, Kaitseliidus, teistes relvaüksustes ning riigikaitselises õppeasutuses kaitseministri poolt kinnitatud programmide ja õppekavade järgi. Ohvitseri ettevalmistus koosneb kesk- või kõrgharidusest ja sõjalisest väljaõppest, mis antakse vastavatel kursustel. Sõjaline haridus antakse riigikaitselises õppeasutuses. Keskharidusega ohvitserile võimaldatakse kõrgema akadeemilise hariduse omandamine tegevteenistuse käigus. Kõrgema sõjalise hariduse ja kraadiõppe saavad ohvitserid kõrgematel sõjaväelistel kursustel või kõrgemates sõjaväelistes õppeasutustes kodu- ja välismaal. Reservohvitseride ja -allohvitseride ettevalmistus ja täiendõpe toimub lühiajalistel kursustel. Ohvitseride ja allohvitseride ettevalmistamiseks ja nende täiendõppeks kasutatakse võimaluste piires vastavaid õppeasutusi välismaal. XI. KOKKUVÕTE Riigikaitse on terviklik ja kompleksne süsteem, mille kavandamine ja rakendamine põhineb riigi sisese ja rahvusvahelise olukorra pideval analüüsil. Riigi julgeolekut ja kaitset mõjutavate ohtude muutumine nõuab riigi kaitsepoliitika põhisuundade täpsustamist ja täiendamist. Põhisuundade täiendused ja täpsustused valmistab ette ja esitab Vabariigi Valitsusele Kaitseministeerium. Lähtudes kaitsepoliitika põhisuundadest ning vastavatest õigusaktidest kinnitab Vabariigi Valitsus Kaitseministeeriumi poolt koostöös kaitseväe juhatajaga väljatöötatud riigikaitse üldkava, mobilisatsioonikava ja teised riigikaitset korraldavad põhidokumendid. Seletuskiri riigi kaitsepoliitika põhisuundade juurde Riigi kaitsepoliitika põhisuundade väljatöötamisele eelnes riigikaitse olukorra analüüsimine Kaitseministeeriumis, mille alusel koostati ettekanne Vabariigi Valitsusele. Riigikaitse põhisuundade väljatöötamiseks vastavalt Vabariigi Valitsuse 4. mai 1995. a istungi protokolli punktile nr 6 moodustas kaitseminister oma 26. mai 1995. a käskkirjaga nr 60 kaheksaliikmelise töögrupi, mille koosseisu kuulusid Kaitsejõudude Peastaabi, Kaitseliidu, Riigi Piirivalveameti, Teaduste Akadeemia esindajad ja Riigikogu liikmed. Töögrupi poolt väljatöötatud riigi kaitsepoliitika põhisuundade projekt esitati kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks ministeeriumidele, asjaosalistele riigiametitele, poliitilistele parteidele ja sõltumatutele ekspertidele. Kokku on projekti väljatöötamises osalenud ning esitanud oma arvamusi ja ettepanekuid üle 50 sõltumatu eksperdi, 14 väliseksperti, 5 ministeeriumi, 6 riigiametit, 3 teadusasutuse esindajad, kõik endised kaitseministrid ja Riigikogu riigikaitsekomisjon. Riigi kaitsepoliitika põhisuundade (edaspidi põhisuunad) koostamise eesmärgiks on kindlaks määrata Eesti riigikaitse arengu põhisuunad, selgitada riigikaitse vajalikkust, otstarvet ja olemust. Põhisuundade koostamisel on arvestatud Euroopa väikeriikide kogemusi oma riigikaitse korraldamisel ja Eesti seaduste sätteid. Põhisuundade otstarvet näevad selle koostajad alljärgnevas: 1) esitlusdokumendina teistele riikidele; 2) töödokumendina Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele õigusaktide väljatöötamisel; 3) juhendmaterjalina riigikaitse ametkondadele ja spetsialistidele; 4) informatsioonina Eesti avalikkusele. Dokumendi otstarbest tuleneb tema sisu ja ülesehitus. Ühelt poolt tutvustatakse põhisuundades Eesti seadustes sätestatud riigikaitsealaseid määratlusi ja kompetentsete instantside pädevust. Teiselt poolt nähakse ette rida praktilisi meetmeid riigikaitse korraldamiseks, sealhulgas: – kaitseringkondade loomine; – maakaitseväe loomine Kaitseliidu baasil ja sellest tulenevad Kaitseliidu uued ülesanded; – mereväe ja õhuväe loomise eesmärgid ja nende peamised ülesanded; – riigikaitseosakondade tegevuse reorganiseerimine; – kõrgemate õppeasutuste õpilaste sõjalise ettevalmistuse korraldamise põhimõtted. Esitatud riigi kaitsepoliitika põhisuunad kajastavad üldisi põhimõtteid, mille alusel kavatsetakse korraldada Eesti riigikaitset. Ei ole käsitletud sõjategevuse strateegiat ja taktikat, mis on riigikaitse üldkava ja teiste alamate dokumentide objektiks. Võimalikult laia küsimuste ringi hõlmamise ja dokumendi ülevaatlikkuse säilitamise eesmärgil on see koostatud riigikaitse eri valdkondade üldistamise põhimõttel. Riigi kaitsmine sõjaliste vahenditega võib küll kujuneda ohvriterikkaks, kuid Eestil puudub muu võimalik alternatiiv püsimajäämiseks riigina ja eestlastel rahvusena. Põhisuunad koosnevad üheteistkümnest peatükist: 1. Riigikaitse alused. 2. Tsiviilkontroll ja riigikaitse kõrgem juhtimine. 3. Kaitseringkonnad. 4. Kaitsejõud. 5. Kaitseväe ülesanded ja ülesehitus. 6. Kaitseliidu ülesanded ja ülesehitus. 7. Teised relvaüksused. 8. Kaitsejõudude reserv. 9. Mobilisatsioon ja demobilisatsioon. 10. Kaitseväeline haridus ja väljaõpe. 11. Kokkuvõte. Põhisuundade esimeses peatükis antakse riigikaitse definitsioon, põhjendatakse riigikaitse loomise vajadust, antakse üldine iseloomustus Eesti kui väikeriigi võimalikule riigikaitsele, tuuakse ära riigikaitse rajamise eesmärk ja põhimõtted. Põhisuundades ei tooda ära Eesti iseseisvust ja julgeolekut ähvardavate sõjaliste ohtude kirjeldust, vaid on loetletud ohtude võimalikud väljendusvormid. Põhisuundade ülesandeks ei ole ohtude hinnang, mis lähtuks täpsetest sõjalis-strateegilistest ja taktikalistest arvutustest ning jõudude vahekorra hinnangust. Sellised hinnangud koostatakse riigikaitse üldkavas. Teises peatükis esitatakse kokkuvõtlikult põhiseaduses ja seadustes sätestatud riigikaitse juhtimise põhimõtted. Selline käsitlus aitab paremini mõista riigikaitse ja kaitsejõudude juhtimist. Samas kajastatakse kaitsejõudude juhtimises rakendatavad tsiviilkontrolli põhimõtted. Kolmandas peatükis põhjendatakse vajadust riigikaitse korraldamisel jagada riigi territoorium kaitseringkondadeks. Selline jaotus võimaldab: 1) parendada kaitseväe ja Kaitseliidu juhtimist ja väljaõpet rahuajal; 2) tagada rahuaja tingimustes juhtimissüsteem, mis sõjaajal oleks võimeline tegutsema iseseisvalt, ilma juhtimiseta keskusest; 3) lihtsustada kutsealuste ja reservväelaste arvestust; 4) vähendada käesoleval ajal halvasti tegutsevate riigikaitseosakondade arvu. Kaitseringkondade loomisega tagatakse riigikaitse stabiilsem juhtimine ka sõjaolukorras, kuna sõjalise invasiooni korral püütakse kõigepealt halvata juhtimine keskusest. Kaitseringkondade loomine ei suurenda arvuliselt kaitsejõudude juhtkonda. Neljandas peatükis antakse kaitsejõudude definitsioon, nende üldised ülesanded ja komplekteerimise põhimõtted. Üksikasjalikumalt on kirjeldatud seni sätestamata kõrgkoolide õpilaste tegevteenistuse läbitegemise korda. Kaitsejõudude tegevuse aluseks Eesti vastu suunatud sõjalise agressiooni korral on mobiilse kaitsetegevuse ja maakaitse põhimõtted. Mobiilse kaitse eesmärgiks on osutada sissetungivale vastasele vastupanu tema liikumise käigus taktikaliselt soodsatelt positsioonidelt põhimõttel – ründa ja kao. Selline taktika tagab minimaalsed kaotused kaitsjale ja maksimaalsed ründajale. Maakaitse korraldatakse maakaitse üksustega reeglina neile kindlaks määratud aladel. Maakaitseüksuste kasutamine väljaspool oma kaitsepiirkonda toimub kaitseväe ülemjuhataja plaanide järgi. Kaitseväe ja maakaitseväe suurused nende väljaarendamise alguses on võrdsed. Edaspidi, seoses reservväelastest maakaitseüksuste loomisega muutub maakaitsevägi kaitseväest suuremaks, saavutades sõjaaja kaitsejõudude suuruse juures suhte 1:3. Viiendas peatükis kirjeldatakse kaitseväe kui kaitsejõudude ühe osa komplekteerimise korda, struktuuri ja ülesandeid. On rõhutatud kergerelvastusega maaväe loomise prioriteeti. Raskerelvadega varustatud üksuste loomine ei ole Eesti tingimustes võimalik, sest nende loomise, ülalpidamise ja väljaõppe maksumus on Eesti riigile üle jõu käiv. Samal ajal on need üksused vastase ülekaalu tingimustes kergesti hävitatavad kaasaegsete kõrgtehnoloogiliste vahenditega. Põhisuundades rõhutatakse vajadust osutada vastasele vastupanu kogu territooriumi ulatuses ja nähakse ette mobiilse kaitsega võrdväärselt arendada välja territoriaalkaitse süsteem. Selline pidev organiseeritud vastupanu on võimeline põhjustama ründavale vastasele arvestatavaid kaotusi. Kaitsejõudude relvastuse peamisteks liikideks on laskurrelvad, kerged miinipildujad, lühi- ja keskmise kaugusega kerged tankitõrjerelvad ja väikese tegevuskaugusega õhutõrjerelvad. Õhuväe ja mereväe kohta on toodud ainult nende loomise eesmärk ja ülesanded ning jäetakse kindlaks määramata juhtimisstruktuur. See võimaldab edaspidi paindlikult lahendada nende väeliikide juhtimise küsimust, arvestades nende maksumust, piiratud ülesandeid ja suhteliselt väikest koosseisu. Kuuendas peatükis käsitletakse Kaitseliitu kui arenevat ja vastavalt tänapäeva vajadustele muutuvat riigikaitse organisatsiooni. Kaitseliidu liikmeteks on vabatahtlikkuse alusel Eesti kodanikud, sõltumata nende suhtest kaitseväeteenistusega. Rahuajal komplekteeritakse Kaitseliidu juhtivad ametikohad kaitseväe ohvitseridega ja allohvitseridega, kes on ühtlasi Kaitseliidu liikmed. Kaitseliidu ülesanded riigikaitse seisukohalt lähtudes ei ole seni küllalt täpselt kindlaks määratud. Põhisuundades püstitatakse ülesanne korraldada Kaitseliidu struktuur selliselt, et see oleks sõjaajal võimeline ilma ümberkorraldusteta moodustama reservväelaste juurdearvamise teel maakaitseväe. Kogu Kaitseliidu ümberkujundamise protsess saab olema pikaajaline, mille käigus on vaja luua sellele õiguslik baas ja läbi viia tõsised organisatsioonilised ümberkorraldused. Kaitseliidu valitsemisalas on noorsoo- ja naisorganisatsioonid, mis tegelevad oma liikmete ettevalmistamisega riigi kaitseks. Kaitseliidu põhikiri ja kodukord on aegunud ja ei võimalda saavutada põhisuundades püstitatud eesmärke ning vajavad seetõttu ajakohastamist. Viimaste aluseks peaks olema seadus Kaitseliidu kohta, mis käesoleval ajal on väljatöötamisel. Seitsmendas peatükis kirjeldatakse peamiselt piirivalve kui kaitsejõudude ühe osa ülesandeid nii rahu- kui sõjaajal. Piirivalve jõud on sõjategevuse käigus otstarbekas lülitada maakaitseväe koosseisu, sest iseseisvate üksustena ei ole need võimelised tegutsema pärast piirialade hõivamist. Piirivalve laevad antakse üle kaitseväe ülemjuhataja alluvusse. Ülejäänud Siseministeeriumi valitsemisalas olevad kaitsejõudude üksused jätkavad oma ülesannete täitmist riigikaitse huvidest tulenevalt kaitseväe ülemjuhataja alluvuses. Ei ole käsitletud kodanikukaitse korraldust tervikuna. Selle probleemi käsitlemine on jäetud rahvuslikku julgeolekut käsitleva dokumendi objektiks. Kaheksandas peatükis põhjendatakse kaitsejõudude reservi vajadust. Seni ei ole käivitunud reservväelaste teenistuse korraldus, vaatamata riigi kaitseosakondade olemasolule. Kaitseringkondade struktuuri moodustamine peab tooma pöörde kaitsejõudude reservi ettevalmistamisse. Rahaliste vahendite kokkuhoiu eesmärgil näevad põhisuunad ette reservväelaste õpetamist Kaitseliidu abiga. Üheksandas peatükis on toodud mobilisatsiooni põhimõtted, mis kujutavad endast maailma praktikas laialt levinud korda. Vajab rõhutamist, et mobilisatsiooni läbiviimine saab toimuda ainult tsiviilstruktuuride laialdase osalemisega. Seetõttu on tähtis juba rahuajal tsiviilstruktuuride ettevalmistamine mobilisatsiooni läbiviimiseks. Kümnendas peatükis kirjeldatakse kaitseväelaste hariduse korraldust, mis käsitleb peamiselt ohvitseride ettevalmistamise korda. Eesti ei ole võimeline looma kaitseväe õppeasutust, mis suudaks anda sõjaväelist kõrgharidust. Sellest lähtudes on võetud seisukoht, et kõrghariduse peab kaitseväe ohvitser saama tsiviilõppeasutuses või Riigikaitse Akadeemias. Üheteistkümnendas peatükis määratletakse põhisuundade täiendamise ja täpsustamise vajadus ning antakse riigikaitset korraldavate peamiste dokumentide loetelu. Riigikaitse perspektiivseks planeerimiseks on vajalik kindlaks määrata riigikaitseks eraldatavate rahaliste vahendite ligikaudne suurus vähemalt kolmeks kuni viieks aastaks. Põhisuundade sätteid rakendatakse vastavalt eelarves eraldatud vahenditele ning vajalike seadusandlike eelduste loomisele nende rakendamiseks. Eesti tingimustes, kus riiki võib ähvardada ülekaalukate jõudude rünnak, määrab rahuaja kaitsejõudude struktuuri, suuruse ja relvastuse iseloomu kindlaks riigikaitseks eraldatud ressursside suurus. Euroopa riigid kasutavad riigikaitseks eraldatud vahendeid relvastatud struktuuride ülalpidamiseks ja relvastuse moderniseerimiseks. Eesti aga on sunnitud soetama kogu kaitsejõududele vajaliku relvastuse. Sellest tulenevalt peaksid eraldised riigikaitseks olema tunduvalt suuremad, kui riik soovib lähemate aastate jooksul moodustada riigikaitse ülesannetele vastavad kaitsejõud ning luua eeldused NATO-ga ühinemiseks. Rahvusvahelises suhtlemises väheneb nende riikide mõju, kes ei suuda tagada majanduslikku baasi enesekaitseks vajaliku sõjalise potentsiaali loomiseks. Riigikaitse loomise ebaõnnestumine toob paratamatult kaasa Eesti usaldatavuse languse Lääne-Euroopas. Pärast põhisuundade heakskiitmist on vaja asuda rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni väljatöötamisele, kaasates selleks asjaomased ministeeriumid, kohalikud omavalitsused ning vajalikud teadusasutused ja teadlased.